Nii tore on teada, et mu kirjutistele ikka on fänne ja nii aktiivseid fänne, kes mind virtuaalselt tagant torgivad. Aitäh. 🙏Tõsi ta on, et blogis on vahe sisse jäänud.
Kehale puhkuse andmine tähendas, et ka kõik kirjatööd ja õppimine pidi ootama. Nädalavahetusel aga võtsin vaikselt tuurid üles ja hakaksin asju järgi tegema. Blogi kannatas kõige rohkem oodata.
Nädal enne haigeks jäämist panin end Avatud Ülikoolis kirja kümme nädalat kestvale loomingulise kirjutamise kursusele. Tegemist siis ilukirjandusliku suunaga. Nii nagu ma Šotimaale kolimist veeretasin oma peas aastaid, olen tõesti ka enam kui 10 aastat mõelnud endast kui kirjanikust. Viimasel paaril aastal ka enam mitte lihtsalt kirjanikust vaid kui kirjutajast. Kirjanik seostub eesti keeles paksude romaanide, mõistatuslike novellide jms, aga minu ampluaa on juba üle 10 aasta palju laiem.
✎Kõned poliitikutele jt asutuste juhtidele,
✎ürituste stsenaariumid+ava-ja vahetekstid,
✎ca 50 jagu olen kirjutanud erinevatele Eesti bändidele laulusõnu,
✎mul on ilmunud oma luuleraamat (küsige parimatest raamatukogudest),
✎pulmas tseremooniameistri tekstid,
✎peokõned (toostid, järelhüüded),
✎konverentsi või festivali tervitused/avasõnad,
✎turundus-ja reklaamtekstid (sotsiaalmeedia, blogi, kodulehekülg, toodete tutvustused),
✎tõlketööd (populaarteadus, ilukirjandus, ajakirjanduslikud tekstid)
✎ajakirjanduslikud tekstid (raadio-, video-, online-ja paberajakirjandus).
Jah, osa neist on valminud tööga seonduvalt, kuid fakt on see, et ma olen kõike seda teinud ning tulemuslikult).
Üht-teist olen veelgi “sahtlisse” varunud. Siin küsivad inimesed sageli, et mida ma teha tahan ja millised eesmärgid olen endale püstitanud. See on ka n-ö kohustuslik osa CV-st, mis on ca 100 sõna. Nagu ka saavutused, preemiad, auhinnad.
Eestis ma pigem häbenesin sellest rääkida – oleks kõlanud kiitlemisena, mina ise mitte eriti tõsiselt võetavana. Ei saa ju lihtsalt olla, et üks maakas nii kuradi andekas on! 😂😇Samuti olid kliendid häbelikud, sest “iga kõnemees peaks oma kõne ise kirjutama”. Ma ei arva, et iga inimene, kes autoga sõidab, peaks oskama seda remontida. Ka poliitikute, asutuste juhtide hulgas on palju neid, kes teevad oma tööd väga hästi, kuid kui on vaja kõnet pidada, siis on nad ummikus. Samamoodi on pulmades: oled isamees ja lahe kuju, aga kõne ajal “läheb lappama” ning kõigil on piinlik.
Nende asjade kirjutamine on pakkunud mulle naudingut ning hästi tore on see, kuidas inimesed annavad tagasisidet, et olen suutnud nende mõtted täpselt sõnastada. 🙏 Kuna jätkuvalt õpin ka Bob Proctori “Thinking into results” programmi järgi, siis sealgi rõhutatakse mõtet, et edukad inimesed on need, kes leiavad oma elukutse selles, mida nad päriselt teha tahavad, mida nad naudivad ning arendavad end selles valdkonnas. Mis mulle selle programmi puhul meeldib on just see mõtteviis, et vastutuse võtmine annab tegeliku tegutsemisvabaduse. Nii kaua, kuni miski või keegi on süüdi selles, et meil hästi ei lähe, pole vastutusest mingit juttugi. Vahet pole, kas see oli 3 kuud, kolm, kolmkümmend või 130 aastat tagasi. 😈
Olen minagi suure osa oma täiskasvanueast olnud mineviku kogemustes kinni, pole päriselt kunagi aru saanud, mida see vabaks laskmine tähendab, aga hästi palju aitas see mõttesähvatus, et ma enam ju ei ole see 8-aastane või 14-aastane tüdruk, kes kõiki neid asju koges ja mõtteid mõtles. Ma ei sõltu enam kellestki peale iseenda mõtete ja tegude ning süüdistada seda 8- või 12-aastast väikest tüdrukut selles, kuidas läheb minul, 38-aastasel, tundus mulle endale kohutavalt ülekohtune, ebaõiglane. Tajutav ebaõiglus on minu jaoks alati päästikuna töötanud. 😏

