Kui olime juba peaaegu bussipeatuses, tuli meelde, et väljatrükitud pardakaardid jäid maha. Sain naha soojaks joosta, üksiti võtsin siis kaasa ka ID-kaardi ja märkmiku, kus järgmiste päevade info kirjas. Teile tegin sellise plakati. Võtke aeg, loodan väga teiega kohtuda.

Nagu näha, siis Järvamaal on suisa kolm ametlikku peatuspaika. Sest see on Eestimaa keskel ning siia on ka mujalt mõnus tulla või teha peatus pikemale sõidule.

Mitteametlikud kohtumised on ka Viljandis, Pärnus, Võru ja Värska kandis, seega – kel raamatusoov või pühendus raamatust puudu, andke märku, siis saan täpsemalt juhatada, millal ja kus põgusalt peatun.

Tulles tagasi eilsete seikluste juurde, siis bussijaamas oli veidi segadust, kuskohast see megabus väljub, aga lõpuks nägime kärtskollast sinisega silti ning igaks juhuks küsisime üle ka. Põnev oli see, et kui ma pileteid ostsin, siis näitas, et sellele bussile on vaid 5 vaba kohta. Tegelikkuses oli bussis kokku maksimaalselt 10 inimest koos juhiga.

Valged suveööd on tõesti võrratud. Kui alguses oli mõte, et magan bussis, siis päikeseloojang nende vihmapilvede vahelt oli sedavõrd hingemattev, et ei raatsinud. Need läänetaeva värvid mägede vahel, kuldsed tipud-  nagu purskavad vulkaanid. Tõeliselt kaunis. 

Olin Sillelt uurinud, et mil moel sinna lennujaama selle bussiga saab, sest lennujaama see buss otseselt ei sõida. Teatasin siis bussijuhile ka, et Edinburghi kesklinna me siiski ei tule, kuigi pileti oleme sinna ostnud. Üks peatus enne meie väljumist ütleb bussijuht meile, et ma kontrolliksin üle, et see 747 ikka sõidaks. Et olukord on ikkagi selline nagu ta on. See bussijuht päästis meid. Päriselt ka. Sest muidu me oleks sirgete jalgadega välja astunud ja ei tea kui kaua seda bussi oodanud. Ja see koht ei asunud isegi linnas, vaid ca 30 minuti kaugusel linnapiirist. Jeerum. Ei tea, kas sinna taksotki oleks saanud, kell oli ju 23 läbi. Lapsega kuskil kottpimedas.
Nii, siis bussijuht soovitas vaadata number 100 bussi. Sellega me olime enne ka Edinburghis lennujaama läinud ja õnneks see oli käigus. Aga ka vähendatud liinidega: viimane buss väljus kesklinnast 00:15 ja siis oli järgmine kell 4 hommikul. Mitte, et meil kiire oleks olnud, aga sellisel juhul oleks lihtsalt tulnud südaöösel 3,5ks tunniks miski hotell leida linnas.
Bussijuht vajutas aga veidi kõvemini gaasipedaali ning oli 15 minutit enne graafikut kesklinnas. Vahepeal jõudsime ajada mõnusalt juttu, küsis kuhu me läheme, ja kui mainisin, et pole 7 kuud perekonda ja sõpru näinud, aasis ta: “Kas teil siis neist pilte polegi?” Kiitsin teda hea nalja eest.

Kui üle 4th Bridge’i sõitsime (see on see hästi uhke sild Edinburghist põhja poole), siis rääkis ta, kuidas Šotimaa on ainus riik maailmas, kel on kõrvuti 3 silda, mis on kõik eri sajanditest. Kusjuures raudteesild on ka 150 aastat vana ning selle ehitamisel hukkus üle 90 inimese.

Teel kesklinna näitas ta meile veel uhkeid hooneid, mõned erakoolid asuvad ikka väga uhketes lossides. Samuti seletas mitu korda, kus on bussipeatus, kuhu minema peame: “Üle tänava, siis keerate paremale ja siis lähete vasakule poole teed, ja esimene peatus. Number 100. Kui buss tuleb, tõstate käe üles,” õpetas ta ikka mitu korda. Ju siis teadis, et ega eestlased lollid pole, aeglaselt ja kolm korda rääkides saavad ilusti aru. Lõpuks luges veel sõnad peale: “Ja oma perele öelge, et pilte vaadata tuleb odavam.” Ma lõõpisin siis vastu, et me oleme sellised kallistavat tüüpi, ja käime ikka seekord ära, kuigi temaga on väga tore.

Kui üle tee läksime, vilgutas meile tulesid ja lasi isegi signaali. Lehvitasime talle. Kutt oli ka õnnelik, arvas, et tegemist oli kõige toredama bussijuhiga, keda ta üldse on kohanud. See episood tõi mulle meelde põhjused, miks ma üldse Šotimaale kolimisest unistama hakkasin. See inimeste abivalmidus läks mulle hinge. See, kuidas nad annavad endast kõik, et sa turvaliselt pärale jõuaks.
Igal juhul jõudsime sujuvalt lennujaama ning nüüd ootame Ryanairi pagasileti avamist.

Teie minge otsige Facebookis üles Lood ja Maalid, sest sel nädalal sai 50 videomaali täis. Sajani läheme ikka välja, eks edasi ole näha.

The post Öised seiklused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

6 kuud Šotimaal tähistasime esimese grillimisega

Ilma naljata, see oli igapäevane eneseületus ja ma tunnen enda üle absoluutselt põhjendatud uhkust, et ma ei korkinud veinipudelit lahti ei kell 10 hommikul ega isegi mitte iga nädal! (See ei tähenda, et ma nende naljade üle naerda ei oska.)
Kuti jaoks oli muidugi raske juba see, et mina ja tema õpetaja?! Ei. Ei. Ei. Ta niiväga ootas Šotimaal koolis käimist ja õppimist, lisaks vahepeal oli  puudmine, kui 2 nädalat kopse välja köhisime ning siis vaid napp kuu koolis käimise aega, kui tuli koju jääda. Seega on tal kodus õppimise kogemust praegu rohkem kui siin koolis käimist. Mata oli kõige raskem, sest kohati nad õpivad siin materjali, mida Eestis alles 7ndas klassis võetakse, aga ta tuli viiendast klassist.
Aga me pingutasime lõpuni, kuigi oli väga-väga raske ja ekraanisõltuvus ning sellega kaasnevad keskendumisraskused kippusid vägisi võimust võtma. Merekadettide õpe muudeti ka digitaalseks ja sellest me loobusime. Loodetavasti nüüd ikka suvel saavad mere peale ka, kasarmutes õpet nad praeguse seisuga enne septembrit ei taasta.

Tervitustega emale!

Pealkirjas olev hüüatus AYE hääldatakse “ai” ja seda saab kasutada nii nõusolekuna, aga ka rõõmuhüüatusena. Selline mõnus, mänguline šotipärane sõna ning see Aye oli sel nädalal natuke teemaks ka. Ma kilkasin rõõmust üles-alla, kui mul oli esmaspäeval kõne sellenimelise elustiili-ja turundusagentuuri loojana. Ma olen nende tegemisi jälginud sotsiaalmeedias juba sellest ajast peale, kui siia tulin ning paar kuud tagasi kirjutasin neile isegi kirja, et kui neil kunagi peaks vaja olema inimest, siis ma niiväga tahaks. See, kuidas nende aju töötab, kui erinevad nad teistest turundajatest on, kui julged ja ägedad. Lihtsalt vau. Pole siis ime, et kui nad eelmine nädal sotsiaalmeedias teatasid, et otsivad meeskonda liikmeid, siis ma jätsin reaalselt kõik asjad pooleli ja kirjutasin. “Meile tuleb aeg-ajalt kutseid igast kohtadesse Šotimaal ja üritustele, kas sa oleksid valmis neist ka osa võtma?” küsis Victoria ettevaatlikult. “Mulle tundub see hea ettekääne kanda kõiki neid kleite ja avastada Šotimaad,” vastasin rõõmsalt. Tundus, et mu suhtumine jättis hea mulje (CV’d nägid nad ka), ja uuel nädalal pidime veel rääkima täpsemalt üle. Oh, ma nii-nii tahaks nendega koos töötada. See oleks megasuper võimalus praktiseerida seda, mida Jamie Jauncey’ga õppinud olen.

Denmore pargi tiigil olevad 3 pardipoega ristis Kutt kohe ära: Hups, Tups ja Lups. Koomiksisõber, jätkuvalt.

Teel Scotstowni nõmmele. Pikad, sihvakad puud. Haldjalik mets. Vägagi.

2-3 m kõrgused põõsad. Vaarikas ei ole. Millega tegu?

Kuna nädala sees venisid tööpäevad jälle pikaks, siis nädalavahetusel lasin arvutil puhata. Tundsin, et oli vaja juhe seinast välja tõmmata. Täiskuu ikkagi. Olime Kutiga palju õues. Käisime tegime eile nädala šopingu ära ja hiljem nõmmel, kus polnud ammu käinud. Sõnajalad on kasvanud Kutil üle pea. Näitasin talle teiselpool nõmme üksikuid puid, mille otsas hea turnida. Olime natuke lihtsalt looduse rahus.

Täna pärast hommikusööki läksime mere äärde. Olime üle 4 tunni ära. Vaadata, kuidas eemal vihma sajab, ise kuivaks jääda, kuidas vesi on Vahemere-türkiis ja sätendab pealt kuldselt, kontrastid valge vahu, mustade kivide ja oranžikas-kollakate luidetega. Vaikus meis eneses.

Nüüd, õhtul oli eksprompt-esinemine kohalike kirjanike ühenduses – seal mõned esinejad kukkusid ära ja ma pakkusin end kiirelt asemele. Veidi rabe sai see esinemine, sest millegipärast muidu ideaalne internetiühendus hakkas kakkuma ja veidi ajas pabinasse see, kui ekraanile tuleb teade, et otseülekanne katkenud kehva internetiühenduse tõttu. Samas, märk on nüüd maas ning järgmine tuleb parem. Ettevõtmise pealkiri on “Igaühel on lugu” ning neli korda aastas saavad kohalikud kirjanikud (virtuaalselt) kokku, et jagada lugusid. Kas tõsielulisi või väljamõeldisi, ei olegi tähtis. Jutustamine on.

Veerand peenart. Tegelikult pool.

Veidi muigama ajab ennastki, kuidas olen end sisse möllinud kohalike korilaste gruppidesse ning ilma peenramaata kah ei saa. Peenramaaks on mu potikesi muidugi palju nimetada, aga naabreid suutsin küll üllatada. “Enne oli siin üks vana naine, tal olid ka peenrad, aga ta ei jaksanud neid hooldada.”
Mõned lillepotid on ka, aga “tarbeaias” on sibulad, lehtsalatit, tilli ja peterselli. Tavaline tagasihoidlik värk. Ei mingeid tomateid-kurke. Oih, ühes lillepotis on üks kartul.
Need kivikesed on sellised, mis pimedas helendama hakkavad. Pole olnud juhust järele kontrollida, kas ka helendavad, ööd on siingi veel liiga valged.

Lennuliiklus Eesti ja UK vahel on küll taastunud, aga kuna selle eneseisoleerimise kohustusega on nagu on, ja raamatuesitlused vist ei kuulu jätkuvalt eneseisolatsiooni põhimõtetega kooskõlla, siis praeguse seisuga on tulek väga kahtlane. Raamatupoodidesse teatavasti raamat ei jõuagi, sest esialgsest tiraažist jäi selleks liiga vähe järele, aga kes raamatut soovib, siis kolm kohta on, kuskaudu saab osta: minnes A.H. Tammsaare muuseumisse Vargamäel kohale, tellides Armastusest Inspireerituna e-poest või Lahemaa Looduskooli kaudu (kirjutades Facebooki). Kui palju neid veel järel on, pole mul ausalt öeldes õrna aimugi, aga oleme emaga kokku leppinud, et sadakond hoiame ikka esitluste tarbeks ka. Tulgu need siis suvel või sügisel. Aitäh kõigile, kes on jaganud minuga oma lugemise emotsioone. Need hetked on hindamatud.

The post Aye! Me saimegi sellega hakkama! 👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Lõppev nädal on tõepoolest toonud nii saavutusi kui ka seiklusi. Kas neid just seitse oli, kindlasti oli rohkem, aga numbriliselt lihtsalt hea kokku võtta.

