Kokkamine merekadettidele

Avastasin vahepeal, et olen teile “võlgu” selle suurepärase 14. märtsi kokkamisürituse, kus ma vabatahtlikuna osalesin. 😆Ehk siis Kuti merekadettide laagri. Läinud laupäeval tehti ka kokandusajalugu, seega seekordne postitus on söögist. 😋
Kuna mul endal selle suure söögitegemise kõrvalt polnud aega ühestki roast pilti teha, olemas on ainult see 15 min pausi ajal tehtud pilt 👉külmikust, siis illustreerivaks materjaliks on toidupildid sellest, mis vahepeal olen kokku keeranud.
Nii et kellel nüüd kõht rämedalt tühi on, siis läheb sööb vahepeal või noh, eks te võite seda postitust ju ka võtta kui väikest inspiratsioonipostitust.

Minnes tagasi 14. märtsi juurde, siis 12. märtsi õhtul selgus, et poodides polnud kõiki vajalikke toiduaineid ning igaks juhuks tuli tekitada n-ö asendused. Tegelesime sellega koos teise, nn peakoka ülesannetes oleva vabatahtlikuga ca 22ni õhtul. 😶Mul oli sõbratarist suisa kahju, sest ta pidi järgmisel hommikul kell 8 tööl olema 12tunnises haiglavahetuses.
Reede õhtul, kui poisid laagrisse viisin, tekkis reaalne võimalus ka kööki üle vaadata. See oli ca 20.30 paiku õhtul.
Ahjaa, Kolmapäeva õhtul küsisin orgunnijatelt, et millal ja kuhu võiks see nimekiri ilmuda, mida poisid peavad kaasa võtma. Meie senine info päädis vaid sellega, et tsiviilriietes st vormi pole vaja ning magavad voodites. Neljapäeva õhtuks olin saanud vastuse, et “arutame läbi ja anname varsti teada”. Varsti ei ole veel saabunud, lihtsalt nii ääremärkuse korras mainin ära. 😆

Kodune kartulisalat.

Nüüd on meil suur kiire möödas ka. See, et tark ei torma, oli mulle muidugi jube kasulik. See tähendas seda, et kui Kuti ja ta Sõbraga kohale jõudsime, selgus, et mu sisetunne oli õige olnud ning magamiskotti ikkagi läks vaja. Seda meil muidugi polnud. Sõber lubas Kutile, et jagab, ma pigem mõtlesin sellele, kuidas pärast kodune pleed Kutini toimetada, sest reede õhtul kell 20 polnud mul kuskilt seda magamiskotti enam otsima minna. Andsin siis Sõbrannale teada, et tore on, pean pärast tagasi tulema barakkidesse, ta pakkus välja, et toob Kutile magamiskoti (neil oli veel üks varuks) ning siis saame koos köögi üle vaadata. 💪 Ideaalne. Paremat poleks osanud soovidagi. Kutt sai oma magamiskoti ja siis läks põnevaks. Esiteks selgus, et ikkagi on vormiriideid vaja ning meil tuleb need pärast ära tuua st mul tuleb need Kuti asjadest üles otsida. “Loodame, et need on puhtad,” märkisin endale mõttes.
Ühtlasi saime lõpuks teada, et lõunasöök on kell 12 ja õhtusöök 17.30. 👍👌

Jasmiini riis ning kanakaste kurkumi, ingveri ja meega.

 Kui ma enne olin olnud suhtumisega, et “ähh, pole hullu midagi, ennegi 40 inimesele süüa teinud”, siis seda täisvarustuses kööki vaadates hakkas veidi kõhe. Meile küll Boss seletas, mida milleks kasutatud on, näitas ka oma kodust kaasa võetud köögikombaini, mida ta tutvustas “inseneeria tippsaavutusena” ning vaatasime üle toiduvarud. 😀 Noh, siin nägin esimest korda seda pilku sõbranna näos. Seda pilku, mis tekitas meile siseringi nalja, et “kui mitu inseneri läheb vaja selleks, et….” 😂
Nimelt oli meil menüüs porgandi-koriandri supp, millel on 4 peamist koostisosa: porgand, maguskartul, sibul ja koriander. Koostisosadest olid olemas vaid 20 porgandit ja 2 sibulat. 😲😮
Kuna selgus, et veel üht-teist oli meelest läinud osta (khm-khm, nimekiri koos kogustega oli tal olemas), siis me saime Sõbrannaga koos poodi minna. Kell oli selleks ajaks 21.30. Võtsime suuna ööpäev läbi avatud Tescosse ja letid olid tõesti hõredavõitu, kuid olulisemad asjad saime siiski ostetud. 👍 Nii, kiirelt kodust läbi, Kuti vorm, saapad kokku ning uuesti barakkidesse. Lõplikult koju jõudsin, siis oli kell peaaegu 23. Ma-ga-ma!
See oli esimene öö siin Šotimaa kodus, kus olin täiesti üksi. Veidi imelik oli. Samas olin selleks ajaks nii väsinud, et kustusin ilmselt enne kui pea patja puudutas. Hommikul kella 9.30ks olin kohal, pelgasin, et võime ajahätta jääda. Hommikusöögi järgne koristamine alles käis. Aitasin koristamist lõpetada ning kohe kui Sõbranna jõudis, hakkasime pihta.
Siis selgus, et mingeid asju on veel puudu. 🙈Sõbranna helistas Mehele ja saatis poodi. Meie ainult muigasime, sest no mida muud sa ikka teed. “Ma nägin öösel reaalselt õudukaid, et see lõpeb katastroofiga ning see, et meil on toiduaineid puudu, ei tõota head.” Ma sain tema murest aru. Meil oli kummakski toidukorraks, kus oli menüüs pasta, ca 700g makarone. Arvestades, et suur osa lapsi peale makaronide üldse mitte midagi ei söö, siis oli mure mõistetav.

