Küsimusi ennetades, siis kinganumber on 44. Pikkust sinna 172-173 cm kanti, seega minust selgelt pikem. Talvejope jätsin küll praegu ostmata. Ilmselgelt jõuab ta sellest kahe-kolme kuuga välja kasvada. Vesti pani ta täna hommikul selga mitte seepärast, et meil oleks külm olnud, vaid et see vest meeldis talle. Oli selline spontaanne leid. Kingadega oli rohkem jama, aga kui lõpuks suure survestamise peale jalga proovis, tõdes ise ka, et ülimugavad on. Kuna siin pannakse enamus poode kinni juba kell 18, vaid kaubanduskeskustes on osa poode kella 20ni lahti, tuli teha kiire ostutiir – kahe tunniga saime enam-vähem kõik ostetud. Kooliaasta algust ning edukat ostutuuri tähistasime välikohvikus burgeri ja ülisuure hot dog’iga. Kutt arvas, et see hapukapsaga hot dog, mis ta Aberdeenis 2019 aasta viimasel päeval sõi, oli parem, kui see, mis eile. “Mugavam oli süüa ja parem maitse ka.”

Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui palju süüakse siin erinevaid burgereid. On mõned toidukohad,

mis pakuvad n-ö traditsioonilist toitu nt kartuli-kaalikapuder, kus salatiosa täidavad enamasti sügavkülmast võetud ja keedetud rohelised herned ning siis on midagi lihalaadset ka kõrval. Või siis päris grill-toidud. Need variandid on ka olemas, kuid ikkagi pigem õhtusöögina. Lõuna on siin kerge – võiku või midagi vahepealset. Traditsiooniliselt on muidugi šoti hommikusöök tugev, ja kui selle ära sööd, siis enne õhtut ei tahagi midagi, aga no kui palju on neid, kes iga päev täis-hommikusööki vaaritavad ja ka söövad? Pildil olev hommikusöök on kodulähedasest kohvikust, kus hinna-ja kvaliteedisuhe paigas. Selline taldrikutäis, lisaks 2 viilu röstsaia moosi ja võiga, maksab £7.

Eestist tagasi tulles ongi läinud suur aur nii mul endal kui ka Kutil rütmi kujundamisele. Vastamata või poolikult vastatud (vastan alates 10. augustist) kirjad, sõnumid, suulised kokkulepped, mis olid vaja üle rääkida. Selgus ka, et osa paberimajandust oli mingil põhjusel kuskile toppama jäänud, tuli hakata uurima, kuhu ja kellele kirjutada. Korralik mugavustsoonist väljas olek minu jaoks. Otsida see rütm, mis toimib nüüd, kui ettevõttes on uued teenused (sh üks-ühele kirjutamistunnid), uued kliendid. Ma ei saa öelda, et kõik on paigas. Pigem on praegu käigus ajutine töökorraldus, mis septembris, kui lisandub veel üks pikaajaline klient, kindlasti tuleb ümber vaadata.

Kuna Eestimaa suveööd polnud magamiseks, oli kiusatus ka saabumisnädalavahetusele järgnenud töönädal maha magada ja molutada. Seda enam, et Kutil oli vabadus, aga minul tuli eneseisolatsioonis olla ja rõõmsalt Suurbritannia valitsuselt PCR teste oodata. Mida aga 10 päeva jooksul ei tulnud, olid testid. Seega on see “testiäri” mõnusalt käima läinud ning mitmes väljaandes kajastatud probleem, et osa ettevõtteid müüb lihtsalt testide broneerimiskoode, kuid teste ei postita/analüüsi, leidis praeguse seisuga ka meie puhul kinnitust, sest nüüdseks ligi kaks nädalat möödas.  Tellisime siis NHSi lehelt endale need tasuta testid, et noh, juhuks, kui keegi küsib, siis võime puhta südamega kinnitada, et oleme jätkuvalt negatiivsed inimesed.

Kuti koolist ka leebelt soovitatakse 2x nädalas seda süljetesti teha ja siis andmed kuskile ametlikule kodukale panna, aga ma olen sellest suurepärasest võimalusest loobunud. Mitte seepärast, et mind ei huvitaks või ma ei hooli, vaid seepärast, et ma ei ole kindel, kuidas minu ja mu lapse andmeid edasi kasutatakse. Lisaks, kui sa sellega alustad, siis on ka kohustus seda kindlatel päevadel teha. Tervishoiuspetsialistilt sain ka kooli alguse puhul kirja, kus informeeriti, et distantsi hoidmine õpilaste vahel pole vajalik, kuid vähemalt esimestel nädalatel tuleb siseruumides näomaski kanda. Õpetajad peavad hoidma 1m vahet nii õpilastega kui ka omavahel.

Loomulikult kuulub kohustuslike koolitarvete hulka ka käte desinfitseerimise vahend (ostsin Kutile loodusliku, sest need alkoholiga lõhkusid ta käed väga ära). Sissepääs koolimajja on igal vanuseastmel eraldi. Majast lahkumine käib lähima ukse kaudu.

Seda, kas laulmistunnid on taastunud, ma ei tea. Eelmisel aastal mängisid nad mingeid pille, aga laulda muusikatunnis ei tohtinud. Sel aastal tal mu meelest muusikat pole. See, kuidas ta räägib koolis toimuvast, mis on hästi (prügikaste pandi juurde kooliõue) ja mis on nõme (need nooremad loobivad pudeleid kõrgest astangust alla, ja need lähevad kildudeks), on hästi huvitav. Suvi Eestis on kindlasti küpsust lisanud, seega täiesti võimalik, et need kõikumised, mis teismeeale iseloomulikud, võivad olla suured. Samas, võib ju ka vabalt olla, et ongi toimunud mingi rahunemine, emotsionaalne küpsemine – nii temal kui ka minul.

Eile oli ka esimene kord, kus saime tagasi tantsusaali. Või noh, mina sain. Teised on vahepeal kogu aeg tantsinud. Nüüd on reeglid sellised, et enam ei pea ühe partneriga tantsima, vaid saab tantsutunni ajal partnereid vahetada. Rueda puhul on see eriti oluline – see lisab mängulisust. Väga-väga mõnus oli tantsukingad tolmust puhtaks pühkida ning puitparketil libiseda. See emotsioon inimestel, et ma olen tagasi – mõnes mõttes uskumatu. Üle saali joosti vastu, et kallistada, öeldi üksteisele, et nüüd on minu kord. Väga-väga armas hetk oli. Laupäeval on suur havai-stiilis pidu. Ootan väga – palju on uusi nägusid tulnud ning kõiki vanu olijaidki pole veel näinud. Kuti nõusolekul panin tema kirja online-koolitusele koodikirjutamisest, matemaatikast ja füüsikast. Pühapäeval on tasuta avavebinar, kursust reklaamitakse NASA endise astronaudi Scott Kelly nimega. No näis, kas ikka on astronaut ise 12-14 aastastega või õpetab neile rakendusi, mänge jms looma ikka keegi teine.

Tänagi veel mõtlesin, et meie Eestist ära tuleku viimased 48h olid kuidagi väga kiired. Ei jõudnud kaasa osta neid toiduasjugi, mida oleks tahtnud – kohutavalt palju aega kulus igasugusele paberimajandusele ja sellega end kurssi viimisele. Mõned oma raamatud ja Anneliisiga tehtud märkmikud said siiski kaasa. Ühte märkmikku küsis Kutt ka endale – tal olevat ka vaja kohta, kuhu oma leiutisi kirja panna.

Ma tean, et paljud märkmikute autorid annavad ette ka mõtteid või suuniseid, millest kirjutada, aga mulle meeldivad just valged lehed. Piirangutevabadus. Just selline, mis hullult ägedatele ideedele meeldib. Täna tegin ka ise sinna kaks esimest sissekannet. Mõlemad ideed raamatuteks. Uitmõtete noppimise uus hooaeg on käima läinud.

The post Uus hooaeg appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Tagasi mitmes mõttes. Blogi kirjutamas ning tagasi Šotimaal. Jah, sai selgi aastal Eestis tiir käidud. Veidi pikem kui mullu ja ka seiklusi veidi rohkem. 

Kutt sai suisa kuu aega Eestis olla. Aitäh Hellele, kes kiiresti reageeris ja lapse vanaemale üle andis. Suur tänu ka mu emale ning Kuti teisele poolele kärgperest, kes võtsid aega ja lõid võimalusi. Kutt on väga õnnelik. Nüüd on lihtsam vastu pidada. Kui minul tuleb 10 päeva eneseisolatsioonis olla, siis õnneks temal seda kohustust pole ning saab vabalt sõpradega kohtuda. Ma siis nokkisin, et nüüd hakkab poekotte ka koju tassima, aga tegelikkuses on muidugi võimalus tellida toit koju. Ka naabrid pakkusid abi. Seda kas ja kui tihti meid kontrollitakse, ma öelda ei oska. Praegu on kolmas päev ja pole helistanud keegi. Väidetavalt, kuna maandusime Inglismaa poolel, ei pruugitagi helistada, sest ikkagi kaks eraldi “riigikorda”. No näis. 

Reisimine praegusel ajal väga mõnus ei ole – paberimajandust on korralikult. Võrreldes eelmise suvega on piiranguid rohkem. Ja siis need näited, kus üks test on positiivne ja 24h hiljem võetud negatiivne… Lendude ümber vahetamine, sest testi vastuste saabumine võtabki maksimaalse 48h…. Praegu on ka nii, et ainus lennufirma, kes Eestist Suurbritanniasse lendab, on Ryanair. Vist kolm või neli lendu nädalas. Seega on ka marsruudi nuputamine korralik logistiline ülesanne. Üks asi on lennupiletid ja nende maksumus, teisalt ka kõik kaasuvad kulud. Nt siis, kui Kutti Londonisse viisin, tuli seigelda kahe lennujaama vahet – Gatwick ja Stanstead. Üks asub ca 50km Londonist lõunas, teine samapalju põhjas. Otse rongiühendust kahe lennujaama vahel pole, vaid kesklinnas tuleb kaks korda ümber istuda. Buss on, see sõidab kolm tundi, aga seda oleks tulnud lennujaamas 4 tundi oodata… Lõpuks rentisin auto 24ks tunniks. 

Londoni reisi juures oli kõige toredam see, et sain Marko ja Rannoga kokku. Viimati vist nägimegi ülikooli lõpetamisel! Noh, ja Londonit nägin ka lõpuks. Polnudki enne seal rohkem käinud, kui ca 10 aastat tagasi kuskil lennujaamas 4h järgmist lendu oodanud. 

Ise tulin üle Riia, AirBalticuga. Lennufirma kohta pole ühtki halba sõna öelda, aga Riia lennujaama küll ei taha jupp aega minna. Lisaks teiste eestlaste kogemused. Seepärast tulimegi tagasi üle Londoni – seekord siis Stanstead ja Luton. Reisi aeg oli enam-vähem sama, mis AB-ga üle Riia tagasi tulles. Nimelt, nendega minek on küll kiire, sest ümber istumine lühike, aga tagasi tulles on ooteaeg transfer tsoonis üle 6 tunni. 

Enne Eestisse tulekut jõudis Kutt veel merel purjetamist õppida. Täitsa üksi selle purjeka peal! Teist korda siis juba. Esimene kord talle väga ei istunud, aga teise korra järel tunnistas, et tegelikult oli ikka lõbus ka. Sai võidu sõita. Järgmine kord lubas minna aerutama, sest selle purjekaga sõites pidid põlved valusaks jääma, ikkagi jupp aega järjest põlvedel. 