💙Ma tulin siia teadmisega, et Šotimaal kirjutan valmis oma esimese täispika romaani ning selle kirjutamisega olen samuti sel nädalal tegelenud. Esimene tagasiside testlugejatelt on olnud julgustav. Testlugejate ridades on veel vabu kohti, seega vaprad võivad endast märku anda. 📚Üksiti – kui keegi teab 👉edumeelset kirjastajat, kes lisaks romaanile on valmis kirjastama ka üht ägedat fotodega kakskeelset raamatut, mis sobib hästi kinkimiseks ja korduvaks lugemiseks, siis andke märku. Panen seda just kokku.

Päevad on olnud tegusad ning hetki, kus tõstad jalad diivanipatjadele ja vedeled teleka ees (võid lugeda ka: viid end kohaliku eluga kurssi) tuleb teadlikult võtta. Näiteks eile õhtul, kui Kutt oli merekadettide klubis ja mul oli poolteist tundi isiklikku aega.
Eile oli üldse üks vägev päev ning samal ajal, kui telerist vaatasin tervisesaadet, kus tavameditsiini kõrval tutvustasid arstid ka mitte-medikamentoosseid vahendeid tervise parandamiseks (värske õhu vannid metsas, liikumisele ergutamine kontoris tingimustes, kus hädaabikõnedele vastajad on sõna otseses mõttes laudade külga aheldatud, lihasmassi tähtsus 50+ meestel jne), mõtlesin tagasi samal päeval toimunud koolitusele. Tegemist oli turunduskoolitusega, kus esimene tarkusetera oli minu jaoks see, et 👉kui Su nimi on Paul Smith, keda on maailmas umbes 17 000, siis kuidas eristuda? Kuidas suurendada võimalusi, et inimesed jõuavad Sinuni?  👈

Selle raamatu kaanel on vastus(ed) olemas. Mul on nüüd see raamat olemas koos autori nimelise pühendusega. Tunnistan ausalt, et ega ma suurt midagi ei teinud selle raamatu saamiseks peale selle, et end sinna koolitusele kohale vedasin. Jah, mõtlesin ka viimasel hetkel, et äkki ei läheks, aga siis tundus nõme mitte minna, kui maailmas tuntud turundusguru kodust 15 minutise jalutuskäigu kaugusel tasuta loengu annab. Ma olen väga tänulik endale, et ikka mineku kasuks otsustasin, kuigi see pärastlõunasele-õhtusele logistikale eriti eksimisruumi ei jätnud. See selleks.
😆Ma olen absoluutselt veendunud, et hr Paul Smith mäletab mind veel kaua, sest suutsin jätta meeldejääva esmamulje. Panin oma jope nagisse, kleepisin rinnasildi pintsakule, ja muigasin, sest meeskonnatöö jaoks loositud nimi oli POSH.  Kes ei tea, siis see on ansambli Spice Girlsi üks liige, David Beckhami abikaasa, aga tõlkes tähendab see ka šikki. 👌 Mulle sobib. Seesama Posh mulle hiljem selle raamatu ka tagas, aga sellest pärastpoole.
Võtsin topsiga vett ja ühe šokolaadibatooni. Suundusin ruumi keskele, lükkasin viimase pool batooni suhu ja mu juurde astub meesterahvas ja küsib. “Kes te olete ja miks te siia tulite?” “Sorry,” pobisesin ja näitasin näpuga suule. 🙈🙊 “Ei ole midagi, mäluge lõpuni, ma ei lähe siit järgmise kahe tunni jooksul kuskile, sest ma olen see, kes teile täna esineb.” Neelasin lõpuni närimata tükid alla, kummutasin veelonksu takka ja võtsin pakutud käe vastu. Tutvustasin, andsin lühiülevaate, lisades, et “üks osa tagasisidest, mis ma oma tööle turundusspetsialistina sain, oli see, et mu ülemus sai aru, miks on väike-ettevõtjal palgalist turundusinimest vaja ning juhuslikult tehtud agentuuri-turundus ei ole piisav.”
Hr Smith läks selle peale põlema, viis mind veel kahe meesterahva juurde ning esitas neile küsimuse: “Kas teie meelest on igal väiksel ettevõtjal palgalist turundusspetsialisti vaja?” Huuuh. Üks meestest töötas ise turundusagentuuris, teine oli ettevõtja. Aga jah, nad olid minuga nõus ning ka koolitaja kinnitas mu väite õigsust. 💪😇
Saime veel veidi vestelda, ennast tutvustada, kui koolitus hakkaski peale. Põhjalikud töölehed ja ettekanne andis mulle tohutult enesekindlust juurde: sain aru, et paljud asjad, mida Venna ettevõttes töötades tegin intuitiivselt, on ka tegelikkuses olulised, kuigi sageli vaadatakse neist mööda kui vähetähtsatest. Sain aru, mis on minu tugevused ja ka nippe, kuidas veelgi paremini teha. Süsteem, mida ta tutvustas, sobib nii äriplaani kui ka turundusplaani tegemiseks. 💸
Väga hästi mõtestas ta lahti ka juhi rolli kogu protsessis ja ettevõtte edukuse kontekstis. Olen seda ka töötajana tajunud eri asutustes, kui palju sõltub tegelikult juhi hoiakutest, kuid hästi hea oli kuulda, kuidas keegi, kes on aastakümneid valdkonnas tegev, ja kelle klientide hulka kuuluvad nt Coca-Cola, IBM jpt, sõnastab selgelt mõtted, mis on endalgi peas tiirelnud.
🤑Koolitusel osales ca 30-40 inimest ning loengu lõpus loositi kõikide vahel välja 5 raamatut. Posh tõmmati välja neljandana, kusjuures loosimise alguses ma juba mõtlesin, et nii tahaks seda raamatut võita. Ma olin vist ka ainus, kes siiralt ja valjult rõõmustas selle üle. 😀
Mulle sellised kindlad süsteemid, mis jätavad võimaluse ise endale sobivad vastused leida, hullult hästi sobivad. Mõtteid on peas ju palju ning jalgratast on palju lihtsam leiutada, kui vajalikud tööriistad on olemas.

