Eelmised 59 postitust kandis blogi nimetust “Jah, me saame hakkama!”, kuid praeguseks oleme me Kutiga jõudnud mõtteviisis sinnamaale, kus oleme omaks võtnud, et juba ammu on meie praegune toimetamine siin rohkemat lihtsalt hakkama saamisest. 😎Et see on avastamisrõõm, mida siin jagame.
Tekkinud on mingi sügavam arusaam iseendast, oma võimetest ja siinsetest võimalustest, ning sellest, kuidas need kolm on kõik omavahel seotud. See on loonud selle sisemise vabaduse, millest olin puudust tundnud, kuid mida kuni eelmise aasta novembrini ei osanud ma isegi enesele sõnastada. Nädalavahetused on tavaliselt pikemate jalutuskäikude päevad ning eilegi saime jällegi Kutiga arutleda, mida meie jaoks tähendab täiuslikkus. Kuidas igas plussis sisaldub miinus. Katsu sa kirjutada ➕ ilma ➖ joonistamata! Täiuslik pluss sisaldab miinust. Täiuslikul patareil, akul on samuti plussid ja miinused. Lisame siia kõnekäänud nagu “pole halba ilma heata”, “igal mündil kaks poolt” jne. Ometi, kui mõtleme endast, teistest inimestest, olukordadest oma elus, näeme täiuslikkusena vaid seda, kui kõik on hästi, plusspoolel. Milleski eksimine aga tähendab ju seda, et oled avastanud viisi, mis ei tööta. Oled omandanud kogemuse. Ja see on ju hea. Vigadest, oma vigadest õppimine, on siin täiesti okei, sellega pigem julgustatakse, et “eksimine on ainus viis päriselt õppida“, sest õppimine tähendab siin raamatutarkusest rohkemat, see tähendab uute meetodite omandamist, teadmiste rakendamist. Teadmised on omandatud alles siis, kui oskad neid rakendada. Ilma selleta on need lihtsalt raamatutarkus.
Ma olin 18, kui tegin Tallinna 37. Keskkoolis õppides uurimustööd Doris Karevast. Mu toonane emakeeleõpetaja on üks neist õpetajatest, kes on jäänud meelde just mõtteviisiga. Seal koolis oli üldse heas mõttes säravaid leide õpetajate seas ning ka mu toonased klassikaaslased on meelde jäänud kui kõik eraldi isiksused. Meid oli 21, aga kõik olid isemoodi! See poolteist aastat avardas mu silmaringi vägagi, ja kindlasti andis iseolemise julgust ka. Sellest iseolemise julgusest kantuna kirjutasin Doris Karevale (võib-olla ka helistasin, päris kindel enam pole) ja küsisin, et kas ta oleks nõus andma mu uurimistöö jaoks intervjuud. Me kohtusime uurimustööga seoses vast kolmel korral. Lugesin läbi kõik tema selleks hetkeks ilmunud luulekogud ja küsimused olid paberi peal ette valmistatud, kuid alati tekkis ka selline vabam vestlus.
Ühel korral kerkis üles ka lause täiuslikkusest, ideaalne olemisest. Ma ilmelt väitsingi midagi säärast, et “ideaalset inimest pole olemas”, kuid tema vastuse kohaselt on ideaalsus eksistentsi võimalus. 👈👉Me oleme olemas, järelikult oleme täiuslikud, ideaalsed. Ma elasin selle najal vähemalt aasta, kuniks hakkasin uskuma vastupidist, kuigi see lause hingitses minus endiselt. Kõvasti hüüdmise asemel sosistasin seda aeg-ajalt endale. Kuniks eelmise aasta novembrini. Kui oli üks lause, mis ajendas mind Tulemusliku Mõtlemise programmi õppima minema, siis olid need kaks lauset, mis Kai Oja ütles: “Birgit, sul ei ole mitte midagi viga. Sa oled täiuslik.” Kõik, mis oli 20 aastaga paigast nihkunud, nihkus taas paika. Ajus pidevalt särisenud lühis oli kadunud. Kuidas saab olla nii, et loodus me ümber on täiuslik, inimene on looduse osa, aga inimene pole täiuslik? Jah, alati on võimalik midagi muuta, teha paremini, aga selge on ka see, et võimatu on muuta ainult üht osa või aspekti elus. Muutes üht iseloomuomadust, muutub ka midagi muud. Kellegi standardi järgi paremaks, teiste järgi halvemaks. Selleks, et midagi saada, tuleb millesti loobuda. Näiteks mõtteviisist, mis kahjustab. Loobudes poolikult, miinusmärgita elamisest, on võimalik see asendada täiuslikult elamise mõtteviisiga. End eksimuste korral õnnitleda – oled jälle leidnud meetodi, mis ei toimi – ning minna edasi. Enese materdamine ei muuda küll midagi paremaks. Igaüks meist on täiuslik. Jah, sina ka, kes Sa seda praegu loed. Ma võib-olla ei tunnegi Sind, aga ma usun, et Sa oled täiuslik.
