Kell on 2 öösel. Kutt magab lennujaama pingil. Või noh, katsetab. Eriti hästi ei õnnestu, sest need on need käetugedega pingiread, st pead kõhu korralikult sisse tõmbama. Aga ta veel 2 tundi peab edasi katsetama, sest vaevalt, et me suurt enne kella nelja oma kompsusid ära saame anda.
Meil oli küll mõte, et viskame end transfeer-tsoonis pinkidele pikali, või et vähemalt tema viskab ja mina valvan tema und, kuid nii hästi meil siiski ei läinud. 😆
Lugupeetav Ryanair oli oma kompsude üle andmise leti juba kinni pannud.
Muideks, teadmiseks kõigile – viimase viie kuu jooksul on Edinburghi lennujaamas kadunud ära tasuta kohvrite kaalumise võimalus. Nüüd tuleb iga kaalumise eest üks nael välja käia. Pooleliitrine veepudel maksab kaks naela. Jah, kaardiga saab ka maksta.
Kuni lennujaama jõudmiseni oli kõik üsna positiivne. Võtsime kodus pesumasinast viimast, ja vist said kõik riided isegi enamvähem kuivaks, aga see oht on küll, et kui nüüd vahepeal pererahvas tuleb elamist inspekteerima, siis Kuti 2 t-särki ootavad trepi peal. Ehk lähevad ise üles. 😂

Kui olime juba peaaegu bussipeatuses, tuli meelde, et väljatrükitud pardakaardid jäid maha. Sain naha soojaks joosta, üksiti võtsin siis kaasa ka ID-kaardi ja märkmiku, kus järgmiste päevade info kirjas. 😂Teile tegin sellise plakati. Võtke aeg, loodan väga teiega kohtuda.

Nagu näha, siis Järvamaal on suisa kolm ametlikku peatuspaika. Sest see on Eestimaa keskel ning siia on ka mujalt mõnus tulla või teha peatus pikemale sõidule.

Mitteametlikud kohtumised on ka Viljandis, Pärnus, Võru ja Värska kandis, seega – kel raamatusoov või pühendus raamatust puudu, andke märku, siis saan täpsemalt juhatada, millal ja kus põgusalt peatun.

Tulles tagasi eilsete seikluste juurde, siis bussijaamas oli veidi segadust, kuskohast see megabus väljub, aga lõpuks nägime kärtskollast sinisega silti ning igaks juhuks küsisime üle ka. Põnev oli see, et kui ma pileteid ostsin, siis näitas, et sellele bussile on vaid 5 vaba kohta. Tegelikkuses oli bussis kokku maksimaalselt 10 inimest koos juhiga.

Valged suveööd on tõesti võrratud. Kui alguses oli mõte, et magan bussis, siis päikeseloojang nende vihmapilvede vahelt oli sedavõrd hingemattev, et ei raatsinud. Need läänetaeva värvid mägede vahel, kuldsed tipud-  nagu purskavad vulkaanid. Tõeliselt kaunis. 

Olin Sillelt uurinud, et mil moel sinna lennujaama selle bussiga saab, sest lennujaama see buss otseselt ei sõida. Teatasin siis bussijuhile ka, et Edinburghi kesklinna me siiski ei tule, kuigi pileti oleme sinna ostnud. Üks peatus enne meie väljumist ütleb bussijuht meile, et ma kontrolliksin üle, et see 747 ikka sõidaks. Et olukord on ikkagi selline nagu ta on. See bussijuht päästis meid. Päriselt ka. Sest muidu me oleks sirgete jalgadega välja astunud ja ei tea kui kaua seda bussi oodanud. Ja see koht ei asunud isegi linnas, vaid ca 30 minuti kaugusel linnapiirist. Jeerum. Ei tea, kas sinna taksotki oleks saanud, kell oli ju 23 läbi. 🙈 Lapsega kuskil kottpimedas.
Nii, siis bussijuht soovitas vaadata number 100 bussi. Sellega me olime enne ka Edinburghis lennujaama läinud ja õnneks see oli käigus. Aga ka vähendatud liinidega: viimane buss väljus kesklinnast 00:15 ja siis oli järgmine kell 4 hommikul. Mitte, et meil kiire oleks olnud, aga sellisel juhul oleks lihtsalt tulnud südaöösel 3,5ks tunniks miski hotell leida linnas.
Bussijuht vajutas aga veidi kõvemini gaasipedaali ning oli 15 minutit enne graafikut kesklinnas. Vahepeal jõudsime ajada mõnusalt juttu, küsis kuhu me läheme, ja kui mainisin, et pole 7 kuud perekonda ja sõpru näinud, aasis ta: “Kas teil siis neist pilte polegi?” 😂😂 Kiitsin teda hea nalja eest.

Kui üle 4th Bridge’i sõitsime (see on see hästi uhke sild Edinburghist põhja poole), siis rääkis ta, kuidas Šotimaa on ainus riik maailmas, kel on kõrvuti 3 silda, mis on kõik eri sajanditest. Kusjuures raudteesild on ka 150 aastat vana ning selle ehitamisel hukkus üle 90 inimese.

Teel kesklinna näitas ta meile veel uhkeid hooneid, mõned erakoolid asuvad ikka väga uhketes lossides. Samuti seletas mitu korda, kus on bussipeatus, kuhu minema peame: “Üle tänava, siis keerate paremale ja siis lähete vasakule poole teed, ja esimene peatus. Number 100. Kui buss tuleb, tõstate käe üles,” õpetas ta ikka mitu korda. Ju siis teadis, et ega eestlased lollid pole, aeglaselt ja kolm korda rääkides saavad ilusti aru. Lõpuks luges veel sõnad peale: “Ja oma perele öelge, et pilte vaadata tuleb odavam.” Ma lõõpisin siis vastu, et me oleme sellised kallistavat tüüpi, ja käime ikka seekord ära, kuigi temaga on väga tore.

Kui üle tee läksime, vilgutas meile tulesid ja lasi isegi signaali. Lehvitasime talle. Kutt oli ka õnnelik, arvas, et tegemist oli kõige toredama bussijuhiga, keda ta üldse on kohanud. See episood tõi mulle meelde põhjused, miks ma üldse Šotimaale kolimisest unistama hakkasin. See inimeste abivalmidus läks mulle hinge. See, kuidas nad annavad endast kõik, et sa turvaliselt pärale jõuaks. 🙏
Igal juhul jõudsime sujuvalt lennujaama ning nüüd ootame Ryanairi pagasileti avamist.

Teie minge otsige Facebookis üles Lood ja Maalid, sest sel nädalal sai 50 videomaali täis. Sajani läheme ikka välja, eks edasi ole näha.