“Kes sind seal Šotimaal ootab?” on minu käest küsinud need, kellele olen plaane jaganud. “Mina ise,” olen vastanud.

Tundsin, et aeg on kannapöördeks küps. Midagi sarnast tundsin ma ka kolm aastat tagasi, eriti tugevasti pärast reisi Šotimaale, aga ma ei olnud siis veel ise päriselt valmis minema. Nüüd olen ka ise piisavalt küps, kaasas üks ilus teekond.💑

Minu lugu läheb tagasi aastasse 2011, mil A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel töötades organiseerisin õppereisi Šotimaa kirjanduslikesse paikadesse. Ei, ma polnud siis kordagi Šotimaal käinud. Koos toonase ülemusega me seal käisime ja vaimustusime, kui ägedalt kirjandus ja turism, kohalik kultuur ja moodsad võimalused on põimitud. Siis ütlesin esimest korda välja ka mõtte, et kui ma üldse tahan kunagi välismaal elamise ja töötamise kogemust, siis just Šotimaal.
Vahepeal vajus kõik ära, aga kaks pool aastat tagasi, kui lapsega nädala jagu Šotimaal rändasime, kerkis kõik uuesti pinnale. Otsisin ka 2017 aktiivselt tööd, elukohta….

Seega olen tegelikult eeltööd teinud juba pikemat aega, kuid tõhusamalt tõesti viimased kolm- kuud. Uurinud kooli-ja maksusüsteemi kohta ning saatnud välja lugematul hulgal CVsid. Millegipärast tõmbab Glasgow’st lääne ja loode poole, variandina on silma jäänud ka Aberdeen. Ei teagi, miks. Šotimaa lõunaosas, samuti keskosas ja veidi ka põhjapoolsemat otsa olen näinud, see oli ilus.

Praegu on plaan see, et esimesed paar nädalat võtangi B&B või airBnB korteri, teen kohaliku numbri ja siis on lihtsam ka tööd ja elukohta leida. Need on teatavasti seotud: milline tööandja tahaks kedagi, kel on CVs Eesti aadress ja kes väidab, et ta tuleb Šotimaale elama? Naah, kahtlane nagu töökuulutused, mille sisuks on “work from home, teeni 200-600£ nädalas”. Need, muide on Avoni ja Oriflame’i müügivärk, aga reklaamitakse nagu Social Media Specialist töökohta. Kusjuures täiesti ametlikud töövahendusfirmad otsivad sinna töötajaid, aga kui tuli e-kiri, kus soovitati brändiga tutvuda, siis selgus, et opaaa- kataloogimüük. Ja ohhoo – ilma alustamistasuta! 😅
Thanks, but no thanks.

Kohalike soovitusi arvesse võttes on suht kindla peale minek õpetaja abid ja nn tugiisiku töökohad. Pluss on see, et tööaeg kattub lapse koolitundidega ning on palju vaba aega. Kuna mul on kaasa võtta ka Eestist bakakraad, siis saaksin soovi korral läbida seal täiendkoolituse ning edaspidi õpetajana töötada. Variant täiesti olemas. Ja mida enam sellele mõtlen, seda parem see mõte tundub, sest see on hea võimalus koos lastega kohalikku sõnavara omandada. Lisaks olen paremini kursis, mis koolis toimub ja oskan oma last toetada.

Lapse suhtumine on julgustav. Ta näeb plusse rohkem, samas puudub eufooria st ta adub hästi, et alguses on “palju segadust” ja “võib raske olla” (tema väljendid).

Meie põhjused ära minekuks on sügavalt isiklikud, kõik väga olulised suhted näisid jõudvat punkti, kus tuli hakata valima. Me valisime iseenda, valisime teha nii, nagu meile tundus parem olevat. Olime arvestanud, et see väga paljudele ei meeldi.
Õnneks oli neid, kes toetasid meie mõtteid igati. Kes utsistasid takka, ja tuletasid meelde, MIKS see meile oluline on ja pakkusid abi. Aitäh.

Jah, me veel ei ole läinud. Mõnes mõttes pole veel midagi, aga tunne on, justkui kõik on paika loksumas. Et me maailm hoiab ja kaitseb meid. Küll need kuupäevad ka selguvad. Üks samm korraga.