Kes seni pole veel mõttejõusse uskunud, siis oleks tagumine aeg. Kõik need pöidlahoidmised tasusid ära! Päriselt ka. Ühe erandiga – reisimisega kaasnevad piirangud. Ootame. 😎
Aga kõik muud asjad – jonksus. 🙏Suur-suur tänu teile. Hooandjas saime kokku 103% ning mul olid järgmisel hommikul pisarad kurgus, kui päris mitu inimest helistasid ja ütlesid, et nad jälgisid Hooandja lehte pingsalt ja oleks kasvõi viimased 30 eurot kontolt ära kandnud, kui see oleks puudu jäänud. Vau…. Ma olen sõnatu. Eks me ikka mõtleme hingesoppides, et ehk…. aga kui see toetus sellise laviinina tuleb, siis on see ikkagi kuidagi kõrgele tõstev ja maa külge naelutav üheaegselt.

Eelmine nädal oli hästi toredalt õpetlik selles osas, et kui soovid kirja paned, siis ole valmis, et need ka täituvad. 😄 Nüüdseks juba üle kuu aja tegutseb meil siin ka kohalik 5:30 hommikuklubi. Ma mai alguses kirjutasin kohalikus emadest ettevõtjate FB grupis eestlaslikult ääri-veeri, et “näe, osalesin sellises klubis Eesti, ja väga tore oli, andis päevale vunki juurde, et äkki keegi teab mõnda sellist klubi ja äkki ma ikka võiks ühineda.” Noh, nii hästi viisakalt-tagasihoidlikult. Sest ma olin ikka 98% kindel, et kamoon – ainuüksi Aberdeenis juba üle 200 000 inimese, lähipiirkonnas kokku ca 300 000, ja paljud nii varakult üleval, et mõni klubi ju ikka on? Igaks kümneks juhuks lisasin, et “noh, kui te ei tea, kas siis oleks huvilisi, et teeks koos?”
Mul läks siis kiireks. Praeguseks on meid juba üle kümne, täna hommikul liitus üks naine ka Glasgowst, aga on ka üks eestlane, kes elab Iirimaal, üks Eesti eestlane ja ülejäänud on Aberdeenist ja selle lähiümbrusest. Meil on pundis ka üks joogaõpetaja ja pilatese-instruktor, seega nemad jagavad omavahel seda, kes meile 5 minutise virgutusvõimlemise teevad, siis on kaks meditatsiooni-guru (minu väljend, mitte nende määratlus), kes pea tühjaks ajavad, ja igasuguste muude asjad hulgas me kirjutame ka üles 3 asja, mida me elus veel pole, aga mille saabumiseks oleme valmis.
Eelmine nädal oli mul 3 hommikut järjest, kus läks täpselt täide see, mis kirjas oli. Okei, ma natuke pidin ikka ise ka liigutama, aga üllatusmoment oli siiski.
Üks nendest oli seotud transpordiga. Neljapäeva hommikul kirjutasin märkmikusse, et “saan kõne transpordifirmalt, ja selgub asjade kohale jõudmise aeg”. Kui asjad Tallinnast ja Rae vallast peale said, siis oli juttu, et jõuab kas neljapäeval või reedel. Noh, neljapäeva hommikuks oli kärsitus juba kuklakarvad krussi tõmmanud ja tegin ise kõne transpordifirmasse Eestis. Vastus oli, et “homme helistatakse, õhtupoole saabub.” Okei, mõtlesin, et sellega on nüüd klaar ja unustasin täitsa ära, mis ma olin sinna kirja pannud. 😝 Läks vast paar tundi mööda, kui võõras kohalik number ekraanil. Et nemad sellisest kullerfirmast ja kas ma olen pärastlõunal kodus. “Jah, olen küll.” “Meil on teile saadetis, autojuht tuleb pärastlõunal.” Viisakad tänusõnad ja väike mõttepaus. Okei, ma tellisin küll Amazonist aiakiige, aga see pidi saabuma juulis. Hmm. Eestist pidid asjad saabuma ju reedel… Äkki on need ikkagi Eesti asjad? Lootus tõstis pead.
Alates kella 15st ei tulnud töö tegemisest eriti midagi välja. Jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet iga suurema müra peale. 15 minutit enne 17 auto jõudis. Aga minu lootus polnud eriti suur, kuna see parkis ennast üle tänava ja pigem naabrite maja kohale. Jäin siiski köögiaknale passima ja autost välja tulnud autojuht lehvitas mulle. 😄 Siis läks kiireks. See euroalus, mis sealt tagaluugist paistis tekitas emotsiooni, nagu päkapikk oleks maja leidnud. Kutt tuli ka trepist nii kiiresti alla, et kannad ka vaipa ei puudutanud. Tema lootis oma koomiksitele. 😍

