Praegu, kus ma selle postituse kirjutamist alustan, saab täpselt aasta, kui Aberdeeni raudteejaamas rongilt maha astusime. Selja taga varastel hommikutundidel alanud päev, neli tundi Kopenhaageni lennujaamas ja kiire matk kohvritega Edinburghi tänavail.👀Meeles on ilm, õhk, emotsioonid, elevus segatuna väsimusega, kergendus ja tohutu tänutunne. Paljud on öelnud, et olen olnud julge…. Ma ei ole osanud nii mõelda. Tegin seda, mida tahtsin, mis tundus õige, ja hinges oli vabadus. Kas minust oli vastutustundetu mitte sel hetkel liigselt vastutustundele mõelda, mõelda sellele, mis kõik võib valesti minna? Ma arvan, et vastupidi. Mul lihtsalt polnud plaan B’d. Päriselt ka ei olnud. Sellist mõtet, et “aga, mis siis saab, kui…”. Kas ma oleksin tahtnud, et mõned asjad oleks sel hetkel teisiti olnud? Jah, muidugi, kuid ma andsin endale aru, et ma saan ja pean tegema seda, mis on õige minu jaoks ning see, mis on õige minu ja Kuti jaoks, ei pruugi seda olla kellelegi teisele. Kuid üle pika aja otsustasin seada meid esikohale, mitte võtta vastutust teiste inimeste tunnete eest. 💭Muidugi ma sain aru, et meie otsus ei meeldinud nii mõnelegi, kuid ma tahtsin uskuda, ja usun siiani (sest elu on näidanud, et täpselt nii see ka on), et need, kes päriselt hoolivad, toetavad ja armastavad, teevad seda praegu veel suuremal määral kui enne. Need, kes tegid enne head nägu – noh, neil puudub selleks nüüd vajadus ja saavad ‘oma näoga’ edasi olla. 😆

Mõnes mõttes on see kõik tõesti nagu alles eile, teisalt on aastasse mahtunud rohkem kui mõnikord mitmesse aastasse korraga. Kui nüüd võtta aluseks ajuteadlase David Eaglemani raamat “Aju. Sinu lugu”, siis mälestuste vaenlane pole mitte aeg vaid teised mälestused. Aja jooksul mälestused sulavad ühte, ühed tõrjuvad teised välja. Muidugi mahub aastasse 2020 või sellesse saabumisejärgsesse 365 päeva ka sündmusi, mida kuidagimoodi ei paindu keel ‘suurepäraseks’ nimetama, kuid eks killuke head ole kõiges. Isegi õnnetustes, mille kaudu kogesime hoituse tunnet suuremal määral ja ajal, kui ehk hakkasime endis kahtlema. Kutiga eile ka arutasime – talle tundus ka, et ‘tänu Ronale’ on aeg pikem justkui olnud kui aasta, sest mõned nädalad venisid ikka väga, kuid rahul on temagi. 💝Väga. Nii minagi. “Kas kahju ei ole…” on ühed ja teised küsinud, kui mõned valusad hetked jutuks on tulnud. Kas just kahju, kuid eks olen minagi lubanud endale pisaraid. Viimati jõuluõhtulgi, kuigi kõik oli tore. Veetsime selle Peterheadis Sille ja tema pere juures. Jõululaud ikka pigem eestlaslik. Tänu Empsile sai isegi Eesti hapukoorega tehtud kartulisalatit. No küll maitses hea! Aitäh! Verivorstid lähevad homme käiku. Kommi on ka veel järel. Kes teab, kuidas selle paki saatmisega nüüd pärast Brexitit on, aga DPD tõi paki kohale vähem kui 4 tööpäevaga, Omnivaga läks aega 12 päeva. Saabus 24ndal, aga siis meid enam kodus polnud ning kui pühapäeval uut kojutoimetamisaega palusin, siis täna oli esimene võimalus. Paki sisu oli aga ootamist väärt! Aitäh, Liisu! 💚