Noad olid suured ja uhked ning kõik nürid! Lasin Sõbranna mehe toodud teritaja kohe käiku, sest eelnev sibula hakkimine meenutas pigem raiumist.
👉Meile oli öeldud, et kadetid kööki ilma täiskasvanud juhendajata tulla ei tohi, sest meil kummalgi pole õpetajakoolitust läbitud, samuti rõhutati hügieeni tähtsust – ühekordsed kilepõlled, mütsid, kummikindad isegi.
Seda hämmastavam oli, et vaid 2h pärast hommikusööki ning 1h enne planeeritavat lõunat, astus kööki sisse ports juhendajaid, kes siis võtsid võikude tegemiseks materjali. 😕Okei, me oleme uued, kodukorrast ei tea midagi, kuid lasin sel ootamatu sisseastumisel keset salati jaoks kurgi hakkimist oma tähelepanu hajutada sedavõrd, et tegin midagi, mis Sõbranna ärevust veelgi suurendas – torkasin endale äsja teritatud noaga kätte. Klassika, ma tean. Ainult üks tasane “f..k”, ristis hambad ning tasane palve “mul on su abi vaja” sellal, kui pöidla ja sõrmedega haava kinni vajutasin. 😬😰Mõtetes lasin kõikidel teadaolevatel vandesõnadel tulla, silmadega palusin Sõbrannalt vabandust. Muide, ta töötab kirurgia osakonnas õena, seega ma esmaabi kvaliteedi pärast ei muretsenud. 😆
Külm vesi tõi kaasa kohutava kipituse, lasime verel veidi joosta, haav kuivaks ja kuna surve oli korralik, siis plaaster poleks päeva päästnud. Kätekuivatuspaberist tugev nn tampoon, ja hoidsin lihtsalt seda haaval peal. Serveerimise ajaks oli verejooks peatunud, saime plaastri peale panna. Lõunasöök maitses lastele ja n-ö tagasi toodud toitu oli taldrikutel väga vähe. See oli meile tõeline töövõit. 💪😂 Olime endaga väga rahul. Kusjuures suuremad kadetid pakkusid end veel appi nõusid ka pesema, seega oli meil mõnevõrra lihtsam.
Enne õhtusööki olin piisavalt “tark” ja toetasin selle käega vastu tugevat pinda, nii et sain uuesti

Kodune kook kirssidega

haava pesta, Sõbranna pindasid desinfitseerida ja mu kallal ilkuda, et “ma ei viitsinud rohkem teha midagi, seepärast torkisin end noaga.” 😅
Selleks ajaks oli kaks kooki ka ahjus, välja võtmisega pidi Sõbranna hakkama saama. Lõhnas hästi. Nagu hiljem selgus, siis maitses ka. Koogid olid sarnased pildil olevaga: üks oli õuna-banaani, teine rosinate ja kuivatatud kirssidega. Rosinad, kaneel ja kübeke vaniljet oli minu isiklik heategevuslik panus kodust kaasa võetud mahetoodangust. Sõbranna rõõmuks lõikasin servad ära. 😋Vahepeal sai piim külmikust otsa. Ning sink, sest lapsed olid lõunasöögi kõrvale ka usinalt võikusid teinud (loe, pannud kukli vahele juustu ja sinki). Sõbranna Mees sai veel korra poes käia, sest piima oli vaja juustukastme jaoks, mida makaronidele peale teha. Umbes 10 minutit pärast tema naasmist saime teada, et kaks last on haigestunud ning pühapäeva pärastlõunani kestma pidanud laager lõpeb laupäeva õhtul õhtusöögi järel. 🙉 Õhtusöögini oli jäänud napp tunnike. Tegime kiire otsuse, et magustoit läheb kõik käiku. St meil oli ainult magustoidust 3 käiku: kook, jäätis ja puuviljasalat värsketest puuviljadest. Kui järts oli köögi uksest väljas juba enam kui 20 minutit, tulid instruktorid ka vaatama, kas neile ikka jätkub.
Tagasiside oli vägev: tegemist oli merekadettide laagri läbi aegade parima toiduga nii maitselt kui ka menüü osas. Toidujäätmeid oli vähe ning maitses lastele ja suurtele. 💪😎

