Kutt läks kooli. Eile oli esimene koolipäev. Jälle. 😁 Õhtuste muljete ja meeleolu järgi läks hästi. “Normaalne, pold kõige hullem,” oli Kuti enda kommentaar. Nojah siis. Kehaline kasvatus jätkuvalt neli päeva nädalas, nagu Kutt endale ise kevadel valis, mis tähendab, et koolivormipäev on ainult kolmapäev. Selle üle on tal hea meel. Saab dressides ja tossudes käia.  Traditsioonilist pilti enne koolipäeva algust sel korral teha ei lubatud. “Teeme õhtul, sobib?” Ju siis peab sobima. Täna hommikul kamandasin Kuti seina äärde, ei vaielnud vastu.

Küsimusi ennetades, siis kinganumber on 44. Pikkust sinna 172-173 cm kanti, seega minust selgelt pikem. Talvejope jätsin küll praegu ostmata. Ilmselgelt jõuab ta sellest kahe-kolme kuuga välja kasvada. Vesti pani ta täna hommikul selga mitte seepärast, et meil oleks külm olnud, vaid et see vest meeldis talle. 😎 Oli selline spontaanne leid. Kingadega oli rohkem jama, aga kui lõpuks suure survestamise peale jalga proovis, tõdes ise ka, et ülimugavad on. Kuna siin pannakse enamus poode kinni juba kell 18, vaid kaubanduskeskustes on osa poode kella 20ni lahti, tuli teha kiire ostutiir – kahe tunniga saime enam-vähem kõik ostetud. Kooliaasta algust ning edukat ostutuuri tähistasime välikohvikus burgeri ja ülisuure hot dog’iga. Kutt arvas, et see hapukapsaga hot dog, mis ta Aberdeenis 2019 aasta viimasel päeval sõi, oli parem, kui see, mis eile. “Mugavam oli süüa ja parem maitse ka.”

Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui palju süüakse siin erinevaid burgereid. On mõned toidukohad,

mis pakuvad n-ö traditsioonilist toitu nt kartuli-kaalikapuder, kus salatiosa täidavad enamasti sügavkülmast võetud ja keedetud rohelised herned ning siis on midagi lihalaadset ka kõrval. Või siis päris grill-toidud. Need variandid on ka olemas, kuid ikkagi pigem õhtusöögina. Lõuna on siin kerge – võiku või midagi vahepealset. Traditsiooniliselt on muidugi šoti hommikusöök tugev, ja kui selle ära sööd, siis enne õhtut ei tahagi midagi, aga no kui palju on neid, kes iga päev täis-hommikusööki vaaritavad ja ka söövad? Pildil olev hommikusöök on kodulähedasest kohvikust, kus hinna-ja kvaliteedisuhe paigas. Selline taldrikutäis, lisaks 2 viilu röstsaia moosi ja võiga, maksab £7.

Eestist tagasi tulles ongi läinud suur aur nii mul endal kui ka Kutil rütmi kujundamisele. Vastamata või poolikult vastatud (vastan alates 10. augustist) kirjad, sõnumid, suulised kokkulepped, mis olid vaja üle rääkida. Selgus ka, et osa paberimajandust oli mingil põhjusel kuskile toppama jäänud, tuli hakata uurima, kuhu ja kellele kirjutada. Korralik mugavustsoonist väljas olek minu jaoks. Otsida see rütm, mis toimib nüüd, kui ettevõttes on uued teenused (sh üks-ühele kirjutamistunnid), uued kliendid. Ma ei saa öelda, et kõik on paigas. Pigem on praegu käigus ajutine töökorraldus, mis septembris, kui lisandub veel üks pikaajaline klient, kindlasti tuleb ümber vaadata.

Kuna Eestimaa suveööd polnud magamiseks, oli kiusatus ka saabumisnädalavahetusele järgnenud töönädal maha magada ja molutada. Seda enam, et Kutil oli vabadus, aga minul tuli eneseisolatsioonis olla ja rõõmsalt Suurbritannia valitsuselt PCR teste oodata. Mida aga 10 päeva jooksul ei tulnud, olid testid. Seega on see “testiäri” mõnusalt käima läinud ning mitmes väljaandes kajastatud probleem, et osa ettevõtteid müüb lihtsalt testide broneerimiskoode, kuid teste ei postita/analüüsi, leidis praeguse seisuga ka meie puhul kinnitust, sest nüüdseks ligi kaks nädalat möödas.  Tellisime siis NHSi lehelt endale need tasuta testid, et noh, juhuks, kui keegi küsib, siis võime puhta südamega kinnitada, et oleme jätkuvalt negatiivsed inimesed.

