12.07. hommikul rannas päikesetõusu-piknikul

Lõppev nädal läheb meie kahe jaoks küll ajalukku. Meil on kahepeale kokku kolm asja, mida oleme kaua oodanud, kusjuures vaid üks neist kolmest on ühine. 😎
Alustan Kutist.
Tema lõppeva nädala tähtsündmused on seotud jalgratta remondiga. Ikka sellesamaga, mille majaomanik talle sebis, aga kus käikudel mingi jubin oli katki nii, et see mitmekäiguline tuli ümber teha ühekäiguliseks, aga selleks polnud tööriistu ei temal, ammugi meil, aga ka mitte nn üleukse naabritel.
Nädala sees leidis ta aga ühise keele teispoolt üleaedsetega, kel olid kuuris vajalikud tööriistad olemas ja nii nad siis teisipäeval ja kolmapäeval putitasid seal kahekesi. Kutt oli nii õnnelik mulle oma küünarnukkideni õliseid käsi näidates. Ei, ma ei tea, miks ja kuidas need nii õliseks said, aga mulle tundub, et ta aitas sellele ise kõvasti kaasa. 😂 Üks õhtu olid igal juhul põsed ja nina ka hallitriibulised. “Emme, ma kallistaks sind, aga see vist ei meeldiks sulle!” ütles ta mulle ukselt, endal nägu õitsemas.
Praegugi oli ta naabrimehe juures ja miskit keti pingutit on vaja, see jubin maksab ca 8 naela. Naabrimees tellib ära, ju ma siis pärast arveldan. Kutt küpsetas ise koogi ka. Minu osa piirdus sellega, et ostsin koogipulbri, juhendit luges ja ajas näpuga järge ise, ma aitasin veenduda, et on ka seest ära küpsenud.

👏Ühine kauaoodatud asi on see, et me ikkagi otsustasime Eestisse külla tulla. Kodu on siin, ja koju tuleme tagasi, aga üha tiheneva graafikuga 9 päeva saame Eestis veeta. Otsustasime tulla vaatamata sellele, et praeguse seisuga peaksime tagasi tulles 14 päeva kodus istuma. Ja siis peab kodus istuma. Ei poodi, ei kodu-ümbrusele jalutuskäigule. Trahvid on liiga suured selleks, et riskida. Loodame, et see poliitiline olukord leebub lähema 2-3 nädalaga ja Kutt saab ikka õigel ajal kooli minna. Ta 13.08 peab minema paariks tunniks, kus siis uusi olusid selgitatakse, aga kooliaasta hakkab 17ndast augustist. Kui ei, eks siis õpib veel paar päeva kodus.

Iska Birnie Photography

Jah, nende päevade sisse mahuvad ka raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega. Kui kuupäevad ja kohad kindlad, siis annan teada. Paide kuupäev selgub pärast 22. juulit, teised peaks oluliselt varem paika saama. Esitlustel jagan kindlasti ka Šotimaa muljeid ja vastan sellekohastele küsimustele, ja jagan ära kõik lubatud autogrammid raamatutesse. Kel veel pole, siis oleme ca 150 raamatut hoidnud ka justnimelt nende kohtumiste tarvis.
Ütlen kohe ära, et saartele seekord ei jõua oma tuuriga, sest tarvis on ka lihtsalt varbad vees ligunemise või saunalaval vestutamise aega võtta. Ideaalis võiks olla mõni suveüritus või lemmikartistide kontsert ka kuskil. 😎

