Teistmoodi kui täiskäiguga lihtsalt ei vea välja enam. Lõppev nädal on olnud emotsiooniderohke. Igas mõttes. Nagu ikka, rõõm ja kurbus käsikäes.
Kuna rõõmu on rohkem, siis keskendume ikka sellele. Esmalt – suured ja soojad õnnitlused mitte enam nii väiksele vennapojale, kes saab täna 10-aastaseks. Siin on nüüd see koht, kus võiks kirjutada midagi, mis kvalifitseerub mõne aja pärast kategooriasse “piinlik küll, aga tõsi”. 😁

Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et “ta on lihtsalt viisakas/lohutav.” 😇Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud – ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

📚Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal. 😁
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. 🙈 Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda. 😂
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis. 😎😍
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. 🙏 Väike õrritaja ka raamatust.

Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. 👉Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 

Vihmasadu. Aberdeeni sadam.

Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole.