Istun praegu koduse kirjutuslaua taga, kuid tõenäoliselt lõpetan selle postituse kirjutamise rongis teel Edinburghi poole. 

Kevad on peaaegu täies õites. Mandlipuud, metsikud kirsid, kreegid, metsikud ploomid, nartsissid. Puude alused rohetavad noorest naadist ja karulaugu lõhn on sama tugev nagu asfaldi lõhn pärast vihma. 

Olen viimasel päeval vaadanud aga hoopis paari aasta taguseid sinilille-pilte. Mu lemmiklilled. Pole neid kaks aastat näinud. See oli üks oluline põhjus aprillikuise reisi planeerimisel. Kuti koolivaheaeg ka muidugi. Natuke organiseerimist see nõudis, et ma ise ei peaks mõlemat suunda kaasa lendama, sest alla 16-aastased ilma saatjata lennata ei tohi ning Ryanair ei paku saatja-teenust. 

Nii et teatavas mõttes on mul olnud siin vanemapuhkus. Seda muidugi tänu Clairele, mu emale ja Kuti isa perele. Minu sünnipäevaks oleme tagasi, sest Kuti koolivaheaeg saab läbi. 

Märtsi kolm suurt eesmärki said ka täidetud. Dark Angels Foundation Course, ehk algtaseme kursus, kus nelja nädala vältel olid kaks korda nädalas veebitunnid 2h korraga+ kodutöö, on edukalt läbitud. Läksin sinna mõttega oma seni veidi poeetilist stiili lihvida või selles uusi tahke avada, kuid kursuse tulemusena avastasin täiesti uue stiili. Kursus oli nii neile, kes tahtsid nn omi asju kirjutada, aga ka neile, kes ettevõttetele kirjutavad. Näiteks nelja tunni vältel tegelesime nii brändi loomise kui ka ettevõtte hääle kujundamise, järgmisega. 

Värska Originaali raamatu mustand on nüüd ka allikate käes lugemisel. Veidi senisest tööst arvudes: kokku oli 15 intervjueeritavat, keskmine intervjuu pikkus oli 90 minutit. Need tuli kõik tekstiks ümber panna, lisaks seniste materjalide läbi töötamine + internetiavarustes tuhnimine. Kui tagasiside õigeaegselt tuleb, saab aprilliga projektile joone alla tõmmata. 

Ajalooline romaan, mida Priit Valknaga kahasse kirjutasime, on samuti faasis, kus kõik peatükid on kirjutatud. Kindlasti vajab see toimetamist, kuid see on juba tema kui autori ülesanne. Minul on uued projektid ees. 

Muu hulgas õppisin ametialaselt seda, et kui potentsiaalne klient hakkab hinna üle vinguma juba enne, kui oled temaga tööd alustanud, siis ei peaks üldse tööd alutama. Samuti vaatasin üle oma maksete süsteemi ja ka tööprotsessi. 

Tööalastest uutest projektidest võin välja hõigata selle, et olen nüüd ametlikult rahvusvahelise variautorite ettevõtte Story Terrace senior-kirjutaja. Kokku on kolm taset: junior, senior ja premium. Üldiselt nad võtavad uued autorid junior-tasemele, aga minu kogemustepagas annab ilusti senior-taseme välja. Ilmselt annaks ka premiumi, aga selleks, et mind tõsta, on neil vaja vähemalt paari projekti. Neil on peakontor Londonis, aga harukontor ka USAs. 

Paar teist lahtist otsa on ka õhus, aga neist on veel vara rääkida. 

Ülikoolis olevast kursusest on praeguseks ca 25% edukalt läbitud. Minu jaoks kõige raskem osa just: seadusandlus ja poliitika, samuti nafta- ja gaasitööstus. Hariduse osa oli ka päris huvitav. Järgmisena on valida kultuuri, majanduse ja looduse vahel. 

Märtsi jäid ka mitmed põnevad ja õpetlikud seigad. Näiteks kohtumine Ken Hames’iga, kes on endine telesaatejuht, aastaid töötanud eriüksuses, ja loonud sarja sellest, kuidas erivajadusega inimesed ületavad kõrbe, mäestikku või läbivad džunglit. Ta rõhutas, et alati tuleb esmalt märgata inimest, mitte puuet. Igal inimesel on unistused, iga inimene on võimeline end ületama. Need inimesed tema sarjades on tõesti inspireerivad lood. Hüpata kärestikku ilma, et sul oleks käsi, roomata kõrbes, lükates enda ees ratastooli… Üliinimlikud pingutused, mida nad tegid oma unistuse nimel. Sarja nimi on Beyond Boundaries, ja Ken Hamesi koduleheküljelt saab tema kohta rohkem lugeda. 

Samuti sain kutse Briti suursaadiku ja Eesti äridelegatsiooni vastuvõtule, mis toimus Aberdeenis. Ettevõtted taastuvenergia sektorist tutvusid sellega, mida ja kuidas tehakse Aberdeenis. Oli hästi palju põnevaid vestlusi. Väga tänulik selle võimaluse eest. Kutse eest pean tänama kohalikku Eesti aukonsulit, Simpson Buglassi. Pildil oleme temaga veebruari alguses, kui plaanisime EV104 üritust Aberdeenis.Kohtumisel oli kohal ka Aberdeeni linnapea, ehk Lord Provost Barney Crockett, kellega vestlesime pikalt Aberdeeni ja Balti riikide seostest. Tal on sel teemal loeng tulemas ja sain sinna ka kutse. 

Märtsis käisime veidi mägedes ka. Glen Clova on hästi kaunis kant, kus on palju matkaradu. Käisime kohaliku Leedu kogukonna ettevõttel ja viisime Eesti lipu ka pisikese mäe tippu. Ilm oli selline, et peremees koera õue ei saadaks, aga Šotimaal ei takista ilm küll väikest matka. Muidugi, suurte mägede tippu ei minda, sest see võib eluohtlik olla, aga see oli “pisike” mägi  – ca mõnisada meetrit üle merepinna. Sellegipoolest – mäe jalamil ei sadanud, kui siis tibutas õrnalt, aga poolelt maalt alates olime vihmas, sekka rahet. Vihmakeep hoidis keha kuiva, aga jalad olid küll läbimärjad ja see osa, mis keebi alt väljas ka võrdlemisi kange jaheduse tõttu. Nagu piltidelt näha, siis eriti mitte midagi polnud näha.

See lipuga pilt on tehtud allatulekul. Natuke maad veel  – ja oli täitsa selge. Pärastlõunal pilved hajusid veelgi, aga pisikesi kosekesi, mis järsust mäenõlvast alla tulid, oli väga palju. Need ujutasid üle asfaldi, seega tuli ettevaatlikult sõita. Laura, Leedu tüdruk, oli autojuht. Paen kaks pilti veel. Üks siis tipus tehtud, kus laulsime ka Eesti hümni. Leedukad laulsid Leedu hümni ja youtube’ abiga kõlas ka Ukraina hümn. Oli selline veidi teistmoodi pühapäev. Sinimustvalget näeb hea kissitamise korral pildi keskelt. 

Alla tulles oli jalgrada kohati muutunud mägiojaks. Käisingi lihtsalt plärts ja plärts. Püüdsin siiski ettevaatlik olla, kuigi jalad muutusid mingi hetk tuimemaks. 

Ja me ei olnud üldse kaua matkanud – kokku koos allatulekuga oli 3 tundi, st poolteist tundi ja ikkagi pidevas liikumises. 

Ühel hetkel siiski pidin sõrmed külje peale toetama. Ei arvanud sellest midagi erilist, ja hiljem käisin vihmamantlita ringi, sest all ju ei sadanud! Aga – see maksis kätte. Ilma, et oleksin midagi tundnud – külm ju – olin tõmmanud õlas miskid väiksed lihased ära. 

Õnneks oli veel viimane pipraplaaster, millega valu leevendada ja mõni päev hiljem oli ka massaaži aeg nagunii kirjas. 

Ühe unistuse tegin veel teoks! Kõndisin Balmedie’st Bridge of Doni jalgsi. Mere äärt pidi. Ilm oli sama “ilus” nagu tol päeval mägedes. Õigemini, mägedes oli sama ilus ilm, kui eelmisel päeval mere ääres.

Maa ei ole tegelikult pikk – vaid ca 8 km, ja omal ajal sai Köisist Koeru kõnnitud poolteise tunniga ja see vahemaa on 12 km. Tõsi, kõndida mööda liivaranda on veidi teine teema. Tuli ka kolm jõekest läbida, kus jalanõud ära võtta. Tuul oli vastu ja vihmasahmakaid sain ka. Nii et võttis mul lõpuks kolm tundi. Olin väsinud, aga õnnelik. 

Aprilli tähtsündmus on kahtlemata koolitus, mille 19. aprillil Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga teen. Tegemist kolmetunnise koolitusega. Töövihik on valmis ja ära saadetud. Täna ilmus nende Teatajas ka minu kirjutatud artikkel. Koolituse kohta lähemat infot saab siit. 

Lõpetan. Andke veel märku, kes Eestis kohtuda soovib. 15.04 olen Müüsleris ja 16.04. Tallinnas hommikukohvi pakkumas. 

The post Õpetlik märts appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Minul on olnud mitu koolitust, ja olen ka ise teadmisi jaganud, seega on kooliaasta – tõsi, meile siin väikse hilinemisega – on täiega alanud. Seega on ehk mõistetav, kuidas vahepeal kindlaks kujunenud rütm, kus kirjutasin igal pühapäeval uue postituse, läks jälle veidi nihkesse. 

