Täna võtsime Kutiga ette suurpuhastuse. Poleerisin isegi köögipõranda ära. See on nüüd nii libe, et igaks juhuks villude ja plätudega seal käia ei ole mõtet. Vähemalt meil, kui kaasasündinud tasakaalutusega tüüpidel. 😆
See koristamine tundus selline hea viis kogu lõppeva töönädala pinged ära saada. Nö majast välja. On jah pingeline olnud ja mu töö-ja kirjutamise asjad on suht tagaplaanil olnud. Nagu ka blogi postituste sagedusest näha. Instagramis oli ka täna hommikuni vaikus. 🙈
Kuna ootamatult selgus, et Kutil on nädal varasemast mingid ülesanded “õhku” jäänud ning tema kirjalik inglise keele oskus ei ole sugugi nii hea kui suuline, siis pidin reaalselt kõik ülesanded talle lahti tõlkima. Mõnda mitu korda. Lisage sinna juurde ka Kuti jätkuv frustratsioon sel teemal, et tema ei taha, et mina teda õpetan ning oma õpetajad on paremad, et kogu see olukord on “täiega nõme” ning ta parema meelega tahaks koolis käia, ning saate ise ka aru, et saime mõlemad sel nädalal seda rahulikuks jäämise kunsti harjutada. Positiivse poole pealt võib välja tuua õpetajate ja tugipersonali abipakkumise ning tagasiside. Sh kui Kutt teatas, et ta mingit asja lihtsalt ei oska, siis õpetaja tuli vastu, ja lubas selle osa ülesandest tegemata jätta. Osa asju olid tõesti rasked ja see ülesanne, kus neil tuli pidada terve nädal päevikut, mida nad söövad ja kui palju ning millist liiki trenni teevad ning välja arvutada kõikide asjade kaloraaž. 😕 See oli jupp pusimist, et otsida välja, kui palju on hakkliha-kapsa hautises või pasta carbonaras või isetehtud skoonides kaloreid. Teine osa ülesandest oli koostada treeningplaan, kus oli ära näidatud, mida ja kui kaua teed, selleks, et kõik need sissesöödud kalorid ära kulutaksid. 💪 Ma pole suurem asi vanduja, aga sellised ülesanded võtsid mind ka vanduma. Ega kuskile midagi edasi lükata ka polnud, sest neil on nüüd kaks nädalat koolivaheaega, aga to-do list ehk nimekiri asjadest, mis peavad 2 nädala pärast valmis olema, on selline, et igaks päevaks on midagi. Näiteks tuleb neil A4 paberitest ehitada võimalikult kõrge torn, mis ise püsti püsib. 🗼Liimida tohib, teipi tohib ka kasutada. Paberit tohib lõigata ja voltida. Torn tuleb ära mõõta ja üles pildistada. Aine? Disain ja tehnoloogia. Ärge küsige, mis sellest tornist pärast saab. Need toidupildid on Kuti kodunduse ülesanded. Okei, pasta carbonara kastme osa tegin ise, aga skoonid – mis tõsi, näevad välja ja maitsevad nagu küpsised – tegi Kutt täiesti ise. Vahepeal olen veidi targemaks saanud – ei tohi tainast rullida ja muna pean rohkem panema, siis kerkivad paremini. Liiga õhukeseks patsutasin ka taigna- õige paksus on 2.5cm. Makaronide/nuudlite keetmise on Kutt korralikult selgeks saanud. Sellega muret pole ning skoonid – kohalikud maiustused – lähevad kordamisele. Ilmselgelt tuli mul kogu selle protsessi juures olla, seega endal seinal olevast nädalaplaanist jäi suht vähe järele. 😔 Õppetöödega lõpetasime reedel kella 17.30 paiku. Ilmselgelt rakendasin kogu oma põhjalikkust, sest nagu mulle enne äratulekut Eestist öeldi, et “kui sina juba midagi teed, siis on tehtud.” Ei ole lihtne mu laps olla, ilmselgelt. 😂 Eks siis nüüd tuleb turbo peale tõmmata. Järgmisel nädalal on päris mitu veebikoolitust kohalikust business hub’ist ehk siis Eesti mõistes vist midagi arenduskeskuste laadset. Kutile võib julgesti helistada – ta on sotsiaalne tüüp ja tunneb puudust võimalusest (eriti omaealistega) eesti keeles rääkida. Videokõned ka leevendavad seda eraldatuse tunnet, millega on tulnud maadelda. Lühidalt kokku võttes, siis “arenguruum on suurim ruum maailmas”. Jah, ka rahulikuks jäämise peatükis. See minu Facebookis tehtud postitusvõtab suhteliselt hästi emotsioonid kokku.
