“Täna oli täiesti super päev!” teatas Kutt koolist koju tulles. 😲”Meil oli see ümarlaud ja saime Alfonsoga asjad selgeks räägitud!” Ümarlaud tähendas siis seda, et poisid omavahel, lisaks üks täiskasvanu. 

Tegemist on poisiga, kel Kutil on olnud siin väikseid emotsionaalseid kokkupõrkeid. Kutt ise rõhutab kogu aeg, et tegemist on lihtsalt arusaamatusega, mil pole mitte midagi pistmist Alfonso nahavärviga. “Ta tahtis matas minuga jutustada, aga ma ütlesin, et ma ei taha tunni ajal rääkida, tema aga hakkas mind pärast seda rassistiks kutsuma,” oli Kuti kokkuvõte juhtunust, mis sai alguse juba eelmisel kooliaastal, aga nüüd, sügisel, kuidagi võimendus. “Ma ütlesin talle ka, et ma ei vali inimesi, kellega suhelda, nahavärvi järgi, vaid selle järgi, kas nad ise on sõbralikud minuga,” vahendas Kutt muljeid. Kui küsisin, et kas nad siis nüüd on sõbrad, raputas ta pead, aga suhtlevad sõbralikult. Pinge on maas. Üks sõbralik hing jälle juures. 😍Kutt ütles õhtul hiljemgi veel, et läheb nüüd palju rõõmsama tujuga kooli. Muidu pidin ikka siin vaheaja järgselt talle meelde tuletama mantrat, et “mida sina minust arvad, pole üldse minu asi.” Tuletasime ka meelde suhtumise olulisust, et 95% sellest, kuidas tal läheb, sõltub ta enda suhtumisest. 

Ma olen seda tema peal nii hästi kõrvalt näinud, et kui ta teadlikult oma mõtteviisi ja suhtumisega tegeleb (sest kuna mina õpin seda, siis on ka tööriistad talle teada ja kasutada), loeb nt Napoleon Hilli raamatut, siis kohe läheb paremaks ka. Kui laseb end lõdvaks, siis hakkab kohe imelikke asju ligi tõmbama. Eks mul endal sama teema. 

Siinse kooli kohta saan praegu öelda seda, et see toetab väga noorte endi vastutuse tekitamist ja iseseisvat õppimist. 👌Mulle saadetakse küll kord nädalas Google’i kaudu ülevaade, mida nad tundides on õppinud ja mis on lähenevad kodutööd ja kontrolltööd, kuid sellist e-kooli süsteemi pole ning õpilaspäevikuid ka pole. Võib märkmikku omada, aga kohustust pole – ise vastutad, et asjad tehtud. 

Hindamise osas on protsendid – mitu protsenti on omandatud. Kuna siin ei ole kombeks, et lapsevanemad aineõpetajatele kirjutavad, siis ega ma ei tea ka, kas ja kui palju vajaks ta nt kodus järele aitamist. 😶Nii palju tean, et mingi mata vahetestid kukkus ta läbi – sai vaid 38%, aga siin kohustust uuesti teha ei ole. Seda lehte nägin küll, et millised teemad testis oli ja kui palju punkte sai, osa nendest asjadest on tõesti teemad, mida ta pole õppinud, kuid teised on, kuid mõne teema kohta vist pani lihtsalt laiska. Tuleb last ja õpetajaid usaldada, et küllap nad omavahel asjad klaariks saavad. 💪 Praegugi tabasin ta teises toas koolitöid tegemast. “See on järgmiseks nädalaks, aga ma tahan selle ära teha, siis on tehtud!” Lahe. 

Seda ma vist olen juba maininud, et Kutt on Eesti mõistes HEV-õpilane, ja siin piisas selle mainimisest, et Eestis paberid aetud, ning kogu seda kadalippu siin uuesti läbida pole olnud vaja. Nende klassis (kõik on HEVid) on kokku üle 20 õpilase (ausalt, Kutt ise ka ei tea, just küsisin), lisaks aineõpetajale on ka abiõpetaja, kes siis vahetub. Kusjuures mingites ainetes saavad nad ise omale õpetaja valida, et kas selle või teise inglise keele õpetaja juures. 