Rentisime eelmiseks nädalaks ka auto, otsus sai tehtud enne, kui pesumasin otsustas lõplikult saba anda. Jukerdas teine siin juba jupimat aega, tegi lennuki hääli, jooksis mööda garaaži ringi ja jättis vett sisse, aga 22. detsembriks oli trummel ka otsustanud kinnitustest end lahti ühendada ning omanikud otsustasid remontimise asemel uue masina tellida. See jõuab homme! Seega, käisime jõulude ajal külas oma musta pesu pesemas. Sõna otseses mõttes! 😂 Kaks päeva pesime ja kolmanda kuivatasime. Oli palju head süüa, eestikeelseid jõululaule, vahvad kingitused ning põnevad vestlused teismelistega. Ma olen Kutile ka öelnud ja ütlesin seda Sille teismelistele ka, et minus on tohutu lugupidamine praeguse aja noorte vastu, kes seisavad ajal, mil nad alles ise end otsivad, püüdes kogu selles neurotransmitterite ja piirangutest tingitud pingete tohuvabohus selget mõistust säilitada, silmitsi kultuuride mitmekesisusega, millega täiskasvanudki ei pea alati toimetama. Kujutage ette, kui 25 õpilasega klassis on lapsed 10-12 erinevast kultuurist! See ei ole siin üldse haruldane. Kõigil on erinev kultuuriline taust, mille nüansse lihtsalt ei tea. Arusaamatused on kerged tulema isegi siis, kui sa tahtlikult kedagi ei solva, samas solvumine käib kiiresti. Tundlikud on nad praegu ju kõik. 

Sellel pildil on Doni jõe suue. Kui lähete aasta alguse postituste peale tagasi, näete, kuivõrd on rannajoon ja isegi jõesuudme asukoht muutunud. See on üsna tavapärane. Tõusude ja mõõnade aegu ma peast veel ei tea, selle jaoks on nutirakendus. Tänased pildid on tehtud siis, kui mõõna madalseisust oli tund möödas ja tõusu kõrghetkeni mitu-mitu tundi aega. Käisime päeva algust tähistamas päikesetõusu vaatamisega. Viimane kord oli see 28. novembril. Ka siis oli üsna karge hommik. Täna oli kolm külmakraadi. Mägedes ja mägismaal on lumi ning meist kahetunnise autosõidu kaugusel olevates suusakuurortides saab kenasti suusatada.  Esialgu oli tänaseks kavandatud küll ametlik fotosessioon, kuid eile teatas fotograaf, et on tõbine, seega lükkasime selle edasi. Klõpsisime siis üksteisest. Kel FB konto olemas, siis minu seina pealt näeb 18-pildilist galeriid ka. 

Kutt tegi naabritele aastapäeva-koogid ka ning sinimustvalged nimelised Thorma hambaharjad olid ka kingituseks. Naabritelegi tundus üllatav, et aasta on nii ruttu läinud. Mul pole õrna aimu ka, kas niimoodi on kombeks siin kingitusi teha, kuid ma lihtsalt tahtsin neid meeles pidada – nad on olnud nii toredad ja toetavad. Ühed toetavad Kuti golfimängimise unistust, teevad muudkui väikseid kingitusi, teine naabrimees aitab ratast putitada… Sõbralikud, viisakad vestlused  – ma väga naudin neid juhuslikke vestlusi, küll naabritega, küll lihtsalt jalutuskäikudel. Oma tänava inimesi rõõmsalt teretada – see kõik tundub nii loomulik, kuigi elad linnas, kus on 250 000 elanikku… 

Ma tegin elus esimest korda piparkoogitainast. Homme hakkame küpsetama. Liha on juba ka marinaadis. Kutt limpsas keelt, kui tükki nägi. Päeval pean veel korra kesklinnas käima, Kutt nõudis hapukapsast 😂 ja eks ma siis käin ka postkontoris. Mingid töö-sabad on veel sellest aastast kokku võtta, aga siis läheb jaanuar täie hooga käima. Laupäeval saab vast tantsutundi ka. 