Black Dog Beach
Eelmisel pühapäeval võtsime ette tavapärasest pikema jalutuskäigu. Musta koera randa ehk Black Dog Beach’ile on Google Mapsi järgi 3,7 miili, aga kuna meil õnnestus ka veidi ringi minna, siis ütleme nii, et sinna jõudmine oli ca 4 miili, ja tagasi tulime mööda mere äärt pidi. Kuna Maps mereäärset rada ei näidanud, siis pole õrna aimugi, pikk see oli, aga usutuvasti sama pikk. Kilometraaži arvutamiseks korrutage 8 ja 1,6. 👍 Väga mõnusad neli tundi olid. Mõõn oli just algamas, aga tuul tasapisi tõusmas, seega oli palju hästi mõnusaid, vahuseid laineid. Rahvast vähe ja ilm kevadiselt jahe, kuigi mitte külm. Mõned veenired olid ka, aga neid oli võimalik siiski kuiva jalaga ületada. “Mõnikord võiks veel sinna minna,” arvas Kutt, kui väsinuna koju tagasi jõudsime. Sel nädalal tuli ka kaks toidutellimust – ASDAst 2 nädalat tagasi tehtud tellimus ja siis kohalikust köögi-ja puuvilja poest/hulgilaost. Köögiviljavarud on nüüd eestlaslikult korralikud ja poest 2-3kg kaupa ostmine on nüüdsest minevik! Sibulad on ka toredalt suured – pildil👆 on võrdluseks pooleliitrine meepurk. Üldiselt oleme suutnud nädala sees poes käimist vältida – mingid üksikud asjad nagu kohvikoor jms on olnud vajalikud. Täna täiendasime taas varusid ja kuna Kutt kurtis, et ta on kõik raamatud, mis tal on seal üleval juba läbi lugenud sh need, mis sai 2 nädalat tagasi ostetud (£70 naela läks Star Warsi teemaliste asjade peale🙊), siis ostsin täna veel £22 eest raamatuid. Eesti keeles on selle sarja nimi “Ühe äpardi päevikud”, aga siin ta loeb neid muidugi inglise keeles. “Mul on üks juba läbi, kohe hakkan teist lugema,” teatas ta mulle ca 15 minutit tagasi. Kui meil on vaikus, siis ta kas loeb või istub nutiseadmes. Täna on lugemine popp. 👍
Black Dog Beach, kaugemal eemal Aberdeen
Nõmmele see nädal vist polegi jõudnud. Homme on ka päev. 👍👌 Lubab käesoleva aasta soojemat ilma – isegi 16-17 kraadi. Nädala sees oli küll vahepeal päris jahe, aga täna ja kolmapäeval oli päris mõnus, sai isegi mütsita käia. Neljapäeval ja reedel selle-eest oli suisa kindaid vaja.
Horisont on küll veidi viltu, aga vaadake siis laineid, mitte laevu 😆
Tundub nii olevat, et inimeste lemmik-aastaaeg on seotud tema enda sünniajaga. Vähemalt paljudel minu tutvusringkonnas on nii. Kutt ja mu Vend talviste sünnipäevalastena võiks vist lumes magada ka. Ma jälle naudin seda kuude pikkust kevadet. 😎 Kevadised ja sügisesed päikesetõusud ja -loojangud on mu kogemust mööda kõige rikkalikuma värvikombinatsiooniga. On pilvi ja valgus langeb kuidagi teisiti. Olen põgusalt näinud 2011. aastal Šotimaa sügist oktoobri lõpus ja olen 2017. aastal näinud nädala jagu Šotimaa suve ning ütlen, et kevad on siin väga värviline aeg. Neid õisi ja värvitoone tuleb iga päevaga üha juurde. Ning pole nii, et lihtsalt erinevat värvi tulbid või võõrasemad. Jah, neid on ka, aga tänaselgi käigul poodi nägime erinevaid põõsaid, mille õied olid kas oranžid, kärtsud või mahedamad roosad, loomulikult mitut tooni kollast, sest lisaks nartsissidele õitseb forsüütia, aga ka mitut tooni sinist, lillat, valget, punast ning loomulikult rohelist. Astelhernes on nüüdseks niimoodi kõikjal õites, et kui nende lähedusse satud, on äratuntavalt imal kookoselõhn üleval.
Värviline Šotimaa kevad.
Ning põõsastik, mis iga päevaga, isegi tundidega läbipaistvast läbipaistmatumaks muutub. Ma pole teab mis romantik, aga looduses jalutades ma olen küll valjult õhkama hakanud. 😇
Homseks on kavandatud mõningad aiatööd, näiteks ostsime täna ämbriga maasikaid, mis on vaja mulda panna, samuti jaanuaris ostetud maitserohelise ja lilleseemned. Ei tea, kas peaks kuskile potti kartuli ka panema? 😆 Peenarde jaoks meil ruumi pole, kõik on kenasti võrgu, geotekstiili ja killustikuga kaetud, aga on peenrakaste ja suuremaid potte, kuhu üks kartulipesa ikka sisse mahub. Külas nagu otsus, mis?
Päike loojub Don jõe suudmes
Mis ma siingi salgan, et lõppeval nädalal on olnud põhjust enda üle ka uhkust tunda, sest Aberdeeni keskraamatukogu ja ühenduse Four Pillars avaldatud e-raamat on nüüdsest avalik ning minu luuletus on kohe kogumiku alguses. Tegemist on ka ainsa luuletusega, ülejäänud siis kõik proosa. ✎
Kui mäletate, siis ma veebruaris kirjutasin koolitusest, mida viis läbi ilmakuulus Šoti kirjanik Jo Clifford. Mälu saab värskendada siit.
Kiire guugeldamine vastust ei andnud, kas teda Eesti teatrites ka mängitud on, küllap kultuurigurud oskavad sellele paremini vastata.
Luuletusest siis nõnda palju, et tegemist on esimese luuletusega, mille Šotimaal kirjutasin. Tõlge sellele sündis 1.aprillil, kui päris mitu inimest mulle messengeri kirjutasid, et “tahaks teada, millest see on”. Päris üks-ühele tõlge pole, aga püüdsin mõtte samaks jätta.
Originaal on siis roosal taustal.
Kõik on sama
Mis mulle valge täna
on punane su suul.
Meil miski pole sama,
kuid leib meil üks on suus.
Kui pruuti vaatan mina,
siis sina peige otsid.
Meil miski pole sama,
kuid kallistus on tähtis.
Kui möödas aeg on minul,
siis sinu oma algab.
Meil miski pole sama,
kuid kas näeme ainult halba?
Taas segaduses mina,
sa ütled – sina ka.
Meil tunded üsna samad,
keda süüdistada saaks?
Saan öösel armastada
ja sina kiita päeval.
Tunne südames on sama:
kes mõista võtab vaevaks?
