Pikk vahe on sisse jäänud. Eelmine postitus oli ca kuu tagasi. Aega on jätkuvalt minulgi ööpäevas 24 tundi ja nädalas päevi seitse, kuid ma olen teinud mõningaid korrektuure, kuidas seda aega kulutan. Eks tegemist on palju kõigil. Seda tänulikum olen neile, kes meid on meeles pidanud ja aeg-ajalt helistanud või videokõneks soovi avaldanud. 

Seekordse postituse pildid on 18. jaanuari fotosessioonist. Lugesin üle, põgusalt olen maininud eelmises postituses ka vette maandumist. Mnjah. Ma esialgu arvasin, et see poolest reiest alanud paistetus on külmapaistetus – isegi otsisin internetist infot, sest samal päeval olid mõlemad jalad kuidagi kangevõitu. Samas, järgmiseks hommikuks oli vasak jalg normaalne, aga parema jala varbad olid ikka nagu põrsad ümmargused ning põlv paks all. Õhtuks polnud asi parem. Siis hakkas endal veidi kripeldama, ja kirjutasin oma siinsele füsioterapeudile. Leppisime aja kokku, et kolmapäeva hommikul lähen näitan ette. Muidu on tal kliinik kinni, aga erakorralisi patsiente on lubatud vastu võtta. Ma kvalifitseerusin selleks. Kolmapäeva hommikul kirjutas Blair (füsioterapeut), et kliinikusse murti sisse. Pikem jutt kokku võtta, siis tema juurde sain nädal hiljem neljapäeval alles, sest kindlustusega asjaajamine võttis aega. Vahepeal olin jõudnud käia perearstikeskuses, kus diagnoositi parema puusanärvi ulatuslik põletik (jalg enam puusast üles ei tõusnud) ja parema põlve tagumiste sidemete venitus. Menisk õnneks terve, aga nagu Blair mulle ütles, kui oli mu põlve korralikult kinni teipinud, et “põhjalik pehmete kudede vigastus”, sest ka nädal hiljem tundis ta veel paistetust.  

Ilmselgelt tähendas see ka seda, et tantsida saime ainult teoorias. Kaks nädalat. Oi, see oli piin. Mul tõmbusid jalalabad krampi. 😁Päriselt ka. Lõbus oli ka töönädala sees. Kuna istumine oli meeletu piin, aga kuu lõpuks ootas käsikirja minu elu esimene “high-ticket” klient, siis tuli midagi muud välja mõelda. Töötasin seistes. Kasutasin raamatupakke, et lauale kõrgendus teha. 😎 Valmis sain. 

Ma ei saaks just öelda, et ma rõõmsal meelel oma tööpäevi meditsiiniasutuste vahel käimisele kulutasin, kuid ju mulle oli vaja siis meenutada, kui hoitud me siin oleme. Lugesin jaanuaris kokku – kolm tööpäeva kindlasti, kui mitte rohkem, hoolitsesin oma tervise eest. Kusjuures, muigama ajab see, et iga kuu alguses annab mõtteviisi mentor Kai meile ülesande muuta üks harjumus, ja minu jaanuarikuu harjumus oli “mõtlen endast kui tervest inimesest”. 😂 Universum on ikka täiega nunnu. Mõnusalt paneb proovile. Veebruarikuu harjumus on õigel ajal magama minna st kella 21 paiku, sest jah, ma jätkuvalt ärkan äripäeviti kell 5.11. 

Jaanuaris sain veel ühe “käsikirja” kokku. Lastetoetuse. Oi, see oli vahva tegemine. Ma taotluse koos dokumentidega tegin tegelikult ju detsembris, ja siis kuskil jaanuari teises pooles sain kirja, kus oli 26-leheküljeline taotlus, mis tuli täita ja koos lisadokumentidega saata neile tagasi nii, et nemad hiljemalt 14.veebruar selle kätte saavad.  Ütlen ausalt, roppu moodi vedas, et üksikema olen. Muidu oleks see paberipakk veel paksem olnud ja 10 tunniga vist poleks seda kokku saanudki. Sellele 26 leheküljele lisaks tuli saata: 

• minu siinsed sissetulekud alates septembrikuust sh ettevõtte omad
• pangaväljavõtted kõikidest pangakontodest nii Eestis kui ka UKs, kus näitan ära toetused, mida olen saanud. 
• kõik ettevõtte väljastatud arved 
• ettevõtte laekumised ja väljaminekud (kassaväljavõte+kviitungid suurematest kuludest)
• tõestused, et olen tööle kandideerinud (eitavad vastused, kontod tööportaalides)
• tõestused oma erialase hariduse kohta ja et võin selles valdkonnas teenust osutada 
• et meil on Kutiga siin elamise õigus 
• et me tõesti saabusime UK-sse sel kuupäeval 
• minu CV (kus on ära näidatud ka, kuidas ma end täiendanud olen) 
• midagi kindlasti veel… 

Paberipaki paksus oli ca 3 cm. Kui ma kellegagi koos elaks, siis oleks ka tema pidanud samad paberid esitama. Pöidlad pihku ja näpud risti, et neile see saadetud kogus sobib. 

Kutt saab homme 13. Distantsõpe kestab tema jaoks veel vähemalt kuu aega. Osa lapsi läheb osaliselt kooli tagasi esmaspäevast. Rõhk on kõige pisematel ehk siis 4-7aastastel ning nn abituuriumil. Teised peavad samamoodi hakkama saama. Raske on olnud. Kutiga eile just rääkisime, kuidas nad teevad midagi, mida ükski põlvkond varem pole teinud. Kuna on täheldada olnud motivatsioonipuudust, siis arutlesime ka selle üle, kas ta oleks tahtnud varianti, kus praeguseks siis ca aasta poleks üldse mingit õppetööd toimunud, aga kui kooli tagasi minek, siis jätkatakse sealt, kus pooleli jäi. “Ei. Ma saaksin siis küll päevad otsa õues olla, aga lõpuks hakkaks ikkagi igav,” ütles Kutt. Ja see variant, millega abituurium silmitsi seisab, kus iga nädal tuleb nn süljetestiga proovidest teada anda, talle ka ei meeldi. “Ma siis juba parem õpin kodus. Olen juba harjunud sellega.” Korraldasin ka enda tööasjad ümber nii, et istumegi mõlemad suures toas laua taga, siis ta näeb, et ma ka töötan ning mina näen tema ekraani. Homne sünnipäev vabaks saada on tema jaoks suur motivatsioon võimalikult palju asju ette ära teha. 

Mis veel sai tehtud? Kahest kirjutamiskoolitusest sai osa võetud. Üks oli Hay House’iga (jah, see on seotud Louise Hay’ga), teine Black Card Books’iga USAs. Kaks väga erinevat koolitust, kaht väga erinevat tüüpi raamatud, mida kirjutama õpetati. Märtsi alguseks panin veel end ühele viiepäevasele ise-õppimisele kirja. Ahjaa, esmaspäeva õhtul esinesin ühel luuleprõmmi üritusel, mis kinnitas veendumust, kui oluline on ka kirjanikuks, luuletajaks olles see mõtteviis. Kas oledki enda silmis “vaene loomeinimene” või kuulud selle 10% hulka, kes teenib 70% selles valdkonnas liikuvast rahast. Kas näed ja püüadki end elatada ainult värssidest või arendad enda annet teistes suundades ka, teed koostööd jms.