Kui tahaks kodus “kardulat ja sousti”, siis tuleb seda ka teha. 😍

Samal ajal, kui meie serveerisime, tegeles Sõbranna mees nõudepesuga. Temata oleksime me vist kööki koristanud südaööni, aga tänu sellele, et ta võttis kohe nõudepesu enda hoolde, oli pool nõudest pestud selleks ajaks, kui magustoidu ring lõppes. Koristamise lõpetasime kella 20 paiku ja siis selgus, et kõik toiduasjad peavad köögist kaduma. Eks me olime seda kahtlustanud, kuid kuna info puudus, mida nad saavad barakkides kadettidele pakkuda või milline on üldse nende ülejääkide, täiesti puutumatu toidu tagastamise kord, ootasime Bossi ära. Boss ütles, et tehku me, mis tahame. Pakkisime siis auto toitu täis ning suurem osa läks Sõbranna pere kööki. Neil ka 5 inimest peres. Me Kutiga võtsima ka üht-teist, kuid kuna enamus olid n-ö kiiresti riknevad, siis olime realistlikud. Kella 21.30ks saime siis lõpuks ise ka süüa seda vägevat chilli con carnet, mille Sõbranna oli valmis teinud. Tõeliselt maitsev. 😋 Jah, me tähistasime seda edukat üritust klaasikesega. Okei, kahega. Kella 23.30ks jõudsime Kutiga koju.
Magama sain pärast südaööd, sest olin ühinenud oma mentori Kai juhendatava minapildi väljakutsega, ja tegin veel kiire, poole-leheküljelise kokkuvõtte.
Järgmine päev ma lihtsalt puhkasin. 😎 Kutt muidugi oli õnnetu laagri enneaegse katkestamise pärast. Samas oli ta suutnud seal juhendajatele muljet avaldada. Üks instruktor ütles talle, et “kohe, kui saad 13, panen su mehaanikute koolitusele kirja, ma luban sulle.” 😇 Kutil pidavat nutti olema.

Aune tehtud mustade ploomidega käsitööleib, Eesti suitsuvorst, Šoti või ning tädi Lea kurgid. 😋

Eelmisel laupäeval aga tegi Kutt koduses mõttes ajalugu. Omal algatusel süüa. Keetis nuudleid ja küpsetas ahjus paneeritud kanafileed. Ei, kanafilee ei olnud eelküpsetatud, kuigi paneering oli peal. Tegi tomati-kurgi hapukoore-salatit ka kõrvale. Väga maitsev oli. Ise ta mässas seal, ma mässasin kirjatööga. 

Pärast käisime veel poes. Täiendasin varusid. Nüüd on külmik, sügavkülmik ja kapid täis, sest tegelikult käisime eile ka poes. Seitsmes poes, kui päris täpne olla. Hädasti oli vaja mune ja…..peldikupaberit. 😂😂 Ausalt. Meil oli ainult 3 rulli järel ning kuna teisipäeval tehtud ASDA toidupoe tellimuse esimene vaba aeg oli 30.märts, siis ma polnud päris kindel, kas me selle 3 rulliga välja tuleme. Lisaks oli ammu tekkinud huvi üle vaadata need nn ida-euroopa poed. Seda enam, et üks reklaamis end sinimustvalgega. Ega me midagi väga mõelda ei osanud, mis sealt leida võib, kui ehk siis “Eesti piima ja kodujuustu” nagu Kutt lootis.  👈Selgus, et peale Eesti lipu seal Euroopa toidu poes midagi eestipärast polnud, kuid lõunanaabrite valik oli üsna hea. Meil oli seal oma lemmikuid ka ning nii mõnigi asi tuli koju kaasa. Kokku käisime 3 sedalaadi poes ning need kõik asusid George’i tänaval, mis algab päris kesklinnast. Tundus, et seal piirkonnas on lõunapoolsematest riikidest ümberasunuid rohkemgi. 

Samal tänaval asunud Coopist saime kaks neljarullist pakki, seega olid meie varud oluliselt täienenud. Sainsburyst – peaaegu oleksime loobunud, sest see oli teisel pool teel ja kotid juba rasked – sain ka munad. Jess! Saab pannkooke teha. 😀 Ja praemuna. Mis me siis kokku ostsime? Kuigi pildil on ülekaalus maiustused, siis ausalt – me ostsime päris toitu ka. 😇 Ja plaastreid, sest need saavad ise ja väga ootamatult otsa. 👇Pildil olevatest asjadest on mahlajook ja meekook otsas. Meekook on Eestis parem – sellel oli mingi vahukreem vahel.

Ida-Euroopa päritolu toit ja maiused. Saak kolmest poest.

Üldiselt ega lähiajal poodi minna plaanis ei ole tõesti. Läheme hoopis jalutama. 😻