Eelmisel nädalal, 5. novembril, täitus mul aasta päevast, mil hakkasin süsteemselt endast ja oma maailmast paremini aru saamisega tegelema. Õhtul, enne magamaminekut käisin veel õhtul ilutulestikku vaatamas ja mõtisklesin selle lause üle, kuidas vastab ikka tõele, et kui pühendunult tegutseda, läheb tõesti teleskoopi vaja selleks, et vaadata tagasi sellele, kes olin siis. 🎇🎆Ilutulestikku ei lastud muidugi mitte minu auks, vaid kogu Suurbritannia tähistab luhtunud püssirohuvandenõud ehk parlamendi ja kuninga pääsemise päeva ehk Guy Fawkes’ Night, nagu nad seda nimetavad. Vikist saab rohkem lugeda. Sel puhul tehakse väike lõke, sussitatakse vahukomme ja lastakse ilutulestikku. Eks siin on ka kerge diskussioon selle üle, kas eraisikud peaksid üldse ilutulestikku laskma, sest õnnetusjuhtumeid on sellega omajagu, Glasgow kandis läks üks ridaelamu põlema, aga siinkandis, linnast väljas, sai koplis olnud hobune ilutulestiku raketiga pihta ja tõsiseid peavigastusi. Täna õhtul on juba vähem paugutamist, aga nädalavahetusel oli seda paugutamist üsna korralikult. 

Eelmine nädal sain klientidega tegeleda üsna vähe, sest peamine fookus oli oma koduleheküljel. Oma autorileheküljel, mille kohta ametliku teadaande panen sotsiaalmeediasse homme, aga kui keegi peaks veel täna õhtul blogi lugema, siis saab siit teada. Kakskeelse kodulehekülje leiab SIIT. Tööprotsessi olen kaasanud siinseid häid tuttavaid ja sõpru, kes turunduses ja brändingus kogenumad, ning nende soovitusel sai kasutatud ka mu enda tehtud looduspilte. 🙏Aitäh Markole ja Rannole, kelle mõte oli see käsitsi kirjutatud nimi ja kes selle ka füüsiliselt valmis tegid.  Kogu lehe kujundus on pälvinud palju kiidusõnu, ja eile kui detailidega töö lõpetasin, tundsin enda üle uhkust. Muide, neile, kes arvavad, justkui oleks enda üle uhke olemine põhjendamatu edevus. Jane Austen on kirjutanud, et enda üle uhke olemine lähtub enese sisemisest väärtustamisest ehk see, mida teised sinust arvavad, ei lähe üldse korda. Edevus on aga see, kui näidatakse midagi vaid seepärast, et kuulda, mida teised arvavad. Teine eelmise nädala suurprojekt oli see, et lõpuks ometi saime raamatu Amazoni müüki. Rääkisime sellest tõsisemalt oktoobri alguses. Eks ma suvel olin ise ka juba seda rohkem uurinud ja aru saanud, et see kujundusprotsess on midagi, mis võtaks mult päevi. Kui ma ikka mõistetest aru ei saa, siis on parem lasta tegutseda neil, kes saavad. Kuna Armar Paidla Rajakaare kirjastusest oli taas nõus mind aitama, siis oktoobri keskpaigas võtsime eesmärgiks, et novembri alguses on raamat Amazonis müügis. Seda me juba teadsime, et suurust tuleb muuta. Püstisena oleks küll võimalik ja mustvalgena see raamat välja anda, aga värvilise ja lapikuna mitte. Seega, tuli teha veidi väiksemaks. Lõpuks tuli muuta kogu kujundust nii, et nt Amazoni raamatul ei ole servadeni pilte, vaid kõik leheküljed on valgete servadega ja leheküljed ilusti nummerdatud. Muidu robot ei saa aru… 

Võtsime seda huumoriga – oleme suutnud luua midagi väga erilist. Kolmas kujundus oli see, mis lõpuks läbi läks ja laupäeva hommikust alates on see müügis. Kuna trükikulud on oluliselt kallimad, on Amazonis ka raamatu hind ca 5 euro võrra krõbedam.