Siin jaanipäeva ei tähistata, ja isegi pööripäeva tähistamisest suurem püha on isadepäev, mis on siin juuni III pühapäev. Seega oli terve eelmine nädal täispikk kooli-ja töönädal. Kool lõpeb 3. juulil, töö – noh, siis kui puhkuse võtan.

Pühapäev ja esmaspäev olid töö tegemise mõttes rahulikumad, pühendusin n-ö tõeliselt tähtsatele asjadele elus ja tegelesin oma mõtetega. Oma arutlustes jõudsin sinnamaani, kas ülemõtlemine kui selline on olemas ja mis on see tegevus, mida minu puhul enamik on ülemõtlemiseks nimetanud. Ehk, et mis ma siis tegelikult teen, kui ma väidetavalt mõtlen üle.

Teisipäeva õhtud on traditsiooniliselt kirjutamise päralt: siinse aja järgi kell 19 koguneb nii Suurbritanniast, aga ka nt Uus-Meremaalt ja USAst seltskond Zoomi, et Dark Angels Writing’u egiidi alla ühiselt kirjutada. Sellised loomingulise kirjutamise harjutused. Minu kirjutamise mentor, Jamie Jauncey on ka üks selle ühenduse loojatest. Lisaks inglise keeles loomisele on see teretulnud võimalus rääkida kirjutamisest inimestega, kes suhtuvad sellesse sama kirglikult. Neljapäeval oli mul ka 1:1 kõne Jamie’ga, kus sel korral oli teemaks kõne minu raamatust (talle meeldis, aga täpsustasime väljendeid) ja ettevõtte kodulehekülg. Natuke rääkisime enda vastu lahke olemisest ka.

Kolmapäeval oli NESLIBi ehk Kirde-Šotimaa naisettevõtjate ühenduse avalik live, kus ühenduse liikmed said võimaluse oma tooteid ja teenuseid 2 minuti jooksul tutvustada ning osalustasu annetatakse valitud heategevusorganisatsioonile. Vahepeal jõudsin ära käia ka üle jõe, oma tulevaste kolleegidega tutvumas, samuti suhtlesin ühe kohaliku turundusagentuuriga, kellega saame ehk koostööd hakata tegema. Kolmapäeval avaldati siis minu lugu ka rahvusvahelisel platvormil nimega Lightbox Originals. On suur rõõm olla avaldatud, eriti suur rõõm on olla nende seas, kelle kohta öeldaks, et need inimesed inspireerivad. Lugu pealkirjaga “Julge olla unistaja” on inglise keeles, seda saab lugeda SIIT.

Kutt, mõõn ja Põhjamerelt saabuv haar.

Neljapäev oli päev, mis möödus kui lenneldes. Pärastlõunal said virtuaalselt kokku piirkonna loomeinimesed, et üksteisega tutvuda. Emotsioonid on vägevad ja tutvusringkond kasvab. Kas neist ühel hetkel ka koostööpartnerid saavad, on teisijärguline, pigem on see küsimus, et “keda sina tead?” ja ka teistpidi – “kellele end tutvustad?”

Kutt saab kohe kahe lainega pihta.

Kui kohtumine läbi sai, panin esimest korda siinviibimise ajal selga bikiinid ja võtsime suuna randa. Jah, käisime ka Põhjameres, kastsime end vette. Kuigi osa kohalikke ujus ka kaldast ca 2 m kaugusel, siis oli aru saada, et nad tegid seda piisavalt madalas vees, et jalad vette ulatuksid.
Võrreldes Läänemere lainetega on Põhjameri soolasem. Nahale jäi kerge kipitus, mis meenutas veidi Vahemeres suplust. Kargelt karastav oli see igal juhul. Kas lähen veel? Kindlasti.

Ma muidugi ei tea, kuidas on seal kesklinnapoolses otsas, kus on n-ö ametlik suplusrand, aga Doni jõe suudmes eelistasid inimesed ikkagi jões suplemist. Esiteks oli vesi soojem, teiseks ka hoovused väiksemad.
Ja need hoovused on mõõna ajal nii tugevad, et liigutavad ka täiskasvanud inimese paigast. Saime seda eriti eredalt kogeda just eile, kui hommikuse mõõna kõrghetkel rannas olime. Doni jõesuudmes oli vesi nii madal, et Kutile umbes põlvedeni, aga vool oli nii tugev, et tõmbas käpuli. Üks perekond kõndis ka läbi ning hoiti tugevasti üksteisest kinni. “Uskumatult tugevad hoovused,” sõnas pereema. Kutt käis ikka kastis end vette ka – jõevesi olla soe olnud.
Need udused pildid on kõik laupäeva ennelõunast, kui merelt oli jälle haar – see ongi Põhjamerelt tulev udu, mis on Šotimaale iseloomulik. Merekarust vend teadis öelda, et seda olla mujal ka, aga kõik kirjalikud allikad, mis mina Haar’i kohta leidsin, räägivad sellest udust, mis tekib siis, kui Põhjamerel on soe õhumass, mis suunab jahedamat õhku Šotimaa kohale. Kes tahab, võib internetist rohkem otsida.

Ma poleks elus arvanud, et minust saab inimene, kes mediteerimise enda päevadesse lülitab.
Veel 3 kuud tagasi oli ka raudne ei. Võib öelda, et teatavate äärmuslike näidete tõttu tutvusringkonnas oli mul suisa selle sõna vastu tekkinud vaimne allergia. Mingist rahunemisest ei saanud juttugi olla, kui ma selle sõna peale 2 kätt üles tõstsin ja silmi pööritasin. “See pole minu jaoks,” oli tavavastus.
Mitte et minust nüüd mingi guru saanud oleks, aga need igapäevased 5 minutit vaikuses enese mõtete jälgimist on toonud päris häid loomingulisi sähvatusi, teisalt aidanud lahutada iseenese olemust oma mõtete tulvast. Tuua mõistmise, et kui meil on ca 76 000 mõtet päeva jooksul peas, siis ei saa ju olla, et mina=minu mõtted. Samuti on see aidanud neid mõtteid valida, millele oma aega pühendada.
Seda päris “oma” stiili aitab mul leida üks kohalik õpetaja, osalen ta viienädalasel koolitusel, mis õpetab erinevaid stiile sõltuvalt sellest, mis on inimese isiklikud vajadused (põhjused) meditatsiooniga tegelemiseks. Ei mingit linnusirinat ega ninaüminat, vaikus on kõige parem. Reede päev tõi vist mingisuguse murrangu. Eks seda ole näha.

Kui mere kohal oli haar tihedam, siis kalda poole tulles paistis soe päike.

Laupäeval kogesin aga midagi sellist, mida Aberdeenis on harva – äikesetormi. Kohalike sõnul oli see harvaesinevalt tugev, kuigi Eestis elades olen kuulnud-kogenud ka hullemaid – pikemaid ning valjemaid. Olin just kolmapäeval küsinud äikesetormide kohta kohalikelt, kes siis seletasid, et nii nagu jõhkrat kuumust (Londonis oli sel nädalal mitu päeva üle 30 kraadi ja ka Šotimaal ulatusid temperatuurid 28 kraadini) on siin ülimalt harva, sest Põhjamerelt tuleb alati mõnus briis, on siin ka äikest harva. Laupäeva hommikul 5-6 vahel oli. Kutt oli ilgelt pettunud, et maha magas.
Nüüd nuiab minu käest, et “äkki ikka  tuleb täna äikest.” Umbes nii nagu talvel lumega.

Eelpool mainitud haar haaras meid laupäeval ikka täiega endasse. Selline tihe, tumehall, jahe, niiske, kontidesse pugev. Nähtavus vaid paarkümmend meetrit. Kuna see tihenes ja mõõn oli tasapisi asendumas tõusuga, seadsime sammud kalda poole. Mõnikümmend meetrit edasi paistis juba päike. Silla kohal oli veel udu, aga seegi oli sisemaa poole liikumas. Hülgeid nägime ka jõekaldal pikutamas. Vast ehk 30 meetri kaugusele jäid meist. Ei tihanud lähemale minna, ei tahtnud neid ära ajada.

Jõe äärt pidi tagasi tulles vaatasime veel saaretipus kajakaid. See on nii vahva, kuidas nad end jõevees pesevad ja siis ise häälitsevad, luiged väärikalt mööda ujumas. Vesi oli nii madal, et Kutt otsustas oma mõtte teoks teha ja sel jõesaarel ära käia.

Sel ajal suhtlesin mina Edinburghis asuva Eesti konsulaadiga ning nad on minu raamatust huvitatud ning valmis ka turundamisega kaasa aitama!

Tagasi kaldale jõudes hõiskas Kutt siis nii, nagu oleks vähemalt kullapaja leidnud. Oma arvates leidiski – mudas paistis iPhone telefon. Tema muidugi kujutas kohe ette, kuidas omanik on vahepeal uue telefoni ostnud ja ta saab selle endale jätta, aga müüb hoopis maha ja ostab parema. Esialgu ei suutnud me muidugi tuvastada isegi marki, pärast selgus, et vist iPhone10. Mõnusalt mudane oli see küll. Kutt ise ka muidugi. Koju kõndis ta sealt paljajalu. Ma küll kahtlesin tema väidetes, et need telefonid on “vee-ja mudakindlad”, aga rõõmu rikkumisega püüdsin end tagasi hoida.

Tagasiteel saarelt. See koolmekoht on nn kajakate pesula. Kaldaäärsest mudast leidis ta telefoni.

Koju tagasi tulles ootas meid uus seiklus – olime luku taga. Meil välisukse lukk on enne ka jupsinud, aga siis pigem nii, et ei saa ust lukku keerata. Nüüd oli nii, et kuidas me ka ei üritanud – võti keeras, aga uks oli lukus. Ja et seiklus oleks täiuslik, oli ka telefonil akut vaid 14%.
Omaniku sain siiski kätte ja ca tunnikese saime oodata – õnneks oli ilm ilus. Mina võtsin tagaaias päikesevanne, Kutt pani grilli kokku ja puhastas telefoni mudast.

Selgus, et nendel iPhonedel on selline võimalus olemas, et paned n-ö varunumbri ekraanile, et kui
telefon leitakse, siis kuvatakse ekraanil seda numbrit ja sellele numbrile saab selle telefoniga helistada. Nii me tegime ja omanik oli siiralt üllatunud. “Te teete nalja? See telefon töötab? Mu 17-aastane poeg kaotas selle neljapäeva õhtul, me käisime seda otsimas, aga ei leidnud.”
Kutt on terve tänase päeva nagu nõeltel istunud ja kuigi telefoni omanik ütles korduvalt, et annab enne tulekut märku, siis Kutt jõudis vist 3x helistada ja küsida, millal tuleb. Praeguseks hetkeks on tal jäänud veel 30 minutit oodata.

Nüüd on lõppeva nädala seiklustele vist tiir peale saanud. Kes midagi head tahab, siis mul on jätkuvalt ilus ja tehniliselt väga heas korras auto müüa. Heade autodega peaks ringi sõitma, mitte need ei peaks seisma. Kuna ma Eestisse tagasi tulla lähikuudel ei kavatse, ei ole mõtet autol niisama seista lasta. Kui endal auto olemas, võid infot levitada, ja kui ostja ütleb mulle, et Sinu käest sai infot auto kohta, olen ma valmis sulle 100 eurot peo peale maksma.

The post ７saavutust ja seiklust appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Selle postituse alguses on siis natuke (kahju)rõõmu neile, kes tahaks lugeda midagi, mis meil nässu läheb.
Viimased 24h on kulgenud taas otseülekannete tähe all ning enne eilset otseülekannet Kaiga jõudsin juba veidi närvi minna, sest
1) äpp ei hakanud telefonis tööle ja ma ei saanud neti kaudu sinna sisse;
2) logisin siva arvuti kaudu sisse, siis ei kuulnud Kai’d ega leidnud ka kõrvaklappe.
3) Kui Kai avastas, et tal on mikker väljas, siis tulid sääsed välja (Viljandis, mitte Aberdeenis, sest ma olin toas).
Ja noh, esialgu oli planeeritud 15-20 minutit, aga lõpuks tuli 40 kanti. Vaatajaid on ka praeguseks ca 500, seega tulemus oli suurepärane. Alati saab muidugi paremini.

Täna hommikul oli veel üks otseülekandena promoüritus ja sama asi täna õhtul kelle 22 Eesti aja järgi. Kuulun Kirde-Šotimaa nais-ettevõtjate ühendusse ning iga kuu lõpus on selline avalik (veebi)üritus, kus VIP-liikmed saavad 3 minutit, et rääkida endast ja oma tegemistest.

