Aastaid oli mu motoks, mida ka oma FB

Dunrobin Castle.

tutvustuses kasutasin, lause ühest filmist: elu on nagu seljakott, me ise valime, mida sinna kaasa pakime. Kuigi see mõte meeldis mulle, ei saanud ma sellest päriselt aru enne, kui võtsin ette enesearengu tee ja kolimise teise riiki. 

Kaks aastat. Eile õhtul täitus kaks aastat, kui Aberdeenis rongilt maha astusime, taksoga läbi uduvihmase linna sõitsime ja majaomanikega rõõmsalt üksteist tervitasime. Ühest küljest oli see ammu, teisalt on hetked eredalt meeles. 

Kas olen kohanenud? Jah. Usun küll, ja Kutt ka kindlasti. Märkan tema kõnes sõnu, mille tähendust mina ei tea. Vanasse kaevu pole ma sülitanud, st kontaktid Eesti, sh Järvamaaga on säilinud, kuid minu kodu on siin. Jah, suur osa pereliikmetest ja mõned sõbradki on Eestis, kuid see kodus olemise tunne on Šotimaal. 

Eneseareng jätkub. Täna ja hommegi veedan kaks tundi Peggy McColli koolitusel, et oma uue aasta sihid paika sättida ning muutuda veelgi osavamaks oma unistuste elu elamisel. Kas ma just midagi uut seal õpin, on iseküsimus, kuid uusi taipamisi tuleb kindlasti. Lisaks on see teadlik aja võtmine iseendale, sest aasta kokkuvõtte tegemine ja uue aasta paika sättimine paberil, oli mul nagunii kalendris kirjas. Teha seda teistega koos on justkui lisamotivatsioon. 

Detsembris sain kliendi üle rõõmustada. Raamat, millega alustasime aasta alguses, jõudis lõpuks ilmumiseni ning on Amazonis oma kategoorias müügiedetabelis teisel kohal. 

Värska Originaali raamatuga töö jätkub – intervjuud on nüüd 99% ühel pool, seega jaanuaris jätkub kirjutamise protsess täiskäigul. Samuti jätkub töö Priit Valkna raamatuga. 

1000 tunnet Järvamaal projektile sai nüüd vahejoon alla tõmmatud ja 28. detsembri Järva Teatajas ilmus ka leheküljeline lugu. Kõiki laekunud mõtteid saab lugeda SIIT. 

Eilne ja tänane on olnud üsna tegusad – püüan otsad kokku tõmmata, ja “sabad” ära lõpetada, aga tundub, et vist ei õnnestu Chuck Norrise moodi kõike ära teha. 😁 Osaliselt ka sellepärast, et panin ajaga puusse. Arvasin, et teen 2 tundi, tegelikult tegin 5 tundi, ja nüüd on vaja veel tunnikest, et parandused teha. Ei ole midagi, Kutil tuleb täna õhtuse peolaua ettevalmistamisel suuremat rolli mängida. 

Jõulude ajal puhkasin. Teadlikult. 24ndal oli meil külas ka Mah’naz, kelle vanemad on sündinud Afganistanis, ta ise on sündinud Iraanis, aga suure osa elust elanud hoopis Soomes. Vahepeal veetis ka aasta vahetusõpilasena USAs, kuus aastat elas Rumeenias – ja seda kõike oma 28 eluaasta jooksul. Tema jaoks oli tegemist üldse elus teise jõuluõhtusöögiga, sest pärsia kultuuris tähistavad nad ainult aastavahetust. Mõnikord ka seda Iraani uut aastat (kus on teine ajaarvamine), aga peamiselt lihtsalt aastanumbri vahetumist. Kuna ta sealiha ega sellega seotud tooteid ei söö kultuurist lähtuvalt, siis oli natuke nuputamist, kuidas asju valmistada. Oli ütlemata tore õhtu. 

Silverbridge üle Musta jõe, teispool silda on joastik.

Sille juurde Peterheadi läksime sel korral 25ndal. Olime ka auto rentinud, et oleks lihtsam liikuda. Seda enam, et 26ndast algas me väike jõulureis. Esialgu oli suund võetud Lewise ja Harrise saartele, aga 3 tundi enne check-in’i lõppu sain smsi, et reis on tühistatud, kuna laev vajab sügavpuhastust. Veider jah, aga mis seal ikka. See tähendas, et kiiresti-kiiresti tuli seni broneeritud hotellid tühistada (lootusega, et kuigi tasuta tagastamise aeg on möödas, siis ikka saame raha tagasi) ja leida uued ööbimiskohad+kohad, mida külastada. 

Põhjamaa merineitsi – The mermaid of the North

Saime hakkama. Reisi pikkuseks tuli 742 miili, ja sõitsime peaaegu ümber selle ülemise Šotimaa osa, järgides suures osas NC500 marsruuti. Muidugi, paljud kohad olid kinni, sh lossid ja nende aiad. Uuesti avatakse need aprillis, ja avatud oktoobri lõpuni. 

