Mina käisin ka üks õhtu õues. Täitsa üksinda. Tegin Kutile söögi valmis ja ütlesin, et mul on nüüd vaja minna. Mis sest, et oli vihma sadama hakanud. Te ju ikka mäletate, et alates meie saabumisest oleme iga päev päikest näinud? Kui mitte rohkem, siis kasvõi veerand tunniks.😀
Sadanud ongi enamasti õhtul, pärast tööpäeva lõppu või siis öösiti.
Ka tol pärastlõunal, kuskil 16 paiku, hakkas sadama. Tuul oli ka. Sadas kohalike sõnul õiget Šotimaa vihma – teravat ja tugevat, diagonaalset.
💦💦💦Strong and sharp, nagu siinkandis öeldakse.
Panin korralikud, poolde säärde ja tugevama tallaga nahksed saapad jalga. Olin need mõni aasta tagasi ostnud, aga Eestis lihtsalt seisid, ei leidnud kasutust. Autoga liikuva inimese asi. 😇 Björnakad ehk joped ostsime Kutile ja mulle Võrust, maaletooja poest. Üldiselt ma pole margitruu – pigem vaatan tegumoodi, aga BD kvaliteeti on Kutt korduvalt testinud ning nüüdseks oleme üle viie aasta juba fännid. Seekord küsisime ka Šotimaa-kindlat riietust 😆ehk siis jopesid, mis peavad kinni tugeva tuule ja vihma.
Kuti jopel pidid olema mingid udupeen sulesüsteem, mis hakkab tööle lähtuvalt kehatemperatuurist. Seni pole ta külma kurtnud, pigem käib hõlmad laiali. Minu “polar parka” pidi olema Eesti kliima jaoks liiga soe. 😀 Teada värk, et seistes hakkab iga jopega külm, aga kui ringi liikuda, siis tuult peab mu jope tõesti hästi. Külmakartlik nagu ma olen, siis liiga soe hakkas sellega ainult siis, kui mäe otsa ronisime. 😏 Nüüd oli siis aeg testida ära ka see vihmakindlus. Mitte, et ma spetsiaalselt leotama oleks läinud ennast, aga üks jope võiks ju tunnikese-poolteist seljas kuivana püsida?
Kodutänavas majade vahel ei saanud nagu arugi, et oleks tuul olnud. Sadu oli ka 13. jaanuari õhtul tugevam. Aga kui jõudsin jõe äärde, siis sain tuule tugevusest aimu. Mõnus! Tegelikult ka. “Seda see tuulutamine tähendabki!” mõtlesin. Liikudes oli soe. Vastu nägu sadav vihm ei tundunud ka  eriti hull. Veel. Kui olin tõusust tagurpidi voolava jõe ja selle põhjakalda (mis samuti oli tõusuvee all) ära vaadanud, tundus tagasi minna vara. Otsustasin promenaadi algusse minna. Kaugel see ikka on – üle silla ja natuke vasakule. 💪 Sillal oli tuul vastu. Teksad olid eest umbes 10 sekundiga läbimärjad. Naeratus näol ja hing kerge, liikusin edasi. Kui üle silla olin jõudnud, ütlesin esimest korda. “Ai!” Piiskade teravus andis tunda. Mõnikümmend meetrit edasi jäin seisma ja keerasin tuulele selja. Kulmud ja silmalaud olid korralikult pihta saanud. “Selline see Šotimaa vihm ongi,” käis peast läbi. Ma usun, et kõik, kes on vähegi raamatuid kirglikult lugenud, ahminud sisse endasse neid kirjeldusi kohalikest oludest ja siis neid ise kogevad, teavad seda tunnet, mida sel hetkel tundsin. See on hetk, kui mõttest, oletusest, fantaasiast saab tegelikkus, teadmine, mõistmine. Äratundmine. Minu jaoks väga vägev tunne. 👀
Minult on enne ka küsitud, just siis, kui kuskil reisil oleme, et kuidas ma tean neid asju, neid lugusid paikade kohta, kus ma pole kunagi varem käinud. No mis teha, kui raamatud on olnud mu parimad sõbrad juba enne kooli. 😎
Need suured pildid ongi tehtud promenaadi alguses. Selleks ajaks oli mu kehal soe, aga jalad lirtsusid täiega, sest poolel teel promenaadile tundsin, kuidas hüppeliigese juures olevatest õmblustest niriseb vesi läbi. Ülevalt poolt oli saabas kuiv, alt ka, aga just õmbluste juurest. Tänasin end vildist taldade eest. 👍Polnud hirmu, et varbad külmetama hakkaks.
Aga vihm oli tõesti vägev. Autotulede valgel oli näha, kuidas see sadas umbes 45kraadise nurga all ja maandudes põrkasid uuesti üles. Loigud lainetasid ja vesi tuiskas. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et sain seda kogeda. Kindlasti saan veel, aga esimene kord jääb ilmselt alatiseks meelde.
Seisin seal promenaadi alguses, liivaluidete vahel veidi varjus ja nautisin tõusulainete mängu rannapiirde taga, vihmapiisad mööda nägu alla voolamas. Väänasin fliiskinnastest vee välja ja tundsin, et jope varrukaotsad on märjad. Pole ka ime, kui kindad veest tilkusid. Tõmbasin need kätte tagasi – parem ikka kui paljakäsi. Olin valmis tagasi liikuma. Tagantuules läks teekond ruttu. Kui mere äärde tulles liikus üks inimene mulle vastu, siis tagasi minnes oli mere äärde viiv tee inimtühi. Vaatasin veepiiskade mängu, linnatulesid, kuulasin automüraga segunevat lainete müha ja tundsin, kuidas see tormine ilm toob minusse rahu. Kas selline see hetkes olemine ongi?

