Fairy Glen, Rosemarkie

Kurtsin pereliikmetele siin ükspäev, et olen end nii hästi igasuguste tegevuste vahel ära planeerinud, et pole võtnud aega tehtud tööde eest isegi arveid esitada. 🙈 Ei saaks öelda, et kõik on töised tegemised, kuigi tööpuudust mul tõesti pole. Pigem on nii, et enne aasta lõppu ühtki suurt projekti enam ei võta. Lihtsalt ei mahu kuskile. Mingid väiksed, n-ö ühe-kahekordsed tööampsud/hädaolukordade lahendamised on veel mõeldavad, aga see on ka kõik. 

Praegu on lihtsalt nii mitu suurt projekti korraga käsil, millest kaks – Värska Originaali juubeliraamat ja sotsiaalministeeriumi veebi toimetamine – käivitusid augustis. Septembri viimasel päeval alustasin koostööd ühe ägeda Eesti ettevõttega – Kõnekindlus, kes teeb logopeedilisi mänguasju. Jätkub ka Priit Valknaga raamatu kirjutamine, loon sisu ühele affiliate-marketingiga tegelevale ettevõttele, teeme oma siinse äripartneriga (ja ka üksi) kirjutamiskoolitusi, neist järgmine on detsembri alguses; nõustan inimesi, kes soovivad oma memuaare kirjutada ning kuidagimoodi leian selle kõige kõrvalt aega ka enesetäiendamiseks ja loometööks. Näiteks taasalustasin tööd oma kirjutamismentori Jamie’ga. Nojah, ja siis ülikooliõpingud ning tantsutunnid. Aeg-ajalt on küll veidi kingadeta kingsepa tunne, näiteks kui mõtlen kodukale, kus on üht-teist veel vaja teha selleks, et seda blogi seaks sealtkaudu ka lugeda (ja et see seal ka automaatselt ise uueneks). Praegu mul seda kalendrisse märgitud pole, seega ei luba midagi. 

Eelmisel nädalal algasid eeltööd, tänasest sai avalöögi projekt 1000 tunnet Järvamaalt, millega on esialgu tööd jaanuari keskpaigani. Peaksingi uue kalendri ostma, sest jaanuaris on kirjas üks ettevõtluseminar, kus Iainiga (seesama äripartner Manchesterist) oma seminari teeme, veebruaris aga viin õpituba/seminari läbi ühele Eesti asutusele. 

Novembrist on taastunud ka otselennud Eesti ja Šotimaa vahel. Seega, kes külla tulla soovib, siis see võimalus on täiesti olemas. Meie jõuluks Eestisse ei tule. Pakki meile saata vist pole ka väga mõtet, sest ise lennata on odavam kui tollimaksu maksta. Mingi hetk, kui vaatasin, olid lennupiletid edasi-tagasi täiskasvanule ca 25 eurot. 

Kutil oli oktoobris kaks nädalat koolivaheaega ja selle raames käisime 4 päevasel reisil. Sihtkohaks Skye saar ja Lääne-Šotimaa rannik. Selle reisiga oli nii, et ma Kutilt küsisin, kas ta tahab minna, ta vastas jaatavalt. Lasin tal siis sihtkohti otsida, kuhu minna tahab ja mida vaadata. Kõik need käiku ei läinud, sest osa kohti olid juba hooajaks tegutsemise lõpetanud, kuid üsna mitu läks käiku. Näiteks Loch Garten Cairngormi rahvuspargis ja Aviemore’i kardikeskus. Skye saar huvitas teda ka. Seevastu nt Harry Potteri teemalised paigad jätsid teda suht külmaks – ei viitsinud isegi autost välja tulla. 😂

Skye saare puhul panid mind eelkõige ahhetama need tohutud joad ja joastikud, mis mägedest alla tulid. Cairngormis ma niimoodi pole näinud jugasid. Skye saarel tegin ma ka midagi elus esimest korda, midagi, mille kohta ma olen öelnud, et “see pole minu teema”. Ei saa just öelda, et see on harjumuseks kujunenud, aga ma olen selle ära proovinud: minna vette, kui ka väljas on jahe. Külma vette. 