Kogemus on andnud ka ülevaate, milliseid autorendifirmasid on mõistlik kasutada ja milliseid mitte. Easirenti ei soovita küll kellelegi. On küll kõige odavam, aga sel odavusel on oma hind. Ma olen jäänud truuks Avisele, olen saanud alati parema auto, kui tellisin ja klienditeenindus on ka väga ok. Lisaks  – tagatisraha tagastamine on väga kiire. Uuematel autodel on ka korralik SAT-Nav olemas, seega GPSi eraldi pole vaja võtta, samas  – kindel sellele olla ka ei saa, eriti väiksemate autode puhul. Samas, keskmise suurusega autod nagu Peugeot 3008 jms, neil on ikka korralik navigatsioonisüsteem olemas, ja seda läheb sul mägedes vaja, sest mobiililevile loota ei maksa. 

Nendes Šotimaa losside väravamajakestes on miskit erilist. Tihti meeldivad need mulle lossidest isegi enam. Skibo lossi väravamaja.

Iseenesest on talvel mõnus reisida – pimedas näeb jõulutulesid, ja see lisab väikelinnadele võlu. Ullapoolis olid sadamas jahid ka tuledes ning jõulukuusk oli tehtud kas siis kala, austri vms võrkudest. Thursos oli ka raekoja ette tehtud mõnus jõulutulede linnak. Ilm oli meiega helde – päeval oli valdavalt päikesepaisteline, vihma sadas ainult viimasel päeval, kui Ullapoolist Aberdeeni tagasi sõitsime. Kusjuures Invernessist lääne pool olid korralikud külmakraadid – järvedel jää naksus ja puud olid kõik härmas, aga Invernessis hakkas tibutama ning Aberdeenile lähenedes tuli korralik padukas. Ilm oli nii hall, et isegi Cairngormi mägesid ei näinud. 

Aga paar tundi hiljem oli päike väljas ja nüüd paar päeva üle 10 kraadi sooja olnud. Tõeliselt kevadine tunne. 

Reisist veel – maailma väiksemaks lossiks tituleeritud The Hermit’s Castle valmistas teatava pettumuse – visuaal on ikka väga prosta. Ma ei arvanudki, et selle peaks värviliseks tegema, aga kivide vahelt välja valgunud tsemendi võinuks ju ära võtta? Tundus ka, et keegi on selle oma elupaigaks valinud. Mis on mõnevõrra üllatav, sest see on asustusest kaugel, ja pole just kõige soojem koht magamiseks. Aga sees oli magamisase, toidupakid ja üks lossi külg lõhnas tualeti moodi ka. Mulle see kividel turnimine koos uudishimulike lammastega meeldis rohkem. Kiusatus oli ka Achmelvichi türkiissinisesse vette minna, sest rannas liiv oli nagu Piusas – valge ja peen, aga kuna päike hakkas juba kaljude taha vajuma, siis matsime selle mõtte sinna liiva sisse. Tagantjärele mõeldes isegi arutasime, et kui oleks teadnud, et see Hermiti loss nii lähedal parklale on (juhis ütles, et 1,3 miili, aga tegelikult olime 15 minutiga kohal), siis oleks võtnud teele jäänud joa juures rohkem aega ja joa alla välja matkanud. 

Sinclairi loss Wicki lähedal jättis ka hea mulje. Meenutas mõnevõrra New Slains’i lossi (nn Dracula loss) siin idakaldal, sest on ka kaljunukkidele tehtud. Kaljud olid seal ka lahedalt kihilised. Igasuguste autoreiside juures on meil lahutamatuks osaks kujunenud spontaansed peatused, n-ö ilusa vaatega kohad. Ja neid oli sel reisil hästi palju. 

Enne jõule käisime ära ka Aberdeeni vanimas majas – Provost Skene majas. See on 17ndast sajandist, ja selles on ka sajanditevanused puitmaalingud lagedel ja seintel.

Pärast remonti on sellest saanud omamoodi kuulsuste galerii, kus tubades on teemade kaupa ära jaotatud endised ja praegused kuulsused. Mind lõi pahviks, kui palju on siitkandist maailma mastaabis tegijaid sündinud, kasvanud, töötanud. Insuliin näiteks meditsiinisaavutustest, õhkrehvid, värvifotod, Forbes’i ajakiri, GTA mäng, Annie Lennoxit teavad paljud, aga ka kõneteraapia kasutamine, olümpiavõitjad, kirjanikud ja kunstnikud jne. Üks nendest kohtadest, mille külastamine on tasuta, ja mille jaoks tasuks võtta vähemalt paar tundi aega. Nagu ka meremuuseum ja kunstigalerii. 

Nagu ikka tänapäeval, oli ka Provost Skene majas võimalus oma kätega asju valmistada. Kutt kasutas võimalust leiutada, uuris anatoomiat lähemalt ja uuris värvide segamist. Ma kasutasin võimalust Bill Gibbi tuules kleiti disainida. 

Uue aasta plaanide hulka kuulub kindlasti 2022 eesmärkide seadmine ja tagasivaade 2021. aastale. Võtan märkmiku ette ja vaatan siis üle, mis tehtud sai. Soovitan sama teilegi ning hoidke ikka päikest peos!