Kuti kooliaasta lõppes rahulikult. S3, ehk siis uude klassi läksid nad üle ca 3 nädalat enne kooliaasta lõppu. Kutile meeldis eriti, et sai ise endale aineid valida. Võttis nt 4 kehalise kasvatuse tundi, rõõmustab, et ainult üks päev nädalas nüüd vaja koolivormi kanda. Lisaks majandusõpetus, kunst ja disain, füüsika – kõik ikka selle suuna peale, mida ta tulevikus teha tahab. Ahjaa, programmeerimine ka. Hindamine oli ühest neljani, kusjuures neli kõige kehvem ja üks kõige parem. Programmeerimise õpetaja teatas hiljem saadetud e-kirjas, et tema neljad on inimlik eksimus – ta sai valesti aru ning tegelikkuses on ta väga uhke kõikide õpilaste üle ja nende edusammudega enam kui rahul. Seega, sellegi nelja asemel on üks. Laps ise usub ka, et paremini saab alati, kuid üldjoontes jäi ka Kutt oma tulemustega rahule. Need on nüüd ka ained, mis teda siis paari nädala pärast ees ootavad. 

Kõikidest piirangutest vaba ei olda, meetrist distantsi tuleb hoida ja praegustel andmetel ka kuus nädalat maski kanda siseruumides. Tungivalt soovitav on ka kaks korda nädalas süljeteste teha… Praegu küll me veel kumbki koolilainel pole, pigem mõtleb Kutt oma ettevõtte arendamise ning ajalehepoisi ameti peale. 

Kevad ja suvi on olnud huvitav aeg. Hästi palju oli kiiret kohanemist vajavaid sündmusi. Võimalusi ise midagi uut luua. Natuke selg vastu seina hetki, kus tuli kas tegutseda  või taganeda. Viimane aga ei tulnud kõne allagi. 

Nagu ikka, igal mündil on kaks poolt ja inimene harjub kiiresti. Kasvõi ennastki vaadates. Või siis eelkõige ennast. Kui maailm, sh Šotimaa ja Aberdeen jälle avanema hakkasid, siis nii mõnigi asi pani õlgu kehitama – ei jõudnudki hakata puudust tundma või olin juba nii ära harjunud uue korraldusega. Näiteks tantsutunnid, mis meil olid olnud kaks korda nädalas pargis, mis kodust 40 minutise jalutuskäigu kaugusel, hakkasid järsku olema neli, mõnikord isegi viis korda nädalas ning 20-minutise bussisõidu kaugusel. Jalgsi oli distants üle tunni aja. Tuli uute graafikutega kohaneda. 

Praegu ma enam nii tihti ei käi, vaid jätsin kolm õhtut nädalas, kus tantse harjutame. Tänasega tuleb veelgi uusi asju – või noh, siis, kui trenni tagasi lähen, sest nüüdsest ei pea sul olema igas trennis sama partner, vaid võid tantsida kõigiga. Arengu mõttes on see kindlasi oluline, aga kui lihtne ja turvaline on, kui tead, mida täpselt partner mingi liigutusega saavutada soovib! Kuna nüüd pole kolm nädalat sammugi tantsinud, siis tuleb isolatsiooni ajal natuke järgi õppida, sest need tantsukombinatsioonid, mida enne minekut õppisime, on kadunud seitsme tuule poole nagu Karl-Erik Taukari laulus. 

Tantsuseltskond on omamoodi kogukond, paljuski tugivõrgustik. Lähedaseks olen saanud ühe Leedu tüdrukuga ja Kreeka tüdrukuga. Meil on tekkinud selline ca kaheksane punt, kellega läbi käime, seal on üks tüdruk Nepaalist, veel üks Itaaliast, lisaks poisid Argentiinast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Leedust. Ilmselgelt jääb selle kõrvalt vähem aega ka endal arvuti taga olla. 

Ka ettevõtluses tekkisid videokohtumiste asemele taas silmast silma ärikohtumised, mis on ülitoredad, kuid võtavad ka aega rohkem. Kui kiiresti ikkagi tekib meil see mugavustsoon, harjumuslik olukord! Õnneks on säilinud ka palju video-networkingu üritusi, kus kontakte luua. Nagu ütles mu videoesinemise koolitajast sõbratar Anu Tähemaa, siis video-esinemised, video-koosolekud on tulnud, et jääda. 

Umbes eelmise postituse kirjutamise paiku olin saanud mõnepäevase vahega kaks kirja klientidelt, kellega pidi koostöö kestma ca neli kuud. Üks memuaar, üks “kuidas …..” ehk selline näpunäidete raamat. See oli ka aeg, kus teatati järjest piirangute lõdvendamisest. Ootasime isegi aega, et saaks kohtuda rohkemate inimestega… Kliendid ootasid samamoodi. Seega – nende otsus – lükata projekt edasi sügisesse, sest suve eelistaksid nad veeta perega, sõpradega, reisides… Minu jaoks tähendas see ootamatult palju vaba aega, niisiis mõtisklesin – kuidas see sisukalt täita. Uitmõttest sündisid kirjutamisgeeniuste koolitused, milliseid olin varem viinud läbi privaatselt – kas siis veebikohtumiste raames või Facebooki gruppides otse-eetris esinedes. Kuna nii mõnigi oli minult küsinud, et kas ma eesti keeles ei tee midagi, siis pakkusin selle uitmõttena oma ajajoonel välja. Reaktsioon oli mulle suur üllatus. Ühe koolituse asemel viisin läbi lõpuks viis ning osalejaid oli üle 70. 

Maikuus sain ka ettepaneku kirjutada juubeliraamat Värska Originaalile, kel täitub 2023. aastal 50 tegutsemisaastat. Etteruttavalt olgu öeldud, et töö on alanud, esimesed intervjuud tehtud ning praeguste kokkulepete kohaselt jätkub tööd sellega aasta lõpuni. Kohtumine ettevõtte juhtkonnaga oli tõeliselt meeldiv, ringkäik tootmises ning kosutav vesi pealekauba. Mis võiks olla parem, kui koostöö ettevõttega, kelle toodete fänn oled aastaid olnud! Aitäh, Urmas, Kristin ja Oliver! 

Näiteks oli mul võimalus intervjueerida meest, kes juhendas teadlaste gruppi, kes Värska mineraalvee sõna otseses mõttes avastas. “Eks meil kahtlusi oli, aga seda, et see mineraalide sisaldus nii suur on, see muidugi tuli üllatusena!” 

Suur tänu ka #paideway ruumieksperimendile, kes mind esinema kutsus. Aitäh ka kõigile neile noortele ja noortemeelsetele, kes kohale tulid! Loodan, et see tunnike ja veidi pealekauba oli teilegi väärt ajakasutus. Järvamaale tulen esinema alati heal meelel. 

Suur rõõm oli ka kõnelda 31. juulil Tartus Kai Oja seminaril. Vahvad lood, kus inimesed jagavad, et nad on ammu soovinud minuga kohtuda ning “nüüd see juhtus!” teevad südame soojaks. Aitäh teile! 

Koostööd kunstnikega on alati põnevad. Anneliis Konks peab põnevat blogi, kirjutab ning joonistab,
disainib ja teeb muid toredaid asju. Tema töid ja tegemisi näeb SIIN: Uitmõttest teha ühine märkmik sündis originaalse disainiga, 52st lehest koosnev piiranguteta unistamise, hullult ägedate ideede ja toredate taipamiste märkmik – “mis oleks kui”. Tegime neid 100 tükki ja enamus neist on nüüdseks müüdud. Ükskuid eksemplare saab minu või Anneliisi käest. 

Tartus jõudsin ka Loovusvoolu taskuhäälingu salvestusele. Seda veab teine äge kunstnik-kirjutaja – Kaisa Holsting. Tema on üks nendest, kes pärast mu kirjutamisgeeniuste seminari otsustas, et viib oma ammuse raamatumõtte ellu ning kirjutab iga päev 5 minutit! Loomingulisuse organiseerimine on vägagi teema! 

Eesti reisi kõrghetk oli muidugi pere kokkutulek Pärnus. See vist oligi päris esimene kord, kui kõigil kolmel lapsel kõik lapsed kaasas… Nüüd, kui kokkusaamine pole nii enesestmõistetav, oli nendel hetkedel minu jaoks suur väärtus. Aitäh emmele mõtte ja organiseerimise eest. Esimesel õhtul sai meestevägi korraliku trenni seikluspargis. Minul oli vägagi lõbus nende saavutusi kommenteerida. Oleks isegi läinud, kuid jalanõusid polnud selliseid Pärnus kaasas, millega turnida. 

Kolm nädalat läks ruttu. Rutemini, kui arvasin. Kui mu käest küsiti, et kas sain Eesti reisilt selle, mida ootasin, siis sain rohkem. Oli südantliigutavaid hetki, oli enesele jalaga tagumikku andmist, meeldetuletusi, miks ma ära läksin ja miks ma kirjutan, nukraid joone alla tõmbamisi, enesekindlust ja enese eest seismist, spontaansust ja plaanide ümber mängimist, eneseületusi ja unistuste täitumisi, vaikust, mis mõnel pool valus, teises kohas jälle lootusrikas, oli taipamisi ning päralejõudmisi – jätkamisi kohast, kus viimane kord vestlus pooleli jäi. 

Sain süüa mustikaid ja hapusid kirsse, noppida varrelt vaarikaid ja tikreid, ujuda, Linnahalli katusel hulkuda, paar hil
ist metsmaasikat, kukeseeni värske kartuliga, kuulsin sookurgede kruuksumist ja nägin toonekurgi. Ilus oli. Aitäh, Eesti. Aitäh pere, sõbrad, praegused ja tulevased koostööpartnerid! Uute kohtumisteni! 

Päikesetõusupilt on suvisest pööripäevast Aberdeenis, loojangupilt Narva-Jõesuust. 

The post Me oleme tagasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mul on nii hea meel, et Kutt saab taas koolis käia. See muutus temas, elamise julgus, iseolemise julgus, enesekindlus sh südikus probleemidele silma vaadata ja otsida lahendusi. Mul on selle üle meeletult hea meel ja uhke tunne ka muidugi. 

Ma olen kuidagi teadlikumaks saanud tõsiasjast, et tal on vaja ise otsusele jõuda ja lahendused välja töötada. See on nii olnud juba väiksest saati, aga ilmselt polnud ma ise kuigi arukas seda märkama. Nüüd aga, kasvava mehelikkusega on seda lihtsalt tugevamini märgata. Kaudsed vihjed ei tööta. Otsesed vihjed ka ei tööta. Valmis pakutud lahendused lükatakse kõrvale. Aga kui esitada küsimusi, pakkuda võimalust otsustada, tal endal järelduseni jõuda, siis on kuidagi koostööaltim. No näiteks trenni tegemine. Sellega on siin veits lapanud. Eelmisel aastal ta käis vettehüpetes, aga siis pandi kõik lukku ja pärast ta enam ei tahtnud. Ma siis püüdsin küll utsitada, kutsusin kaasa endaga trenni tegema, koolis kekaõps tegi mingeid udupeeneid väljakutseid, aga mott oli mitte null vaid miinustes. Nüüd on ta väidetavalt (ega ma ju üleval kontrollimas ei käi) igal hommikul kükke ja kätekõverdusi teinud ja terve see nädal pärast kooli uhab suures toas trenni teha. Eile küsis isegi harjutusi mu käest. Näitas oma musklit ka. Enam ei ole punnis pähkel, vaid korralikud käelihased. Pole siis ime, et ta mind õhku tõstab. Varsti viskab üle õla. Kätekõverduste kehahoid on tal küll ilusamaks läinud. 

Homme läheb Kutt jahiga merele. Mitte jahtima, aga jahiga sõitma. TS Royalist on laeva nimi ning tegemist siis merekadettide õppelaevaga, n-ö nende lipulaevaga. Kell 10 peame kohal olema ja kell 16 saame kätte. Nende üksusest läheb 10 last. Õppuste programm on tihe – tuleb üle parda kukkunud mees jahile tagasi aidata ning usinamad saavad vist purjedega ka mässata. Alguses pidi laev Aberdeenis peatuma, aga nädala alguses tuli teade, et hoopis Peterheadi tuleb minna. Nii et homse päeva veedan siis ka seal. Sille juba teatas, et võin tema juures olla. Lubab sadu homseks ja ainult 6 kraadi sooja, aga nagu öeldakse – ilmast räägitakse õhtul. Sille just helistas – läheme teeme homme ca 20km ringi. 