🙏Kolmas kauaoodatud asi oli siis see, et sel nädalal avaldati ajakirja Scottish PEN uus number. Nagu ma varem maininud olen, on tegemist rahvusvahelise ajakirjaga, milles avaldatakse välismaal elavate šotlaste ja Šotimaal elavate välismaalaste töid. Ajakiri ilmub 2x aastas ning sel korral oli teema “Kannatlikkus”. Eks ma ju teadsin, et mu lugu ilmub seal, aga näha oma kirjatööd neljal leheküljel sh 2 lk eestikeelset teksti rahvusvahelises ajakirjas, see on midagi, milleks ma isegi ei osanud valmis olla. Ehk siis lugu ilmus nii eesti kui ka inglise keeles. 👉Lugeda saab siit: lk 22-23 on eestikeelne ja 24-25 inglisekeelne versioon. Mul pole õrna aimugi, kas ja kui palju nad inglisekeelset versiooni toimetasid. Pole jõudnud näpuga järge ajada. Ega ma otsest kinnitust ei saanud, kas nad enne mõne eestlase töid avaldanud on, samas suurt vahet ei ole ka – mulle endale tundub see väga suure saavutusena, et eestikeelne lugu avaldatakse rahvusvahelises ajakirjas. 👍

Päikesetõusu ajal Doni jõesuudmes. 12.07.2020

💖Boonusena saab kirjutada lõppevasse nädalasse ka selle, et meile siin hästi palju abiks ja toeks olnud Sille käis meil külas (jaa, lõpuks ometi on lubatud, ka siseruumidesse külla minna) ning eile kohtusin Lee’ga, kes on mu raamatu siinne toimetaja-korrektor. Tuli välja, et kuigi ta on aastaid toimetaja ja korrektoritööd teinud, on see esimene raamat, kus ka tema nimi sees. Istusime siis kaks tundi mere ääres, ajasime naistejutte 😁 ja vaatasime, kuidas poisid omavahel veepiiril müttavad. Tema poeg on Kutist aasta noorem, klappisid küll.

Paar esinemist broneerisin ka endale juba augusti ja septembrisse ära. Raamatu nn kõne on ka valmis kirjutatud ja Jamie Jauncey kiitis selle täiuslikuks, seega…

👉Ahjaa, selle kollaste marjade mõistatuse lahendasime ka ära. Selle eestikeelne nimetus on kaunis vaarikas. Maitseb pigem nagu valge sõstar, väliselt on ta muraka moodi läikiv, aga noppides nagu vaarikas. Kohalikud teevad likööri ja marmelaadi. Plaanis on korjama minna. Maitsesin ära. Olen elus. 😁 Kutt maitses ka. On ka elus. Inglise keeles on see salmonberry, ja nime sai selle järgi, et söödi kunagi koos lõhega. Ei ole kohalik taim, vaid Põhja-Ameerikast sisse toodud, laiemalt levinud just Šotimaa põhjaosas ja saartel. Põldmarju on siin ka mee-lee-tult. Seega – ilmselgelt saan oma isu neist täis süüa. 😂

Lõpetuseks on üks peegelduse-pilt tänasest hommikust. Meil läks mõlemal Kutiga öösel poole nelja paiku uni ära ja siis ma küsisin, et “kuule, kas läheme päikesetõusu vaatama”, ja ta oli nõus. Õige otsus, sest ma mõtlesin, et sellised hetked nagu täna on ainult imalates filmides või kirjanduslikud liialdused raamatutes. Me tõepoolest nägime vähemalt 10pealist delfiinide parve peegelsiledal Põhjamerel päikesetõusu poole sulpsamas. 🐬🐬🐬🐬🐬Neid oli palja silmaga ilusti näha, aga mu Samsungi kaamera oli nende jaoks liiga lahja. Järgmine suurem investeering on korraliku objektiiviga kaamera. Kuna oli ka tõusuaeg, siis tavaliselt Doni jõekaldal peesitavad hülged olid vees mängimas ning see etteaste, mida nad korraldasid, oli super. Ujusid neljakesi ringi, sulpsasid ja sulistasid vees. Kutiga oleme korduvalt mõtisklenud, et üks asi on lugeda tõusude, mõõnade, hüljeste ja delfiinide kohta, aga see, et meil on võimalus neid oma silmaga näha, see on imeline.