Kes nüüd õhtust tahab vaadata, siis Eventbrite lehe kaudu saab tasuta regada sellele. Hommikune läks ca 45 min ja esinejad on tähestikulises järjekorras st ma olen kolmas.
Hommikune esinemine läks ikka veidi pekki küll, ja mitte ainult minul. Kellel oli 2 ühesugust slaidi, kellel oli 2 tk ära jäänud, ja noh – minul – olin küll pannud telefoni “mitte segada” režiimile, aga millegipärast tuli ikkagi telefonikõne läbi ja see katkestas esinemise ära.
Õhtul sihime täiuslikkust.

Ja nüüd kolmas asi, mida saan järgmine kord paremini teha. Ma olen nüüdseks aru saanud, et oma sõnumi edastamisel – millise raamatuga täpselt tegemist on – olen ma üsna suures arenemisruumis (mis on teatavasti kõige suurem ruum maailmas). Iseenesest on see väga hea – pole hirmu, et seinad või lagi ette tuleb.
Ma olen ääretult tänulik kõigile, kes on seni Hooandjas aidanud unistust täita ja/või raamatuid ette tellinud. Iga summa on oluline.

• Seal tulbas olevad summad ei tähenda, et peaks valima selle summa. Sa võid valida ükskõik, millise summa Sa ise soovid. On see siis 3, 5, 13 või 27 eurot. Need numbrid on seal selleks, et kuskilt ma pidin määratlema kingituste summa piirid. Mulle tundus, et mida vähem ühikuid, seda lihtsam otsustada. Praeguseks tundub, et vist panin sellega mööda.
• Annetamiseks ei ole vaja krediitkaarti, see käib nagu tavaline pangaülekanne. 
• #õnnelikteekond #becominghappy ei ole mingi õnnelikuks saamise õpetus ega nipinimekiri, see ei ole minu elulugu ega  klišeed elutõdedest. 
• Mis see siis on? See raamat ühendab looduse ja mõtteviisi moel, mis on samaaegselt uudne ja ajatu, kerge ja sügavmõtteline, julgustav ja rahustav lugemine. 
• Pole olemas lõplikku nimekirja asjadest, mis meid igavesest ajast igavesti õnnelikuks teevad. Isegi, kui selle nimekirja ise koostame. See nimekiri muutub koos meiega. 

Huh, ma loodan, et nüüd sai selgemaks.. Raamat jõuab reede hommikuks Tallinna, aga mul on kokkulepe juba olemas, seega saavad ka need, kes on neljapäeva hommikuks Koeru-ja Kareda-Paide kandist raamatu tellinud selle reede hommikul kätte. Videona on väike slaidiseanss raamatu lehekülgedest. 

Ehh, tegelikult läks veel üks asi pekki. See on nüüd see boonuslugu. Mul pole siin just väga palju olnud vajadust ID-kaarti kasutada (digitaalsest allkirjast Šotimaal kirjutan üks teine homme), seega unustasin ma oma PIN-2 koodi ära. Kui ta muidu on mul veel meeles, siis peavaluga mitte, aga just peavaluga üritasin seda kahel korral enesekindlalt sisestada ja valesti. Täna hommikul kasutasin ka kolmanda õlekõrre ära ning mis te arvate, kus mul koodikaardid on? Väga õige – Eestis, Tallinnas, laoruumides kastides. Seega tuleb homseni oodata. 

Ahjaa – boonuslugu nr 2 on see, et ootame, kuni majaomanik toob torumusi. Seniks istume jalad ristis. Säästan teid detailidest – midagi võiks kujutlusvõimele ka jääda. 

Kas järgmine kord võin tagasi heade uudiste lainele minna?

The post Mõni asi läheb ikka pekki ka 😆 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Õhtul oli väga tore teie kõigiga Marek Sadama virtuaalkontserti nautida.  See on nüüd siis teine Eesti artist, kes mulle siiakanti tervitusi saadab. Nii armas. Aitäh.
Eh, tegelikult me veidi eirasime “sotsiaalse eraldumise” reegleid ka. Istusime naabrite juures. Üksteisest 2 meetri kaugusel. Naistel oma pudelid, meestel oma purgid. Nii tore oli üksteisega lähemalt tuttavaks saada.
Oli imeilus päev.

Kui Eestis praegu koolivaheaeg käib, siis meenutan, et siin oli eelmised kaks nädalat koolivaheaega. Panin sellel vaheajal Kuti punuma. Sõna otseses mõttes. Esimesel õhtul oleks ta vist Chuck Norrise moodi kõik asjad ära pununud, sh mu dresside paelad igast asendist. Iga korraga lähevad soengud järjest uhkemaks. Seega oskavad nüüd mõlemad mehed mulle patsi punuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin teile kohe-kohe üllatust. Paar inimest juba teab, eks osa ilmselt ka aimab, aga nüüd võin välja öelda, sest kirjastusega Rajakaar on kokkulepe olemas ning kohe, kui tutvustav video valmib, läheb info ka Hooandjasse üles. Seega, ilmselt oleks ilus, kui saate seda minu käest teada: annan trükki raamatu pealkirjaga #õnnelikteekond #becominghappy. Tegemist on kinkeraamatuga, kus on minu fotod ning tekstid eesti-ja inglise keeles. Justnimelt, kakskeelne raamat. Miks? Sest meil tänapäeval on juba kõigil tutvusringkonnas keegi, kelle emakeel ei ole eesti keel.
Tegemist on suurepärase kingitusega

• iseendale
• olulisele õpetajale
• koolilõpetajale 
• heale kolleegile
• parimale sõbrale

Trükisooja(d) raamatu (d) saad kätte mai lõpus/juuni alguses, kui oleme nädala jagu Eestis. Jah, ma olen kindel, et lennuliiklus taastub selleks ajaks.

See raamat oli mul 2020 aasta eesmärkide seas kirjas. Kuupäevaks oli 18.04. Võib öelda, et selleks kuupäevaks oligi mul lõplik otsus tehtud ning päev hiljem saatsin eestikeelsed tekstid korrektuuri, praegu on veel inglisekeelsed üle vaatamisel. Ma olen 100% kindel, et Šotimaata poleks seda raamatut sündinud. Vähemalt mitte praegu ja sellisel kujul.

Ühe “väikse asjaga” sain veel hakkama. Tegin oma ettevõtte. No ei saanud enam edasi lükata, inimesi, kes mu abi vajavad, on omajagu ning arveldamine siin on lihtsam, kui on oma ettevõte. Ettevõtte nimi on Word Accord, mis tõlkes tähendab sõnaakordi. Inglise keeles on sõnal accord nii palju tähendusi ja mulle meeldib nii selle kõla kui ka mängulisus. Nii Facebooki lehekülg kui ka kodukas on inglisekeelsed, seega pigem siinsetele klientidele suunatud. Eestis on mul teistsugused arveldamise võimalused, sest eks ole mul sealgi veel kliente. Samas, kui nüüd keegi loeb neid teenuseid ja tunneb, et see on info, mida tema ettevõte vajab, siis ikka võib mulle kirjutada ja eesti keeles ka.
Need kaks “lapsukes” on olnud üsna ajamahukad. Nii ajamahukad, et ma pole 3 päeva õueski käinud. Seega kõik pildid on eelmisest nädalast. Pühapäeval tegin näiteks kirsimoosi.
Ei saa just öelda, et oleks odavam tulnud, kui poe omad, sest tegin sügavkülmutatud marjadest, aga kuna sain “poola poest” neid hapukirsse, siis tundsin, et tahaks sellele magusale kirsile vahelduseks midagi kodusemat.
Kutt tegi ka samal ajal katseid. Seebimulliga.

Ta oli nii ise õnnelik. Harva ta palub, et teeksin pilte millestki, see oli üks nendest kordadest. Ta isegi tegi uuesti selle “triki”, et ma ikka saaks pildi. Mõnes mõttes on ikka täitsa tore koos lapsega uuesti oma lapsepõlve hetki taaskogeda. Kogu see elevus tuli ikka väga tuttav ette.
Kutil on ka loovus lahti läinud. Meil naabrite maja katusel käivad aeg-ajalt kajakad jalgu puhkamas. “Peavad koosolekut,” kommenteeris ta ükskord. Sealt tuli päris lahe lugu, mis ta nendele kajakatele juurde mõtles. Kuna nad on seal üsna tihti, siis on sellele ka lühikesed järje-kommentaarid tulnud. “Kajakad võtavad päikest.”

Ma siia lõppu panen veel neli pilti eelmise nädala jalutuskäigust nõmmele, kus Kutt veetis paar tundi onni ehitades. Ta oli nii õnnelik, kui leidis sealt veel ühe onni. Seda strateegiat, kes selle võis ehitada, mis vanuses ja kuidas nendega liitu lüüa, oli päris tore kuulata. Nõmm ja mereäärsed liivaluited lõhnavad praegu ikka väga magusalt, isegi imalalt. Eks ikka see astelhernes. Ja see, kui pikad need astlad on, on ikka hirmutav. Kutt sai paaril korral näpu veriseks ka. “Ilus, aga valus. Nagu naisterahvad. Ütlevad Sulle valusat tõde näkku.”  

Astelhernes.

Ma olin muidugi üllatunud, kui kollane see kõik on. Õhtuses ja ilmselt ka hommikuses valguses on see kõik väga kaunis. See on hea mõte minna ükskord ka hommikul sinna, kuigi hommikuti tunduvad need mereäärsed päikesetõusud ahvatlevamad. Samas, nõmmelt näeb ka merd. Seega, katsume ette võtta.

Täna pidasime Kutiga ka kiire koosoleku, et millised majapidamistööd on ta valmis enda õlule võtma, sest praegu tuleb mõlemal pingutada. Kui ta nüüd sõnapidaja mees on, siis nõud, prügi ja osaliselt ka pesumasina järelvalve on minu õlgadelt maas.
Eks ta ka elevil, et emmel on “pisness”. “Kuidas Sul läheb, kuidas sissetulekud on?” Tundub, et on onusse, sest no mis tõsiseltvõetav pisness see ikka on, kui 24h jooksul rahajõed voolama pole hakanud. Eks ta ole õige kah, sest tänagi küsis üks kogenud turundusinimene minu käest nõu. 

Scotstown Moor

 Nädalavahetusel peame vist poetuuri ka ette võtma, sest Kutt juba kurtis, et külmik on “nii tühi”. Õnneks sügavkülmas ja kappides veel süüa on. Garaažis on köögivilju ka, seega toormaterjali on. Leiba ja mune võiks muidugi minna juurde ostma. Või minna mugavuse teed ja uurida, äkki enam ei pea toidupoest tarnet kahte nädalat ootama?
Mis delfiinidesse puutub, siis nii palju sain targemaks, et tunnike enne tõusu tuleks minna sadama juurde ja siis nad seal Dee jõesuudmes pidid hullama tõusu ajal. Selle võtaks kah pühapäeval plaani, või mis?

The post Veidi uskumatu endale kah😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Peame pidu ja vaatame teatrit, kui lühidalt öelda. Kui lühikese jutuga oleks, siis olekski postitust tehtud, aga  – võib vist öelda õnneks – ma olen veidi pikema jutuga.

Eile õhtul vaatasime Paide Teatri suvelavastust Eesti jumalatest. Kutiga mõlemad. Kohupiima-õunakook sai ka selleks hetkeks valmis, seega oli selline mõnus teatriõhtu. Kuna me käisime Kutiga kahekesi seda vaatamas ka, siis oli hea võrrelda ja lemmik-kohti etendusest oodata. 

Mulle Paide teatri loooming meeldib. See, kuidas nad suudavad kõikide isiklike konnasilmade peale astuda viisil, et oled neile selle eest hiljem tänulik, on anne või siis ühisest mõtteviisist tekkinud sünergia. Ma pole kõiki lavastusi näinud, aga need, mida näinud olen, on kõik parimas mõtteks pahviks löönud.   See mitmekihilisus, mängulisus, nimetagem seda, kuidas tahes. Muidugi ma vaatan ka seda, kuidas midagi on tehtud, analüüsin kasutusel olevaid meetodeid jms. On see raadiorežii õpingutest kaasa saadud poolprofessionaalne kretinism või lihtsalt asjaarmastaja analüütiline mõtlemine – tont seda teab. 

Tänulik on selle võimaluse eest küll vaadata kaks tundi armsaid Vargamäe nõlvasid ja mõelda end sellesse suveõhtusse tagasi. Aitäh!