Õhtul on mul veel 2 tundi tantsimist ka. Pühapäeval ma vist käin ainult kõrvade peal.

Järgmine nädal tuleb küll aga üks päev puhtana hoida, sest äripartner, kellega teeme koos loova sisuloome koolitusi, tuleb oma pruudiga Braemarisse. Kuna see on meile nii lähedal, siis oleks mõistlik kasutada juhust ning ka silmast silma kohtuda. Juunis tuleb meil temaga viienädalane koolitus, kus tema õpetab sisuloome struktuuri – ehk missugune on veenva postituse raamistik, mina aga aitan inimestel tõsta enesekindlust kirjutamise osas ning leida oma stiili. Ühegi raamistiku kopeerimisest pole kasu, kui sind ennast sealt välja ei paista. 

Ma juba eelmisel aastal täheldasin, kuidas varakevad kestab siin kaua. Ja varakevad on mu lemmikaastaaeg. Hakkab see umbes jaanuari lõpus ning praegu ka veel nartsissid õitsevad. Metsad paistavad veel läbi ning päevane temperatuur on ca 10 kraadi juures. Võililled võtavad vaikselt võimu ja rohi on roheline, kuid eilegi sadas rahet. 

Selle nädala kõige suurem uudis on see, et ma sain oma prillid kätte. Käisin enne sünnipäeva juba silmaarsti juures ning siis selgus, et kaugele vaatamiseks nt autoga sõites peaks prillid ees olema. Kolmapäeval käisin järel ja viisin prillid siis ka jalutuskäigule. Vaatasime koos päikeseloojangut, vahukommiroosasid pilvi ja hästi madalat mõõna. See, et sa näed võib tunduda nii enesestmõistetav, aga ei ole seda mitte. Tunne oli sama, mis 14 aastat tagasi, kui silmaopijärgsesse kontrolli sõites nägin trammi teises otsas oleva inimese pluusi mustrit. Ma olin selleks ajaks prille kandnud ligi 20 aastat!  

Siinne silmaarst ütles ka, et silmade tervis on väga hea, kuid nägemise halvenemise põhjus on see, et mu pisarad kuivavad väga kiiresti. Noh, mõnes mõttes ju hea uudis, onju. Ei mingit pikka vesistamist. Nutad oma nutu ära ja edasi minek. 

Laiemas plaanis suur uudis oli muidugi see, et üle nelja kuu tehti jälle kaubandus lahti, sh pubid, kohvikud, restoranid. Vahva oli eelmine nädalavahetus näha, kuidas muru niideti, välitoolid ja lauad pandi paika. Nt alkoholi siseruumides tarbida ei tohi, vaid kui tahad praegu pubis õlut juua, siis pead õues istuma. Esmaspäeva õhtul sadas mõnusat vihma, aga šotlased olid ikkagi pubis – kes teab, kaua neid lahti hoitakse.

Ma ise, ja Kutt ka, ootame rohkem seda, et saaks rõiva-ja jalatsipoodi minna. Kutil vaja kekasse uusi tosse (keskmiselt iga kahe kuu tagant uued) ning mulle uusi teksapükse. Samas, järtsus ka seista väga ei viitsi. Esmaspäeval mõned läksid kell 6 hommikul juba Primarki ukse taha, et ostelda saaks. Kolmapäeva pärastlõunalgi lookles poe ukse taga 20st inimesest saba. See liikus küll kiiresti, kuid veider oli vaadata. Aga arusaadav, kui 4 kuud on ainult esmatarbekaupade poed lahti olnud. Esmaspäeval ja teisipäeval on Kutil koolist vabad päevad, sest esmaspäeval on nn pangapüha (nädalavahetusel ju 1. mai) ja teisipäeval on õpetajad hõivatud. 

The post Elamise julgus appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ilmselgelt on muud asjad tähtsamad olnud. Irooniaga või ilma. Nii ongi. See blogi on hobi. Natuke selleks, et ise järge hoida. Natuke ka neile, kes kaugel. 

Õnneks, et ei ole ma end siiski töösse uputanud ning ka tervistega on kõik hästi. Olen endale lihtsalt seadnud rutiini, et nädalavahetused oleks võimalikult ekraanivabad. Nädala sees on aga tõesti töiseid tegemisi ja ka õppimisi sedavõrd palju olnud, et olen eelistanud raamatu lugemist siin kirjutamisele. Isegi Lood ja Maalid on väiksel pausil praegu. 6. maiks, mil möödub projekist aasta, on eesmärk siiski 100 lugu juurde kirjutada. Maalid on Üllelt olemas, nüüd on lihtsalt kättevõtmise asi, et luuletused kirjutada ja sisse lugeda. 

Kõige värskemad uudised on need, et koolivennad Marko ja Ranno avaldasid ka oma taskuhäälingu. Esimesel hooajal on 5 osa ning mul on au olla hooaja avakülaline. Järgmisel teisipäeval saab osa avalikuks ning see on kuulatav nii Spotify’st, Amazon Musicust kui ka Buzzsproutist. Eile avaldati proloog. Taskuhääling ise on inglisekeelne. 

Raamatu musta materjali panin ka kokku – sai 200 teksti, aga nüüd võtsin endale mõtlemisaega. Tean ju praeguseks, missugused on värvifotodega raamatu trükikulud. Ka siis, kui selle annaks välja siinne kirjastus, on 250 lehekülge maht, mis paneb mõtlema, kas ikka…. Teine asi on hind. Kahtlustan, et see on kindlasti üle £30 ehk sinna 35 euro kanti ning see on summa, mida paljud ei ole valmis raamatu eest maksma. Pigem ostavad kaks või kolm õhemat. Seega on variante, kuidas materjaliga edasi toimetada, mitu. Jah, ka kassett-tüüpi väljaanne on mõttes mõlkunud, kus nt 2 või 3 raamatut jagatuna kas teema või asukohtade kaupa. 

Samuti avastasin, et terve raamatu jagu on pilte ainult Aberdeenist. Sellega seoses on ka üks mõte, mille siinsetele niiditõmbajatele edastasin. Pöidlad pihku!

Ghostwriting ehk siis variautorlusega seonduvalt on kaks suurt projekti lõpule jõudmas. Tore on näha klientide näol elevust. Ühe suure projektiga ka alustasin, teistega tuleb järjekord paika panna. Hästi põnev on see, kuidas Eesti kliendid on mind leidnud. Reklaamiagentuur Must Muna kirjutas mulle, lisaks veel paar suurt brändi, kellega koostööd tegime. 

Jah, mul on oma hinnakiri paigas ning Eesti klientidele on hind võrreldes siinse turuga ca 25% soodsam. Jah, muidugi võiksin ka suuremat soodustust teha, kuid see tähendaks veelgi pikemaid ootejärjekordi. Asjad, mis võtavad 1-2 tundi, mahutan üldiselt käimasolevasse (või järgnevasse nädalasse), aga kui töömaht on 5-6 tundi või rohkem, siis peab arvestama, et alla 2 nädala ei mängi välja kuidagi. Raamatu kirjutamisel on kindlasti kuu-kaks vaja ette teada. Nagu üks mu koostööpartner ütles – kui tööd on nii palju, et järjekord on mitu kuud, oled hinnatõusuga hiljaks jäänud.  See koostööpartner, kes nii ütles, on Iain McMichael. Meie koostöö algas märtsis, kui saime aru, et täiendame üksteist tööalaselt. Tema loob selguse majja copywritingu struktuuri osas, minu poolt on loomingulisus, praktilised harjutused loovuse suurendamiseks, sisuliste seoste loomine jms. Märtsi lõpus oli meil esimene ühine koolitus, sel reedel on järjekorras teine ning suvekuudesse oleme kavandanud viienädalase programmi, mis katab nii loovuse kui ka struktuuri ja annab enesekindluse tekstiloomeks. 

Ma ei ole päris kindel, mida Eestis copywritingu all mõeldakse, aga siin on see kogu kirjalik sisuloome, olgu tegemist uudiskirjade, blogipostituste, sotsiaalmeedia või kodulehekülje tekstidega. Ehk et ei ole ainult reklaamtekstid. 

Siinne majandusaasta on 6. aprillist 5. aprillini. Minul saab sel neljapäeval aasta ettevõtjana tegutsemisest, aastane raamatupidamine on üle antud aastaaruande koostamiseks. Selle põhjal arvestatakse siis maksud jms. Tagantjärele tarkus on ainult see, et oleks võinud varem alustada,  mitte oodata aprilli lõpuni. Aga nii on. Alati võib ka mõelda, et numbrid oleks võinud suuremad-paremad olla. Teisalt jälle, kui kohalikega võrreldes tagasihoidlikumalt oma tegemistest räägin, siis inimesed arvavad, et võtan oma edusamme liiga enesestmõistetavalt. Et ma võtan oma rahvusvahelist klientuuri ensesesmõistetavalt ning ka oma panust sellesse. Ma ei oska seda kommenteerida. Ma lihtsalt teen seda, mis meeldib. Jah, mõnikord on tööpäevad liiga pikad, aga õnneks on kodused ja sõbrad, kes meenutavad vajadust aeg maha võtta. Laupäeviti on ka salsatrennid, piirangute tõttu pargis st saab veelgi värsket õhku. 

Huvitav on veel seelgi, et just viimastel kuudel on mitmed inimesed mulle kirjutanud ja tunnustanud, et Eestis ära läksin, sest nemad olid märganud, kuidas Eesti oli mulle väike. Võimalik, et nad ütlesid mulle juba seda siis, kui Eestis elasin. Kuigi erinevate ajavööndite vahel tegemiste sobitamine on paras nuputamine, sest ka unetunnid on vaja ära magada, kaalub võimalus suhelda ja õppida, töötada inimestega üle maailma selle kõik üle. Teisipäevad on tavaliselt megapikad. Selleks, et ühineda grupiga, mis kohtub Eesti aja järgi kell 6, ärkan ma kell 3.44, ja õhtuti on kirjutamiskoolitus, mis lõpeb kell 20. Kuna täna hakkab mul videokohtumine ühe kirjandusagendiga kell 22 meie aja järgi, otsustasin täna hommikul kauem magada – ärkasin 5.44.

Kutiga leppisime kokku, et ta esmaspäevast reedeni tuletab mulle meelde, et kell 17 on mu tööpäev läbi. Piinlikkusega tunnistan, et viimase kuu jooksul on olnud päris tihti 60, isegi 70tunniseid töönädalaid. Õnneks on töövabad nädalavahetused aidanud seda tasakaalustada. 

Rendiautoga oleme saanud linnast välja sõita ning avastada paiku, kuhu ühistranspordiga ei pääse. Ka möödunud sünnipäeva nädalavahetuse veetsime ringi uidates. Pildil oleme Burn O’Vati juures. Tegemist on vana jõesängina. Burn on eesti keelde tõlgituna oja, väike jõgi. Vat aga tähendab väravat, läbipääsu. Suured kaljumürakad moodustavad korraliku kõlakoja. Piltidelt pole üldse aru saada, kui võimas see kõik on. Umbes nagu Bullers of Buchani juures, mis on kah vana kaljukoobas, mille lagi on sisse kukkunud, ja mis nüüd nagu katla moodustab. 

Piirangud on siin leevenenud tasapisi märtsi algusest, mis ongi andnud võimaluse rohkem ringi rännata. Avastada metsi, mägesid ja lahesoppe, järvesid ja jõgesid. Eelmisest reedest tohib ka maakonnast välja minna st Šotimaa piires reisida. Majutusasutused tehakse alles 26ndast lahti, aga meie saime lõppeval nädalavahetusel ööbida Dufftownis, sest teen ühe sealse majutusasutusega koostööd – kirjutan nende koduleheküljele tekste ja blogipostitused, mida Cairngormi rahvuspargis vaadata. Rahvusvahelised lennud taastuvad 17. maist. 

