Ma olen seda meelt, et hoida oma loomingut ainult endale on isekas. Muidugi on loomingu jagamine hirmus, sest ilmselgelt ei meeldi see kõigile. Ei peagi meeldima. Aga piisab, kui see muudab ühe inimese päeva paremaks. Iga elukutse esindaja seisab hinnangutega silmitsi, olgu nad õpetajad, teedeehitajad või arstid. Luuletused, lühilood, pikemad jutud, koolitused, raamatud – see on minu töö. Iga avaldatud kirjatöö on saavutus ja võimalus tagasiside abil veelgi paremaks saada.
Ma olen kirjutanud alates 17. eluaastast saadik sageli teadvustamata, et see on looming. Ka mu BLOGI, kus kirjeldan meie elu ja toimetusi Šotimaal, on võimalus end kirjalikult väljendada, samas jagada teavet, lootuses, et ehk seeläbi on teistel tulijatel kergem.
Siin nimekirjas ongi kirjasõna, mida olen loonud väljaspool ajakirjanikuametit.
– Minu kirjutatud sõnadega laule on esitanud ansamblid Nexus, Dynamint ja Sunlight, aga ka Koit Toome ja Helen Adamson, lisaks ansamblid-artistid, kellega tegin koostööd variautorina.
– Oma esimese kõne kirjutasin aastal 2006. Tunnustus julgustas jätkama. Põhiliselt kirjutasin vallavanematele ja koolijuhtidele, aga ka avasõnu konverentsidele. Jah, ka stsenaariumid üritustele, mida ise läbi viisin, pulmatseremoonia kõned, jpm.
– Kakskeelsed mõtisklused on leitavad Facebookis lehelt Becominghappy #õnnelikteekond.Koos Ülle Puuga tegime Facebookis sarja Lood ja Maalid.
– Ajal, kui ma ei olnud n-ö palgaline ajakirjanik, ilmus jutuke ajakirjas Eesti Naine ja artiklid Naissaarest ajakirjas Eesti Loodus.
– Tammsaare muuseumis töötades pidasin ka muuseumi blogi.