Kutil hakkas koolivaheaeg. Aye! 5 nädalat vabadust! See tähendab, et me elasime selle koduõppe üle! Me saime selle krempliga hakkama! 🙌💝

6 kuud Šotimaal tähistasime esimese grillimisega

Ilma naljata, see oli igapäevane eneseületus ja ma tunnen enda üle absoluutselt põhjendatud uhkust, et ma ei korkinud veinipudelit lahti ei kell 10 hommikul ega isegi mitte iga nädal! (See ei tähenda, et ma nende naljade üle naerda ei oska.)
Kuti jaoks oli muidugi raske juba see, et mina ja tema õpetaja?! Ei. Ei. Ei. Ta niiväga ootas Šotimaal koolis käimist ja õppimist, lisaks vahepeal oli  puudmine, kui 2 nädalat kopse välja köhisime ning siis vaid napp kuu koolis käimise aega, kui tuli koju jääda. Seega on tal kodus õppimise kogemust praegu rohkem kui siin koolis käimist. Mata oli kõige raskem, sest kohati nad õpivad siin materjali, mida Eestis alles 7ndas klassis võetakse, aga ta tuli viiendast klassist. 👌
Aga me pingutasime lõpuni, kuigi oli väga-väga raske ja ekraanisõltuvus ning sellega kaasnevad keskendumisraskused kippusid vägisi võimust võtma. Merekadettide õpe muudeti ka digitaalseks ja sellest me loobusime. Loodetavasti nüüd ikka suvel saavad mere peale ka, kasarmutes õpet nad praeguse seisuga enne septembrit ei taasta.

Tervitustega emale!

Pealkirjas olev hüüatus AYE hääldatakse “ai” ja seda saab kasutada nii nõusolekuna, aga ka rõõmuhüüatusena. Selline mõnus, mänguline šotipärane sõna ning see Aye oli sel nädalal natuke teemaks ka. Ma kilkasin rõõmust üles-alla, kui mul oli esmaspäeval kõne sellenimelise elustiili-ja turundusagentuuri loojana. Ma olen nende tegemisi jälginud sotsiaalmeedias juba sellest ajast peale, kui siia tulin ning paar kuud tagasi kirjutasin neile isegi kirja, et kui neil kunagi peaks vaja olema inimest, siis ma niiväga tahaks. 😀 See, kuidas nende aju töötab, kui erinevad nad teistest turundajatest on, kui julged ja ägedad. Lihtsalt vau. Pole siis ime, et kui nad eelmine nädal sotsiaalmeedias teatasid, et otsivad meeskonda liikmeid, siis ma jätsin reaalselt kõik asjad pooleli ja kirjutasin. “Meile tuleb aeg-ajalt kutseid igast kohtadesse Šotimaal ja üritustele, kas sa oleksid valmis neist ka osa võtma?” küsis Victoria ettevaatlikult. “Mulle tundub see hea ettekääne kanda kõiki neid kleite ja avastada Šotimaad,” vastasin rõõmsalt. Tundus, et mu suhtumine jättis hea mulje (CV’d nägid nad ka), ja uuel nädalal pidime veel rääkima täpsemalt üle. Oh, ma nii-nii tahaks nendega koos töötada. See oleks megasuper võimalus praktiseerida seda, mida Jamie Jauncey’ga õppinud olen. 💙

Denmore pargi tiigil olevad 3 pardipoega ristis Kutt kohe ära: Hups, Tups ja Lups. Koomiksisõber, jätkuvalt.

Teel Scotstowni nõmmele. Pikad, sihvakad puud. Haldjalik mets. Vägagi.

2-3 m kõrgused põõsad. Vaarikas ei ole. Millega tegu?

Kuna nädala sees venisid tööpäevad jälle pikaks, siis nädalavahetusel lasin arvutil puhata. Tundsin, et oli vaja juhe seinast välja tõmmata. 🌕Täiskuu ikkagi. Olime Kutiga palju õues. Käisime tegime eile nädala šopingu ära ja hiljem nõmmel, kus polnud ammu käinud. Sõnajalad on kasvanud Kutil üle pea. Näitasin talle teiselpool nõmme üksikuid puid, mille otsas hea turnida. Olime natuke lihtsalt looduse rahus.

Täna pärast hommikusööki läksime mere äärde. Olime üle 4 tunni ära. Vaadata, kuidas eemal vihma sajab, ise kuivaks jääda, kuidas vesi on Vahemere-türkiis ja sätendab pealt kuldselt, kontrastid valge vahu, mustade kivide ja oranžikas-kollakate luidetega. Vaikus meis eneses. 😇

😍Nüüd, õhtul oli eksprompt-esinemine kohalike kirjanike ühenduses – seal mõned esinejad kukkusid ära ja ma pakkusin end kiirelt asemele. Veidi rabe sai see esinemine, sest millegipärast muidu ideaalne internetiühendus hakkas kakkuma ja veidi ajas pabinasse see, kui ekraanile tuleb teade, et otseülekanne katkenud kehva internetiühenduse tõttu. Samas, märk on nüüd maas ning järgmine tuleb parem. Ettevõtmise pealkiri on “Igaühel on lugu” ning neli korda aastas saavad kohalikud kirjanikud (virtuaalselt) kokku, et jagada lugusid. Kas tõsielulisi või väljamõeldisi, ei olegi tähtis. Jutustamine on.

Veerand peenart. Tegelikult pool.

Veidi muigama ajab ennastki, kuidas olen end sisse möllinud kohalike korilaste gruppidesse ning ilma peenramaata kah ei saa. Peenramaaks on mu potikesi muidugi palju nimetada, aga naabreid suutsin küll üllatada. 😁 “Enne oli siin üks vana naine, tal olid ka peenrad, aga ta ei jaksanud neid hooldada.”
Mõned lillepotid on ka, aga “tarbeaias” on sibulad, lehtsalatit, tilli ja peterselli. Tavaline tagasihoidlik värk. Ei mingeid tomateid-kurke. Oih, ühes lillepotis on üks kartul. 😂
Need kivikesed on sellised, mis pimedas helendama hakkavad. Pole olnud juhust järele kontrollida, kas ka helendavad, ööd on siingi veel liiga valged.

Lennuliiklus Eesti ja UK vahel on küll taastunud, aga kuna selle eneseisoleerimise kohustusega on nagu on, ja raamatuesitlused vist ei kuulu jätkuvalt eneseisolatsiooni põhimõtetega kooskõlla, siis praeguse seisuga on tulek väga kahtlane. Raamatupoodidesse teatavasti raamat ei jõuagi, sest esialgsest tiraažist jäi selleks liiga vähe järele, aga kes raamatut soovib, siis kolm kohta on, kuskaudu saab osta: minnes A.H. Tammsaare muuseumisse Vargamäel kohale, tellides Armastusest Inspireerituna e-poest või Lahemaa Looduskooli kaudu (kirjutades Facebooki). Kui palju neid veel järel on, pole mul ausalt öeldes õrna aimugi, aga oleme emaga kokku leppinud, et sadakond hoiame ikka esitluste tarbeks ka. Tulgu need siis suvel või sügisel. Aitäh kõigile, kes on jaganud minuga oma lugemise emotsioone. Need hetked on hindamatud. 🙏