Eelmine pühapäev võtsin osa 7-tunnisest sotsiaalmeedia kursusest, kus oli põhjalikult vaatluse all sotsiaalmeedia tervikuna. Usina iseõppijana olid paljud asjad tuttavad, kuid minulgi sai 10 lk märkmeid, lisaks pildistasin vähemalt samapalju slaide üles. Seda muide julgustati tegema. 

1. FB ja IG omapära ehk milliseid postitusi kumbki kanal eelistab 
2. Twitteri võimalused: koguda infot, aga ka kuidas säutsumised raha teenima panna. 
3. LinkedIn ja selle uuendused/kiiksud/nipid. Muu hulgas sain teada, mis on minu LinkedIni sotsiaalne müügiindeks ja kuidas see mõjutab minu postituste ulatust. 
4. Mis peaks olema sotsiaalmeedia eesmärk turunduskanalina laiemalt? 
5. Lisaks uusi ideid sotsiaalmeedia sisuloomeks, loo jutustamiseks ja ristpostitusteks. 

Sel pühapäeval võtan osa veebis toimuvast pulmamessist, mis keskendub peigmeestele – ja õpetan kõne kirjutamist, sh vastan peigmeeste küsimustele. Tegemist on kolmandaga, mida AC Weddings&Events korraldab ning seda kantakse ka Facebookis otse üle. 

2. septembril annan aga poolteise tunnise koolituse sellest, kuidas “uue normaalsuse” tingimustes ehk virtuaalsetele ärikohtumistele/messidele koostada esitlus või promovideo, alustades sisu läbi mõtlemisest kuni teostuseni. Eesmärk on, et vabavaraga ja võimalikult lihtsate vahenditega inimene ise selle tehtud saaks. Septembrisse jääb veel kaks veebikoolitust, aga need on kinnises grupis. Samuti on ees kaks rahvusvahelist podcasti salvestust. 

Kutt on siin ka kõvasti Canvaga tutvust teinud ja need logod, kaanepildid, kollaažid jms, mis ta kokku

paneb, on päris muljetavaldavad. Mulle meeldib väga tema värvikasutus. Tal on julgust ja ka oskust neid värve omavahel sobitada. Juuresolev on üks tagasihoidlikumatest, aga seal on ta on julgelt ka neooni kombineerinud, samuti katsetab videote ja animatsioonidega. Kutil on plaan oma ettevõte luua, seega olen julgustanud harjutama ja katsetama eri võimalusi, sest näha on – kõigil ei ole aega ega viitsimist mässata sotsiaalmeedia postituste ilusa kujundamisega, samas on see ikkagi oluline, et inimesed tahaks seda jagada… 

Teisipäeval, kui õmblused ära võeti, sai laps ka üle kahe nädala taas mere äärde. Avastasin, et pilte ma tollest korrast ei teinud. Nautisime kahekesi olemise võimalust, sest tänavad ja rajad olid inimtühjad. Mina nosisin ka põldmarju (jeee, ned on lõpuks valmis), Kutt sai paar hilist vaarikat. Põldmarjad ei ole tema maitse.

Piltide kohta veel niipalju, et sättisin siinsele turule (eelkõige) mõeldes üles oma pildipanga. Igal pildil on kasutamise hind juures. Eriti ränka vaeva ja aega nende üles laadimine ei võta, ja on ütlemata tore, kui sellest sissetulekuallikas kujuneb. Selge on see, et kui ma neid arvutis hoian, siis nad seda kindlasti ei tee.

Pühapäeva õhtusse jäi veel ka üks nn avatud mikrofoni üritus, kus kirjanikud ja luuletajad tõesti üle maailma lugesid oma loomingut. Ma lugesin 3 lugu oma raamatust sh Vargamäe loo eestikeelsena, ja läks vägagi peale. Panin end juba järgmisele ka kirja, vist oli 9. septembril, kui õigesti mäletan. 

Lõpetuseks üks lõbus pilt Balmedie rannast, kus on hiiiiiglaslikud liivaluited. Nii kõrguselt, pikkuselt, pindalalt. Ma saan aru nüüd küll, miks Balmedie rand Šotimaal kuulus on ja miks Donald Trump ühe oma golfiväljakutest just sinnakanti sättis. Pildil on ka üks ilmatuma vahva naine, Zara, kelle elust ja valikutest võiks kirjutada mitu raamatut. Oluline on aga see, et vaid £50 pani ta püsti ettevõtte, omades kaubamärki Love Rara, mis on praeguseks noppinud rohkesti ettevõtlusauhindu ning mis on tuntud üle Šotimaa. 

The post Tagasi kooli! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.