Eks Kutt hakkab vaikselt jõudma perioodi, kus emaga koos tantsida on “iuuuu” ja “kamoon”, aga kardinad olid ees, keegi ei näinud, nii et sai ikka tantsitud küll. Eriti kiirelt hakkas ta flossima siis, kui tekkis võimalus plaati võita. Võitsime ka. Jeee! Aitäh. Plaat on kenasti Hr Kahemillise juures ning eile kuulasime veidi Valget Jänest.

Järgmine reede on Suur Reede, küllap selleks õhtuks ka midagi välja mõtleme. Eelmisse pühapäeva, 22. märtsi jäi kohalik emadepäev. Vampsu aitas Kutil väikse üllatuse ka planeerida, nii et kui ma pühapäeva hommikul kööki läksin, oli vaatepilt selline.

Eilse koogiküpsetamise põhjus polnud siiski rahvusvaheline teatripäev, vaid asjaolu, et meil sai eilsega siin 3 kuud kohal oldud. Mõnikord tundub see aeg pikemgi, teinekord jälle, nagu oleks alles nädal-paar tagasi kõik ette võetud. Naabrid said ka sel puhul kooki. Jätsin lävepakule ja koputasin aknale. Kutt teatas seekord, et põhi sai liiga paks. “Liiga saiane.” Mida iganes see ka ei tähenda. Seega, söön üksi seda poolt suurt plaaditäit. Okei, panin osa sügavkülma, seega, kes esimesena külla saab tuldud, võib “kolme kuu kohupiimakooki” küsida.

Täna mängisime Kutiga jalkat. Seis jäi 13:12. Arvake ära, kes võitis? Napilt, aga siiski kindlalt. Vihjeks võin öelda, et viimased 10 pealelööki tegi ta vasaku jalaga, sest parem reielihas hakkas juba hellaks muutuma.

Püüame ikka päevas tunni-kaks õues olla. See, kuidas me oleme avastanud kodulähedastes paikades huvitavaid kohti – ikka hing otsib ju uut, kasvõi detailides – on hästi tore. Mõistus hakkab keskenduma hoopis muudele asjadele. Nagu öeldakse, et kes otsib, see leiab ning nii oleme meiegi avastanud, kuidas loodus muutub praegu iga päev. Kuidas põõsastik hakkab vaikselt heleroheliseks muutuma. Iga päev on uued värvid. Õhus on veel talve kargust – pikemalt seistes hakkab jahe, aga need värvid ja muutused looduses on väga ilusad. Ei peagi kuskile kaugemale minema.

 Põnevaid taimi, mis õitsevad, on praegu nii palju, ja nime ma neile küll ei oska anda. Taamal see kollane on forsüütia, astelhernes läheb iga päevaga üha kollasemaks. Selle astelhernega oli nii, et pärast eelmist postitust sain emalt kirja, et astelhernes on ravitaim. Uurisin välja, et õitest tehakse teed ning õied on söödavad, viljad ja kaunad mitte. Pidavat olema kookose maitse. See oleks pidanud mind juba hoiatama. Järgmine õhtu proovisin ära ja sama kiiresti, kui suhu läks, ta sealt välja tuli ka. Las ta ravib kedagi teist. Ma piirdun vaatlemisega. Aupaklikukst kaugusest.
Seda, et rododendronid siin koos pajudega võpsikus kasvavad, nende all lumikellukesed ja nartsissid õitsevad, sellest olen varemgi kirjutanud. Seega võib öelda, et kevad Šotimaal on väga värviline, on kollast, valget, punast, roosat ja muidugi rohelist.
Muidugi on päikest, rahet, vihma, tuult ja kevadist kargust. Nagu siinmail tavaks.

Esmaspäeva õhtul pidasid naabrid pulmapidu. Peretütar abiellus ja tseremoonia toimus nende koduaias. Ainult kõige lähedasemad. Peiu vanemad olid Põhja-Iirimaal ja nemad said osa otseülekande vahendusel. Järgmisel hommikul said kõik tulevased abiellujad teate, et pulmad tuleb vähemalt 3 kuud edasi lükata. Seega olid nad sõna otseses mõttes viimaste seas. Tundub, et kui siin on ka kombeks, et kui ka enne elati vanematega koos, siis pärast pulmi kolib laps kodust välja. Nii oli ka naabritüdrukuga, kelle peigmees elas koos nendega, aga pärast abielu läksid omaette korterisse.   Pulmadest saime teada nii, et naabrimees Kutile ütles, et õhtul võib olla natuke rahvast nende tagaaias ning muusikat. Pakkusime küll abi ettevalmistustel, kuid ega me neid aidata saanud. Pesunööri võtsime küll oma aiast ka alla.
Võtsin siis Hr Kahemillise toodud varudest 2 pakki Eesti kommi. Tundus, et neile see žest meeldis. Kui neljapäeva õhtul “eesliinil olijatele” tänaval plaksutasime, siis pruudi ema rääkis, et pidu oli väga tore olnud. Leppisime ka kokku, et joome mõnikord koos kohvi – tema oma aias, mina meie omas.
Tegemist on vist algklassi õpetajaga, igal juhul ta rääkis, kuidas tema “oma lastega” on ka ühenduses ning tänulik iga ülesande eest, mis saadetakse. “Kuidas need on tehtud, polegi niivõrd tähtis. Oluline on olla perega üksteisele toeks, õppekava läbimine on teisejärguline.” Nii armsasti öeldud. Siin on õpilastelt ka pinge sellega maha võetud, et lõpueksamid jäetakse ära ja aastahinded pannakse välja seniste tööde põhjal. Meil seda muret pole.
Nii palju oli küll sebimist, et tuli tehnilisi vahendeid muretseda. Ostsime Chromebooki siiski, kuna tehnikapoes selgus, et just Chromebookiga nad koolis töötavadki. Vist sai enam-vähem sarnane mudel isegi. E-kooli kui sellist neil pole, kasutavad Google Classroomi ja Drive’i.  Kõikidesse ainetesse sai ta ilusti kontod tehtud, välja arvatud keka. Kaotas lihtsalt parooli ära. Ma ikka igaks juhuks olen siin pilte ja videosid teinud, kuidas ta sörgib ja nõmmel tegi mahalangenud puudel takistusjooksu ka. Reedel võttis youtube’ist ise mingi trennivideo ja rassis elutoas ca 30 minutit. “Mis sa lobised, tee juba järgmine harjutus,” õiendas ta selle treeneriga.
Kutile kodus õppimine eriti ei istu. Ütleb, et koolis on ikka parem – õpetaja seletab ja saab päriselt suhelda. Samas – maht eriti suur ei ole. Saab paari tunni jooksul kõik tehtud. Näiteks kodundustunnis ongi teada tal viie nädala programm ja saab ise valida ülesande raskusastme järgi. Raskusastmeid oli vist ka 4-5. Et kas teeb Kahooti viktoriini, küpsetab pitsa vms. Ma kõike ei jälginudki, aga nii palju ta sai küll ise esimese nädala jooksul aru, et ta tahab õppimise ajal olla minu kõrval. “Muidu lähen youtube’i multikaid vaatama,” tunnistas ta.
Kuna ta siin on minu kõrval nillinud seda Bob Proctori materjali ka, esitanud küsimusi ja oleme nendel teemadel arutlenud, siis Kai Oja Kriipsujuku vebinar poleks saanud enam õigel ajal tullagi. Selline mõnus mõtete koondamise ja rahunemise aeg. Samuti võimalus suhelda teiste omaealistega, eesti keeles. See on midagi, millest lapsed samamoodi puudust tunnevad. Kutt seda enam, sest ta on tunnistanud, kuidas tahaks mõnikord “noorte asjadest” noortega rääkida. Mul on hea meel, et ta ikka ise ka suhtleb nendega, kellega tal Eestis kontaktid olid.

Praegu olen eesmärgiks võtnud kaks postitust nädalas. Kui enam millestki muust kirjutada ei ole, eks siis hakkan oma romaani siin järjejutuna avaldama. Praegu seda hirmu muidugi veel pole. 

Meie taga näeb, kuidas Doni jõgi Põhjamerre suubub. Veetase on väga madal praegu.

The post Kuidas reede õhtud kulgevad? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Avastasin vahepeal, et olen teile “võlgu” selle suurepärase 14. märtsi kokkamisürituse, kus ma vabatahtlikuna osalesin. Ehk siis Kuti merekadettide laagri. Läinud laupäeval tehti ka kokandusajalugu, seega seekordne postitus on söögist.
Kuna mul endal selle suure söögitegemise kõrvalt polnud aega ühestki roast pilti teha, olemas on ainult see 15 min pausi ajal tehtud pilt külmikust, siis illustreerivaks materjaliks on toidupildid sellest, mis vahepeal olen kokku keeranud.
Nii et kellel nüüd kõht rämedalt tühi on, siis läheb sööb vahepeal või noh, eks te võite seda postitust ju ka võtta kui väikest inspiratsioonipostitust.

Minnes tagasi 14. märtsi juurde, siis 12. märtsi õhtul selgus, et poodides polnud kõiki vajalikke toiduaineid ning igaks juhuks tuli tekitada n-ö asendused. Tegelesime sellega koos teise, nn peakoka ülesannetes oleva vabatahtlikuga ca 22ni õhtul. Mul oli sõbratarist suisa kahju, sest ta pidi järgmisel hommikul kell 8 tööl olema 12tunnises haiglavahetuses.
Reede õhtul, kui poisid laagrisse viisin, tekkis reaalne võimalus ka kööki üle vaadata. See oli ca 20.30 paiku õhtul.
Ahjaa, Kolmapäeva õhtul küsisin orgunnijatelt, et millal ja kuhu võiks see nimekiri ilmuda, mida poisid peavad kaasa võtma. Meie senine info päädis vaid sellega, et tsiviilriietes st vormi pole vaja ning magavad voodites. Neljapäeva õhtuks olin saanud vastuse, et “arutame läbi ja anname varsti teada”. Varsti ei ole veel saabunud, lihtsalt nii ääremärkuse korras mainin ära.

Kodune kartulisalat.

Nüüd on meil suur kiire möödas ka. See, et tark ei torma, oli mulle muidugi jube kasulik. See tähendas seda, et kui Kuti ja ta Sõbraga kohale jõudsime, selgus, et mu sisetunne oli õige olnud ning magamiskotti ikkagi läks vaja. Seda meil muidugi polnud. Sõber lubas Kutile, et jagab, ma pigem mõtlesin sellele, kuidas pärast kodune pleed Kutini toimetada, sest reede õhtul kell 20 polnud mul kuskilt seda magamiskotti enam otsima minna. Andsin siis Sõbrannale teada, et tore on, pean pärast tagasi tulema barakkidesse, ta pakkus välja, et toob Kutile magamiskoti (neil oli veel üks varuks) ning siis saame koos köögi üle vaadata. Ideaalne. Paremat poleks osanud soovidagi. Kutt sai oma magamiskoti ja siis läks põnevaks. Esiteks selgus, et ikkagi on vormiriideid vaja ning meil tuleb need pärast ära tuua st mul tuleb need Kuti asjadest üles otsida. “Loodame, et need on puhtad,” märkisin endale mõttes.
Ühtlasi saime lõpuks teada, et lõunasöök on kell 12 ja õhtusöök 17.30.

Jasmiini riis ning kanakaste kurkumi, ingveri ja meega.