Kuti koolist ka leebelt soovitatakse 2x nädalas seda süljetesti teha ja siis andmed kuskile ametlikule kodukale panna, aga ma olen sellest suurepärasest võimalusest loobunud. Mitte seepärast, et mind ei huvitaks või ma ei hooli, vaid seepärast, et ma ei ole kindel, kuidas minu ja mu lapse andmeid edasi kasutatakse. Lisaks, kui sa sellega alustad, siis on ka kohustus seda kindlatel päevadel teha. Tervishoiuspetsialistilt sain ka kooli alguse puhul kirja, kus informeeriti, et distantsi hoidmine õpilaste vahel pole vajalik, kuid vähemalt esimestel nädalatel tuleb siseruumides näomaski kanda. Õpetajad peavad hoidma 1m vahet nii õpilastega kui ka omavahel.

Loomulikult kuulub kohustuslike koolitarvete hulka ka käte desinfitseerimise vahend (ostsin Kutile loodusliku, sest need alkoholiga lõhkusid ta käed väga ära). Sissepääs koolimajja on igal vanuseastmel eraldi. Majast lahkumine käib lähima ukse kaudu.

Seda, kas laulmistunnid on taastunud, ma ei tea. Eelmisel aastal mängisid nad mingeid pille, aga laulda muusikatunnis ei tohtinud. Sel aastal tal mu meelest muusikat pole. See, kuidas ta räägib koolis toimuvast, mis on hästi (prügikaste pandi juurde kooliõue) ja mis on nõme (need nooremad loobivad pudeleid kõrgest astangust alla, ja need lähevad kildudeks), on hästi huvitav. Suvi Eestis on kindlasti küpsust lisanud, seega täiesti võimalik, et need kõikumised, mis teismeeale iseloomulikud, võivad olla suured. Samas, võib ju ka vabalt olla, et ongi toimunud mingi rahunemine, emotsionaalne küpsemine – nii temal kui ka minul.

Eile oli ka esimene kord, kus saime tagasi tantsusaali. Või noh, mina sain. Teised on vahepeal kogu aeg tantsinud. Nüüd on reeglid sellised, et enam ei pea ühe partneriga tantsima, vaid saab tantsutunni ajal partnereid vahetada. Rueda puhul on see eriti oluline – see lisab mängulisust. Väga-väga mõnus oli tantsukingad tolmust puhtaks pühkida ning puitparketil libiseda. See emotsioon inimestel, et ma olen tagasi – mõnes mõttes uskumatu. Üle saali joosti vastu, et kallistada, öeldi üksteisele, et nüüd on minu kord. Väga-väga armas hetk oli. Laupäeval on suur havai-stiilis pidu. Ootan väga – palju on uusi nägusid tulnud ning kõiki vanu olijaidki pole veel näinud. Kuti nõusolekul panin tema kirja online-koolitusele koodikirjutamisest, matemaatikast ja füüsikast. Pühapäeval on tasuta avavebinar, kursust reklaamitakse NASA endise astronaudi Scott Kelly nimega. No näis, kas ikka on astronaut ise 12-14 aastastega või õpetab neile rakendusi, mänge jms looma ikka keegi teine.

Tänagi veel mõtlesin, et meie Eestist ära tuleku viimased 48h olid kuidagi väga kiired. Ei jõudnud kaasa osta neid toiduasjugi, mida oleks tahtnud – kohutavalt palju aega kulus igasugusele paberimajandusele ja sellega end kurssi viimisele. Mõned oma raamatud ja Anneliisiga tehtud märkmikud said siiski kaasa. Ühte märkmikku küsis Kutt ka endale – tal olevat ka vaja kohta, kuhu oma leiutisi kirja panna.

Ma tean, et paljud märkmikute autorid annavad ette ka mõtteid või suuniseid, millest kirjutada, aga mulle meeldivad just valged lehed. Piirangutevabadus. Just selline, mis hullult ägedatele ideedele meeldib. Täna tegin ka ise sinna kaks esimest sissekannet. Mõlemad ideed raamatuteks. Uitmõtete noppimise uus hooaeg on käima läinud.