Kutil hakkab koolivaheaeg läbi saama, mis tähendab, et uuest nädalast tuleb hakata aega jaotama taas töötamise, õppimise ja kirjutamise ning majapidamistööde vahel. See kaks nädalat on läinud nagu niuhti.
Naudime siis neid nelja päeva, mis veel järele on jäänud. Ma juba tean, millega ma oma laupäeva õhtut sisustan. Üks väga hea kontsert tuleb. 🎵
Kui eelmine nädal oli ilm veel parasjagu jahe, siis nädala lõpp ja selle nädala algus oli tõeliselt soe. Nii soe, et viskas 18 kraadi ära mere ääres. Me käisime mõlemad Kutiga jalgupidi vees. 🌞

Mis tuletab mulle meelde, et kui me siin paar nädalat tagasi Musta Koera randa jalutasime, siis ta otsustas seal Põhjamerd maitsa. Puristas tükk aega. Olla soolane olnud. 😂

Sattusime mere äärde just siis, kui tõus hakkas. Päris põnev oli jälgida, kuidas vesi järjekindlalt lähemalt liikus ning lained omavahel kokku rullusid. Tol päeval me ei teinudki pikemat kõndimist. Lihtsalt istusime, nautisime ja olime. Rahus. 💙

Ca nädala jagu tagasi aga otsustasime minna Tillydrone’i linnaosas asuvasse Poola poodi. Tundus lähemal kui need kesklinna omad ning ikka juhtub ju, et tahaks teinekord mannavahtu teha. Mannat siin n-ö tavapoodides ei müüda, sest kohalikud seda ei tarvita. Seega ainus variant ongi kas Kesk-ja Ida-Euroopa poed või hea juhuse korral leiab suurte supermarketite rahvusvaheliste toitude riiulitelt ka. Meil nii hästi pole läinud. Ilmselt pole osanud õigest kohast otsida.  Kui me alguses lootsime, et saame enda karumsivarusid täiendada, siis see pood oli ainult Poola kaupadele. Kutile ei meeldinud seal üldse. Nägin kohe, kuidas nägu läks pilve. Peale vee ei tahtnud ta sealt poest midagi. Veidi erksamaks läks siis, kui pelmeenide peale näitasin, aga nagu pärast välja tuli, siis need polnudki pelmeenid, vaid vareenikud. Söö ise, kui tahad. 🙈 Ega rohkem pole sinna plaanis minna tõesti, sest poola keelt ma ei oska ja vene keel lonkab ka kaht jalga korraga.
Pigem siis juba kesklinna George’i tänavale, kus on mitu sarnast poodi, kuigi mannat ja üht-teist veel me sealt siiski ostsime. Jah, mannavahu tegime ära. Sügavkülmast vaarikaid mahla asemel. Tuli selline mõnus vaarikane. Kutt jahutas ja vahustas. Tuli mõnus kreemine. Sain kah kausikese, aga üldiselt oli tegemist lühikese realiseerimisajaga tootega. Vähem kui 24h läks suur kausitäis.

Ega me muidugi kahetse, et selle käigu ette võtsime. Saime vähemalt teada, millega tegemist ning nägime seda osa Aberdeenist, mida enne näinud pole. Ning veendusime taas tänulikkusega, kui hästi me otsustasime, et just selle maja valisime, mitte mõnd teist paika Aberdeenis. Meil on nii palju ilusaid parke ja rohelisi alasid vaid 15 minuti kaugusel kodust. Palju on avarust ning isegi kortermajad sulanduvad eramajade vahele hästi.
Kuidagi hea, kerge ja helge on olla. See nartsissiväljadega pilt on tehtud Seaton pargis, mis meie linnaosa ja Tillydrone’i ühendab või lahutab, võtke, kuidas soovite. 😃
Seaton pargis nägime juba, kuidas politseinikud kannavad õues lühikeste käistega mundrit. Brrr. Mul oli tol õhtul veel talvejope seljas ja ei ütleks, et liiga palju riideid oleks seljas olnud.
Need nartsissiväljad on siin tõesti imelised. Nii palju erinevaid sorte – küll 10 sentimeetri kõrgustest mininartsissidest kuni suurte ja tugevate õitega, hästi lõhnavate isenditeni.
Ahjaa, kodulähedases Westfield pargis nägime päris kadakat kah! Ei olnud astelhernes, vaid täitsa kadakas.