Ei enam nutta taha,
las parem sina naerda.
Meil tunded päris samad,
ööst öösse, päevast päeva.
Kui postituse algusest võis jääda mulje, et oleme nagu kaks saamatut Kuti koolitöö kallal ning ma üldse sel nädalal midagi “kasulikku” ei teinud, siis päris nii ka ei ole. Ma leidsin esmaspäeval megalt palju konkursse, kuhu oma loomingut saata ning otse loomulikult oli mõnel tähtaeg samal päeval. Jah, saatsin ära paar tööd. 😉 Paar veebiseminari oli ka, ja oi, kuidas tahaks inimestele anda juhendust. Olen siiski suu kinni hoidnud. Raadiorežissöör minus tõstab pead. 😆
Panen siia mõned esmased tähelepanekud:
👉Palun kasutage kõrvaklappe ja mikrofoni. Täiesti tavalised telefoni “nööbid” on ka paremad kui see ruumi kaja, mis enamikul kaasa tuleb.
👉Zoom’is (mida paljud kasutavad) on võimalik panna end Mute nupu abil hääletu peale. See on oluline, sest siis ei kosta paberikrabin ega laste kilked teisest toast sisse.
👉Pane telekas ja raadio kinni. Sind ei ole vastasel juhul kuulda ja kui Sa veel end mute’inud ka pole, siis ei kuule keegi ka inimest, kes räägib.
👉 Kui Su vebinar/seminar kestab rohkem kui 2 tundi, tee vahepeal 5-10 minutit sirutuspausi.
👉 Ära slaididega üle pinguta. Kui kohutavalt tüütu on vaadata 90 minutit järjest slaidiesitlust, mis on mõeldud n-ö tavakoolitusse. Vähem on rohkem. Kogu paketi võid saata hiljem või enne osalejatele e-kirjaga.
👉Räägi rahulikult, et inimesed jõuaksid jälgida ja märkmeid teha ka tingimustes, kus levi ei ole täiuslik.
👉Küsi vahepeal küsimusi, et ei läheks “loenguks”.
👉Valmista end ette: jah, ka välimus st pane riidesse, kammi juuksed ära. Lugupidamisest teiste osalejate vastu. See ei loe, et see on veebis. Liiga palju on piinlikke juhtumeid, kus keegi on kas bokserite väel või läheb keset seminari kõrvalruumi hädale. 👉Loobu tegemast midagi, mida Sa ei teeks “päris” seminari või koosoleku ajal.
✋Sul on lapsed? Kui nad teleka taga ei püsi, siis praegu on väga palju veebipõhiseid n-ö huviringe, kus lastega tegeletakse ning nad saavad võimaluse omaealistega üle maailma suhelda. Näiteks Kriipsujuku vebinar ja Loovustund. Mõlemal juhul on lapsed vanusegruppidesse ära jaotatud.
👈USAs elav pere, kes on tuntud oma paroodiavideote poolest, on kogu selle Zoomi ja vebinarid ka ühte laulu kokku pannud.
Neil on palju muhedaid paroodiaid tuntud lauludele, seega kes vähegi keelt oskab, siis saab muheleda päris mitme laulu ajal. Niisama on neid ka muidugi lõbus vaadata, sest nad näevad ka visuaaliga kõvasti vaeva.
Nad julgevad enda üle naerda. Üks näide. USAs teatavasti pole sellist asja nagu riiklik tervisekindlustus ning kord postitasid nad loo “õpetuseks teistele”, kuidas mehe kõhuvalu läks neile maksma 10 000 dollari suuruse haiglaarve. Diagnoos? 💩Tavaline kõhukinnisus st natuke rohkem vett ja liikumist oleks seda ennetada aidanud. See, kuidas nad seda rääkisid, on muidugi klass omaette. 😊
We use cookies to ensure that we give you the best experience on our website. If you continue to use this site we will assume that you are happy with it.OkNo