 Kui ma enne olin olnud suhtumisega, et “ähh, pole hullu midagi, ennegi 40 inimesele süüa teinud”, siis seda täisvarustuses kööki vaadates hakkas veidi kõhe. Meile küll Boss seletas, mida milleks kasutatud on, näitas ka oma kodust kaasa võetud köögikombaini, mida ta tutvustas “inseneeria tippsaavutusena” ning vaatasime üle toiduvarud. Noh, siin nägin esimest korda seda pilku sõbranna näos. Seda pilku, mis tekitas meile siseringi nalja, et “kui mitu inseneri läheb vaja selleks, et….”
Nimelt oli meil menüüs porgandi-koriandri supp, millel on 4 peamist koostisosa: porgand, maguskartul, sibul ja koriander. Koostisosadest olid olemas vaid 20 porgandit ja 2 sibulat.
Kuna selgus, et veel üht-teist oli meelest läinud osta (khm-khm, nimekiri koos kogustega oli tal olemas), siis me saime Sõbrannaga koos poodi minna. Kell oli selleks ajaks 21.30. Võtsime suuna ööpäev läbi avatud Tescosse ja letid olid tõesti hõredavõitu, kuid olulisemad asjad saime siiski ostetud. Nii, kiirelt kodust läbi, Kuti vorm, saapad kokku ning uuesti barakkidesse. Lõplikult koju jõudsin, siis oli kell peaaegu 23. Ma-ga-ma!
See oli esimene öö siin Šotimaa kodus, kus olin täiesti üksi. Veidi imelik oli. Samas olin selleks ajaks nii väsinud, et kustusin ilmselt enne kui pea patja puudutas. Hommikul kella 9.30ks olin kohal, pelgasin, et võime ajahätta jääda. Hommikusöögi järgne koristamine alles käis. Aitasin koristamist lõpetada ning kohe kui Sõbranna jõudis, hakkasime pihta.
Siis selgus, et mingeid asju on veel puudu. Sõbranna helistas Mehele ja saatis poodi. Meie ainult muigasime, sest no mida muud sa ikka teed. “Ma nägin öösel reaalselt õudukaid, et see lõpeb katastroofiga ning see, et meil on toiduaineid puudu, ei tõota head.” Ma sain tema murest aru. Meil oli kummakski toidukorraks, kus oli menüüs pasta, ca 700g makarone. Arvestades, et suur osa lapsi peale makaronide üldse mitte midagi ei söö, siis oli mure mõistetav.

Noad olid suured ja uhked ning kõik nürid! Lasin Sõbranna mehe toodud teritaja kohe käiku, sest eelnev sibula hakkimine meenutas pigem raiumist.
Meile oli öeldud, et kadetid kööki ilma täiskasvanud juhendajata tulla ei tohi, sest meil kummalgi pole õpetajakoolitust läbitud, samuti rõhutati hügieeni tähtsust – ühekordsed kilepõlled, mütsid, kummikindad isegi.
Seda hämmastavam oli, et vaid 2h pärast hommikusööki ning 1h enne planeeritavat lõunat, astus kööki sisse ports juhendajaid, kes siis võtsid võikude tegemiseks materjali. Okei, me oleme uued, kodukorrast ei tea midagi, kuid lasin sel ootamatu sisseastumisel keset salati jaoks kurgi hakkimist oma tähelepanu hajutada sedavõrd, et tegin midagi, mis Sõbranna ärevust veelgi suurendas – torkasin endale äsja teritatud noaga kätte. Klassika, ma tean. Ainult üks tasane “f..k”, ristis hambad ning tasane palve “mul on su abi vaja” sellal, kui pöidla ja sõrmedega haava kinni vajutasin. Mõtetes lasin kõikidel teadaolevatel vandesõnadel tulla, silmadega palusin Sõbrannalt vabandust. Muide, ta töötab kirurgia osakonnas õena, seega ma esmaabi kvaliteedi pärast ei muretsenud.
Külm vesi tõi kaasa kohutava kipituse, lasime verel veidi joosta, haav kuivaks ja kuna surve oli korralik, siis plaaster poleks päeva päästnud. Kätekuivatuspaberist tugev nn tampoon, ja hoidsin lihtsalt seda haaval peal. Serveerimise ajaks oli verejooks peatunud, saime plaastri peale panna. Lõunasöök maitses lastele ja n-ö tagasi toodud toitu oli taldrikutel väga vähe. See oli meile tõeline töövõit. Olime endaga väga rahul. Kusjuures suuremad kadetid pakkusid end veel appi nõusid ka pesema, seega oli meil mõnevõrra lihtsam.
Enne õhtusööki olin piisavalt “tark” ja toetasin selle käega vastu tugevat pinda, nii et sain uuesti

Kodune kook kirssidega

haava pesta, Sõbranna pindasid desinfitseerida ja mu kallal ilkuda, et “ma ei viitsinud rohkem teha midagi, seepärast torkisin end noaga.”
Selleks ajaks oli kaks kooki ka ahjus, välja võtmisega pidi Sõbranna hakkama saama. Lõhnas hästi. Nagu hiljem selgus, siis maitses ka. Koogid olid sarnased pildil olevaga: üks oli õuna-banaani, teine rosinate ja kuivatatud kirssidega. Rosinad, kaneel ja kübeke vaniljet oli minu isiklik heategevuslik panus kodust kaasa võetud mahetoodangust. Sõbranna rõõmuks lõikasin servad ära. Vahepeal sai piim külmikust otsa. Ning sink, sest lapsed olid lõunasöögi kõrvale ka usinalt võikusid teinud (loe, pannud kukli vahele juustu ja sinki). Sõbranna Mees sai veel korra poes käia, sest piima oli vaja juustukastme jaoks, mida makaronidele peale teha. Umbes 10 minutit pärast tema naasmist saime teada, et kaks last on haigestunud ning pühapäeva pärastlõunani kestma pidanud laager lõpeb laupäeva õhtul õhtusöögi järel. Õhtusöögini oli jäänud napp tunnike. Tegime kiire otsuse, et magustoit läheb kõik käiku. St meil oli ainult magustoidust 3 käiku: kook, jäätis ja puuviljasalat värsketest puuviljadest. Kui järts oli köögi uksest väljas juba enam kui 20 minutit, tulid instruktorid ka vaatama, kas neile ikka jätkub.
Tagasiside oli vägev: tegemist oli merekadettide laagri läbi aegade parima toiduga nii maitselt kui ka menüü osas. Toidujäätmeid oli vähe ning maitses lastele ja suurtele.

Kui tahaks kodus “kardulat ja sousti”, siis tuleb seda ka teha.

Samal ajal, kui meie serveerisime, tegeles Sõbranna mees nõudepesuga. Temata oleksime me vist kööki koristanud südaööni, aga tänu sellele, et ta võttis kohe nõudepesu enda hoolde, oli pool nõudest pestud selleks ajaks, kui magustoidu ring lõppes. Koristamise lõpetasime kella 20 paiku ja siis selgus, et kõik toiduasjad peavad köögist kaduma. Eks me olime seda kahtlustanud, kuid kuna info puudus, mida nad saavad barakkides kadettidele pakkuda või milline on üldse nende ülejääkide, täiesti puutumatu toidu tagastamise kord, ootasime Bossi ära. Boss ütles, et tehku me, mis tahame. Pakkisime siis auto toitu täis ning suurem osa läks Sõbranna pere kööki. Neil ka 5 inimest peres. Me Kutiga võtsima ka üht-teist, kuid kuna enamus olid n-ö kiiresti riknevad, siis olime realistlikud. Kella 21.30ks saime siis lõpuks ise ka süüa seda vägevat chilli con carnet, mille Sõbranna oli valmis teinud. Tõeliselt maitsev. Jah, me tähistasime seda edukat üritust klaasikesega. Okei, kahega. Kella 23.30ks jõudsime Kutiga koju.
Magama sain pärast südaööd, sest olin ühinenud oma mentori Kai juhendatava minapildi väljakutsega, ja tegin veel kiire, poole-leheküljelise kokkuvõtte.
Järgmine päev ma lihtsalt puhkasin. Kutt muidugi oli õnnetu laagri enneaegse katkestamise pärast. Samas oli ta suutnud seal juhendajatele muljet avaldada. Üks instruktor ütles talle, et “kohe, kui saad 13, panen su mehaanikute koolitusele kirja, ma luban sulle.” Kutil pidavat nutti olema.

Aune tehtud mustade ploomidega käsitööleib, Eesti suitsuvorst, Šoti või ning tädi Lea kurgid.

Eelmisel laupäeval aga tegi Kutt koduses mõttes ajalugu. Omal algatusel süüa. Keetis nuudleid ja küpsetas ahjus paneeritud kanafileed. Ei, kanafilee ei olnud eelküpsetatud, kuigi paneering oli peal. Tegi tomati-kurgi hapukoore-salatit ka kõrvale. Väga maitsev oli. Ise ta mässas seal, ma mässasin kirjatööga. 

Pärast käisime veel poes. Täiendasin varusid. Nüüd on külmik, sügavkülmik ja kapid täis, sest tegelikult käisime eile ka poes. Seitsmes poes, kui päris täpne olla. Hädasti oli vaja mune ja…..peldikupaberit. Ausalt. Meil oli ainult 3 rulli järel ning kuna teisipäeval tehtud ASDA toidupoe tellimuse esimene vaba aeg oli 30.märts, siis ma polnud päris kindel, kas me selle 3 rulliga välja tuleme. Lisaks oli ammu tekkinud huvi üle vaadata need nn ida-euroopa poed. Seda enam, et üks reklaamis end sinimustvalgega. Ega me midagi väga mõelda ei osanud, mis sealt leida võib, kui ehk siis “Eesti piima ja kodujuustu” nagu Kutt lootis.  Selgus, et peale Eesti lipu seal Euroopa toidu poes midagi eestipärast polnud, kuid lõunanaabrite valik oli üsna hea. Meil oli seal oma lemmikuid ka ning nii mõnigi asi tuli koju kaasa. Kokku käisime 3 sedalaadi poes ning need kõik asusid George’i tänaval, mis algab päris kesklinnast. Tundus, et seal piirkonnas on lõunapoolsematest riikidest ümberasunuid rohkemgi. 

Samal tänaval asunud Coopist saime kaks neljarullist pakki, seega olid meie varud oluliselt täienenud. Sainsburyst – peaaegu oleksime loobunud, sest see oli teisel pool teel ja kotid juba rasked – sain ka munad. Jess! Saab pannkooke teha. Ja praemuna. Mis me siis kokku ostsime? Kuigi pildil on ülekaalus maiustused, siis ausalt – me ostsime päris toitu ka. Ja plaastreid, sest need saavad ise ja väga ootamatult otsa. Pildil olevatest asjadest on mahlajook ja meekook otsas. Meekook on Eestis parem – sellel oli mingi vahukreem vahel.

Ida-Euroopa päritolu toit ja maiused. Saak kolmest poest.

Üldiselt ega lähiajal poodi minna plaanis ei ole tõesti. Läheme hoopis jalutama.  

The post Kaks laupäeva ning kaks ja pool kokka appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See kadettides käimine on ka kõvasti ta keeleoskusele kaasa aidanud. Merendusterminoloogiat teab inglise keeles minust kindlalt paremini juba. Täna õhtul läheb ka nädalavahetuseks laagrisse. Me Sõbra emaga andsime end vabatahtlikult kokanaati üles. Eile õhtul oli veel erakorraline “töökoosolek” messengeri kaudu. Selgus, et asjapulk, kes poest toidukauba ära pidi tooma, avastas, et poes pole ei makarone ega ube. Meil oli aga menüüs 2 pastarooga ning chilli con carne. Eks näis, mis roll mulle lubatakse, ei hakka kohe kohalikke kartulite ja hakklihasoustiga hirmutama.