Seepärast, kui keegi küsib, kuidas meil läheb, vastan nii, nagu vastas mulle üks mu tuttavatest kunagi: “Iga päevaga üha paremini!” Kümme aastat tagasi arvasin, et ta ütleb seda naljaga pooleks, aga nüüd saan aru, et võib-olla ta ei teinudki nalja, sest kui ise seda ütlen, tunnen, kuidas see absoluutselt tõele vastab. Sest mul on mu sisemine vabadus. Iseenda loodud.
Ma olen turvatunnet alati hästi tähtsaks pidanud. Turvatunne on mulle seostunud kodu, kindla töökoha, turvalise suhte, perekonna toetusega. Kõik välised tingimused. Mäletan isegi, kuidas kord olin venna peale pahane, kui ta rääkis, et ükski mees ei suuda naisele turvatunnet anda, kui naises endas seda pole. Nüüd saan aru, mida ta mõelda võis, kuigi rääkisime veidi üksteisest mööda.🙏 Olen tänulik, et mul on elus olnud ka n-ö tervendavaid suhteid, kus mehe kannatlikkus on aidanud armistuda haavadel, mis on tekkinud mõnedest varasematest suhetest. Olen saanud kogeda, kuidas teise inimese austus ja lugupidamine sinu suhtes õpetab endast lugu pidama, end väärtustama ja armastama. Õpetab mõtlema, mida enda kohta ütled, kuidas iseendaga räägid.
Sisendusjõud, meie eneste mõtete jõud, on ikka meeletu. Kui Järva Teatajas töötasin, oli selline sari vahepeal nagu Pöördepunkt, ja siis ikka sai imestatud, kuidas… kuidas inimesed leiavad selle julguse, jõu, mis nende mõtetes küll toimub. 😲Ma arvan, et see ligi 7 aastat oli selline vaikne kivisse augu uuristamise aeg. Et see tegelik rahutus, motivatsioonipuudus oli seotud muutustega minus enestes, millegagi, mida ma ei osanud sõnastada. Puutusin kokku kõigi nende imepäraste inimestega, kes tegid asju, millest nad olid unistanud, julgesid eristuda, vastuvoolu ujuda. Mul oli aga tunne, kuidas jooksen pidevalt peaga seina, mis asub täpselt lahtise ukse kõrval. Ma teadsin väga täpselt, mida ma ei tahtnud, aga mida ma tahtsin, seda ma ei teadnud.
Ma suunasin energia sellesse, mida oskan hästi – luua uut süsteemi, protsesse käivitada. See õnnestus. Ettevõtte tulemused ületasid ootusi, kuid mina olin jõudnud järjekordse pettumuseni iseeneses. Järjest enam tundus, et mu elu ei saagi olla täiuslik, ja mida rohkem ma seda täiuslikkust luua püüan, seda rohkem kõik koost laguneb. 😫Ometi oli kõik ju hästi – ma oleksin pidanud olema õnnelik: kindel töökoht ligi Eesti keskmise sissetulekuga, toetav partner, rõõmsameelne ja heasüdamlik laps, talutavad suhted perekonnas, oma kodu, mille pangalaenust juba üle poole makstud, turvaline sõiduvahend, mille liisingu katab lisasissetulek. Kõik välised tingimused turvatundeks olid olemas. “Ole rahul, oska hinnata seda, mis sul on, on neid, kel on veel halvem,” kõlas kui mõnitus, millele ma ei viitsinud lõpuks enam vastatagi. Ma otsisin abi, ja leidsin seda. Ma ei saanud 100% kõigest aru, aga ahmisin neid värske õhu sõõmusid Tiit Kõnnussaare ja Hele Aluste juures. See kõik muutis mu mõtlemist mõnevõrra, sain aru, et see on mu sisemine rahutus, millel on välisega vähe pistmist kui üldse. Ma sain rääkida, võimaluse sõnastada mõtteid, mis trügisid mu peas lärmakalt.
Küsisin endalt eile – kas olen praegu õnnelikum kui aasta tagasi. Täie veendumusega vastasin jaatavalt, sest minu suhted perega on paremad kui iial varem. Minu suhe iseendaga on parem kui kunagi varem, sest ma tunnustan end ka eksimuste eest. 💝Ma elan küll üüripinnal ning kasutan liiklemiseks tallataksot või ühistransporti, kuid naudin sellega kaasnevat vaatlemisvabadust.