Ma olen vahepeal päris mitu intervjuud taskuhäälingutele andnud, uude aastasse on ka üks juba järjekorras, kuid kui nad mind sotsiaalmeedias ei märgi või minuga ei jaga, ega ma otseselt ei tea, millal nad avalikuks on saanud. Siin on eelmisel nädalal salvestatud intervjuu. Kui olin talle inteka ära andnud, siis alles vaatasin, palju tal youtube’s jälgijaid on. 🙈 Subtiitreid eesti keeles sel intekal pole, nii et vaja läheb inglisekeele oskust, et sellest aru saada. 

Mis me homme teeme? Nagu mainisin, tõmban veel töösabad kokku, pesumasin tuleb ja käin sutsaka linnas ning siis hakkame kokkama. Liha ahju, piparkoogid vist lähevad juba hommikul Kutile tööülesandeks. Päris kahekesi me homme pole – mu tantsupartner tuleb ka meie seltskonda. Meil on arenemas tore sõprus – ta meenutab mõnes mõttes nii välimuselt, aga kindlasti olemuselt ülikoolikaaslast, kellega me nagu sukk ja saabas olime. Tervitused, Sulle, Meelis! Saab rääkida tundide kaupa ei millestki, ja siis jälle neuroteadusest ning veidrast maailmast. 

See, et me üksteisel n-ö sõbratsoonis oleme, on tohutult palju plusse. See pinge meeldida, muljet avaldada, puudub täielikult. Lisaks, ma olen avastanud endas mingisuguseid käitumismustreid, mida ma partnerile poleks küll julgenud tunnistada, aga temaga neid puntraid vastastikku harutada on päris põnev. Mul oli ju Eestis elades ka meessoost sõpru, kellega mulle meeldis tohutult arutleda. Meestest. Naistest. Maailmast. Kutile meeldib ta ka. Arutavad Star Warsi asju ja vaidlevad, kas päikesepatareidel toimivaid autosid saab masstootmisse suunata ning millal. Ärge palun detailsemalt minu käest küsige. Mul on selle koha peal valikuline kuulmine. 

Jõulu teisel pühal käisime natuke ümbruskonda ka avastamas. Metsi ja mere-äärset. Vaatasime teorkarpidest maja, leedi Kennedy välivanni, kiikasime taas Dunnottari lossi ning Banchory linnas üht juga ka, kus lõhe pidi ülesvooli hüppama. Praegusel ajal muidugi mitte, aga kuna vett oli jões palju, oli vetemüha võimas. Crathesi lossi juures käisime ka, jalutasime metsades, kuna iluaiad olid kinni. Mis jõulu-ja aastavahetuses kombestikku puutub, siis siin 24nda õhtul tehakse pantomiimi kodus, hästi palju mängitakse erinevaid mänge, kingitused tehakse lahti 25ndal. Aastavahetus ehk Hogmanay (šoti keeles aasta viimane päev) on olnud traditsiooniliselt palju suurem püha kui jõulud, mida siin hakati alles pärast II maailmasõda tähistama. Jõulukaunistused (sh kuusk) pakitakse kokku juba 28ndal. Säravaid tulesid ikka hoitakse kauem. Hogmanay puhul on taas palju head süüa, juua, lauldakse ning tantsitakse. Traditsiooniline on uue aasta saabudes laulda Auld Lang Syne’i, ning selle järgi tantsida. 

Selle Rod Stewarti versiooni järgi küll väga ei tantsi, aga see-eest on see video Stirlingi lossist ning loo lõpus kuuleb-näeb ka kaunist šoti torupillimuusikat. Ilusat vana-aasta lõppu ja kaunist uue algust! Aitäh, et olete olnud meiega, et olete meile kaasa elanud ja seda blogi lugenud.