Teisipäeval sain ise korraliku ehmatuse osaliseks. Nõrganärvilistele ütle kohe, et järgnev kirjeldus võib sisaldada häirivaid detaile. Päev otsa oli seina tagant kostnud mõnusat undamist. Sellist toredat, madalat remondiga kaasnevat puuri undamist. Istusin suurema osa päevast klapid kõrvas ja telefonil heli maas, kuigi vahepeal oli kõnesid, mida vastu võtta.
Kella 14 paiku panin taas klapid kõrva ja süvenesin avatud ülikooli kirjutamiskursusse. Kirjutamine on midagi sellist, mille juures end täiesti n-ö unustan. Telefoni panin kohe kaugemale kapile, et ei kuuleks. Ca 15.50 paiku end sirutades, klappe kõrvast võttes kuulsin vibreerimist, aga jäin kõne vastu võtmisega hiljaks. Saatsin Kutile sõnumi, et kas ta süüa toob (neil on teisipäeviti kokandus, ja siis ta on öelnud, et tema toob ise mulle süüa). Ta vastas jaatavalt ja palus helistada. Jätsin tähelepanuta 4 vastamata kõnet võõralt Šoti  numbrilt ja helistasin Kutile.
“Kõik on hästi, aga ma lasen õpetajatel rääkida, mis juhtus.” Nüüd vajus küll süda saapasäärde. Hingasin välja, tegin rõõmsa näo ette ja kuulasin. Õpetaja tutvustas end ning kinnitas, et ta on praegu Kuti juures. Esialgu sain aru ainult sõnadest “õnnetus” ja “vaja haiglasse minna” ning Kuti nimi. Kartsin kaklust, sest Kutt on ikka rääkinud, kuidas paar tüüpi provotseerivad, ja kuna juttu oli ka sellest, siis ehmatasin väga-väga. Palusin aeglasemalt korrata, et mis juhtus ja kes haiglasse peab minema. Siis sain teada, et Kutt oli trepil libisenud ja kukkunud. Et tema peas on suur muhk ning jalg paistes ja sinine. “Kindlasti tuleb ta viia erakorralise meditsiini osakonda kontrolli,” rõhutas minuga rääkinud õpetaja.
“Kas ta kaotas teadvuse?”
“Me ei tea, sest ainult üks tüdruk nägi küll kukkumise algust, aga lõppu mitte. Selleks ajaks, kui teised lapsed ja meie, õpetajad, juurde jõudsime, oli ta teadvusel. Kas te saate kooli tulla?”
“Jah, muidugi ma saan. Kas ta jalale toetada saab?”
“Ta ütleb, et ei saa ning see jalg näeb päris kole välja.” 
Mu pead läbisid sekundis sajad mõtted, sest mul polnud õrna aimugi, kuhu ma minema peaksin. Kas sinna perearstikeskuse juurde? “Mul pole autot, mul läheb ca 15 minutit sinna jõudmiseks.”
“Võime teile takso kutsuda, et saaksite sinna minna.”
“Hästi, ma vahetan riided ja tulen nii kiiresti, kui vähegi võimalik.”
Mul ei olnud aega isegi ropendada mitte. Ma ei mäleta, millal ma nii kiiresti viimati riideid vahetasin. Ilmselt siis, kui Kutil sääremarja arter puruks oli ja sealt verd nagu Tallinna Politseipargi purskkaevust pritsis.
“Takso”, käis mul peast läbi. “Ma võin ju ise ka takso kutsuda.” Helistasin juba tuttavasse, korduvalt mind ägedate taksojuhtidega varustanud Rainbow Taxi’sse ning palusin taksot esimesel võimalusel, et sõita kooli ja sealt erakorralisse.
Sel korral ei hakanud nad smsi-dega vaeva nägema. Ca viie minutiga  – aga me teame, et sellistel hetkedel tunduvad minutid päevadena – oli valge Audi ukse ees ning taksojuht teadis täpselt, kuhu minna. Ei olnud vaja kooli asukohta selgitada “Mul poiss käib siinsamas kõrval” ega kus see erakorraline on. “Tuleb ikka suurde lastehaiglasse minna,” ütles ta. Seal oli ta ka paar korda oma poisiga käinud.
Sõitsime koolimaja ette ja Kutt lükati juba ratastooliga välja. Oli teine näost sama hall, nagu see kunagi siniseks värvitud juuksetutt ta peas. Aga toidukarpi hoidis käes nagu aaret. “Emme, see on Sulle.” Õpetajad heldisid. “Nii suure südamega poiss, ta on nii heasüdamlik”.
Palusin veelkord vabandust, et mu telefon hääletul režiimil oli. “Ei ole midagi,” lohutasid nad ja andsid kaasa paberi, kus oli kirjas, mis juhtus, mis kell juhtus ja mis on näilised vigastused. “Selle annate seal vastuvõtus neile,” rõhutasid nad korduvalt. Püüdsin meelde jätta. Märkasin, et õnnetus juhtus ca 5 minutit pärast kolme. 40 minuti jooksul olid nad mind püüdnud tabada. Jah, ma jõudsin endale juba moraalset näopeksu teha mõtetes.
Taksojuht tõstis Kuti asjad pagasnikusse, Kutt pandi tagaistmele ja õpetajad leidsid veelgi võimalust kiita ja tunnustada. Küsida, kuidas ta end tunneb. Põgusalt rääkisime, aga kinnitasin, et ta väga tahab. “Ta on väga püüdlik ja tal läheb nii hästi, teeb ilusti kõik kaasa, areng on väga kiire,” kiitsid nad.

See muidugi pani emotsioonid veel rohkem laperdama, sest pole see ju alati olnud nii. Paide Hammerbecki koolis käies suurem osa hingehaavu paranesid, aga eks nende vanade “vigastustega” ole ikka nii, et ilmamuutuse korral kipuvad nad märku andma. Seda mõtet, et kõne koolist on pigem neutraalne või siis soe, sõbralik, pean endale edaspidi vähe tugevamini sisestama.

Taksojuht teadis täpselt kuhu minna. Haiglakompleks on tohutu suur. “Võtke selle ukse eest ratastool, sest seal ei pruugi neid olla, ma sõidan niikaua sinna, siis poiss saab ümber istuda rahulikult,” suunas ta mind. Nii tegimegi. Aitas veel Kuti istuma, pani asjad sülle, soovitas jope peale võtta ja läksime sisse. Selle kollaaži peal on näha nii imeline tervenemine kui ka protseduurid, mida meiega tehti.

Jap. Küpsist ja õunamahla. Pool küpsistest oli ta juba ära söönud selleks ajaks. Pilvekesed on palatist. Siniste toolidega oli fuajee. Esimese ja viimase pildi vahe oli 2 tundi ning kohalike arvates läks meil väga kaua. Ise küll nii ei arva. Röntgenpilti ei tehtud, MRT-uuringut ka mitte. Kutt kurtis peavalu, jutust oli aru saada, et osade inimeste nimesid ta ei mäleta ning jume kõikus valgest lillakaspunaste laikudeni, olemine oli kahtlaselt rahulik. Lisaks vererõhu mõõtmisele ja veres hapniku mõõtmisele kontrolliti pupille, vaadati muhud ja sinikad üle (võrreldi teise jalaga). Ma igaks juhuks jalast pilti ei pane, sest see sinikas on põlvest hüppeliigeseni. Pole siis ime, et see jalg hell oli. Kaks õde küsitlesid, kontrollisid reflekse ja see teine õde siis küsiski, et kas Kutt sooviks süüa-juua midagi. Pakuti võikut ja jogurtit ka, aga küpsised tundusid talle kõige turvalisem valik. “Kui see toit tal sees püsib, siis läks hästi,” lisati mulle julgustavalt. “Seda mõtlesin ma ise ka,” noogutasin mõistvalt.
Paluti veel vabandust, et arsti tulekuni võib veidi aega minna, sest pisikesi patsiente on täna palju. “Me ei lähe siit kuhugi,” lubasin naeratades. Õde sai naljast aru. Või tegin mina lihtsalt nalja, mis oli naljakas.
Arst oli hästi rõõmsameelne. Tutvustas ennast ja küsis kohe Kutilt. “Noh, millega sina siis täna hakkama said, et sa selles toolis istud?”
“Kukkusin trepist alla.”
“See nüüd küll eriti mõistlik tegu ei olnud. Kas teised nägid pealt ka?”
“Ei näinud, üks tüdruk ainult nägi. Teised nägid mind siis, kui ma juba trepist all olin ja karjuma hakkasin.”
“Noh, siis läks sul hästi, et teised ei näinud. Ei olnud nii piinlik, onju?”
“Mhmh.” Ja Kutt hakkas muigama.
Järgnesid küsimused vigastuste kohta, palus kätt suruda mõlema käega, vaatas pupille ja selline rõõmus vestlus sekka. Ja siis  – palus ta Kutil püsti tõusta. “Kas sa istud seal toolis seepärast, et sa ei saa jalale toetuda?”
“Ei saa jah, valus on.”
“Kas sa ei saa või sa ei taha, sest sa kardad, et on valus?”
Kutt ei osanud selle peale midagi muud vastata, kui et valus on. “Noh, aga proovime,” jätkas arst rõõmsameelselt. Kutt tõusis püsti, toetus tervele jalale. “No nii, näed seisadki püsti. Väga tubli. Nüüd proovi minu juurde kõndida.”
Kutt hüppas tervel jalal. “Kuule, hüppamine nõuab palju suuremat energiat kui kõndimine, hüppamine on palju raskem. Proovi siis juba käia ka.” Kutt liipas vähe. “Noh, väga tubli, näed saad küll. Võid minna tooli tagasi istuma.” JA – siis juhtus ime. Tegelikult ka. Kutt kõndis rahulikult ratastooli juurde ja istus sinna. Ainult kergelt longates. Me vaatasime arstiga üksteisele otsa ja naersime. “Te tegite tõesti imesid praegu.”
Arst selgitas Kutile seepeale, et jalas on kaks suuremat luud ning kui tal oleks luu katki olnud, oleks olnud võimatu jalale toetuda. “Aga hell on see jalg Sul veel mitu päeva ja pea võib ka valutada,” teatas ta rõõmsa naeratuse saatel. “Praegu pea enam ei valuta,” teatas Kutt. Mingit valuvaigistit talle ei olnud antud.
Mulle andis arst kaasa paberi, kus kirjas, mida jälgima peab ja soovituse Kutil võtta valuvaigisti õhtul enne uinumist ja ka hommikul ajada ta vara üles, et ta võtaks valuvaigisti ja siis ärkab, millal ärkab. “See on hea mõte ta homme koju jätta,” kiitis ta. Ei, ei mingit visiiditasu. Jah, küpsised ja mahl olid ka ravihinna sees. Mul Õde ütles ilusti, et küpsised on odavamad, kui kompuuteruuring. Ma ise arvan, et ka last säästvam.

Õhtul sai Kutt valuvaigisti küll, aga hommikul lasin tal magada. Tundis end enamvähem hästi. Ca 12 paiku helistati taas koolist. Üks tugispetsialistidest. “Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas tal läheb. Eilne õnnetus tundus päris tõsine olevat.” Hea, et ma nutma ei hakanud toru otsas. Inimene oli nii siiralt rõõmus, et Kutt järgmine päev taas koolis. Selleks ajaks oli juba Kuti Sõbra ema uurinud, kuidas Kutt end tunneb (ta töötab samas haiglas ja tõi meid eelmine õhtu koju), taksojuht, kellega eelmisel päeval olin sõitnud (sest olin endale kolmapäeva hommikuks massaaži kokku leppinud ja sinna kohta ühistransport sõidab umbes sama tihti nagu Paidest Tartusse. Eestist ka paar inimest küsisid, et kuidas ta end tunneb. Neljapäeva hommikul ka veel pea kergelt tuikas, aga kui sõi, läks paremaks ning täna kekas hoidis end hüppamisega tagasi, aga see on arvestades pikka õhulendu – ca 10 astet, päris hästi. Seljakott päästis ta selgroo. Ta ise ütles, et jalg nagu jäi kuskile taha kinni ja siis kukkuski ettepoole.
Ütlesin kadettide laagriülemale ka igaks juhuks, et selline asi juhtus. Lisasin, et vaevalt see midagi mõjutab, aga ehk on hea teada.

Neljapäev oli ülivägev päev just minu ametialases mõttes. Ma sain lõpuks ometi pihta, mis on üks asi, mida praegu veel keegi teinud pole ja mis tuleks püsti panna. Mul on mõttekaaslased olemas juba ka, kellega hakkame seda asja üles ehitama. Sihtgrupp on täitsa olemas ning seda suisa kahesuunalisena. Nii, rohkem ei räägi esialgu.
Teine asi oli see, et ma käisin Jamie Jauncey koolitusel. Täitsa Aberdeenist pärit, aga nüüd valdavalt Edinburghi kandis elav, kuigi üleilmselt tegutsev. Tema poolteise tunni pikkune koolitus oli superlahe mitmes mõttes.
Esiteks sõnastasin ma endale kirjalikult elus esimest korda, miks mulle kirjutamine meeldib ja ma sellesse nii kirglikult suhtun.
Teiseks, sain aru, kui absoluutselt 1000% õigel teel olin ma oma turundustegevuses iseõppijana, lihtsalt sisetunnet järgides.
Kolmandaks, kirjutasin ma elus esimest korda haikut.
Neljandaks. Kui mu käest on küsitud, et okei, tahad kirjutada, aga kas ilukirjandust, tarbetekste, lüürikat või hoopis n-ö sisuloomega tegeleda, siis ma olen vastamisega jänni jäänud. Kui uskumatult kergeks läks mu hing, kui Jauncey end tutvustas ja ma sain aru, et ma ei peagi valima nende vahel. Saab teha kõik ja edukalt, sest need žanrid on üksteist täiendavad.
Ta tegi meile nii ilusti näitlikult selgeks, kuidas loov kirjutamine aitab kaasa paremale sisuloomele veebis ja paberil.
Lisaks veel see aspekt, et Joy, kes seda raamatukogu poolt organiseeris, tundis huvi mu IG loomingu vastu ning tahab mind aidata Šotimaal autoriõiguse teemadega kurssi viia, sest talle lihtsalt meeldib see, mida ma teen.
Ning nagu heade asjadega ikka, siis SEE ei ole veel kõik, mis 12. märtsil juhtus. Mulle helistati kohalikust ärinõuandlast “(business hub), ja mul on nüüd oma isiklik ettevõtlusnõustaja. Ma tean, tahaks näpistada end, aga sinikad jäävad. Kui ta mu ära kuulas, oli ta nii vaimustuses, et lubas mulle posti kohe mingeid materjale panna ja saatis mulle meiliga ka töökohti, mis mulle võiksid täiega sobida.
Vahepeal võtsin ma vastu pakkumise, millest oli raske keelduda ja lasin siis professionaalidel oma CV ümber kirjutada, teha kaaskirja ja ka Linked-Ini kontole muudatused teha. Selle mustandi sain ka täna kätte, seega saame kohe järele katsetada, kas nende lubadused peavad vett.

