Istun praegu koduse kirjutuslaua taga, kuid tõenäoliselt lõpetan selle postituse kirjutamise rongis teel Edinburghi poole. 

Kevad on peaaegu täies õites. Mandlipuud, metsikud kirsid, kreegid, metsikud ploomid, nartsissid. Puude alused rohetavad noorest naadist ja karulaugu lõhn on sama tugev nagu asfaldi lõhn pärast vihma. 

Olen viimasel päeval vaadanud aga hoopis paari aasta taguseid sinilille-pilte. Mu lemmiklilled. Pole neid kaks aastat näinud. See oli üks oluline põhjus aprillikuise reisi planeerimisel. Kuti koolivaheaeg ka muidugi. Natuke organiseerimist see nõudis, et ma ise ei peaks mõlemat suunda kaasa lendama, sest alla 16-aastased ilma saatjata lennata ei tohi ning Ryanair ei paku saatja-teenust. 

Nii et teatavas mõttes on mul olnud siin vanemapuhkus. 😁 Seda muidugi tänu Clairele, mu emale ja Kuti isa perele. Minu sünnipäevaks oleme tagasi, sest Kuti koolivaheaeg saab läbi. 

Märtsi kolm suurt eesmärki said ka täidetud. Dark Angels Foundation Course, ehk algtaseme kursus, kus nelja nädala vältel olid kaks korda nädalas veebitunnid 2h korraga+ kodutöö, on edukalt läbitud. Läksin sinna mõttega oma seni veidi poeetilist stiili lihvida või selles uusi tahke avada, kuid kursuse tulemusena avastasin täiesti uue stiili. Kursus oli nii neile, kes tahtsid nn omi asju kirjutada, aga ka neile, kes ettevõttetele kirjutavad. Näiteks nelja tunni vältel tegelesime nii brändi loomise kui ka ettevõtte hääle kujundamise, järgmisega. 

Värska Originaali raamatu mustand on nüüd ka allikate käes lugemisel. Veidi senisest tööst arvudes: kokku oli 15 intervjueeritavat, keskmine intervjuu pikkus oli 90 minutit. Need tuli kõik tekstiks ümber panna, lisaks seniste materjalide läbi töötamine + internetiavarustes tuhnimine. Kui tagasiside õigeaegselt tuleb, saab aprilliga projektile joone alla tõmmata. 

Ajalooline romaan, mida Priit Valknaga kahasse kirjutasime, on samuti faasis, kus kõik peatükid on kirjutatud. Kindlasti vajab see toimetamist, kuid see on juba tema kui autori ülesanne. Minul on uued projektid ees. 

Muu hulgas õppisin ametialaselt seda, et kui potentsiaalne klient hakkab hinna üle vinguma juba enne, kui oled temaga tööd alustanud, siis ei peaks üldse tööd alutama. Samuti vaatasin üle oma maksete süsteemi ja ka tööprotsessi. 

Tööalastest uutest projektidest võin välja hõigata selle, et olen nüüd ametlikult rahvusvahelise variautorite ettevõtte Story Terrace senior-kirjutaja. Kokku on kolm taset: junior, senior ja premium. Üldiselt nad võtavad uued autorid junior-tasemele, aga minu kogemustepagas annab ilusti senior-taseme välja. Ilmselt annaks ka premiumi, aga selleks, et mind tõsta, on neil vaja vähemalt paari projekti. Neil on peakontor Londonis, aga harukontor ka USAs. 

Paar teist lahtist otsa on ka õhus, aga neist on veel vara rääkida. 

Ülikoolis olevast kursusest on praeguseks ca 25% edukalt läbitud. Minu jaoks kõige raskem osa just: seadusandlus ja poliitika, samuti nafta- ja gaasitööstus. Hariduse osa oli ka päris huvitav. Järgmisena on valida kultuuri, majanduse ja looduse vahel. 

Märtsi jäid ka mitmed põnevad ja õpetlikud seigad. Näiteks kohtumine Ken Hames’iga, kes on endine telesaatejuht, aastaid töötanud eriüksuses, ja loonud sarja sellest, kuidas erivajadusega inimesed ületavad kõrbe, mäestikku või läbivad džunglit. Ta rõhutas, et alati tuleb esmalt märgata inimest, mitte puuet. Igal inimesel on unistused, iga inimene on võimeline end ületama. Need inimesed tema sarjades on tõesti inspireerivad lood. Hüpata kärestikku ilma, et sul oleks käsi, roomata kõrbes, lükates enda ees ratastooli… Üliinimlikud pingutused, mida nad tegid oma unistuse nimel. Sarja nimi on Beyond Boundaries, ja Ken Hamesi koduleheküljelt saab tema kohta rohkem lugeda. 