Kutt tegi endale nüüd uue nädalaplaani ka, sest kuskile on vaja ära mahutada ka Jacqueline’i turunduskoolituse töölehtede tegemine, kodused tööd, mänguaeg, mõtteviisiga ja oma ettevõttega tegelemine ja õues olemine. Lisaks n-ö kodused kohustused. Pärast seda, kui naabrimees kiitis, et “tubli, oled emale abiks ja kasulik”, siis paneb Kutt üsna heal meelel näiteks pesu õue kuivama. Oma kooliasjade puhtuse eest hoolitseb ka ise, et kui ikka kekas saavad dressid mudaseks, siis ta ise paneb need masinasse, masina tööle ja püksid kuivama ka. 💪👍

Minu töölaud Aberdeenis

Kui eelmisel nädalal täitus 10 kuud siin olemisest, siis sel nädalal, täpsemalt ülehomme saab aasta sellest saatuslikust küsimusest, et “millal ma oma elu hakkan elama ja oma unistusi ellu viima” ning lõplikust otsusest ära kolida. Just lõplikust, sest eks ma seda mõtet olin nagu kuuma kartulit veeretanud 2017. aasta juunist saadik. Ma olen nüüd nendes podcastide salvestustes ka rääkinud, kuidas ma tundsin sel ajal, et ma ise polnud oma elu jaoks piisav ja mu elu polnud minu jaoks piisav. Ometi olid mul ju kõik tingimused olemas, et õnnelik olla. Näpuvibutajad veel manitsesid, et “näe, ei oska tänulik olla”. Asju oli mul tõepoolest siis rohkem, aga hirme oli ka. Ebakindlust ka. 😕Mitte, et need omavahel seotud oleksid olnud…. pigem ikka see minu enda sisemine vajadus teha rohkemat, kui võimalusi suutsin luua. See alateadvuses kraapiv teadmine, et “ma suudan ja tahan rohkem, kui see…” Kui ühest küljest kuuled vajadust mõelda kastist välja, ja teisalt on tunne, kuidas sa lihtsalt ei mahu enam mitte ühessegi raami, mis seda kasti ümbritsevad. Siia tulles tabaski mind ju esimese kahe kuu jooksul mõte, et siin mõtlevad inimesed nagu kasti polekski… Eks siin ole muidugi oma piirangud – iseenda loodud, nagu eestlastelgi, kuid kas ma oleks saanud teha kirjandus-ja kirjutamisvaldkonnas kõike seda, mida ma olen siin praeguseks teinud – sügavalt kahtlen. 

Laupäeval oli mu esimene raadiointervjuu ka. Chat and Spin on raadiojaam, millel on ca 750 000 stabiilset kuulajat üle maailma. Neljapäeval leppisime kokku intervjuu nende laupäevaõhtusesse saatesse. Minu ca 4 minutit kuulsust on leitav SIIT, ca 35 minutit saate algusest. Kellele retrohitid meeldivad, siis juba sellepärast võite kuulata. Detsembri alguseks kutsusid nad mind tagasi, sest neile meeldis mu vaba esinemine eetris. 

Eelmisel nädalal jõudis kohale raamat ka USA luuletajale Susan Wooldrige’ile, kelle tagasiside tekitas klombi kurku. Sellest inspireerituna (ja tegelikult on väga lähedal ka 14. novembril toimuv NESLIBi jõuluüritus), panime täna kirjastajaga kokku uue formaadi, mis sobis ka Amazonile. Natuke elevile ajas ka see mõte, et oleme suutnud kokku panna midagi, mis on nii eriline, et isegi Amazoni formaatidega ei klapi. 😀 Kuna trükikulud Amazoni kaudu on suuremad kui Eestis välja andes, siis on ka Amazoni kaudu hind kõrgem. Peame nüüd pöidlaid, et Amazonile kõik sobiks, ja siis on 72h jooksul raamat avalikult üle maailma müügis. 🙌

Detsembri alguses on aga mind palutud läbi viima loovkirjutamise õpituba. Esimene siinkandis. Eestis ikka mõned tegin, aga virtuaalsena on see muidugi esimene. Tundub, et ka üks mu mõte, et mu raamat jõuab Bob Proctorini, võib veel sel aastal täide minna. Täna oli ühe tema otsese õpilasega sellest juttu ning noh – küsi, ja sulle antakse. 😀😎

Ma tänan kõiki, kes minuga Eestis kaasa rõõmustavad. Õnneks on ka neid, kes oskavad mu täienenud teadmisi oma (ettevõtte) huvides ära kasutada, seega saan rõõmustada rahvusvahelise kliendi-ja fännibaasi üle. Aitäh! 🙏