Tillydrone’ist läbi jalutades ütles Kutt, et “kuidagi sünge, siin küll ei tahaks elada,” ning võttis käest kinni. 🧒Oli jah süngevõitu. Eks ma olin varem ka kuulnud, et kunagi oli see paik üsna metsik olnud, kuid nüüd nagu vähem. Iseenesest ei olnud ju linnaosale midagi ette heita – kortermajad ilusad korras, oli ka vanu maja. Osa kortermaju näisid suisa uued. Poed, haljasalad, laiad tänavad, aga ometi… Šotlasi olen õppinud juba n-ö näo järgi ära tundma ning seal linnaosas paistis neid võrdlemisi vähe olevat. Küll aga oli rohkelt keskeurooplasi.
Jah, prügi oli kah rohkesti. Treppidel ja ka haljasaladel. See vast kah suurendas seda süngust. Ühe koha peal jõe kõrgemal kaldal lendles suisa äädikakärbseid parvedena. Ma ei olegi veel pihta saanud, miks peaks siin prügi loodusesse viskama, sest prügivedu on selle linnamaksu sees. Nagu ka vesi ja kanalisatsioon, linna rendipindadel isegi haljastustööd sh muru niitmine suvel.

Hüljes Sammy, nagu teda nüüd kutsutakse.

Ma arvan, et tolle õhtu kõige nunnum hetk oli taaskohtumine hülgega. Sellesamaga, kes ca kuu aega tagasi puu otsas oli. Ikka Doni jõgi.
Me vaatasime teda tükk aega, tema meid. Olime seekord teisel kaldal ja üksteisele üsna lähedal. Mõnusalt sügas ennast vahepeal, jälgis, mis meie teeme.

Noored omavahel.

Kutt muidugi muretses ja pabistas, et äkki peaks loomakaitsjad kutsuma, kuid tõenäoliselt on spetsialistid juba olukorraga kursis, kuna kohalikest sotsiaalmeedia gruppidest ilmnes, et tegemist on Aberdeeni kõige enam pildistatud hülgega sel kevadel. 😀Tundus üsna sedamoodi, et kui ta natuke end veeretaks, oleks plärtsuga vees. See, kuidas ta sellisele kõrgusele saab ronitud, on muidugi iseküsimus. Ma pole küll kindel, et mina kuivaks jääksin, kui nii kitsast tüve pidi nii pikka maad peaks ronima ainult end kätega edasi tõmmates. 🙉Hmm, mõtlesin just, kuidas loivamine sai praegu just uue tähenduse.
Ma arvan, et oma paarkümmend minutit küll jälgisime seda vaatemängu. Loomaaed just päris koju kätte ei tule, aga ega palju jalutada pole vaja, et hülgeid vaadata.
Üks hommik, kui Kutiga käisime päikesetõusu vaatamas, nägime kodule lähemal korraga nelja hüljest ujumas. Nad ikka seal Doni jõe suudmes asuval saarel peesitavad ja tegid hommikust suplust. Seega, hülgeid oleme sel aastal näinud. Nüüd peaks võtma jalutuskäigu ette paika, kus saab delfiinid ka ära vaadata. Seni oleme näinud üht ja üsna kaugelt, aga kuuldavasti on nad just praegu Aberdeenile üsna lähedal.
🐬🐬 Ehk laupäeval võtame käigu ette. Väga sooja ilma tolleks päevaks just ei luba, esialgu vaid 8 kraadi, aga no näeme.

Mul on tegelikult veel üks põhjus, miks pole leidnud mahti blogi kirjutada. Hahaa, tahaks öelda, et pole nõudlust olnud, aga tegelikult on peagi üks üllatus ilmsiks saamas. Esialgu hoian veel põnevust. Need, kes teavad, need teavad. 😍 Teised saavad ilmselt uuel nädalal teada.
Kui teil oma ajaga midagi paremat teha pole, siis hoidke pöidlaid pihus, et mai lõpuks lennuliiklus taastunud on. Siis saame ette-ja tagantjärele ära süüa kõik sünnipäevatordid (mul on Paides oma tordivõlur) ja verivorstid kartulisalatiga (selle teen ise). Kutt tahab pelmeene, 😋mul käivad neelud tädi Lea marineeritud kurkide järele.
Ja neid sünnipäevi, mida ette-ja tagantjärele pidada õnneks on. Proovisin siin kokku lugeda: kümne juures loobusin. 😀 Ühe laua plaanin ise ka katta, kus ja millal, sellest juba siis, kui asjad kindlamad.