Toitlustusasutused on enamasti kinni – ainult kaasamüük. Mingil määral lähevad need lahti ka 26. aprillist, aga nt siseruumides rühmatreeninguid enne 17. maid teha ei tohi. Nakatumise numbrid on Eestist väiksemad, aga rahvaarv 5x suurem.  

Kutt sai kooli tagasi eelmisest nädalast. St eelmised neli kuud oli koduõppel. See oli ränk. Kuigi eelmise kevadega võrreldes oli neil sel korral nt videotunde, siis mott oli üsna maas. Kuulsin, kuidas ta tunnistas (vist) inglise keele õpetajale, et päev otsa arvutis õppida on väga tüütu. Koolis peavad nad siseruumides näokatet kandma (koolist on antud ka mustad maskid), aga distantseerumise nõuet omavahel pole. Käte desinfitseerimine on kohustuslik nii koolimajja sisenemisel kui ka igasse klassiruumi sisenemisel. Ühtegi töövahendit kelleltki laenata ei tohi, seega kui sul pastakas koju jääb, siis on oma viga, leebelt öeldes. 

Nendel päevadel, kui on kehaline, võib kooli minna dressides, aga muidu ikka koolivorm: mustad püksid (mitte teksad), lips, must või tunmesinine kampsun, valge triiksärk, mustad jalanõud. Kuna nelja kuuga on ta praktiliselt kõikidest asjadest välja kasvanud, siis kooli minekuks riiete ja jalanõude leidmine oli paras pähkel, sest praegu on lahti ainult esmatarbekaupade poed st rõiva-ja jalanõude poed on ka kinni! 26. aprillil tehakse lahti. Nii et on kaks varianti – kas supermarketi rõivaosakond (umbes nagu Prismas, Selveris või Rimis on nt) või siis tellida internetist. Kõiki asju tuleb osta silma või mõõtude järgi. Ostsingi endale koju mõõdulindi, et olla kindel, kui suur see M, S või L ikkagi on. Kutiga oleme praeguseks ühepikkused ning minu jaksab ta ilusti sülle võtta ning paarkümmend meetrit ka süles (seljas rohkem) kanda.

Merekadettides käib ta ka edasi, naabrimees on õpetanud teda jalgratast parandama ning oma parima sõbraga käivad nad küll tõuksidega rulapargis trikitamas, küll ehitavad onni ja turnivad puude otsas. Inglise keeles räägib nii ladusalt, et kui siin ühel õhtul talle eesti keeles teksti dikteerisin, mida kirjutada, siis ta pani selle omas peas inglise keelde ja kirjutas inglise keeles. Nii olevat lihtsam. Kuna ta ikkagi tahab ametit õppida Eestis, siis leppisime kokku, et ta iga nädal kirjutab vanaemale kirja. Nii saab hoida eestikeelset kirjutamist ka alal. Kutt ootab ka, et raamatukogud uuesti lahti tehakse. Juba on nimekirjas 14 raamatut, mida laenutada. Loeb päevi 26. aprillini.

Koolist saan ma iga nädal kirjaliku kokkuvõtte nii üldise olukorra kohta, aga ka Kuti õppimise kohta – missugused kodutööd on millal vaja esitada jms. 

Aeg-ajalt küsib ta ka, et tahaks ise süüa teha. See video on pühapäevast, kus ta pannkooke tegi. 

“Sa ütled kohe uhkusega, et oled 40,” imestasid mõned. Muidugi! Ei näe põhjust elukogemust häbeneda. Ja nagu mu kirjutamisõpetaja Jamie Jauncey ütles, et paljudel naistel on 40ndad viljaka loometee käivitamise aeg. Eelmisel nädalal just panin kirja end ühele tema koolitusele, ja siis ta ütles ka, et “ma juba eelmisel aastal mõtlesin, et sa oled nagu loodusjõud liikumas oma eesmärgi poole!” Ootan väga, et saaks neile külla minna ja maailma asjade üle arutleda! 

Facebooki lõin ka oma nn testlugejate grupid, eestikeelse ja inglisekeelse eraldi. Testlugejad on nn tavalugejad, mitte toimetajad ega korrektorid. Kes kutset soovib, andke märku! Kirjutage sõnumitesse või saatke kiri. 

Sünnipäev oli tulvil toredaid sõnumeid, kõnesid, üllatusi ning looduses viibimist. Armsad postitused, palju sinilillepilte. Naabrid ja majaomanikud pidasid ka meeles. Üks headest sõpradest, koolitaja Anu Tähemaa saatis mulle audiofaili, mis on tore paroodia Vikerraadio igahommikustele õnnesoovidele. Mina lisasin sellele pildid sünnipäeva nädalavahetusest. Videot näeb SIIT 

Pildil olev järv on Loch Muick, kõndisime ümber selle, ja käisime ka ülal kose juures. Võimsad vaated. Kokku üle nelja tunni. Siis Pitlorchy ning Kuninganna vaade Trummondi järvele. Õhtuks Dufftowni. Sünnipäeva puhul ootas mind ööbimispaigas külmikus viskijäätis. Kohalik toodang. Siis sõitsime Balmorali, mis on inglise kuningapere suveresidents, aga mis aprillist juulini on avatud ka avalikkusele. Praegu muidugi mitte, aga 26. aprillist jälle. Meie tegime tiiru Balmorali metsades, vaatasime üle püramiidid – neid on sinna ehitatud nt mälestuseks, pulmade ja pulma-aastapäevade puhul. Kui laupäeval oli 14 kraadi sooja, siis pühapäeval ainult +6. Hea oli, et talvejoped kaasas! Esmaspäeval jälle 11 soojakraadi. Samas, kevad on kõvasti hilisem. Eelmisel aastal samal ajal toomingad õitsesid, nüüd on kased hiirekõrvul alles. 

Rendifirma tegi mulle ka toreda kingituse. Broneerisin Ford Fiesta (väikeauto), aga anti meile Peugeot 5008, mis on suur. Seitse inimest mahub sisse. Ökonoomne, ruumikas. Mõnus. Paar nädalat varem oli sama teema. Väikse auto asemel saime Peugeot 3008, ja no ma pole elus varem istunud autos, kus on juhiistmel massaaži funktsioon. Pikkadel autosõitudel imeline! 

Kui esmaspäeval rendiautot tagastasin, tuli bussipeatusest teist teed pidi koju, vaatasin mere poole voolavat Doni jõge ja mõtlesin, et mis siis nüüd teistmoodi on minu elus? Nüüd, kui olen 40. Ja andsin endale mõned lubadused. 1. jaanuaril ei anna ma uusaastalubadusi, vaid sean mõõdetavaid eesmärke, aga sünnipäeval, kui algab uus eluaasta, on küll hea enesele lubada midagi, mis on päriselt tähtis. Lasta minna sellel, mis mind tagasi hoiab ning hoida silme ees seda, mis hoogu annab. 

The post Ei mingeid vabandusi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Aastatagune Eesti sünnipäev on selgelt meeles. Oli talviselt tormine ilm. Sadas lund, lörtsi, vihma. Kõike. See oli ka esimene päev alates siiatulekust, kus üldse päikest ei näinud. Täna on olnud 11 kraadi sooja, päikeseline ning väga kevadine. Kutt ütles ka, et õhk on väga värske, kevadine. Käisime hommikul päikesetõusu ajal jalutamas ja laulsime pargis hümni ka. Krookused õitsevad muru sees, nartsissid juba näitavad ka pungasid – tõenäoliselt täna või homme lähevad õitsema.

Praegu, kui seda blogipostitust kirjutan, siis mängib ERRi veebilehelt vabariigi aastapäeva otseülekanne. Tore kontsert oli. Päeval vaatasin ka Järvamaast tehtud filmi. Facebook on kaks päeva meelde tuletanud kõiki neid vabariigi aastapäevaga seonduvaid otseülekandeid, mis JT ajal tehtud said. Toredad hetked. 

Tänast päeva tähistasime ka sinimustvalgeks riietudes, tegin kooki, sõin suitsuvorsti ja värske kurgiga musta leiba hommikul. Õhtul panin kaks autogrammiga raamatut taas posti – ühe Kanadasse ja teise USAsse. 

Kuti sünnipäevale tagasi vaadates, siis see üllatus oli tema lemmikfilmi Star Wars kangelased. Tegin Facebookis oma seina peal otseülekande ka – kel on konto, saab järele vaadata. Kutt oli väga üllatunud. Ja väga rahul. Nüüd on tal neli tegelast külas käinud. Mul on hea meel ka selle üle, et veebruarikuu sünnipäevalastele posti pandud kaardid jõudsid kohale. See, et 18. detsembri teele pandud maksikirjad kuskil “kindlas kohas” on, on muidugi jama, sama kuupäevaga kaardid jõudsid kõik kohale. 

Pühapäeva õhtune esinemine rahvusvahelise emakeelepäeva raames on nüüd ka salvestusena nähtav, minu esinemisjärg oli neljas. Esitan katkendeid raamatust nii eesti kui ka inglise keeles. Nautige – kuuleb ka näiteks filipiinikeelset laulu. 

Eelmisel nädalal sain tähistada ka oma esimest suurettevõttest klienti, kellele kirjutan turundustekste nii eesti kui ka inglise keeles. Tekkis selline paus suurte asjade vahel. Rõõmu valmistab seegi, kui praegused kliendid tahavad koostööd uute projektidega jätkata. Aitäh teile! Eraelulistest saavutustest on suurim raudselt see, et sain edukalt hakkama pärmitaigna valmistamisega. Ma polnud varem teinud, aga meie pere õunakook käib justnimelt pärmitaignaga. Kasutasin siis kõiki moodsaid võimalusi ning Empsiga oli videokõne. Taigen kerkis silmnähtavalt ning terve nädalavahetuse sõime kordamööda kohupiimakorpe, õunakooki, kaneelirulle ja õuna-rosina stritslit.

Oma isiklikke projekte ajan ka ikka edasi. Kui miskit jagada juba, siis muidugi jagan! Tänase päeva puhul jagan aga üht luuletust, mille kunagi kirjutasin. 

Ilusat Eesti sünnipäeva siit 1000 miili tagant! 

The post Palju õnne, Eesti! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Pikk vahe on sisse jäänud. Eelmine postitus oli ca kuu tagasi. Aega on jätkuvalt minulgi ööpäevas 24 tundi ja nädalas päevi seitse, kuid ma olen teinud mõningaid korrektuure, kuidas seda aega kulutan. Eks tegemist on palju kõigil. Seda tänulikum olen neile, kes meid on meeles pidanud ja aeg-ajalt helistanud või videokõneks soovi avaldanud. 

Seekordse postituse pildid on 18. jaanuari fotosessioonist. Lugesin üle, põgusalt olen maininud eelmises postituses ka vette maandumist. Mnjah. Ma esialgu arvasin, et see poolest reiest alanud paistetus on külmapaistetus – isegi otsisin internetist infot, sest samal päeval olid mõlemad jalad kuidagi kangevõitu. Samas, järgmiseks hommikuks oli vasak jalg normaalne, aga parema jala varbad olid ikka nagu põrsad ümmargused ning põlv paks all. Õhtuks polnud asi parem. Siis hakkas endal veidi kripeldama, ja kirjutasin oma siinsele füsioterapeudile. Leppisime aja kokku, et kolmapäeva hommikul lähen näitan ette. Muidu on tal kliinik kinni, aga erakorralisi patsiente on lubatud vastu võtta. Ma kvalifitseerusin selleks. Kolmapäeva hommikul kirjutas Blair (füsioterapeut), et kliinikusse murti sisse. Pikem jutt kokku võtta, siis tema juurde sain nädal hiljem neljapäeval alles, sest kindlustusega asjaajamine võttis aega. Vahepeal olin jõudnud käia perearstikeskuses, kus diagnoositi parema puusanärvi ulatuslik põletik (jalg enam puusast üles ei tõusnud) ja parema põlve tagumiste sidemete venitus. Menisk õnneks terve, aga nagu Blair mulle ütles, kui oli mu põlve korralikult kinni teipinud, et “põhjalik pehmete kudede vigastus”, sest ka nädal hiljem tundis ta veel paistetust.  

