Teistmoodi kui tÀiskÀiguga lihtsalt ei vea vÀlja enam. LÔppev nÀdal on olnud emotsiooniderohke. Igas mÔttes. Nagu ikka, rÔÔm ja kurbus kÀsikÀes.
Kuna rÔÔmu on rohkem, siis keskendume ikka sellele. Esmalt – suured ja soojad Ă”nnitlused mitte enam nii vĂ€iksele vennapojale, kes saab tĂ€na 10-aastaseks. Siin on nĂŒĂŒd see koht, kus vĂ”iks kirjutada midagi, mis kvalifitseerub mĂ”ne aja pĂ€rast kategooriasse “piinlik kĂŒll, aga tĂ”si”. đ
Meil endil on ka tĂ€na pĂ”hjust jĂ€lle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi nĂ€itama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei vĂ”tnud seda tĂ”siselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et “ta on lihtsalt viisakas/lohutav.” đNĂŒĂŒd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepĂ€rast, et ollakse viisakas vĂ”i lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kĂ”ik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sĂ”ltub enda mĂ”tteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud – ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei rÀÀgi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu vĂ”etud otsustest vĂ”i otsustamatusest.
đRaamatuga on seis nĂŒĂŒd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekĂŒlge ja mille paksus on ca 1 cm. KĂ”vade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. TiraaĆŸiks jĂ€i ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna vĂ”ib mĂ”ne kuu pĂ€rast ĂŒhe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mĂ”elda, et levitan seda ka Ć otimaal. đ
Ma olen tĂ”esti vĂ€ga elevil. Olen ka mĂ”elnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nĂ€dalas rĂŒgamise kĂ”rvalt raamatut kirjutada ei jĂ”ua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ălikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi ĂŒllatusena. đ Kujutasin tĂ”esti, et kuna materjal on ju olemas, siis pĂ€evaga panen kokku ja teise pĂ€evaga teen Hooandja materjalid. Jah, vĂ”ite naerda. đ
NĂŒĂŒd on raamat kĂŒljendatud, kujundatud, jÀÀnud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rÀÀkisime, siis pĂ€rast pĂŒhi lĂ€heb raamat trĂŒkikotta, mis tĂ€hendab, et mai lĂ”puks on see kindlasti valmis. đđ
Oleme juba arutanud ka esitlusvÔimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspĂ€eval Ă€ra ja ma vĂ€ga loodan, et hiljemalt pĂ€rast pĂŒhi saab see ka nende lehele ĂŒles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole vĂ”imalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. đ VĂ€ike Ă”rritaja ka raamatust.
|
LehekĂŒlg raamatust #Ă”nnelikteekond #becominghappy |
Kui nĂŒĂŒd keegi peaks ettevĂ”tte vĂ”i asutusepĂ”hiselt ja n-ö vĂ€ljaspool Hooandjat soovima minu raamatu vĂ€lja andmist toetada vĂ”i suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis – JAH, see on vĂ”imalik. đKirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sĂ”num Facebooki vĂ”i helistage ja annan tĂ€psemad juhised.
Oma ettevÔttega
Word Accord andsin sel nĂ€dalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö pĂ€ris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ĂŒlikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sĂ”na otseses mĂ”ttes kĂŒmnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tĂ€helepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevĂ”tjate ĂŒhendus, mille eestvedajal on Ă€rikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli vĂ€ga-vĂ€ga positiivne. “Ma tegin 3 lehekĂŒlge mĂ€rkmeid!” ĂŒtles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas vĂ”iksime teha salvestuse ja see lĂ€heb sinna ĂŒhenduse Fb gruppi ĂŒles. Jah, ma olin nĂ”us. đ
TĂ€na Ă”htul on siis see kauaoodatud koolitus koos Shane Strachaniga, kes on teinud siin igatepidi vingeid asju. Mida kĂ”ike ei ole vĂ”imalik kirjandusega siduda! Strachan nĂ€iteks ĂŒhendas moekunsti ja loovkirjutamise. Praegu jagab
Aberdeeni kunstigalerii tema ja moekunstnik Bill Gibbi ĂŒhisloomingut virtuaalnĂ€itusel.