Ehk siis, käisin ujumas. Põhjameres, ja õhtupoole vihmasajus ka nendes kuulsates Haldja-basseinides ehk Fairy Pools. Mitte lihtsalt jalgupidi vees, vaid ikka üleni. Meil olid rätikudki kaasa võetud. Kutt selles lahesopis ei käinud, see-eest käis ta ühes järves teel Skye saarele ja Haldjabasseinides ka. Minul oli aga kaks taliujumist ühe päeva jooksul. 😎 Esimene kord oli lihtsalt nii, et rand, kuhu läksime, oli parklast 2,5km kaugusel. Hommikul oli sadanud, aga tasapisi roomas päike pilvedest välja. See 2,5 km oli järsematest ja laugematest mäenõlvadest üles ja alla, ja siis viimane kolmandik oli suisa mööda kaljunukke turnides, otsides teed porimülgaste ja nirisevate vete vahelt, kus lehmade ja lamba sõtkutud radadesse võisid vabalt pahkluuni sisse vajuda. Saabudes ootas meid rand, mille ümber kõrgusid mustad kaljud ning kus valgele, imepeenele ja pehmele liivale rullisid end korallsinise veega lained. Oli ka parasjagu mõõn, seega nägime seda valget liiva päris palju. Meie sealviibimise ajal polnud seal kedagi, kui juba olime tagasi minemas, kohtasime sel raskel kolmandikul üht paari, ja tagasiteel veel kaht paari. Teekond ise kulges koos lammaste ja veistega. Olid teised küll veidi uudishimulikud, aga hoidsime üksteisest viisakasse kaugusse. Seda enam, et teekonna alguses oli soovitus loomi mitte häirida. Mingit aeda ju nende ega meie vahel polnud, pull patseeris suisa keset teed. Esialgu arvatud poolteise tunni asemel veetsime sel rajal matkates, rannas supeldes ja vaateid nautides, kaljudel turnides kolm tundi. 

Kutt kauni liivaranna poole kõndimas. Teekonna algus. Pärast seda oli veel mitu, järsemat küngast.

Seejärel läksime Armadale’i lossi, kus lossist endast on küll vaid kaunid varemed (ehituspraagi tõttu kujunes remont üsna võimatuks, nii see siis lagunes, kuni lõpuks muinsuskaitsega kooskõlas katus jms konstruktsioonid eemaldati. 

Lossi ümber on aga hästi põnev aed, kus märkmisväärsetel puudel on juures ka selgitus, kuidas see puu sinna aeda sattus, kui vana see on ka kui vanaks sellised puud elavad. Panin siia kaks pilti ka, mina pikutan ühe üsna noore kuuse juurtel – see võib elada isegi 500 aastat vanaks, aga vanust oli ca sajandi jagu, hästi kiirekasvuline. Kutt on aga mingi teise puu taga peidus. Selle kõrval oli üks hästi laiavõraline puu, mis oli nagu tuhandejalgne ämblik, oksad rohelised ja nendel väiksed sõnajalad kasvamas. Kunagises tallis oli kaunis ja üsna okei toidukoht. Bistroo. Teises, moodsamaks renoveeritud kõrvalhoones aga muuseum, kus Skye saare ajaloo, aga ka Šotimaa ajaloo kohta lähemalt teada sai. Taaskord – planeeritud tunni asemel läks meil Armadale’s üle kahe tunni. Mis mulle seal muuseumis meeldis, et oli kasutatud ka helitaustu ja luuletusi – ajalugu oli edasi antud ka luule kaudu. 

Muu hulgas sain muuseumist teada, et torupillimäng ja ka kildid keelati ära 18.sajandi keskel ning torupillimäng jäi traditsioonina alles ainult seetõttu, et seda kasutasid sõjaväelased. Nö šoti mägilased olid juba siis Briti armees arvestatav üksus. Kilt kui klanni sümbol ja paikkondade eristamise vahend, sai tuntumaks veidi rohkem kui sadakond aastat tagasi, kui neid seoseid uurima hakati. 

Fairy Pools, õhtuhämarus.

Samuti šotlaste väljarändest: kuidas neil oma kodudes elud nii kibedaks tehti, et kuudepikkune reis pisikeses punkris umbses laevas tundus parem kui jääda. 