The post Kas edukas lend või pehme põrumine? 😮 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Jäigi selgusetuks, kas see on üksik hüljes või on neid seal kuskil rohkem. Kutt kartis, et äkki on hüljes sinna kinni jäänud, aga kui ta ennast seal nii-ja naapidi sättis, siis rahunes ta ka maha. Sai aru küll, et kui see hüljes seal ennast veidi keeraks, oleks ta mõnusa plärtsatusega vees.
Nagu eelnevalt mainisin, siis Doni jõe suudmest mitte väga kaugel, meile üsna kodu lähedal oleval saarel oli ka hülgeid. Neid nägin reede varahommikul, kui võtsin osa päikesetõusu matkast, mille käigus tutvustaski matkajuht meile linde ja loomi, kes Donmouthi looduskaitsealal elavad. Hülged, saarmad, mitmesugused linnud, jah, ja delfiinid ka. Delfiine ei näinud, aga imelist päikesetõusu küll.

Olgem ausad, tegemist oli valdavalt vaatlemisega, kilometraaž oli üsna napp, usutavasti ei ületanud läbitavate miilide hulk isegi kaht miili. Võimalik, et kodust mineku ja tulekuga sain kolm kokku, sest läksin hommikul ringiga. Hommik oli karge – autod olid jääs, mere ääres oli liiv ja kivid härmas ning öise tõusuvesi kivide vahel kirmetunud.
Muidugi olin end soojalt riide pannud, aga koju jõudes kahetsesin ikkagi, et n-ö lumepükse ei pannud ja pelgalt teksadega olin. Näitas küll vaid paari miinuskraadi, aga see, et me oluliselt ei liikunud ja oli päikesetõusu eelne aeg, suurendas tajutavat külma.
Kuigi matkajuht Simon avaldas kahetsust, et on pilvine ning päikesetõus polnud selge, arvan ma, et kõik oli väga kaunis – peaaegu tuuletu Põhjameri ning kiiresti vahelduvad värvid. Kella kuuesest öösinisest 40 minuti hiljem sellise roosani, siis hallikassiniseks ja siis sinakashalliks. Kui päike pilvedest kõrgemale tõusis, värvis see pilved kuldseks. Päike tõusis tol hommikul 6.47 ja see roosa pilt on tehtud mõned minutid enne seda.

Memm, kellelt palju ilmanähtuste kohta õppisin, ütles, et kui päikesel selline “küünlaleek” hommikul peal, siis läheb sajule ja tuuliseks. Talvel tähendab see tuisku.

Kokku olin väljas reede hommikul ca 3 tundi, sellest aktiivset liikumist oli ehk ca 35 minutit. Minu jaoks aktiivne liikumine tähendab muidugi tempot, mille kohta Hr Kahemilline ütleb, et need on maamõõtja sammud. Minu jaoks tähendab see lihtsalt normaalse kiirusega kõndi ehk ca 6km/h. No näiteks kodu juurest 3,5km kaugusel olevasse seminarisaali läksin ca 40 minutiga. Lonkides hakkab mul lihtsalt külm. Jalutades, vaadeldes ja pildistades hakkas samuti jahe, kuigi lõpuks keha harjus jahedusega. See aga tähendas, et koju jõudes kimasin kohe duši alla, aga isegi seal ei saanud sooja.
Tegin siis sooja kohvi, ja panin radikad 26 kraadi peale ning istusin selle “kaisus”. Küll kintsud vastu radikat, küll tagumikuga toetades. Tunnikese istusin kindlalt selle ääres. Nii kui eemaldusin, hakkas jahe. Varbad ei külmetanud, just parka alt väljas olnud jalgade osa ja parem labakäsi, sest see oli rohkem kindast väljas kui kindas. Siiski panin villased sokid jalga, ja mitte ühed vaid, kahed. Tänks Empsile, kes on kudunud mulle kahes erinevas suuruses villud.
Empsi kootud sõrmikuid ma juba presenteerisin, kes vanu postitusi vaatab, siis need ägedad oranžid. Seda, et need on ägedad, näitab juba seegi, et Kutt kannab ka neid heameelega.
Ühed Memme kootud villud on ka kaasas, aga neid kannan ainult väga üksikutel öödel. See oli tema viimaseks jäänud sokipaar, seega on tegemist omamoodi reliikviaga.  Käpikuid on kaks paari kaasas, neid olen ikka kandnud rohkem, eriti siis, kui Kutt sõrmikud kätte paneb. Ühed käpikud on sinimustvalged.

Reede varahommiku juurde tagasi minnes, siis pildistamise mõttes oli täiesti super hommik. Kaunid värvid, imeline valgus ja võimsad peegeldused. Muidugi sain ka palju teada kohaliku looduse kohta.
Näiteks seda, et Doni jõe suue on viimastel aastatel tihti kuju muutnud ning liikunud pigem põhja poole.
 Sain teada, et uus tõus algab kell 9 hommikul. Teine on ca 14-15 paiku pärastlõunal. Võimalik, et algab varem, aga sel ajal olen näinud jõe veetaset kõrgemana.
Looduskaitseala ise on juba ligi 30 aastat vana. Seal on oma väike linnuvaatlusvarje ka.

Ma olen varem ka maininud, kuidas ma naudin Šotimaa puhul seda pikka varakevadet. Seda, et kevadised lilled õitsevad nii kaua. Lumikellukeste hooaeg kestab juba vähemalt kuu aega, neid on praegu parkides peaaegu igal pool ja otsetõlkes on nende lillede nimi “lumepiisad”. Lumeroosid, rododendronid, mandlipuu ja midagi, mis meenutab kirssi vm luuviljalist. Ausalt, kõikidele õitsvatele taimedele ei oskagi nime anda, veel vähem neile igihaljastele lehtpuudele, mida siin parkides ja metsades tohutult kasvab. Luuderohu ja iileksi tunnen ära, aga teiste puhul oleks põnev mõne teadjamaga ringi käia.

Eilsel jalutuskäigul kogesime taas tänulikkust, et elame just selles piirkonnas, kus praegu elame. Hubane eramajade piirkond, ümber palju rohelust ja valdavalt siiski puhas. Kuigi siin käivad ka suured koristustalgud, st korjatakse loodusest prügi, on ülikoolilinnaks olemisel oma puudused. Jõkke ja puu otsa (jah, olen ka seal neid näinud) lennutatud ostukärud ja -korvid võivad olla muidugi ka teismeliste tembud.

 Võimalik, et on ka rahvuslikke eripärasid ning osa sisserännanuid ei ole kursis siinse hästi korraldatud prügimajandusega (iga nädal viiakse ära ja prügivedu on linnateenuste maksu sees). Kohutavalt kahju oli vaadata eilegi, kuidas kottide kaupa oli lihtsalt visatud metsa alla rämpsu. Kuuled kaunist ilupõõsast valju linnulaulu ja selle alune on täis sinna kogunenud pakendeid. Päriselt oli ka klomp kurgus. Teeme Ära! tulge appi! Koristamine koristamiseks, aga see mõtteviis…. Kohalikud on sellest ka väga häiritud. Aeg-ajalt ikka näeb sotsiaalmeedias gruppides mägedes korraldatud “prügimatku” või rannas toimunud “prügijookse”.

Aberdeen oma loomuomaselt mõtteviisilt on roheline. Võimalik, et just oma seotuse tõttu gaasi-ja naftatööstusega (mis kahaneb) väärtustatakse palju loodushoidu. Kas siis kompenseerimaks tehtavat kahju või lihtsalt soovist ühiskonnale tagasi anda. Näiteks võib linna saabudes siltidelt lugeda, et tegemist on õiglase kaubanduse linnaga. Ka poodides toitu ostes on pakendil enamasti õiglase kaubanduse märk. Sellel pildil on Kutt Šotimaa esimese linnas asuva kogukonnale kuuluva hüdroelektrijaama juures. 2016 sai see valmis ning varustab energiaga kõrval asuvat elamurajooni. 

Naistepäeva tähistatakse siin ka, aga sellist kommet, et naised üksteisele soovivad, siin muidugi pole. Palju kõneldakse naistest, kes lisaks emaks olemisele on ka ühiskondlikult või ametialaselt aktiivsed. Nt H&M saatis mulle täna uudiskirja, et nende ettevõttes on naisjuhtide osakaal seitse kümnest. Teine selle nädala äge uudiskiri oli ASDA’lt. Nad jagasid tõsielulisi lugusid sellest, kuidas nende töötajad on päästnud klientide elusid neile õigel ajal esmaabi andes või üks toidukuller läks appi ja tõi põlevast majast välja lapse. Kindlasti on selliseid igapäevaelu kangelasi ka Eesti ettevõtete töötajate seas. Minu jaoks on tegemist igal juhul töötajate väärtustamise ja tunnustamise viisiga. 

Muidugi ma sain lilli ka. Kutt ja Hr Kahemilline tegid koostööd. Ma siis tegin omalt poolt parima, et oleks magus naistepäev – koogi tegemine oli pildi tegemise ajal pooleli ja juuksedki kammimata.

Kahe nädala pärast tähistatakse siin emadepäeva. Hr Kahemilline on siis meiega ja Kutt lubas siis teene sisse kasseerida. Aga mina? Ma lihtsalt naudin oma imelist elu ja armastust enda ümber.  Tehke teie ka nii. Sest 95% sellest, kuidas meil tegelikult elus läheb, sõltub meie enda mõtteviisist. Edukate inimeste elulood räägivad enda eest. Kui neid loete, märkate, kuidas muutused inimeste elus said alguse hetkel, kui nad otsustasid enda mõtlemist muuta.

Ma lähen nüüd järgmise nädala tegevuskava paika joonistama. Tegevusi on palju ja need tuleb ära mahutada. Jah, mul on jälle põnevaid uudiseid tulemas, seega püsige kanalil!

P.S Eile, 7. märts, oli kokkuvõttes teine päev Šotimaal elades, kus me üldse päikest ei näinud.

The post Mis või kes ajas hülge puu otsa? 😕 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kas keegi tänase kuupäeva numbrikombinatsiooni juba märkas?
Neli nulli, kaks kolme ja kaks kahte.

Okei, see ei ole tegelikult korduma kippuv küsimus, aga mõned küsimused on olnud küll, millele pean tihti vastama. Mõned küsimused on eespool siin, Šotimaal, osa küsimusi aga tuleb Eestist. Siin postituses võtangi need eestlastele muret valmistavad küsimused ette.

Kuidas Kutil koolis läheb? On ta kohanenud? 
Ta on õnnelik ning usub, et kuni selle kooliastme lõpuni õpib siin. See esimene osa lausest on mulle kõige olulisem.
Hindeid pole ma veel näinud, väidetavalt neid ei pandagi, vähemalt Kutile veel mitte. Koduste ülesannetega on tal vist ka veel mingeid asju vähem. Nt suurt uurimustööd Aberdeeni linnast tema tegema ei pidanud. Ma ei teagi täpselt, millal see teha anti, igal juhul oli teistel hiljuti tähtaeg.
Koduste tööde maht on võrreldes Eestiga kõvasti väiksem. Iga päev ta küll kodus ei õpi. Aeg-ajalt ikka mingi suurem töö on, aga nt kahepoolse A4 mata ülesannete jaoks anti ka mitu päeva aega. Õpetajatelt on saanud ta väidetavalt sõnumi, et teeb nii palju, kui aru saab ja kui jääb ülesande lahendus keele taha, siis seletatakse uuesti.
Prantsuse keeles oli eelmine nädal miski vahehindamine. St punktisüsteem. 36 punkti oli maksimum iga osa eest võimalik saada. Suulise osa (vestlus) kohta mul ülevaade puudub, aga nt kirjalikus osas sai ta 17, kuulamisosa eest 11 punkti. Ma arvan, et see on väga hea tulemus, sest ta polnud sugugi klassis kõige viimane, küll aga vist ainus, kes on prantsuse keelt vaid kuu jagu õppinud. Meenutan, et ta alustas õppimist siin 13. jaanuar ja vahepeal oli 2 nädalat haige.

