🙏Ma väga-väga tänan kõiki, kes leidsid selle 10 päeva jooksul aja, et minuga kohtuda. Ma olen südamest õnnelik ja tänulik igaühe eest, kes tuli kas õnneliku teekonna ametlikku või mitteametlikku peatuspaika või helistas, et uurida kus ja millal ma liigun. Oli neid, kes ei pidanud paljuks ise sõita ligi 100 kilomeetrit. 💚Mul on hea meel, et ma suutsin pidada endale antud lubadust suunata oma energia neile, kes on kohal. Sest nemad tulid kohale. 

Aitäh ka kõigile neile, kes meile öömaja (ja süüa) pakkusid, kes võtsid töölt vabu päevi, et pikendada koos olemise aega. 

Kui räägin meist, siis mõnikord olime me Hr Kahemillisega kahekesi, teinekord oli Kutt ka kaasas, mõnes kohas ka Emps ning ühel ööl ka superäge Anniki! Reiliga tantsitud tantsud Kohila “kesklinnas” oli ka muidugi omaette elamus. Nendega tutvusin ma Buduaari algatatud 60päevase väljakutse raames, kus Reili käis välja mõtte tantsida iga päev vähemalt 3 minuti pikkuse loo järgi. Anniki oli kolmas, kes kampa lõi. Vahepeal oli meid suisa vist 6 või 7, aga me kolmekesi panime kõik 60 päeva jutti. Meil oli youtube’s oma nimekiri ka lauludest. Mõni laul oli päääääris huvitav, ja noh, mis siin salata, eks ma ise lisasin ka sinna nimekirja laule, mis oleks päääääris huvitavad. 😂 Nüüd on see 60 päeva möödas, ja tegelikult oli rohkem kui tore. Kohati kaootiline, aga alati nauditav. 

Nagu ka Eestis viibimine, kuhu mahtus mõnusalt vimkasid (tegin ise ja tehti mulle) ning meeldejäävaid kohtumisi. Varahommikune Vargamäe üllatas täiega. Hommik oli samasugune udune nagu raamatus pilt. Ka minu elu esimene raamatuesitlus Müüsleris. Päeval, kui olin Age juures juuksuris, marutas Müüsleris korralikult: oksi lendas, vesi lainetas. Aga õhtu…. kuldne päikeseloojang ja puude vahelt hiilivad udusiilud. 

Armsad ning omataolised olid ka kohtumised ka Paides Teatrikohvikus, Tallinnas Alar Krautmani terviseakadeemias ning Tartus Domus Dorpatensise majas, kesk maast laeni raamaturiiuleid. Kokku umbes 65 inimest. Kas ma olen rahul? Jah. Sest numbrist olulisem on see, et kõik need 65 inimest ka päriselt kuulasid. Nii palju, kui ma nägin, siis päriselt kuulati, esitati küsimus, naerdi, neelatati pisaraid. Tartus olles ma isegi mõtlesin, et Raekoja plats siinsamas, üle 200 inimese kindlalt kohal, säti end Suudlevate Tudengite juurde ja saaks öelda, et esitlusel oli 200+ inimest, aga see tunne, teadmine, et tegelikult need inimesed ju ei kuula, isegi kui nad kuulevad, see oleks hävitanud selle õhustiku. 

Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis hulgimüüki esimesest tiraažist ei jätkunud, kuid raamatut on võimalik osta siiski päris mitmest kohast.

• Järvamaal on see müügil Paides, Järva Teataja toimetuses ning Järva vallas, A.H. Tammsaare
  

  muuseumis Vargamäel. 

• Müüsleri ja Köisi kandis tegutseb ka raamatuingel Pille, seega Koeru kandi rahvas saab ka tema kaudu varusid uuendada. 
• Tartus on raamat müügil Jalaka tänaval Armastusest Inspireerituna poes. Sealt saab ka pakiautomaati tellida. 
• Tallinnas siis minu armsa ema ehk Lahemaa Looduskooli kaudu. 
• Setomaa rahvas saab raamatuga lähemalt tutvuda Obinitsa galeriis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare juures ning seal on ka tellimisandmed kirjas. 
• Viljandis on mõned raamatud Ülle Puu kunstigaleriis. Ülle Puu on kunstnik, kellega teeme Facebookis Lood ja Maalid nimelist videomaalide projekti. 

Maakonnad, kuhu ma sel Eestis viibimise korral ei jõudnud, on Lääne-, Hiiu- ja Saareaa ning Ida-Virumaa. Teistes maakondades sai viibitud lühemat või pikemat aega. Sai käidud Pärnus Shanoni järgi tantsimas (see-eest mere äärde päikeseloojangut vaatama ei jõudnud), ja ka Setomaa metsades mesilasi päästmas ja mustikaid söömas. Jah, isegi seeni korjasin. Kahel hommikul ärkasin koos päikesega ja mitmel õhtul uinusin päikesest hiljem. 

Kui ma võtsin praegu ette selle 20 asjast koosneva nimekirja, siis 6 asja jäi järgmiseks korraks. Näiteks Elroni asemel sõitsin ikkagi bussiga, sest ma ei tea, millisest aiateibast ma esialgse rongiaja olin meelde jätnud. 😂Järve-ega merevette ma ka end ei kastnud, sest välistemperatuur polnud minu jaoks sobiv. 😀Ma võin käia ka 16kraadises vees ujumas, aga välja tulles peab õhk soe olema. 