Ilmselgelt tähendas see ka seda, et tantsida saime ainult teoorias. Kaks nädalat. Oi, see oli piin. Mul tõmbusid jalalabad krampi. Päriselt ka. Lõbus oli ka töönädala sees. Kuna istumine oli meeletu piin, aga kuu lõpuks ootas käsikirja minu elu esimene “high-ticket” klient, siis tuli midagi muud välja mõelda. Töötasin seistes. Kasutasin raamatupakke, et lauale kõrgendus teha. Valmis sain. 

Ma ei saaks just öelda, et ma rõõmsal meelel oma tööpäevi meditsiiniasutuste vahel käimisele kulutasin, kuid ju mulle oli vaja siis meenutada, kui hoitud me siin oleme. Lugesin jaanuaris kokku – kolm tööpäeva kindlasti, kui mitte rohkem, hoolitsesin oma tervise eest. Kusjuures, muigama ajab see, et iga kuu alguses annab mõtteviisi mentor Kai meile ülesande muuta üks harjumus, ja minu jaanuarikuu harjumus oli “mõtlen endast kui tervest inimesest”. Universum on ikka täiega nunnu. Mõnusalt paneb proovile. Veebruarikuu harjumus on õigel ajal magama minna st kella 21 paiku, sest jah, ma jätkuvalt ärkan äripäeviti kell 5.11. 

Jaanuaris sain veel ühe “käsikirja” kokku. Lastetoetuse. Oi, see oli vahva tegemine. Ma taotluse koos dokumentidega tegin tegelikult ju detsembris, ja siis kuskil jaanuari teises pooles sain kirja, kus oli 26-leheküljeline taotlus, mis tuli täita ja koos lisadokumentidega saata neile tagasi nii, et nemad hiljemalt 14.veebruar selle kätte saavad.  Ütlen ausalt, roppu moodi vedas, et üksikema olen. Muidu oleks see paberipakk veel paksem olnud ja 10 tunniga vist poleks seda kokku saanudki. Sellele 26 leheküljele lisaks tuli saata: 

• minu siinsed sissetulekud alates septembrikuust sh ettevõtte omad
• pangaväljavõtted kõikidest pangakontodest nii Eestis kui ka UKs, kus näitan ära toetused, mida olen saanud. 
• kõik ettevõtte väljastatud arved 
• ettevõtte laekumised ja väljaminekud (kassaväljavõte+kviitungid suurematest kuludest)
• tõestused, et olen tööle kandideerinud (eitavad vastused, kontod tööportaalides)
• tõestused oma erialase hariduse kohta ja et võin selles valdkonnas teenust osutada 
• et meil on Kutiga siin elamise õigus 
• et me tõesti saabusime UK-sse sel kuupäeval 
• minu CV (kus on ära näidatud ka, kuidas ma end täiendanud olen) 
• midagi kindlasti veel… 

Paberipaki paksus oli ca 3 cm. Kui ma kellegagi koos elaks, siis oleks ka tema pidanud samad paberid esitama. Pöidlad pihku ja näpud risti, et neile see saadetud kogus sobib. 

Kutt saab homme 13. Distantsõpe kestab tema jaoks veel vähemalt kuu aega. Osa lapsi läheb osaliselt kooli tagasi esmaspäevast. Rõhk on kõige pisematel ehk siis 4-7aastastel ning nn abituuriumil. Teised peavad samamoodi hakkama saama. Raske on olnud. Kutiga eile just rääkisime, kuidas nad teevad midagi, mida ükski põlvkond varem pole teinud. Kuna on täheldada olnud motivatsioonipuudust, siis arutlesime ka selle üle, kas ta oleks tahtnud varianti, kus praeguseks siis ca aasta poleks üldse mingit õppetööd toimunud, aga kui kooli tagasi minek, siis jätkatakse sealt, kus pooleli jäi. “Ei. Ma saaksin siis küll päevad otsa õues olla, aga lõpuks hakkaks ikkagi igav,” ütles Kutt. Ja see variant, millega abituurium silmitsi seisab, kus iga nädal tuleb nn süljetestiga proovidest teada anda, talle ka ei meeldi. “Ma siis juba parem õpin kodus. Olen juba harjunud sellega.” Korraldasin ka enda tööasjad ümber nii, et istumegi mõlemad suures toas laua taga, siis ta näeb, et ma ka töötan ning mina näen tema ekraani. Homne sünnipäev vabaks saada on tema jaoks suur motivatsioon võimalikult palju asju ette ära teha. 

Mis veel sai tehtud? Kahest kirjutamiskoolitusest sai osa võetud. Üks oli Hay House’iga (jah, see on seotud Louise Hay’ga), teine Black Card Books’iga USAs. Kaks väga erinevat koolitust, kaht väga erinevat tüüpi raamatud, mida kirjutama õpetati. Märtsi alguseks panin veel end ühele viiepäevasele ise-õppimisele kirja. Ahjaa, esmaspäeva õhtul esinesin ühel luuleprõmmi üritusel, mis kinnitas veendumust, kui oluline on ka kirjanikuks, luuletajaks olles see mõtteviis. Kas oledki enda silmis “vaene loomeinimene” või kuulud selle 10% hulka, kes teenib 70% selles valdkonnas liikuvast rahast. Kas näed ja püüadki end elatada ainult värssidest või arendad enda annet teistes suundades ka, teed koostööd jms. 

Eelmisel nädalal sain Amazoni üles ka uuendatud e-raamatu. Eelmise koleda mustvalge asemel on nüüd kaunis ja värviline, nagu paberkandjalgi. Kel on Kindle olemas, siis reedeni saate selle tasuta alla laadida. Tegin selle võimalikuks, sest sel nädalal on paljudel sünnipäevad! Eile said 40 Liisu ja Aive, täna saab vend 45, lisaks on sünnipäevad Silval ja Annikal, homme saab Eliis 25, lisaks siis Kutt. Ma igaks juhuks ei maini Kutile kavandatud üllatust – ta on paaril korral blogi lugemas käinud.  

The post Sünnipäevade nädal appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Tulevik on juba kohal ja seekordse blogipostituse piltide autor on Kutt. Hommikul, päikesetõusul oli meil fotosessioon Iska Birniega, kes on teinud ka minu kodukal olevad portreed. Kuigi piirangud on kõvad, siis fotograafid tohivad tööd teha, sest tegemist on ettevõttelt ettevõttele teenusega. Ehk siis turundusmaterjalidega. Mida need ka on, sest pilte läheb mul vaja nii oma sotsiaalmeedia kui ka Buzz Talenti portfoolio jaoks, mõlemad on aga ettevõtte kaudu. Ka Kutil oli oma ettevõttele pilte vaja, seega ongi kõik korrektne.  

Palusin Kutil siis paar nn kaadritagust fotot ka teha. See avapilt on üks nendest. Hea tahtmise juures leiab pildilt lisaks päikesetõusule ka minu ja fotograafi.

Avalikku gruppi, kus on ca 5000 liiget, ja kuhu pannakse Aberdeeni ja siinses ümbruskonnas tehtud pilte, lisasin ka neli Kuti tehtud pilti ning need kogusid paari tunniga üle 200 meeldimise ja kümneid kommentaare. Mu enda piltidel polegi seal nii hästi läinud. “Poisil on silma. Andekas! Arendage seda edasi,” on näited kommentaaridest, mis kogunesid. Täitsa uhke tunne, pole midagi öelda. 

Eelmine nädal oli siis esimene kodus õppimise nädal ja praegu tundub, et läheb veidi paremini kui kevadel. Just Kuti enda häälestatus on parem. Seega ka meil mõlemal lihtsam. Õpetan teda ka tegevusi planeerima sh nädalaplaani koostama, kus on olulised asjad kellaajaliselt ja/või kestuselt paigas. Tegevuste planeerimine (kättevõtmise asi ongi kõige keerulisem) on talle raske olnud, aga pidasime siis väikse jutuajamise maha. 

“Kas sulle meeldib, kui täiskasvanud sind kamandavad?” “Ei meeldi.” “Kas sulle meeldiks teha neid asju, mis sa ise tahad?” “Jaa, meeldiks küll.” “Nädala plaani koostamine ongi sinu võimalus teha neid asju, mida sa ise otsustad, teha. Ja see, et sa need kirja paned, on märk sellest, et sa oled läbi mõelnud, millal ja mida sa teha tahad. See on sinu võimalus end ise kamandada. Kui sa seda ei tee, siis hakkavadki täiskasvanud, eriti mina, sind kamandama. Aga kui sa ise endale korralduse annad ja seda ka täidad, siis ei ole kellelgi midagi öelda.” Esialgu tundub, et mõikab….

Nädalavahetusel käisime üle pika aja nõmmel. Polegi nii märja ja porisena seda näinud. Korralikult ujus. Ei pääsenud ma ka kuiva jala ega puhta jopega. See-eest olid need päikeseloojangu värvid mere kohal imelised. Nagu vahukommid – heleroosad ja sinised. Olen suutnud viimased nädalavahetused enam-vähem ekraanivabad hoida. Enam-vähem ses mõttes, et muusikat ikka mängime kas siis youtube’st või raadiost. Tantsuharjutusteks on meil ka tekkimas oma nimekiri lemmiklauludest. Viimane kord võttis Kutt ka mind üheks lauluks tantsima. Me pole teda sundinud kaasa tegema, aga pole ka ära ajanud. Oleme lasknud tal endal otsustada. Tundub, et eeskuju ikkagi nakkab. Tasapisi, kuid kindlalt.

Täna hommikul fotosessioonile kõndides küsis ta, et kas ta mõned pildid üksinda ka saaks. Minu Kutt, kelle ma vaevu pildile saan, ja nii mokaotsast meelitasin, et “meil pole koos korralikke fotosid Šotimaalt”, avaldas soovi üksi poseerida. Kahekesi nad lainemurdja peal käisid ka, sel ajal, kui mina märja seeliku kuivade pükste ja sokkide vastu vahetasin. Mis nende “normaalsete” piltidega ikka teha? Ma jooksin paljajalu merevees, pritsisin vett ja ühel hetkel poolpöördel maandusin – ilmselt mitte eriti elegantselt – vette. Klassika. Kahtlustan, et varbad olid kargest veest veidi kanged, ja sestap see tasakaalukaotus… 

Tunni asemel kestis sessioon poolteist tundi, ja Iska arvas, et ta ehk järgmine nädal saadab mulle esimesed pildid. Seniks vaadake kauneid looduspilte Kutilt. Lõppu panen ühe kaadritaguse pildi ka. 

Kas külm ei olnud? Oli ikka, ja liivane ka. Aga ei midagi sellist, mida kuum dušš, ingveri-sidruni-kaneelitee ning radiaatori parandanud poleks. Loodan, et põlv annab ka tagasi. Praeguse seisuga pole kükitamine kõige mõnusam ning jalg tuikab. Paistetust pole, aga kuna sel jalal on mul meniskit juba õmmeldud, siis kõige valusam koht on enam-vähem sama koha peal, kus meniskiõmbluse arm…. Eks ta rahu tahab. Õnneks on mul üht spordisalvi ka siin ning paari päeva pärast saan siin ühe füsioterapeudiga ühendust võtta – ehk on ta nõus mind juhendama, kuidas oleks põlve parem teipida. Ilmselgelt ma mõnda aega oma 7-sentimeetristel tantsukingadel ei kepsuta. Kükke ka ei tee, aga planku ja kätekõverdusi saab ikka teha.

