Aasta kõige kiirem kuu on möödas
Ma ei tea, kas ma teile Aberdeeni peatänava jõulukaunistusi olen näidanud. Kui ei, siis need on tõesti ilusad – värvid vahelduvad. Kohalikud küll natuke kiunuvad, et need on vanad, samas on inimestel ka hea meel, et praegusel ajal uusi ei osteta, vaid suunatakse raha inimeste aitamisele. Järgmisel nädalavahetusel tahaks Kutiga võtta käigu linna ette, et veel neid kaunistusi vaadata. Nädala sees ei jõua – ta hakkas nüüd uuesti merekadettides ka käima. Pole küll sellise mahuga kui varem, aga lõpuks ometi on virtuaaltegevus asendunud tõelise tegevusega.
Novembri viimane nädalavahetus oli teatud mõttes nagu lõpuspurt maratonile, ja olgem ausad, veidi toibun sellest siiani. Kaks koolitust korraga – Jamie ja Sarah Jauncey kirjutamiskoolitus reedest pühapäevani, kus lisaks neljatunnisele Zoomile olid ka iseseisvad tööd, seega kokku kindlasti iga päev kuus tundi. Kui oli kokkuvõtete tegemise aeg, siis tõdesin, et see kolm päeva andis mulle lisaks kontaktidele julguse minna kirjutades sinna, kuhu üksi minna ei olnud seni julgenud, aga kuhu oli väga vaja minna. Enesekindlust muidugi ka. Jamie sõnul olen ma selle vähem kui aastaga teinud väga suure arengu. See, et ma olen Šotimaal nii vähe elanud ja inglise keeles kirjutamise staaži samuti vähem kui aasta, tekitas muidugi meeletult imestust. Jah, imetlust ka. Mu kirjutamise keel olevat poeetilise kõlaga ning pildiline. Miks ma sellest kirjutan? Oma ‘käekiri’ on igale kirjanikule oluline, see on tema stiil, miski, mis teda teistest eristab. Enne siia tulekut ei olnud ma oma kirjaniku karjääri õnnestumises sugugi nii kindel. Kõik ju kirjutavad! Halloo, Birgit, kõik joonistavad ja laulavad, aga see ei tee neist veel kunstnikke ega lauljaid! Seda, et mul on päriselt anne, midagi, mis mind eristab teistest, midagi, mis aitab ka teistel oma unistustele lähemale jõuda, olen ma päriselt, sügaval alateadvuses uskuma hakanud alles pärast oma raamatu avaldamist, ja sellele saadavat tagasisidet. Mul polnud seda alateadlikku hirmu, et ‘äkki pole piisavalt hea’ ega ebakindlust oma töid lugedes, sest olin kirjutanud südamest.
Laupäeval-pühapäeval aga Dave Conway koolitus. Seesama, millel Kutiga septembris osalesime. Sel korral oli ca 45 inimest, mis tähendab, et küsimused ja võimalused olid teistsugused. Ning mis seal salata, ka see, mille endaga ‘kaasa võtsin’, on miskit muud. Mulle jäi vägagi kummitama see lause, et kui nahutad end millegi pärast, mida sa ei tea, siis näitab see võhiklikkust enese suhtes. Loomulikult on ta seda varemgi rõhutanud, et temaga koos töötades ei ole lubatud end tunda halvasti asjade pärast, mida sa ei tea, sest see, et sa ei tea, ongi ju põhjus, miks sa tulid õppima. Sel korral oli kuidagi mu enda häälestatus selline, et olen vist päriselt valmis lahti laskma sellest enese nahutamisest. Seda enesega lahke olemist olen saanud siin ca aasta jooksul kõvasti harjutada ning juba täitsa tuleb välja. Tänagi oli üks sotsiaalne situatsioon, mille puhul aasta tagasi oleksin reageerinud absoluutselt teisiti – põdenud päevi, püüdnud end õigustada. Umbes nagu Juhan Liivi luuletuses, et “kes meeldida tahab, peab roomama”. Ei pea. Inimene pole roomaja, kes pea püsti tõstab vahetult enne ründamist.