Tassisime ruttu asjad tuppa, emme oli “natuke” kommi ja Eesti toitu pannud. Must leib oli küll liiga lühikese realiseerimisajaga  – täna hommikul sõime viimased viilud. 😆😋 Suur rõõm oli ka Kristeli õmmeldud seelikute üle, samuti Hr Kahemillise saadetud snäkkide jms eest. Oma puusanõksuvideo eest võidetud Sinu Naise plaadi sain ka kätte. 😁 Kiiresti sobrasin läbi ka dokumendikasti – ja ei leidnud ID-kaardi paberit. Kuti omasid leidsin küll. Isegi 4 tükki, ja mõtlesin, et mida värki – ta pole nii vanagi, et võiks 4 ID-kaarti üle elanud olla.
Raamatud jätsin meelega viimaseks avada. Tegin seda otseülekandena, mida saad järele vaadata siin.
Ma küll arvasin, et kuna olen neid nii kaua oodanud, siis vist panen ühe ööseks padja alla ka, aga ei pannud – virn oli laua peal.
Nii, järgmisel hommikul kirjutasin märkmikku, et “täna leian oma koodid üles ja saan IDkaardi lukust lahti”. See oli enne kella 6 hommikul. Kella 11ks oli rahutus kasvanud selliseks, et ma jätsin kõik oma toimetused pooleli ja võtsin eelmisel õhtul ära pandud dokumendikasti (see oli hiiglaslik) uuesti lahti ja veendusin, et see paber peab seal olema, sest selles kastis on kõik asjad, mis olid mul kirjutuslaua sahtlis ja dokumendisahtlis. Täie veendumusega asusin selle kallale ning kahe Kareda valla aasta naise raamitud tunnuskirja vahelt ma selle paberi ka lõpuks leidsin. See möire, mis mu suust tuli ehmatas Kuti oma toast välja. Alla ta ei tulnud, kuigi väitis, et “see võib kõhu lahti võtta”. Ju siis ikka ei võtnud. 😅 Igal juhul olid mul kella 13ks päeval nii koodikaart lukust lahti kui ka vajalikud ülekanded tehtud. Aitäh pöidlahoidjatele! Mõttejõud aitas kaasa.

Reedel joppas veel ka sellega, et läksin raamatuid postkontorisse ära viima ning lõpuks ometi oli ilm, mida mulle Šotimaale tulles lubati, aga mida ma olen selle aja jooksul (juunis saab 6 kuud) kogenud umbes kolmel korral: horisontaalne nõelterav vihm ja tuul.
Nii kaua, kuni ma mulliümbrikke juurde ostsin, tekkis mõnus järts postkontori leti taha. Kell oli umbes 16.30. Järtsus seistes (2 meetrite vahedega) kirjutasin aga mõnusalt aadresse ümbrikutele ja lohistasin end edasi. Kell oli 16.43 ja tädi leti taga oli üsna närviline, sest järts oli välisukseni (ca 6 inimest). Et oli reede, ja postiauto oli juba kohal, teatas tädi üle saali, et andku head inimesed andeks, aga tema teenindab peale mind veel maksimaalselt 1 inimest.
Keegi suurt lärmi ei teinud, aga minule esitas ta küsimusi, mida mu käest varem pole postkontoris küsitud (ja ma olen üsna mitu korda käinud kirju ja pakke posti panemas).
“Kas esimene või teine klass?”
Möh?? “Mis te arvate, et oleks õige?”
“Seda peate teie teadma.”
“Ma tõesti ei tea, kunagi pole küsitud.”

“Mis siin sees on?” (ainus küsimus, mida on enne ka küsitud).
 “Raamatud ja šokolaad.”
“Mis selle paki väärtus on?”
“Eee…. £25”.
“Kas katate selle osa, mis on üle £20.”
Mul tekkis selline lühis, et seda vist oli silmist ka näha. Mul oli sellest tädist kahju – nii lolli näoga klienti kui mina, pole tal vist ammu 10 minutit enne tööpäeva lõppu olnud.
“Jah, katan,” otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna, teadmata, mida see tegelikult tähendab.
“Kas esimene või teine klass. Esimene klass maksab …. ja teine klass….”
Kõik läksid lõpuks teise klassiga. Me lõpetasime 2 minutit enne kella 17 ja minu teenindamise ajal oli tädi teatanud ka minu järel seisnud pakikoormaga mehele, et ei jõua teda teenindada.
Seda tohutut vedamist tähistasin limonaadipurgi ja paki krõpsudega. 😂 Vihma käes, pargis. Minu moodi, veidi ekstreemse ilmaga.
Londonisse ja lähiümbrusse on pakid igal juhul kohale jõudnud, loodan, et Eestisse saadetud kirjad ja pakk jõuavad ka mõistliku aja jooksul.