📚See kõik teeb esmatrüki, mida veel Eestis veidi müügil on, kahtlemata erilisemaks. Jõulud on ukse ees – tehke ilus kingitus. Järvamaa rahvas saab raamatu A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt või Paidest Järva Teataja toimetusest (kümmekond), Viljandis on Ülle Puu salongis veel vist 2 raamatut müügil, üle Eesti saab tellida Armastusest Inspireerituna epoest (Urmeti pood) ning pealinlased saavad FB’s Lahemaa Looduskooli (mu ema MTÜ) kaudu. 

Kolmanda teema juured on kuskil augusti lõpus või septembri alguses, kui laupäevasel pärastlõunal klõpsasin Instagramis juhuslikult ette kerkinud reklaamile, kus otsiti nn taustanäitlejaid.  Tundus selline põnev asi, mida teada saada – Eestist ju kogemus olemas nii ülikooli ajast kui ka hiljem. Olen mänginud reklaamides ja ka filmides tausta. Noh, ja Tõe ja Õiguse huvides olgu mainitud, et filmis laulsin režissööriga kõrvuti “Oh sa õnnista’t”. 😁 Seega -täitsin ankeedi ära ega mõelnud pikemalt. Esmaspäeva hommikul enne kella 10 heliseb telefon. Mul läks veidi aega, et kus-mis. Ja siis pani adrenaliin üle kere värisema. Ma ikka niutsusin jupp aega, ja siis tüdrukul hakkas kannatus katkema. 

See, et ma eelmisel nädalal lepingu allkirjastasin, tähendab seda, et võtsin endale kaks kuud mõtlemisaega. Nad vahepeal vist kolm korda kindlasti veel kirjutasid mulle, et kas olen ikka huvitatud. 🙉 Ma leiutasin endale muudkui vabandusi mõttes, miks praegu pole “hea aeg”.  4. november tundus õige päev olema. Hakkasin seda ankeeti seal siis täitma, ja jäin ühe koha peal jänni – elulookirjelduse moodi asja tahtsid nad PDF formaadis, aga küsimustikku polnud näha. “Kas te pildid ja mõõdud panite? See elulookirjeldus pole üldse oluline, ärge selle pärast muretsege. Nii-nii, ankeet on olemas, kõik on super, ma teen selle kohe avalikuks.” Ja tegigi. Ei mingit taganemisteed. Ma võib-olla polekski seda uudist veel enne esimest ametlikku tööpakkumist jagama hakanud, kuid mu vend arvas selle uudise nii ägedaks, et tal “läks meelest” mu käest küsida, kui laialt ma seda kuulutada tahan ning riputas uudise sotsiaalmeediasse üles. Need, kes kahtlustavad, et tegemist on miski kahtlase värgiga, võivad ise internetiotsingu teha. Mul on taustauuring juba tehtud ning jah, iga päev tuleb meilile ka n-ö üldisi kandideerimisvõimalusi. Küll otsitakse juuksemodelle, küll perekondi, küll pakutakse võimalust online-pimekohtinguks (telesaade). 

Et sellised uudised siis. Kutil on praegu päris palju kontrolltöid. Prantsuse keele kaheosalises testis sai mõlemas osas 36st võimalikust punktist üle 30. Täna oli teaduses kontrolltöö. Küsis mu käest eile füüsika-teemalisi küsimusi. Raskusjõudu, hõõrdetegurit ja muid nunnusid asju. 

Tundub, et sõnaosavuse on ta minult pärinud. 😂 Õhtu lõpuks sain komplimendi: “Emme, sa oled nii nunnu, kui sa oma tööasju teed. Näed nii asjalik välja nagu naissoost Einstein.” 

Ahjaa- Kutt vaatas ka koduka üle, ja ütles, et on mu üle uhke. 😍 Nüüd võin vist rahus magama minna.