The post Mis mõttes tulevikutalent? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui erinevad on aastad! Eestis elades ei mõelnud ma sellele kordagi, kuid nüüd on hea võrrelda. See pilt on tehtud Huskyhavenis täpselt aasta tagasi. 

Kutil hakkas siis tänasest jälle distantsõpe. Nädala jagu pikendati neil koolivaheaega, aga tänasest kõik taas täiskohaga õppimas. Vähemalt 1. veebruarini õpivad kodus. Ainult eluliselt olulistel ametikohtadel töötavate vanemate (meditsiinisektor, toidukauplused jms) lapsed saavad koolis kohal käia. Reedel saabus meilile ka kogu õppekava kuu lõpuni. Kusjuures saadeti kõikide klasside omad korraga ja kõik ained ühes kirjas. Väga mugav. Sain ka teada, mida mu laps koolis õpib. Tegelikult muidugi olin varem ka kursis, sest igal reedel jõuab meilile nädala kokkuvõte lapse edasijõudmisest, sh kodutöödest ning materjalist, mida nad klassis õppisid. Mulle sobib see variant oluliselt rohkem kui igapäevaselt käia kuskil ekoolis kontrollimas, uurimas. 

Praegu meenus seda kirjutades, et mul oli ju öö vastu reedet peaaegu magamata. Nimelt hakkas mul teisipäeva õhtul hammas valutama. Ja mitte lihtsalt tuikama, vaid nagu oleks keegi noaga igemesse löönud. Rääkida oli ka valus. Paistes midagi polnud, aga pool nägu oli tuim. Enne seda oli see hammas olnud lihtsalt aeg-ajalt tundlik temperatuurile. Võib-olla ka veidi hell. Aga ei mingit närivat valu vms. Tegin miskit, mida üldjuhul ei soovitata, st võtsin tunniajase vahega kaks ibukat (200mg)  ja kaks paratsetamooli (500mg). Sain magada. Mõnevõrra. Kolmapäeva hommikul ärkasin ja hammas tuikas tugevalt. Nägu tuim. Siis meenus, et ma vist ei ole end hambaarsti juurde registreerinud…. Perearsti juurde küll, aga siin tuleb ka end hambakliinukus n-ö arvele võtta. Ma kuidagi olin arvanud, et meie tervisekeskuses on ka hambaarst. Kolmapäeva hommikul selgus, et ei ole. Kella 9ks oli ka selge, et hambakliinikud n-ö uusi riikliku süsteemi patsiente arvele ei võta ka, sest kuna tegeletakse vaid esmaabi andmisega, siis neil on raskusi ka olemasolevate teenindamisega. Sain soovituse helistada üleriigilisse hambaarsti abisse. Et teevad telefonikonsultatsiooni. Jätsin seal siis numbri ning ca 30 minuti pärast helistasid tagasi, kirjutasid mu andmed ja kaebused üles ning et ca 11 paiku hambaarst helistavat mulle ise. Vahepeal suhtlesin hambaarst Üllega, kes minu hambaid viimased aastad ravinud oli, ja uurisin, kas tal on selle hamba kohta infot. Ei olnud, seega oli see hammas plommi ja juureravi saanud tõenäoliselt ajal, kui Kutti ootasin. Tollele hambaarstile polnud mul mõtet helistada, sest olin juba enne Ülle juurde minekut teada saanud, et kuna ma polnud poolteist aastat ennast näole andnud, siis ta oli mu kaardi ära hävitanud. Mul oli sellest nii kahju, ja tegelikult kripeldab see natuke siiani, sest seal oli kogu mu hammaste ajalugu. Kogu see värk, mis lapsena esihammastega tehti, see, mis hiljem Tallinnas jne. Olen elus päris mitme hambaarsti juures käinud, ja iga kord on arstid olnud tänulikud, et saavad varasemat vaadata – palju mina neid termineid ja daatumeid mäletan! Mis teha, enam seda pole. Õnneks on mul siin kaasas muud terviseandmed, mis Eestis olnud perearst Sire kokku pani. Nii minu kui ka Kuti kohta. Aitäh! Aitäh ka Üllele, kes mulle Messengeri kaudu tegi pildid minu hammaste digitaalsest ajaloost! Siinsed arstid on väga tänulikud ja mina ka. Keegi ei ole arvanud, et ma “reageerin üle”. 

Niisiis, kella 11ni oli mu aeg justkui sisustatud. Suhtlesin ka majaomanikuga, kes soovitas ka mõningaid, aga hoiatas, et ega peale antibiootikumide suurt midagi nad teha ei saa, sest kuna “ajad on sellised”, siis näiteks juureravi nad praegu ei see, sest see ei kvalifitseeru esmaabi ega eluliselt vajaliku teenuse alla. Et tema tütar on viimase poole aasta jooksul neli korda antibiootikume söönud, sest vaja oleks teha juureravi, aga seda ei tehta.  Hambaarst helistas ca 10.45 paiku. Meesterahvas oli. Ütles nime ka, aga meelde see mulle küll ei jäänud. Esitas veel täpsustavaid küsimusi ning ütles, et tema ikkagi tahaks näha seda hammast. Arvestades minu meditsiinilist ajalugu, sümptomite ning valutava hamba kirjeldust ei taha ta mulle telefoni teel lihtsalt antibiootikume kirjutada, sest see võib kasu asemel suurema kahju tekitada. Selleks hetkeks olin ma juba järele uurinud võimaliku protseduuri maksumuse, aga ka selle, et mulle tõenäoliselt ei maksa see lähtuvalt minu maksuerisustest midagi. 

Nii, aega pakuti kas kella 14ks või 13.30ks. Valisin varasema, sest me kõik teame, et tugeva valu puhul on iga valuvaba minut kulla hinnaga. Seega oli mul ca kaks tundi, et teha ära mõned tööasjad, mille olin planeerinud sh Facebookis otseülekandes luuletuste lugemise, mida olen nüüd paar kuud kolmapäeviti teinud. (Ma loodan, et see valu väga välja ei paista). Jah, see on erinev sellest, mis ma Lood ja Maalid lehel teen, sest see on mu Word Accordi lehel ning inglisekeelne. Esialgu kavas olnud kliendikohtumine oli kliendi soovil nagunii reedele lükkunud, seega kõik klappis.  Keskpäeva paiku veel sõin hommikust omletti ja võtsin uue doosi paratsetamooli sisse. Valu jäi, aga vähemalt ei pööranud keegi seda “nuga” selles haavas. 

Olin takso kutsunud kella 13ks, sest kliinik asus lennujaama lähistel, seega eeldatav sõiduaeg oli ca 20 minutit. Tegelikkuses oli 15, ja sain kahe ukse vahel oodata, sest kliinikusse sisse lasti täpselt 13.30 ja siis kohe kabinetti. Selgitas mulle süsteemi ning siis mask eest ja suu lahti. Vaatas mu suu üle ja teatas. “Nüüd ma saan aru, mis sa mõtlesid, kui sa ütlesid, et selle asend on sügaval igemes.” Sealt hamba tagant (kahe hamba vahelt), igeme servast ta leidis ka väikse augu. Hambad on minu hell teema. Hambaarste ma ei karda, see pole teema. Pole kunagi kartnud. Ilmselt seepärast, et ma olen nii palju oma elu jooksul nende juures käinud. Näiteks lapsena (algklassides), kui lõin oma ülemised esihambad vastu voodiserva ära, tekkis mul nende igemetesse põletik ning igeme lahtilõikamine arvati lapsele liiga traumeerivaks. Seega puuriti küljelt lahti mõlemad esihambad ja võeti seda mäda nende kaudu välja. Nõel vatiga sisse ja niiviisi surgiti. Iga päev käisin koolipäeval pärast söögivahetundi hambaarsti juures. See aeg tundis kohutavalt pikk. Kaks nädalat kindlasti, aga põletik püsis. Lõpuks pandi mulle Tartusse hambakliinikusse aeg kirja, aga enne lõigati ikkagi ülalt ige puruks. Süsti asemel kasutati mingit tuimestavat spreid. Valu ma ei mäleta, küll aga terminit “supilusikatäis mäda”.

Dunnottari lossi juures 11.01.2020 ehk aasta tagasi.

Tartus kiideti tehtu heaks ning mu esihambad said plommid. Need kippusid iga paari aasta tagant ära kukkuma. See tähendas uut puurimist. Uusi plomme. Iga puurimisega suurenes plommi osakaal. Kuniks ca 22-aastasena sattusin hambaarsti juurde, kes mu esihambad peaaegu nullist üles ehitas ja tema tehtu kestab siiani. Selle hambaarsti juurde sattusin aga seetõttu, et ma varasemasse hambapolikliinikusse ja eelmise arsti juurde enam minna ei tahtnud, sest tema oli teatanud, et mu esihambaid “pole mõtet parandada” ning soovitas need välja tõmmata. Eelnevalt oli ta juba välja tõmmanud sama põhjusega 5 purihammast. Ma olin oma vanuse tõttu napilt veel tasuta hambaravi saajate hulgas. Kas 18 või 19, igal juhul ülikooli esimesel kursusel. Ei mäleta, kuidas see seadus tol hetkel oli, aga mäletan, et omast arust “kasutasin juhust tasuta hambad korda teha”. Ega ma ju tea, aga oletan, et olnuks ma tasulise kategooria patsient, oleks need hambad üles ehitatud. Nii nagu tehti paar aastat hiljem. Pärast seda on iga hamba välja tõmbamine olnud minu jaoks emotsionaalselt alati rängem kui füüsiliselt.

Kuigi, olgem ausad, et see hammas, mis mille juur mul pikkupidi lõhki oli, ja paar aastat tagasi eemaldada tuli, tõmmati mul ilma tuimestuseta just minu “meditsiinilise ajaloo tõttu”. Mul on see hetk väga meeles, kuidas ma istusin ja värisesin šokist ja küsisin Üllelt, kas tõesti mingit muud võimalusti pole… Hakkama saime. 

Nii, nutikamad, on nüüdseks juba aru saanud, kuhu see jutt tüürib. Jah, ka see tore, keskealine, leebe olemisega hambaarst teatas mulle, et “arvestades olukorda” ja seda, et tegemist on “sureva hambaga”, mis juba loksub, on kaks varianti: 

1) ta kirjutab mulle antibiootikumid ja ma jään ootama aega, millal kõik hambaravi teenused taastuvad ning see hammas lahti võetakse. Kui ka teenused lähema kolme kuu jooksul taastuvad, siis tuleb minul kindlasti oodata vähemalt pool aastat, sest ma pole kuskil kliinikus nimekirjas, seega pakkus ta mulle minimaalseks ooteajaks pool aastat. “Pigem uuel aastal, aga ka siis võib selguda, et see tuleb välja tõmmata.” 

2) ta tõmbab hamba välja. 

“Ma ei usu ise ka, et ma seda ütlen, aga tõmmake välja.” Selleks hetkeks teadis see tore arst ka kogu minu eelnevat lugu ning tema empaatia oli tajutav. Pikem lugu lühidalt, aga kogu see ebameeldiv protseduur oli nii meeldiv kui vähegi võimalik. Ta rääkis kõik sammud hästi läbi, ja kuigi ma väga täpselt ei kuulanud, mida ta rääkis, oli see toon rahustav. “Kui sa tahad, et ma vait olen, siis ma võin ka vait olla,” pakkus ta välja. Mainisin siis, et rääkigu aga edasi, see viib mõtted mujale. Iga kord, kui ta tuimestust tegi, ja süstiga torkas, siis tänas.  “Lõdvesta lõug. Aitäh.” “Toeta toolile. Aitäh.” “Mul on väga kahju, suus on ebameeldiv maitse, aga ma ei saa lasta sul praegu suud loputada.”    Kuniks tuimestus mõjus, viskasime veidi kohalikus toonis nalja. Rääkisime teistmelistest poistest ning nende ealistest iseärasustest ning arst arvas, et mu inglise keel on parem kui paljudel kohalikel. Ma kahtlustan, et ta ei pidanud šotlasi silmas. “Jaa, ma rääkisin inglise keelt ikka enne siia tulekut juba,” kinnitasin. Sain aru, et see ei ole kõikide sisserännanute puhul nii. Kuti inglise keel tuli ka jutuks, samuti see, kuidas ta kohaliku aktsendi nii elegantselt üles on noppinud, et isegi mina ei saa kõikidest sõnadest aru. Nt sõna maja, ehk “house”, mis üldjuhul hääldatakse “hauss”, kõlab kohalike suus “hüüss”. Kirjapilt ka erineb muidugi. Ehk siis tegemist on inglise-šoti segakeelega. Kutt õnneks saab aru ka, kui mõni sõna on kohalikus keeles. 