Seda kĂ”ike lugedes vĂ”ib jÀÀda mulje, justkui Ă”ue jalutama enam ei jĂ”uakski. JĂ”uame ikka. Ning avastame lĂ€hemat ja veidi kaugemat koduĂŒmbrust. PĂŒhapĂ€eval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. đSinna me kĂ”ndisime ka, vaatasime tĂ€pselt, et jĂ”uaks tunnike enne tĂ”usu, aga delfiine me ei nĂ€inud. See-eest kĂ”ndisime ka ĂŒle Dee jĂ”e ja saime vihma. Korralikult. Nii mĂ”nus. Siin ei ole neli nĂ€dalat sadanud ja viimased nĂ€dal aega on suisa tĂ€iesti selge olnud. Selleks nĂ€dalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on ĂŒsna vihmavaba.
Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kĂ”ndisime tol pĂ€eval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest ĂŒle Dee jĂ”e teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ĂŒmber nelja sadama basseini. NĂ€gime lĂ€hedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning đtĂ€navaÀÀrseid majakaid. MĂ”lemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry kĂŒla/linnaosa. MĂ”ned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks.
|
Vihmasadu. Aberdeeni sadam. |
Praegu teadagi naftatööstusel kĂ”ige paremad ajad pole ning inimesed on muidugi mures, kuidas see kĂ”ik UK vanima sadamalinna elu mĂ”jutab. See, et mĂ”ju kestab aastaid, on selge. Koos turismiga, mis on teine vĂ€ga oluline sissetulekuallikas piirkonnas (golf, lossid, kaunid liivarannad, viskikodade kĂŒlastus), on need paljudele peredele leiva lauale toojad ning inimestel on tulnud ĂŒsna kiiresti kohaneda.
Lambad ja ĆĄoti mĂ€giveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna vĂ€lja toomagi. đPĂ”llumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sĂ”na otseses mĂ”ttes kĂŒmnetele tuhandetele Kesk-Ć otimaal tööd ja leiba annab, on siin vĂ€hem, sest piirkond on mĂ€gisem ja pĂ”hja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mĂ”tlema, sestap sĂŒnnib siin ka palju loominguliselt pĂ”nevat.
Sellised jalutuskĂ€igud on ka hea aeg detaile meelde jĂ€tta. NĂ€iteks, kuidas pĂ€ike on selle musta graniidi soojaks kĂŒtnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. VĂ”i kuidas kĂ”lavad paarisentimeetrise lĂ€bimÔÔduga kivikesed, mida tĂ”usulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning vĂ€rvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole.
PĂ€ris pĂ”nevaid maju nĂ€gime pĂŒhapĂ€eval ka. Pildistasin neid ĂŒles. Kes teab, ehk kunagi mĂ”ni romaanitegelane hakkab neis elama. đ Inspiratsiooni kogumine tĂ€istuuridel. TĂ€na hommikul suhtlesin ĂŒhe endise kolleegiga ja ĂŒtlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. đ
Pole midagi, kui nĂŒĂŒd see trĂŒkikotta lĂ€heb, siis tuleb jĂ€rgmisi hakata kirjutama. JĂ€tkata olemasolevatega ja kirjutada ĂŒles ka uute ideed.
Ahjaa. TĂ€na sain kirja, et mul on nĂŒĂŒd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit lĂ€heb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tĂ”estamiseks passist vĂ”i ID-kaardist. Ătleme nii, et selle paberi saamisega lĂ€ks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. đ Ăks paberimajandus on vĂ€hemalt ees. EttevĂ”te tuleb maksuametisse ĂŒles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba ÂŁ1000, aga ma teen enne Ă€ra.
NĂŒĂŒd lĂ€hen kooki kĂŒpsetama. đ