See-eest sain väikest õetütart lennutada, väikestelt suureks kasvanud vennapoegadelt (ja paljudelt teistelt ka) kallistusi. Avastasin, et ristitütar on üle pea kasvanud ning sain hüüdnime “välismaakas”. 😄😂  

Kalju Paldise Metsakuurortis kirjutasin tulevasel järvesaarel kännul istudes hümni sõnad, Ülle Puu salongis aga sündis järjekordne videomaal Facebooki otseülekande ajal. Saunas sain käia suisa 3 korda, neist ühel korral ka vihelda, sest Hr Kahemilline tegi spetsiaalselt kaseviha (nagu ka 3 aastat tagasi meie esimesel saunaõhtul). 

Elus esimest korda käisin ka kilesaunas. Paar “elus esimest korda” oli veel, aga need jätan enda ja asjaosalis(t)e teada. 😎 Piusa liivadel ei istunud ma õhtupäikeses, vaid pärastlõunases hoovihmas, mis oli jälle teistmoodi imeline. See kontrast kuldkollaselt märja ning roosakalt valge liiva vahel. 

Toredaid hetki on palju, ja seetõttu ka postitus tavalisest pikem. 

Mohni saarele ei jõudnud, sest tuulejumal otsustas, et raamatu esitlus peaks toimuma paadis. Nii me siis istusime, Harti paadikuuri ees, sama vanas kaluripaadis nagu ta ise. Mohni oleks muidugi vahva olnud, samas – raamatuesitlus paadis, Mohni taustaks, on ka lugu, mida rääkida. 

Kutt oli muidugi väga kurb, sest see oli esimene suvi tema mälestustes, kus ta üldse Mohni ei saanud. See pettumus oli talle raske, aga õnneks Skypark ja teaduspark leevendasid seda. Ütlesingi talle, et need olid kohad, mida oli tal võimalik külastada ainult seetõttu, et Mohni ei saanud. Graafik oli ju tihe, poleks välja mänginud. Vaatame, ehk oktoobris, kui siin on kahenädalane koolivaheaeg, õnnestub taas tulla. Samas, nagu 2020 on hästi õpetanud – pikki plaane teha ei maksa, sest poliitikutel võib midagi muud mõttes olla. Seda, et tegemist on osaliselt poliitikaga, tunnistasid ka UKs asuvate saatkondade esindajad, kui siinsed eestlased tõstatasid küsimuse, et “kuidas Hispaaniast tulles ei ole karantiinikohustust, aga Eestist, kus suhtarv madalaimate tipus, on?” ja siis vastati avalikult sotsiaalmeedias, et “lobitöö käib, et Eesti sinna nimekirja saada.” 

Hea meel oli Hartvigile üle anda merepruuliga Šoti viski, pruulikojast, mille akendest näeb merd. Old Pulteney viskit tehakse linnas nimega Wick, mis oli kunagi Euroopa heeringapealinn. Pruulikoja moto on, et nad tõusevad iga päev koos tõusuga ning meri on põimitud kõigega, mida nad teevad. Kes inglise keelt mõistab, saab siit rohkem teada. 

Šotimaa jookidest kõneldes, siis neljases seltskonnas proovisime ära veel mõned Šoti viskid (lasin ühel kliendil endale välja valida koos Hartvigile mõeldud viskiga) ja ka kaks Šoti gini (ühe ostsin siit kaasa, teist maitsesime Pärnus Vorsid ja Vahvlid nimelises söögikohas). Ütleme nii, et viskidest meeldivadki pigem need meremaitselised kui turbalõhnalised. Ning gini’l on hoopis teine mekk, kui seda lahjendada leedriõie toonikuga, mitte mingi suvalisega. Meil oli Aune sünnipäeval õnne – elu esimese gini-kogemuse segas kokku mees, kel oli nii teadmisi kui ka kogemusi. Aitäh, Paul! VoVas mekitud gin oli isegi parem kui Hr Kahemillise valitud õlle. 😂 Tema sõnad, mitte minu. 

Kui Eestisse tulles oli öö lühike, siis tagasi tulles oli päev pikem – sel moel võib iseloomustada reisimist Eesti ja Šotimaa vahel. Ühest küljest tõesti ajavahe, aga teisalt ka reisimise aeg. Oli see Eestisse tulles ju poolöine, kuigi saabumine oli Eestis mõnusal ennelõunal. Tagasi koju jõudsime veidi enne kella 19 õhtul. Lend oli sujuv, rahulik. Lugesime raamatut, tegime mõned pildid. Edinburgh tervitas meid vihmaga. Päev varem oli Šotimaal olnud sadu nii tugev, et paljudes kohtades olid taas teesulud, sest muda oli teedel ning üleujutused. Mida lähemale rong Aberdeenile jõudis, seda rohkem päikest pilvede vahelt paistis ning need 3 päeva oleme saanud nautida sooja ja päikesepaistet. Sooja pole küll 28-29 kraadi nagu Eestis ega ka 37 nagu Lõuna-Inglismaal, kuid ka see 23-24 on väga mõnus. 

Seekordne lahkumine Eestist oli teistmoodi kui 30. detsembril. Seekordne saabuminegi oli teistmoodi. Nagu ka esimesed päevad. Uuesti kohanemine. Teistmoodi virrvarr alateadvuses. Samas selgus ja kindlad soovid, tugevad tahtmised. Ning tänulikkus. 

Üks asi, millest Eestis käies aru sain, olin see muutunud mina. Märkasin olukordi, kus käitusin teisiti kui oleksin käitunud aasta tagasi. Julgus enda eest seista, enda eneseväärikust hoida, vajaduseta oma otsuseid õigustada või välja vabandada. Julgus toetada oma väljaütlemistega neid, kelle toetus on mulle hindamatu, märgata neis omadusi, mis minus endas vajavad arendamist, kuid on mulle eeskujuks.