Ma muidugi uurisin, et kas ikka oleks mingi võimalus, et ma ennast saaks selle hambaarsti juurde kirja panna, aga selgus, et tema juurde ei saagi kedagi kirja panna, sest ta on arst, kelle juurde saabuvad patsiendid teiste hambaarstide kaudu. “Neil on kas väga tugev foobia, rasked ravimiallergiad või lapsed, kes on sügavalt autistlikud vms”, selgitas ta. “Hmm, nii et teie saate patsiendid, kellega teised ei taha tegeleda, ja siin olen mina, kes tahaks teie juures käima hakata, aga ei saa.” “Nii on jah, pole ise selle peale tulnudki,” naeris arst vastu. Sain siis juhised kaasa, näitasin oma paberimajanduse nutitelefonist ette ning kogu protseduur oli minu jaoks tasuta. 

Tellisin Thormalt meie mõlema ettevõtte nimedega hambaharjad.

Kaasas soovitus sel päeval mitte midagi teha, vaid ainult puhata, ma enam-vähem nii tegin ka. Kui kõne Kanada kliendiga välja arvata. Samal õhtul võtsin veel 1000 mg paratsetamooli (see kogus teeb mind uniseks), loputasin suud soolalahusega, meeles arsti sõnad, et “kruusi peale teelusikatäis, mitte supilusikatäis soola” ning magasin üsna hästi. Tiivustatuna paremast emotsionaalsest seisundist, tegusaks kujunenud päevast, otsustasin neljapäeva õhtul sama süsteemi kasutada. Ainult, et…. Und ei olnud. Isegi füüsilist väsimust ei olnud. Mõtted töötasid kiiremini kui päeval. Palav oli. Vaatasin kella, 15 minuti pärast südaöö. Mõtlesin veel “natuke”. Proovisin kõiki uinumise nippe, mida tean ja mis on alati töötanud. Kirjutasin mõttes mõned luuletused. Vaatasin uuesti kella. 1.30. “Aitab! Kell 5.11 on äratus. Nüüd jääd magama, ärkad puhanuna ja teed endale tegusa päeva!” andsin ma enda alateadvusele karmi korralduse. Täpselt nii läks ka. Jäingi magama ja kui kell 5.11 helises, olin ootamatult värske. Terve päev oli selline vunk sees, et anna olla. Kuskil pärast seda, kui olin õues Kutile ette näidanud, kuidas kilekotiga kelgutada, meenus mulle, et pakk, millest eelmisel õhtul olin paratsetamooli võtnud, erines sellest, mida olin õhtu varem kasutanud. Kui kolmandat korda mäest kilekotiga alla lastes nägu lund täis oli, olin juba üsna kindel, et nende tablettide koostis oli erinev. Pärast hommikukohvi ja eelmisel õhtul valmistatud pitsa, kaneelirullide ning singi-juustusaiaga maiustamist andsin uudishimule järele. “Mul oli õigus!” Salapärane koostisaine, mis mul magada ei lasknud, oli kofeiin. Ehk siis olin võtnud kofeiiniga paratsetamooli. See “vunk” püsis mul ca õhtul 19ni. Siis tundsin, et nii, nüüd kustun. Umbes nii oli ka. 

Nädalavahetusel ei teinud ma arvutitki lahti. Laupäeva hommikune pesupesemise plaan lükkus veidi edasi, sest öise külma (ja harva kasutamise tõttu), oli vist vesi torudes jäätunud. Meenutan, et meil on pesumasin garaažis. Ootame nüüd veidi tugevamaid plusskraade. Koristasime, kokkasime, harjutasime Jacksoniga tantsusamme (üksi elava ja alaealist last kasvatava täiskasvanuna on mul õigus suhelda ühe inimesega, kes moodustab mu “mulli” ja tegime teismelistele lumesõjas tuupi. Kutt sai temaga jälle oma autojutte rääkida “Eiiiii, emmeee, see ei ole päikesepatarei, vaid sellel on iselaadiv aku. Seal on suur vahe!” sain ma hommikul loengu osaliseks, kui üritasin kaasa rääkida. Ma siis püüdsin selgitada, et mu aju töötab teisel tasandil ning et tema ei oska ka selgitada, mis vahe on ookril ja beežil, aga see ei muuda fakti, et mõlemad on värvitoonid. Samamoodi ei muutu fakt, et ta tahab mingit uut autot disainida (1 kuu ja 7 päeva ja siis saab hakata inseneeriat merekadettides õppima), mis sest, et mina ei oska seletada sisulisi erinevusi. “Mis värvi see auto on?” nokkisin teda nädalavahetusel. Nii etteheitvat pilku pole ma ammu näinud. Või noh…. vist ikka olen. Näiteks siis kui teatan, et “mina tegin söögi, sina pesed nõud!”

Mina aga avastasin, et pean vist hakkama rohkem kontsadel käima, sest kolmetunnise tantsuproovi järgselt on kontsadel liikumisega kaasnevad “strateegilised lihased” hellad. Leebelt väljendudes. Otse välja öeldes ei taha üht põlve üle teise tõsta. Ega’s midagi, tuleb trenni peale teha ning sellega juba hommikul alustasin. 

Üks avastus jäi veel reede hommikusse – ütleme nii, et kaheksad, ühed, nullid ja kahed ikka rokivad. Veendusime, et see tõesti on nii, kui jääd millestki ilma, siis mitte seepärast, et sa seda ei vääri, vaid seepärast, et väärid midagi paremat. Ning kuna ma usun sajaprotsendiliselt, et mingeid juhuseid pole olemas, siis on mul kindel siht silme ees sellest unistusest järjekordne tulevikumälestus luua. Kümmekond lähedasemat teavad, kirjalik ehk füüsiline vorm on ka sellele antud ning nüüd tuleb tegutseda. 

The post Hell teema 🙊 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Head uut aastat kõigile, aga eelkõige ka siitkaudu head uut eluaastat armsale Emmele. Sellel suvisel pildil on nad Kutiga kahekesi. Kahtlustan, et praeguseks on Kutt pikkuse poolest üle. 

Natuke numbritest ka – kokku on praeguseks (enne tänast) blogis 70 postitust ning külastusi alates algusest ca 16 000. Aitäh teile! 

Aasta viimane päev algas nagu ikka viimasel ajal – 5.11 hommikul on tavapärase rutiiniga. Hommikul käisin veel postkontoris, panin kingitused posti, ja kuna Kutt tellis hapukapsast, siis tuli kesklinnas nn poolakate poes käia. Miski saksa-stiilis hapukapsas maitses Kutile väga. Kutt küpsetas sel ajal kodus piparkooke, see isetehtud tainas kukkus täitsa hästi välja. Jahvatatud nelki küll polnud, aga hoidsin neid lihtsalt siirupis. Andsid maitset küll. Kardemoni mul näiteks siinsetest poodidest leida ei õnnestunudki, tellisin Amazonist.

Uus pesumasin tuli ka 31. ära, ja täitsa valgel ajal, seega majaomanikud tulid ja ühendasid selle kohe ära ka – Thorma nimelised hambaharjad meeldisid neile väga. Piparkoogid ka. 

Aastavahetumine on väga tore. Kuna suuremaid rahvakogunemisi siin ei soositud, siis olimegi vaikselt kodus. Tegime ka õhtuse jalutuskäigu – täiskuu peegeldus vaiksel Põhjamerel oli võrratu. Taevas nii tume, ja vesi täiesti valge, kalda ääres jälle tume, lained tasakesi murdumas. Südaöösel lasti laevadelt signaali ja rakette. Katsime pidulaua ikka ka. Laulsime, tantsisime, naljatasime. Saatsime Eestisse pühadesoove. Selline rahulik segu Eesti ja Šoti kommetest.

Eile tegime siis väiksed garaažitantsud. Kuna selle uue tüve tõttu ei saa me ametlikkult ühti rendipinda tantsimiseks kasutada, siis pakkusin treenerile ja ka tantsupartnerile välja, et võime meie garaažis tantsida. Parem ikka kui pargis, kus iga hetk midagi pähe võib sadada. Kusjuures sadaski vahepeal. Eks meil treener veidi ikka pabistas ka, aga olin kõrvalt naabreid hoiatanud, ja neil oli väga hea meel, et selline võimalus on. “Võib-olla tuleme piiluma!” viskas Rachel nalja. Tegelikult oli muidugi veidi jahe, sest ega sammude õppimine pole sama, mis järjest tantsida. Samas, oleme kolme nädalaga teinud hästi suured edusammud. Nüüd tuleb iseseisvalt samme harjutada, siis saab uuel nädalavahetusel taas koos proovida. 

Nädalavahetus ongi kulgenud pesu pesemise rütmis. Kutt tegi täna Vampsu sünna puhul kooki ka. Ma olen ka raamatut lugenud, aasta esimesel päeval panin kirja ka 21 eesmärki aastaks 2021. Muu hulgas on nende seas nt 21 kätekõverdust. Ilma põlvi maas hoidmata. Vana aasta sees tegin 5. Üle 20 aasta esimest korda. Te oleks pidanud seda võiduhüüatust kuulma.

Nüüd on uus nädal ka kenasti planeeritud. Ootan väga ( ja klient ootab ka), juba homset kõnet. Kirjutasin talle juba raamatu tutvustuse valmis, ja see on tema sotsiaalmeedias tekitanud tõelise tormi. Homme on esimene intervjuu, kolmapäeval teine. Vaim on valmis, et lõpetada ka pendliraamat kahe kuu jooksul. Sest järgmised kliendid juba ootavad. Ma olen aru saanud, et see ghostwriting, ehk varikirjutamine on miski, mida tohutult naudin. Juba JT ajal nautisin seda loo jutustamise protsessi. See, et minu nimi seal juures oli, oli vähetähtis. Praegu viib see ghostwriting mind kokku inimestega, kel on lugu, aga napib aega või oskusi seda jagada. Mina saan kirjutada, kirjutada nii, nagu nad oleksid selle ise kirja pannud, aga ei ole vaja oma nime juurde kirjutada. Võit mõlemale poolele. 

Mis Brexitisse puutub, siis esialgu saab kõnesid vastu võtta samadel tingimustel kui seni. Kaupade saatmine on muidugi kallim. Pole üldse kurssi viinud, kuidas nendega on. Üldiselt ega ajakirjanduses annab Brexitist rohkem tooni ikkagi see tõvevärk. Ma säästan ka edaspidi teid detailidest, ja hoian selle blogi nii viirusevaba kui vähegi võimalik.