Koju tagasi jõudes läksin joonelt saabastega vannituppa, dušikabiini. Olin üsna kindel, et saan saabastest sirinal vett välja kallata. Jopes polnud kindel. “Emmeeeee, mis sa tegid?!” hõikas Kutt, kui mind nägi. Lasin tal filmida. Selgus, et jope alumine serv, kergelt vöökohast ja varruka otsad olid märjad. Kui veest tilkuvate alumise serva ja varruka otste puhul võis mõelda sellele, et teksad ja kindad andsid vett edasi, siis vöökoha puhul seda öelda ei saa. Panin jope riidepuule kuivama, hommikuks oli see õnneks kuiv. 👍 Kehal oli kuni lõpuni soe, aga nägu ja jope alt väljas olnud reied torkisid terve õhtu nendest nõeltest, mis taevast sinna pihta olid lennanud. 😉

Täna hommikul läks enne 7 juba uni ära. Katsetasin ahjus küpsetamist ja imetlesin päikesetõusuga kaasnevat värvidemängu.

Eile külas olles sain teada, kui oluline on Šotimaal kaaskirjas väljendada seda,

• miks just see on sinu unistuste töö, 
• tuua välja ettevõtte väärtuste kattuvus enda omadega 
• tuua välja enda eelised ses osas, et mida unikaalset on mul kui kandideerijal neile pakkuda, 
• kuidas minu senine töökogemus aitab ettevõttel/organisatsioonil oma eesmärke saavutada
• kuidas minu senine töökogemus teeb minust neile asendamatult väärtusliku töötaja 
• millised oleks minu ideed-ettepanekud lähtuvalt teadmistest, mis mul nende kohta on. 

Ütlen ausalt, mul pole õrna aimu ka, kas Eestis ka see kaaskirjas oluline on ning kui paljud tööandjad üldse kaaskirja oluliseks peavad, aga siin on see sama elementaarne nagu tuua CVs välja enesearengu etapid ja reaalsed saavutused, tulemused, isiklik panus ettevõtte arengusse. 👈💪
🔍Seega on mul kirjatöö uue nädala alguseks olemas. Ajule mõttetööd, eneseanalüüs ja minapildi parandamise järgmine tase, ma ütleks. 📄
See päev, kui mul õues käimine vahele jäi, tegelesingi taas (mul läks pärast kolmandat korda lugemine sassi, mitmes kord see on😆😆😆) oma CV ümber kirjutamisega.
Nimelt oli võimalus online tööportaalist tellida tasuta tagasiside-hindamine oma CVle ja seda ma kasutasin. Sain siis teada, et minu omast arust nii edev CV jätab minust mulje kui “Tegutsejast” mitte kui “Tegijast” ehk siis saavutuste asemel olen ma näidanud end tubli töömesilasena. Esialgu võttis kõhu külmaks ja silma märjaks, aga siis vaatasin sellele otsa ja mõtlesin veidi oma diplomite ja tunnustuste peale ning panin kirja. Tahaks öelda et kõik, aga panin siiski kõige uhkemad. 😎 Täiendasin ka oskuste loetelu ja tõstsin vabatahtliku töökogemuse ettepoole. Vaatame, mis nüüd saama hakkab, kui selle vägeva kaaskirja ka valmis kirjutan. 📄💪
Mõtlesin vahepeal ka, et lasengi kogu krempli professionaalil valmis kirjutada, sest teenusepakkujad tagavad “vestlusele kutsumise hiljemalt 60 päeva jooksul”, aga siis ütles Kai mulle midagi, mis pani mind näppe taskust välja võtma. “Mõtle, mida sa tahad. Kui sa tahad standardseid pabereid, mis tagavad sulle standardse töökoha, siis lase valmis kirjutada. Kui sa tahad eristuda, siis pusi ise ja vaata, mis saama hakkab.” Ilmselt saite aru, mille kasuks ma otsustasin. 📝📝📝

Head rahvusvahelist lumepäeva kõigile. Šotimaa suusakeskustes ja mägedes on lund omajagu, ja meilgi oli hommik karge. Kutt jalutab praegu mööda elamist tolmuimejat. Meil vist on külalisi oodata. 🤔