Samuti sain kutse Briti suursaadiku ja Eesti äridelegatsiooni vastuvõtule, mis toimus Aberdeenis. Ettevõtted taastuvenergia sektorist tutvusid sellega, mida ja kuidas tehakse Aberdeenis. Oli hästi palju põnevaid vestlusi. Väga tänulik selle võimaluse eest. Kutse eest pean tänama kohalikku Eesti aukonsulit, Simpson Buglassi. Pildil oleme temaga veebruari alguses, kui plaanisime EV104 üritust Aberdeenis.Kohtumisel oli kohal ka Aberdeeni linnapea, ehk Lord Provost Barney Crockett, kellega vestlesime pikalt Aberdeeni ja Balti riikide seostest. Tal on sel teemal loeng tulemas ja sain sinna ka kutse. 

Märtsis käisime veidi mägedes ka. Glen Clova on hästi kaunis kant, kus on palju matkaradu. Käisime kohaliku Leedu kogukonna ettevõttel ja viisime Eesti lipu ka pisikese mäe tippu. Ilm oli selline, et peremees koera õue ei saadaks, aga Šotimaal ei takista ilm küll väikest matka. Muidugi, suurte mägede tippu ei minda, sest see võib eluohtlik olla, aga see oli “pisike” mägi  – ca mõnisada meetrit üle merepinna. Sellegipoolest – mäe jalamil ei sadanud, kui siis tibutas õrnalt, aga poolelt maalt alates olime vihmas, sekka rahet. Vihmakeep hoidis keha kuiva, aga jalad olid küll läbimärjad ja see osa, mis keebi alt väljas ka võrdlemisi kange jaheduse tõttu. Nagu piltidelt näha, siis eriti mitte midagi polnud näha. 😂

See lipuga pilt on tehtud allatulekul. Natuke maad veel  – ja oli täitsa selge. Pärastlõunal pilved hajusid veelgi, aga pisikesi kosekesi, mis järsust mäenõlvast alla tulid, oli väga palju. Need ujutasid üle asfaldi, seega tuli ettevaatlikult sõita. Laura, Leedu tüdruk, oli autojuht. Paen kaks pilti veel. Üks siis tipus tehtud, kus laulsime ka Eesti hümni. Leedukad laulsid Leedu hümni ja youtube’ abiga kõlas ka Ukraina hümn. Oli selline veidi teistmoodi pühapäev. Sinimustvalget näeb hea kissitamise korral pildi keskelt. 

Alla tulles oli jalgrada kohati muutunud mägiojaks. Käisingi lihtsalt plärts ja plärts. Püüdsin siiski ettevaatlik olla, kuigi jalad muutusid mingi hetk tuimemaks. 

Ja me ei olnud üldse kaua matkanud – kokku koos allatulekuga oli 3 tundi, st poolteist tundi ja ikkagi pidevas liikumises. 

Ühel hetkel siiski pidin sõrmed külje peale toetama. Ei arvanud sellest midagi erilist, ja hiljem käisin vihmamantlita ringi, sest all ju ei sadanud! Aga – see maksis kätte. Ilma, et oleksin midagi tundnud – külm ju – olin tõmmanud õlas miskid väiksed lihased ära. 

Õnneks oli veel viimane pipraplaaster, millega valu leevendada ja mõni päev hiljem oli ka massaaži aeg nagunii kirjas. 

Ühe unistuse tegin veel teoks! Kõndisin Balmedie’st Bridge of Doni jalgsi. Mere äärt pidi. Ilm oli sama “ilus” nagu tol päeval mägedes. Õigemini, mägedes oli sama ilus ilm, kui eelmisel päeval mere ääres. 😁

Maa ei ole tegelikult pikk – vaid ca 8 km, ja omal ajal sai Köisist Koeru kõnnitud poolteise tunniga ja see vahemaa on 12 km. Tõsi, kõndida mööda liivaranda on veidi teine teema. Tuli ka kolm jõekest läbida, kus jalanõud ära võtta. Tuul oli vastu ja vihmasahmakaid sain ka. Nii et võttis mul lõpuks kolm tundi. Olin väsinud, aga õnnelik. 

Aprilli tähtsündmus on kahtlemata koolitus, mille 19. aprillil Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga teen. Tegemist kolmetunnise koolitusega. Töövihik on valmis ja ära saadetud. Täna ilmus nende Teatajas ka minu kirjutatud artikkel. Koolituse kohta lähemat infot saab siit. 

Lõpetan. Andke veel märku, kes Eestis kohtuda soovib. 15.04 olen Müüsleris ja 16.04. Tallinnas hommikukohvi pakkumas.