The post Uus ja veel parem? Jah, muidugi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Praegu, kus ma selle postituse kirjutamist alustan, saab täpselt aasta, kui Aberdeeni raudteejaamas rongilt maha astusime. Selja taga varastel hommikutundidel alanud päev, neli tundi Kopenhaageni lennujaamas ja kiire matk kohvritega Edinburghi tänavail.Meeles on ilm, õhk, emotsioonid, elevus segatuna väsimusega, kergendus ja tohutu tänutunne. Paljud on öelnud, et olen olnud julge…. Ma ei ole osanud nii mõelda. Tegin seda, mida tahtsin, mis tundus õige, ja hinges oli vabadus. Kas minust oli vastutustundetu mitte sel hetkel liigselt vastutustundele mõelda, mõelda sellele, mis kõik võib valesti minna? Ma arvan, et vastupidi. Mul lihtsalt polnud plaan B’d. Päriselt ka ei olnud. Sellist mõtet, et “aga, mis siis saab, kui…”. Kas ma oleksin tahtnud, et mõned asjad oleks sel hetkel teisiti olnud? Jah, muidugi, kuid ma andsin endale aru, et ma saan ja pean tegema seda, mis on õige minu jaoks ning see, mis on õige minu ja Kuti jaoks, ei pruugi seda olla kellelegi teisele. Kuid üle pika aja otsustasin seada meid esikohale, mitte võtta vastutust teiste inimeste tunnete eest. Muidugi ma sain aru, et meie otsus ei meeldinud nii mõnelegi, kuid ma tahtsin uskuda, ja usun siiani (sest elu on näidanud, et täpselt nii see ka on), et need, kes päriselt hoolivad, toetavad ja armastavad, teevad seda praegu veel suuremal määral kui enne. Need, kes tegid enne head nägu – noh, neil puudub selleks nüüd vajadus ja saavad ‘oma näoga’ edasi olla.

Mõnes mõttes on see kõik tõesti nagu alles eile, teisalt on aastasse mahtunud rohkem kui mõnikord mitmesse aastasse korraga. Kui nüüd võtta aluseks ajuteadlase David Eaglemani raamat “Aju. Sinu lugu”, siis mälestuste vaenlane pole mitte aeg vaid teised mälestused. Aja jooksul mälestused sulavad ühte, ühed tõrjuvad teised välja. Muidugi mahub aastasse 2020 või sellesse saabumisejärgsesse 365 päeva ka sündmusi, mida kuidagimoodi ei paindu keel ‘suurepäraseks’ nimetama, kuid eks killuke head ole kõiges. Isegi õnnetustes, mille kaudu kogesime hoituse tunnet suuremal määral ja ajal, kui ehk hakkasime endis kahtlema. Kutiga eile ka arutasime – talle tundus ka, et ‘tänu Ronale’ on aeg pikem justkui olnud kui aasta, sest mõned nädalad venisid ikka väga, kuid rahul on temagi. Väga. Nii minagi. “Kas kahju ei ole…” on ühed ja teised küsinud, kui mõned valusad hetked jutuks on tulnud. Kas just kahju, kuid eks olen minagi lubanud endale pisaraid. Viimati jõuluõhtulgi, kuigi kõik oli tore. Veetsime selle Peterheadis Sille ja tema pere juures. Jõululaud ikka pigem eestlaslik. Tänu Empsile sai isegi Eesti hapukoorega tehtud kartulisalatit. No küll maitses hea! Aitäh! Verivorstid lähevad homme käiku. Kommi on ka veel järel. Kes teab, kuidas selle paki saatmisega nüüd pärast Brexitit on, aga DPD tõi paki kohale vähem kui 4 tööpäevaga, Omnivaga läks aega 12 päeva. Saabus 24ndal, aga siis meid enam kodus polnud ning kui pühapäeval uut kojutoimetamisaega palusin, siis täna oli esimene võimalus. Paki sisu oli aga ootamist väärt! Aitäh, Liisu!

Rentisime eelmiseks nädalaks ka auto, otsus sai tehtud enne, kui pesumasin otsustas lõplikult saba anda. Jukerdas teine siin juba jupimat aega, tegi lennuki hääli, jooksis mööda garaaži ringi ja jättis vett sisse, aga 22. detsembriks oli trummel ka otsustanud kinnitustest end lahti ühendada ning omanikud otsustasid remontimise asemel uue masina tellida. See jõuab homme! Seega, käisime jõulude ajal külas oma musta pesu pesemas. Sõna otseses mõttes! Kaks päeva pesime ja kolmanda kuivatasime. Oli palju head süüa, eestikeelseid jõululaule, vahvad kingitused ning põnevad vestlused teismelistega. Ma olen Kutile ka öelnud ja ütlesin seda Sille teismelistele ka, et minus on tohutu lugupidamine praeguse aja noorte vastu, kes seisavad ajal, mil nad alles ise end otsivad, püüdes kogu selles neurotransmitterite ja piirangutest tingitud pingete tohuvabohus selget mõistust säilitada, silmitsi kultuuride mitmekesisusega, millega täiskasvanudki ei pea alati toimetama. Kujutage ette, kui 25 õpilasega klassis on lapsed 10-12 erinevast kultuurist! See ei ole siin üldse haruldane. Kõigil on erinev kultuuriline taust, mille nüansse lihtsalt ei tea. Arusaamatused on kerged tulema isegi siis, kui sa tahtlikult kedagi ei solva, samas solvumine käib kiiresti. Tundlikud on nad praegu ju kõik. 

Sellel pildil on Doni jõe suue. Kui lähete aasta alguse postituste peale tagasi, näete, kuivõrd on rannajoon ja isegi jõesuudme asukoht muutunud. See on üsna tavapärane. Tõusude ja mõõnade aegu ma peast veel ei tea, selle jaoks on nutirakendus. Tänased pildid on tehtud siis, kui mõõna madalseisust oli tund möödas ja tõusu kõrghetkeni mitu-mitu tundi aega. Käisime päeva algust tähistamas päikesetõusu vaatamisega. Viimane kord oli see 28. novembril. Ka siis oli üsna karge hommik. Täna oli kolm külmakraadi. Mägedes ja mägismaal on lumi ning meist kahetunnise autosõidu kaugusel olevates suusakuurortides saab kenasti suusatada.  Esialgu oli tänaseks kavandatud küll ametlik fotosessioon, kuid eile teatas fotograaf, et on tõbine, seega lükkasime selle edasi. Klõpsisime siis üksteisest. Kel FB konto olemas, siis minu seina pealt näeb 18-pildilist galeriid ka. 

Kutt tegi naabritele aastapäeva-koogid ka ning sinimustvalged nimelised Thorma hambaharjad olid ka kingituseks. Naabritelegi tundus üllatav, et aasta on nii ruttu läinud. Mul pole õrna aimu ka, kas niimoodi on kombeks siin kingitusi teha, kuid ma lihtsalt tahtsin neid meeles pidada – nad on olnud nii toredad ja toetavad. Ühed toetavad Kuti golfimängimise unistust, teevad muudkui väikseid kingitusi, teine naabrimees aitab ratast putitada… Sõbralikud, viisakad vestlused  – ma väga naudin neid juhuslikke vestlusi, küll naabritega, küll lihtsalt jalutuskäikudel. Oma tänava inimesi rõõmsalt teretada – see kõik tundub nii loomulik, kuigi elad linnas, kus on 250 000 elanikku… 

Ma tegin elus esimest korda piparkoogitainast. Homme hakkame küpsetama. Liha on juba ka marinaadis. Kutt limpsas keelt, kui tükki nägi. Päeval pean veel korra kesklinnas käima, Kutt nõudis hapukapsast ja eks ma siis käin ka postkontoris. Mingid töö-sabad on veel sellest aastast kokku võtta, aga siis läheb jaanuar täie hooga käima. Laupäeval saab vast tantsutundi ka. 

Ma olen vahepeal päris mitu intervjuud taskuhäälingutele andnud, uude aastasse on ka üks juba järjekorras, kuid kui nad mind sotsiaalmeedias ei märgi või minuga ei jaga, ega ma otseselt ei tea, millal nad avalikuks on saanud. Siin on eelmisel nädalal salvestatud intervjuu. Kui olin talle inteka ära andnud, siis alles vaatasin, palju tal youtube’s jälgijaid on. Subtiitreid eesti keeles sel intekal pole, nii et vaja läheb inglisekeele oskust, et sellest aru saada. 

Ahjaa…. kes eesmärke ja uue-aasta-lubadusi sätib, siis ärge end alahinnake nagu mina. Käisin 17ndal detsembril massaažis ja kurtsin talle, et näe, 20 aastat pole vist suutnud korralikke kätekõverdusi teha ja siis ta näitas mulle, kuidas harjutada. Ei, ei ole põlved maas. Ütlesin talle, et 2021 aastal tahaks ikka 5 tükki ära teha. Eile tegin 3. Järjest. Pärast seda, kui olin 3 minutit planku hoidnud. Ma tundsin, et olen tugev! Mul on tugev tahtmine need 5 juba sel aastal ära teha, eks siis näis, kui lõbusaks 2021 läheb. Trenni teen ikka iseenda pärast. Et endal oleks hea olla. Mõte töötab ka siis paremini, lisaks on see teatav saavutuse tunne. 

Mis me homme teeme? Nagu mainisin, tõmban veel töösabad kokku, pesumasin tuleb ja käin sutsaka linnas ning siis hakkame kokkama. Liha ahju, piparkoogid vist lähevad juba hommikul Kutile tööülesandeks. Päris kahekesi me homme pole – mu tantsupartner tuleb ka meie seltskonda. Meil on arenemas tore sõprus – ta meenutab mõnes mõttes nii välimuselt, aga kindlasti olemuselt ülikoolikaaslast, kellega me nagu sukk ja saabas olime. Tervitused, Sulle, Meelis! Saab rääkida tundide kaupa ei millestki, ja siis jälle neuroteadusest ning veidrast maailmast. 

See, et me üksteisel n-ö sõbratsoonis oleme, on tohutult palju plusse. See pinge meeldida, muljet avaldada, puudub täielikult. Lisaks, ma olen avastanud endas mingisuguseid käitumismustreid, mida ma partnerile poleks küll julgenud tunnistada, aga temaga neid puntraid vastastikku harutada on päris põnev. Mul oli ju Eestis elades ka meessoost sõpru, kellega mulle meeldis tohutult arutleda. Meestest. Naistest. Maailmast. Kutile meeldib ta ka. Arutavad Star Warsi asju ja vaidlevad, kas päikesepatareidel toimivaid autosid saab masstootmisse suunata ning millal. Ärge palun detailsemalt minu käest küsige. Mul on selle koha peal valikuline kuulmine. 

Jõulu teisel pühal käisime natuke ümbruskonda ka avastamas. Metsi ja mere-äärset. Vaatasime teorkarpidest maja, leedi Kennedy välivanni, kiikasime taas Dunnottari lossi ning Banchory linnas üht juga ka, kus lõhe pidi ülesvooli hüppama. Praegusel ajal muidugi mitte, aga kuna vett oli jões palju, oli vetemüha võimas. Crathesi lossi juures käisime ka, jalutasime metsades, kuna iluaiad olid kinni. Mis jõulu-ja aastavahetuses kombestikku puutub, siis siin 24nda õhtul tehakse pantomiimi kodus, hästi palju mängitakse erinevaid mänge, kingitused tehakse lahti 25ndal. Aastavahetus ehk Hogmanay (šoti keeles aasta viimane päev) on olnud traditsiooniliselt palju suurem püha kui jõulud, mida siin hakati alles pärast II maailmasõda tähistama. Jõulukaunistused (sh kuusk) pakitakse kokku juba 28ndal. Säravaid tulesid ikka hoitakse kauem. Hogmanay puhul on taas palju head süüa, juua, lauldakse ning tantsitakse. Traditsiooniline on uue aasta saabudes laulda Auld Lang Syne’i, ning selle järgi tantsida. 

Selle Rod Stewarti versiooni järgi küll väga ei tantsi, aga see-eest on see video Stirlingi lossist ning loo lõpus kuuleb-näeb ka kaunist šoti torupillimuusikat. Ilusat vana-aasta lõppu ja kaunist uue algust! Aitäh, et olete olnud meiega, et olete meile kaasa elanud ja seda blogi lugenud. 

The post Juba aasta! Või alles? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.