Pärast koolitust oli aega veel kontaktide loomiseks ning tulin sealt ära 3 visiitkaarti kaasas. Täna hommikul olen juba nelja LinkedIni kontakti võrra rikkam. 👍Samuti sain ühest vestlusest teada, et Aberdeenis on suisa olemas ühendus, kes minusuguseid kirjutajaid koondab, et vajadus sellise teenuse järele on tohutu, sest neid kirjutajaid pole eriti palju ning nende töö eest makstakse hästi. 💰

🏊Koolituselt sibasin kiiresti koju, sest Kutil oli vettehüpete trenn. Murphy otsustas, et ta tahaks ka meie elus veidi rohkem kaasa rääkida ning välisukse lukk hakkas jukerdama. 💣No link oli lihtsalt kuidagi kinni blokeerinud end. Seitse minutit jubisime, helistasin majaomanikule ja uks jäigi lukust lahti. Jooksime bussile ja siis selgus, et pelgalt uue, kohaliku panga pangakaardi kaasa võtmine oli olnud viga. See lihtsalt ei toiminud (sest mul oli meelest läinud, et see tuleb pangaautomaadis aktiveerida), seega tuli Kutil koju joosta. Kergelt kilomeetrine sörk. 🏃Ega mul polnud ka mõnus bussijaamas mööduvaid busse vaadata. Õnneks sai ta välisukse lukku. Bussile istusime 5 minutit enne arvatava trenni algust. Ilmselgelt jääb ta hiljaks. Ca 10 minutit oli minu pakkumine ja see osutus ka täpseks, aga mis seal ikka – päev varem oli tal olnud eratund, sest kaks vahepealset trenni oli vahele jäänud ja eratunniga sai järjele. Nad teevad ikka uskumatuid asju seal. Mõned asjad on trampoliinitrenniga sarnased, aga on ka põhimõttelisi erinevusi. Kusjuures basseinis on seal vahepeal need vee-alused purskkaevud, mis aitavad lastel pinnale tulla. 30 minutit vette hüpata, pinnale tulla, välja ujuda, end välja vedida on ikka päris väsitav. 🏊

Pärast seda oli veel merekadettide huviring – eile õppisid nad auastmeid, esmaspäeval merendustermineid. Vahva on muidugi see, kuidas õppimine käib nii, et Kutt ei saa arugi. Küsisin esmaspäeval, et mis õppisite? “Mitte midagi, ainult käisime ruumides ringi.” 🙈 Sõber tal siis meenutas, et õppisime ikka – termineid ja tegime endale õppekava, mispeale Kutt vastas, et “Aga laevamootoreid ei õppinud ju kokku panema.” Kui teile tundub, et mina “panen hullu”, siis ma ei saa oma lapsele ligilähedalegi.

Järgmine postitus tuleb ilmast. Ja ilmselt homme, sest laupäevaks on plaanis üks väike autotripp. Kui just Dennis enne kohale ei jõua. Aga noh, siis läheme lihtsalt sinna, kuhu Dennis ei jõua.