See kõik haakub selle mõttega, et sa ei saa anda miskit, mida sul endal pole. Ehk siis, kui puudub eneseväärikus, siis pole sul võimalik ka teisi väärikalt kohelda. Sa saad jumaldada, tõsta need pjedestaalile, kuid see valmistab teistele samasugust ebamugavust kui põhjendamatud etteheited ja süüdistamine, mis sõltumata olukorrast on absoluutselt sobimatu. Süüdistamine tähendab ‘puldi’ kellegi teise kätte andmist. Sellised mõttekäigud on kõik enesetäiendamise tulemus. Kirjutasin hiljutises Instagrami postituses ka, et kui keegi 2 aastat tagasi rääkis enesearengust, siis pööritasin silmi. Inspireerivad tsitaadid olid läilad ega tekitanud minus mingit positiivsust. Eneseareng kõlas umbes nagu eneseabi, aga see oli minu jaoks lihtsalt üks depressiooni staadiume. Jah, mul on kogemus, mida tähendab depressioon, ja seepärast julgen selliseid võrdlusi kasutada. Kelle kogemuse põhjal ma veel kirjutan kui mitte enda?
Igal juhul sai selel kahe õhtuga taas läbi mõeldud oma suur eesmärk, visioon ning kindlamaks ka elu mõte või siht – kellele kuidas. Kutt võttis ka väga tõsiselt ja tundis huvi, millal on järgmine koolitus. Pildil oleva koogi tükid on ka Kuti tehtud. Tal on küpsetamine väga käpas. Aeg-ajalt tuleb küsib veel, et kui palju on 90ml või kui palju 210, aga naabritüdruk Billie’le tegi ka eilseks sünnipäevaks koogi.
Ma tean, et ma mingi hetk tagasi küll ütlesin, et teen podcastide salvestusega vahe sisse, aga detsembris on siiski kaks veel. Ma praegu lihtsalt ei ole rohkem neile kuulutustele vastanud, sest iga kord, kui ma teen, siis ka ühendust võetakse. 😂 See kõlab umbes samamoodi, nagu ma pärast Dave’i müügikoolitust kurtsin Kym’ile, ühele siinsele sõbrannale, et mul ei ole klientide saamisega probleeme, sest inimesed tulevad ise mu juurde, leiavad mind, natuke räägime ja siis nad avaldavad soovi minuga koostööd teha. Et mul on vaja hakata oma nädalatest välja ja ettevõtte teenustest välja loopima tegevusi, mis on ajamahukad, kuid vähem tulusad. Tundub, et see ghostwriting ehk varikirjutamine on see teenus, millele keskenduda, ning blogide ja sotsiaalmeedia kirjutamine jääb eksklusiivseks teenuseks st valitud klientidele.
Heh, vahepeal vaatasin märkmikust järele, mis toimunud oli. Eestist jõudis pakk kohale, EstoLinkiga. Aitäh, Venna – 11 purki moosi ja 3l purk õunamahla on kenasti terved. Kutt maiustab mangode ja rosinatega, minul on ananassid ja vanilje, millega migreeni ennetada/peletada. Ma tean, et nad 13ndal tulevad nüüd uuesti ja mõte on, et peaks seekord ka jõulukraami tellima. Poolakate/venelaste poest saab ainult tatraga verivorsti ja see pole see… Kapsas pidi normaalne olema. Loodame, et on. Kui ei ole, siis teeme normaalseks.
Täna kirjutasin just pereliikmetele, et päris hea kohe, kuidas suvel sai jõuluehted ja valgustid koos raamatutega siia saadetud. Need läksid kõik käiku. Kuuse tellisin Amazonist, sest päriskuusk ei oleks odavam tulnud ning ma rendipinnal ja -vaipadel ei taha päriskuuske. Kutt avastas siis eile, et ta ikka tahaks selle päkapikusussi ka välja panna. “Ma isegi koristasin selle krdi toa ära!” teatas ta mulle õhtul, kui ma kahtlesin, et ei tea – pärast saavad päkapikud jalaluumurru. Noh…. ei olnud millegi otsa komistada, aga ega seda kirja ei kommenteeritud kah. Kahtlustan, et homme hommikul kostab kisa ülakorruselt. 😁
P.S Kutiga oleme nüüd ühepikkused. Jalanumber on tal 42/43, minul jätkuvalt 37/38. Oleme rõõmsad ning terved, naudime ilma ja inimesi. Pilt on tehtud 28. novembri hommikul, kui käisime koos üle pika aja päikesetõusu vaatamas. Mul on seljas Kutile väikseks jäänud pusa. 😎 Vat niipidi on nüüd lood.