Kehalises lõppes neil eelmisel nädalal fitnessi-tsükkel poiste ja tüdrukute vahelise mõõduvõtmisega. Kutt pidi tegema planku ja veel mingit kaht harjutust. Planku hoidis ta kõige kauem. “Kõik poisid elasid mulle kaasa, ergutasid täiega ja see andis jõudu vastu pidada, aga see tüdruk oli ka väga tubli.” Võit olevat olnud napp, aga magus. 
Kohanemiseks öeldakse, et läheb kolm kuud, seega küsige kuu aja pärast uuesti. Ma ise tunnen, et mu laps on kõige paremas mõttes emotsionaalselt hoitud.

Koolivälistest tegevustest käib ta vettehüpete trennis ja merekadettides. Mõlemad meeldivad väga ja otsime praegu tegevust ka teisteks õhtuteks. Kurdab siin teine igavust, tunneb jalgrattast puudust nt.
Reede õhtul käisime seoses nende korpuse juubelisünnipäevaga lord provosti vastuvõtul (see on sama, mis Eestis linnapea) ja see kõige tähtsam mees saalis tuli Kutiga rääkima. Oli küsinud, kaua käib juba kadettides, kas meeldib ja mis meeldib. Kutt oli siis öelnud, et meeldib küll ja kohe kui 13 saab, hakkab laeva mootoritega tegelema. “Siis mul on onu Urmetiga millestki rääkida.” Üldse teatas ta, et kavatseb temast vähemalt 2 cm pikemaks kasvada. Kahe-aastasena oli ta sinna meetri kanti küll, seega pole üldse võimatu. Meie kahe pikkusevahe pole enam märkimisväärne. Ilmselgelt on ta jälle kasvanud.

Kas Šotimaal on elu parem kui Eestis? 
See polnud põhjus siia tulla. Ma ei tulnud Eestist ära, sest meil olid kõik asjad halvasti või et minus oli mingi illusioon pudrumägedest. Kes on tundnud seda sisemist vajadust, kogenud seda meeli haaravat tahet, rahutust – nimetagem seda, kuidas iganes, siis need saavad aru, miks ma otsustasin tulla, enam kauem mitte oodata. Teised võivad nimetada seda kapriisiks, keskeakriisiks või milleks iganes tahavad. Ma tean ise paremini.
Parem või halvem on tegelikult hinnangud, mis sünnivad samamoodi mõtetest meie peas. Nii nagu tõde ja õigus on igaühel oma, on samamoodi parem ja halvem igaühel omamoodi.
Eks ikka on asju, mis on sarnased ja mis täiesti erinevad. On aspekte, mis Eestis on justkui paremini korraldatud (nt soe koolilõuna lastel tasuta, personaliotsingu süsteem) ja seda, mis panevad siin tundma, et oleme hoitud (kasvõi varem mainitud ravimite teema, tasuta koduhooldus eakatele, KOV korraldatud juriidiline nõustamine).
Nädalavahetusel tuli kohalikega just koolisüsteemist juttu ning siin pidi suur murekoht olema see, et Šoti kooliharidus on liiga akadeemiline, väga kiidetakse Soome jt Skandinaaviariikide süsteemi. NIng et PISA testid ka tõestavad, et sealne süsteem parem. Et siin liiga palju koolikatseid, koduseid ülesandeid ja vähe loovat lähenemist. Jagasin siis infot, mis mul olemas oli ja nad olid väga üllatunud. Pole ju uudis seegi, et kõrgete akadeemiliste tulemuste kõrval on mündi teise poolena n-ö Eesti laste napp koolirõõm. Mõningad aspektid on muidugi universaalsed: on siingi vähe tugispetsialiste ja õpetajaid, koolid vajaksid remonti, kohati on need ülerahvastatud, siis jälle on osa piirkondi tühjad, noored ei taha õppida ametit, vaid näevad ülikoolihariduses edukuse võtit, kuigi siingi saab keevitaja 2x kõrgemat palka kui lihtne kontorirott. Nagu ka Eestis, on õpetajate palk pigem keskmise kanti või sellest kõrgem.
Seega  – ei ole parem ega halvem, vaid on teistmoodi ja sarnane. Kõige rohkem sõltub ikka endast, milline see elu on. Mingeid kuldmune ei topi Sulle kuskil keegi seljakotti.

Kas ma olen juba tööle saanud? 
Sellele küsimusele vastates märkan endas mõtteviisi muutust. Olen siinse mõtteviisi omaks võtnud. Ma ei tea, et täiskasvanuna Eestis tööle kandideerides oleksin ma kunagi kirjutanud CVsse vabatahtliku töö saavutusi ja tegevusi või lisanud 100st sõnast koosneva kokkuvõtte, mida ma enda juures kõige olulisemaks pean, n-ö püüdnud vastata küsimusele – miks mina? 
Siin on see väga oluline. Nagu ka kõik isiklikud ja tööalased saavutused, sest see näitab inimese ambitsioonikust, tulemustele orienteeritust. Et sa pole mitte lihtsalt tööhobune, vaid oled huvitatud isiklikust arengust ning mõistad seoseid ettevõtte tulemuste ja isikliku töötasu vahel.

Seega jah, mul on töökoht, mis võtab mul nädalas ca 12 tundi, see on Dundee linnas asuv tudengite digitaalne uudiste-ja meelelahutuskanal Rebreak News. Leppisime kokku, et vaatan üle kogu nende Youtube’i kanalis oleva ja saadan parandused. On see siis visuaal või tekstiline pool.
Tõsi, Eesti mõistes ei ole see töökoht, sest palka ma sealt ei saa. Veel. Eelkokkulepe on aga koolituste osas ning need on juba tasulised. Miks ma seda teen? Sest siinsetele asutustele on

oluline näidata, et ma ei passi niisama, vaid tegelikkuses ka tegutsen, otsin võimalusi;
õppida, alal hoida seniseid oskusi (mu elu esimene Youtube’i kanal, mida sel moel “korda teen”);
luua vajalikke kontakte sh soovituste saamiseks;

Mõistan teie muret. Väljaminekud on ning maja müügist saadud raha tuleb kasvatama hakata. Sellega tegelen ma kah. Järjepidevalt. Teen koostööd kahe Eesti ettevõttega nii sotsiaalmeedia kui ka kodulehekülje sisu osas ning see on tasustatud töö.
Ma olen absoluutselt teadlik sellest, et riiki edasi jäämiseks on mul vaja hakata maksumaksjaks, kelle aasta-sissetulek on praeguste numbrite järgi vähemalt £30 000 või minna ülikooli õppima.

Kas mul on plaan B?
Kui see ka kolm nädalat tagasi veel kuskil kuklanurgas tiksus, siis nüüdseks on see peast välja visatud, sest tsiteerides kuulsat filminäitlejat Will Smithi: “Kui mõtled välja suurepärase plaan B, siis selle plaan B sa ka endale saad.”
Ma peaksin puruloll ja enda peale sigatige olema, kui ma loobun palju paremast variandist, mis mu mõtetes esikohal on. Jah, ma tean, kõigel on oma hind. Küsimus ongi selles, kas otsida võimalusi või leida vabandusi… Viimane tähendab endas kahtlemist. Seda ma ei saa lihtsalt endale lubada. Iseenda ja Kuti pärast ka.

Kas Hr Kahemilline kolib mulle järele? 
Mõni on otsekohesem, küsib kohe, et millal kolib?
Tegelikult pole see küsimus, millele mina peaksin või millele mul oleks üldse õigus vastata, sest see on 100% tema otsus, mida ta teha tahab. Nii nagu siia tulek oli minu otsus. Okei, tegelikult tema trügis takka, sest ta sai enne mind aru, et mul on seda vaja teha. Et ega enne mu hing rahu ei anna.
Hr Kahemilline pole asjata sellise hüüdnimega. Ta on vägagi Mees ning iga Mees langetab oma otsused ise ning räägib neist siis, kui ta tahab seda teha. Pole minu asi nendest vadrata.
Ma tean, mis on tema unistused praegu ning annan oma parima, et neid toetada. Meie omavaheline suhe on isegi parem, hingeliselt tugevam ja lähedasem kui Eestis olles. Me pole ju kunagi koos elanudki, vaid kaugsuhe oli ka Eestis. Praegu on 123 kilomeetri asemel 1000 miili vahemaa. Kohtume ca korra kuus. Kas siin-või sealpool Põhjamerd.
Elada mingite eeldustega, et tulevikus midagi võib-olla kunagi juhtub, on lauslollus. Selle reha otsas olen ma kõikide oma suhete ajal korduvalt tallunud. Ja imestanud, miks mu otsmikult muhud ära ei parane.

Kas ma kavatsen Eestisse tagasi tulla? 
Ma tean, et kui ära kolisin, ütlesin paljudele märksõna aasta. Lisasin sinna ette, et vähemalt aasta. Praegu pole me olnud siin kolme kuudki. Kahe päeva pärast saab 4 kuud päevast, mil ma tegin päriselt otsuse siia tulla.
Seega – 4 kuud, seda enam aasta, on ühest küljest pikk, teisalt väga lühike aeg, et mingeid lõplikke väiteid kivisse raiuda.
Ma kavatsen Eestiga seotuks jääda, sest seal on palju toredaid inimesi ning olen avatud ka kõikvõimalikele koostööprojektidele. Eestisse tagasi kolimist ma siiski praegu ei kavanda.

Kuidas mul kirjutamisega edeneb? 
Lõpuks ometi üks küsimus, millele ma oskan konkreetselt vastata! Väga hästi! Tegelikult ka. Kes mu Facebooki seinal käis, siis need on juba uudist lugenud, et minu siin kirjutatud looming jõuab raamatusse. Mõni aeg tagasi kirjutasin ühest Aberdeeni keskraamatukogus toimunud koolitusest, mille käigus õppisime nägema lugu teise inimese vaatenurgast. Õhtust inspireeritud töödest pannakse kokku e-raamat, mis ilmub juba märtsis. Saatsin kaks tööd, avaldamisele läks luuletus! Sain sellest teada eelmisel neljapäeval, kui olin loomeinimestele korraldatud seminaril.
Ma olen näidanud ka loomingut, mis ma Instagrami kontole olen teinud, ning senine tagasiside on 100%, et tuleb avaldada.   Kas on vabatahtlikke kirjastusi? Sobivuse korral pikaajaline koostöö.
Seda lugu, kuidas ma ikkagi Šotimaale jõudsin, saan tihti rääkida. Laupäeva õhtul oli mul härduseklomp kurgus, kui jälle öeldi, kuidas ma neid inspireerin ning et see lugu on väärt laiemalt rääkimist. Huh….
Avatud ülikooli kirjutamiskursus ka edeneb iganädalaselt, seega tuleb ka romaanile lehekülgi vaikselt juurde.

Kas siiatulek vastas mu ootustele/Kas kõik on nii, nagu ma ette kujutasin? 
Muidugi olid mul mingid ootused. N-ö plaan oma peas, ettekujutus, kuidas kõik hakkab olema. Pffffff. Isegi mina, mittetüüpilise eestlasena (seda kuulsin nii Eestis kui olen ka siin korduvalt kuulnud), suure fantaasiaga ja mõningase Šotimaa-kogemusega ei osanud arvata, mida tegelikult siin elamine tähendab. Mina ise olen enda isiklikke ootusi ületanud ja senised uskumused pea peale pööranud, mis siis elukorraldusest rääkida.
Ilmad on valdavalt päikeselised – ainus päev seni, kus me päikest ei ole näinud, ongi olnud 24. veebruar. Üldiselt nullilähedane, päeval ca +6-+11. Täna öösel vihma sadas ja linnud lärmasid nii kõvasti, et ärkasin mitu korda üles mõttega, et kas aken jäi lahti…. Ei jäänud.
Jah, ikka veel on kujuteldamatult äge.

Tänan küsimuste eest. Küsige veel.

P.S Ei, ma ei ole veel häggist proovinud.

The post Korduma kippuvad küsimused ja vastused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.