Päris kindlasti meil vedas ilmaga. Laupäeva hommikul, ehk sel nn talisupluse päeval, oli hommik veidi udune, ja õhtul basseinide juures hakkas mõnuga sadama, aga vihm ei ole see asi, mis takistaks kuskile minekut. Vähemasti siin mitte. Kui juba kodust nii kaugele on tuldud, mis seal ööbimiskohaski passida. Ööbimiskoht polnudki meil üldse Skye saarel, vaid teiselpool silda, mis Skye saarele viib. Me tegime nii, et läksime hommikul laevaga Mallaigist, aga tagasi tulime üle silla. See, et ööbimiskoht oli Kyle of Lochashis, andis meile võimaluse kohe mitu korda üle silla sõita. Ööbimiskoht ise oli samuti enam kui sajandivanune maja, ja ehitanud oli selle praeguse perenaise vanaisa. Mulle tohutult meeldis, et selle maja lugu oli külalistele lugeda pandud. Seda olen ka teistes ööbimispaikades näinud. 

Majas olid olemas ka kaminad ning pesumasin, mis ilmselt päästis meie reisi mõnevõrra, sest Kutt oli esimese kahe päevaga kõik neli kaasa võetud dressipaari suutnud mõnusalt mudaseks muuta. Kokku oli majas kolm magamistuba, seega mahtunuks sinna viis-kuus inimest magama. Kui läänerannikule asja (ja kindlasti tuleb asja), kasutan igal juhul võimalust sinna veel minna. 

Pühapäev oli aga täiesti päikeseline ja väga soe – Kutt liikus T-särgiga ringi. Siis vaatasime saare kesk-ja põhjaosa. The Storr või Vanamees Storr on kaljude kogum, kus suurel kaljul oleks justkui nägu ja siis need väiksemad, mis mille poole vaatan, ja mis tegelikult on ka kõrged, on justkui püstised sõrmed. Mäe enda kõrgus merepinnast on 719 meetrit, suhteline kõrgus 674. Legendi järgi oli Storr hiiglane, kes sellel poolsaarel elas, ja kui ta maeti, siis tungis tema pöial maa seest välja, mis moodustaski omalaadse maastiku. Tunnise jalutuskäigu asemel võtsime taas vähemalt kaks korda rohkem. Päris mõnus, järsk turnimine oli sinna üles. 

Sina võid ju autoga teel olla, aga ega lammastel seepärast kiirem hakka. 😀

Esmaspäeval tulime teist teed pidi tagasi, kasutasime maksimaalselt valget aega. Ikkagi oktoober. Sõites üle Carroni jõe, vajutasin üsna otsustavalt pidurit. Hirved! Hommikuvalguses. Keset jõge. 

Mu Facebooki seinalt leiab kogu reisist mahuka albumi. Joad meile meeldivad. Linn Falls, Rogie Falls, Pattack Falls olid need, mille juures peatusime väljaspool Skye saart. Pattack Fallsi ümbrus oli hästi müstiline, Rogie Falls oli aga hästi võimas. 

Mind aga ootab 20. novembril ees esimene siinne jõululaat. Pole ka kuskile mujale end veel kirja pannud. Võimalus oli ka terve jõuluaeg veeta Aberdeeni jõulukülas, aga mõtlesin kõigi oma kirjutamisprojektide peale ja loobusin. 20. novembri üritust veab aga siinne sõber, austraallannast Zara, seega on see ka võimalus üle pika aja kohtuda. 

Tantsutrennid-tunnid on kahel päeval nädalas, detsembris saab aasta esimesest tantsutunnist. Üht-teist olen ikka õppinud ja kogu see salsa kogukond on tõesti hästi kokkuhoidev. Praegu kavandame kõik koos meie õpetajale sünnipäevaüllatust. 

Ahjaa – millest ma üldse ei kirjutanud, on sõnakunsti üritused. Nüüdseks olen kolmel silmast-silma üritusel käinud. Kas ma just luuleprõmmijaks hakkan, on iseküsimus, kuid kirjanike kogukonnaga kontaktide loomise ja ka oma esinemisoskuste harjutamise mõttes on see igal juhul oluline. Eelmisel reedel, kui tähistasin endamisi kaht aastat teadliku enesearengu teekonna algusest, laekus mu postkasti kiri Dark Angelite kirjutamisgrupist. Nad soovivad, et jagaksin oma tegemisi nende iganädalases uudiskirjas. Saatsin pildid ja teksti ära, sest see kogukond on minu jaoks hästi südamelähedane ning ma olen hästi tänulik, et nad mind nii soojalt on vastu võtnud. Tegelikult on ju kõik seda teinud. 

Esimene sügistorm on ka ära olnud. Itsitasin, kui lugesin kohaliku hobi-ilmaennustaja sõnavõttu, et ei mingit orkaan Wandat, Šotimaal öeldakse sellise ilma kohta sügis. 😁

Rogie Falls