Laupäeva hommikul tundsin, et see tormituul on täna minu purjedes ning kirjutasin enesekindlalt märkmikku: täna näen delfiine. Või noh, midagi sinnakanti. Vaatasin siis tõusu aja kah ära ja sättisime Kutiga end sadama suunas. Sinna on selline tore 4 miili jalutada. Lained olid ägedad ja vesi tuli mööda treppe üles. Üht eriti julget kajakat sain ka pildistada. Päriselt, meetri kaugusel olin oma kaameraga temast – siruta käsi välja ja süga sulestikku.
Jõudsime sadamani välja, seal oli üks vanem proua Mary, kellega ajasime juttu, ja ta kahtles, kas ikka siinpool sadamas neid näeb, et ikka peaks sinna Greyhope’i lahe poole minema. Mulle aga tundus, et nägin delfiini seljauime. Parasjagu läks üks pisike paat välja, ja siis oli juba selgesti näha, kuidas kaks delfiini ujusid sadamasse. Päris akvatooriumisse välja. Tegid ka kaks-kolm kaunist hüpet ja jehhuu- see ainus pilt, mille tegin, oli täiusliku hüppega, see-eest videos on ainult veidi ujumist näha.
Kuigi oli tuuline, oli soe, olin taas täitsa lühikeste varrukatega ja sain kah endale päikesetriibud näkku ja käsivartele. Tegelikult on siin mitu raksu sooja suveilma olnud, Lääne-Šotimaal on kahel või isegi kolmel korral 27 kraadi sooja olnud. Siin Aberdeenis on veidi jahedam olnud, “vaid” 25 soojakraadi. 😁 Ma olen nendel päevadel tööd teinud ja end päikesepistest säästnud. 

Pühapäeval sai rändamiste mõttes veidi rahulikumalt võetud, ilm soosis kirjatöö tegemist. Üks mu siinsetest klientidest on Still Tours Scotland, mis korraldab reise kohalikesse viski-ja ginikodadesse. Eks lossid ja kogu muu Šotimaaga seostuv on samuti osa neist. Neile kirjutatud pressiteade äratas huvi – ühendust võtsid kaks suuremat kohalikku meediaväljaannet, seega olid nad väga rahul ning eelmisel nädalal sain ülesandeks kaardistada Šotimaa ägedaimad lossid, vaatamisväärsused ja tegevused. Ühest küljest koostada n-ö TOP, aga teisalt leida ka selliseid avastamata pärle. Kuigi nende numbrite ja meiliaadresside tabelisse panemine oli üsna tüütu, õppisin ma Šotimaa kohta selle 10 tunniga ehk rohkem kui muidu 10 päevaga. Palju on selliseid atraktsioone, mille peale isegi ei tule – näiteks on võimalik olla sul pistrikutaltsutaja – õppida mingeid lihtsamaid nippe. Ning et Šotimaal on olemas oma jääronimissein, – sisetingimustes – mis on aasta läbi kasutatav.
Seda, et Aberdeenshire on nn losside maakond, kus on ca 300 lossi, teadsin enne ka, aga selle uurimustöö käigus sattusin nii mõnelegi, mis on müügis. Mõni maksis £10 miljonit, aga mõnusa restaureerimisprojekti saab soodsamalt kui Range Roveri ehk £130 000 naela, kuigi autos on mugavusi ilmselgelt rohkem kui selles kauni asukohaga Knockhalli lossi varemetes. 😎
Nüüd on mul endal ka selgem ettekujutus, et kui hakkan marsruuti kokku panema, siis millistesse lossidesse Google Mapsi peal tasub sisse põrgata ja kuhu mitte, sest need on kellegi elupaik või seal on lossi meenutamas vaid vaevumärgatav küngas.
Ettevõttele tuleb vaikselt kliente juurde ning sel nädalal saadan siin samuti raamatuid laiali. Jah, neile meeldib. “Kerge, aga tähendusrikas lugemine”, “mu uus lemmiktegevus enne magama minekut”, “kaunis ja värviline”. Eh, eks ikka võib ju eestlaslikult mõelda, et “ju nad on lihtsalt viisakad” ja lasta kahtluseussi ennast närima, aga kellele see kasulik on?
Pealegi, kuulsin ma juba Eestis ja olen siingi korduvalt kuulnud, et ma “pole üldse eestlase moodi”.
😁Nii et see niuksumine ja enda madalamaks mõtlemine tuleb asendada millegagi, millest kasu on.

Neljapäeva hommikul kavatsen kohaliku aja järgi hiljemalt 2:30 tõusta, sest kell 4 hommikul kohtun ma juba fotograafiga. Teeme mõned promopildid. 😇Kui küsisin Iska käest, et “kuidas sulle meeldiks selle fotošuudiga täiesti hullu panna?” läks ta elevile ja palus, et räägiks lähemalt. Siis ma mainisingi, et “päikesetõusu ajal on kõige parem valgus”. Enne olime juba Pinterestis mingid pildid valmis vaadanud, et mis stiil meile meeldib. Äge. Ma olen väga põnevil.
Täna lähen vaatan üle, kui kõrge veetase täpselt on, kuna hommikune tõusuvesi jõuab ka jõkke. Siis teab, kas peame osa kohti muutma või saame pildid ära teha enne, kui vesi kõik üle ujutab.