Ma jõudsin juba ei-tea-mida kokku mõelda. Ausalt ka. Aga just praegu tegin selgeks, miks mõnel hommikul juba 6.30 pea kohal põrisema hakkab. Minu peaga on jätkuvalt kõik korras, aga näha viie minuti jooksul kolme helikopterit üle pea lendamas, sh üle maja, pole küll enam imestamisväärne. 🚁

Ilmselt varsti ei kuule enam neid. Kurdiks jäämist ei karda, aga mäletan, et kui elasime kunagi 100 meetrit raudteejaamast, siis üks nädal või paar läks aega, mille jooksul kuulsime KÕIK rongid ära. Jah, ka need kaubarongid, mis kell 2 öösel majast mööda logistasid või ennast haruteele parkisid. Kohutava rauakolina saatel. 🚆Rongidega oli lihtne – raudtee- järelikult sõidavad, reisi-ja kaubarongid. Ei tule mõttessegi, et võiks mõni muu põhjus olla, kui et see on normaalne.
Helikopteritega on teisiti. Eestis elades nägi neid harva. Siis oli ikka mingi värk, kui helikopter ringi udjas.
Siin ei ole muud värki, kui et Aberdeeni lennujaam on maailma kõige tihedama helikopteri liiklusega ja helikopterid moodustavad poole lennujaama liiklusest. 
🚁 Põhiliselt lendavad nad muidugi nafta-ja gaasiplatvormide tõttu. See, et neid 1. ja 2. jaanuaril vähe liikus, oli suurte pühade tõttu. Eile oli ka veidi vaiksem, aga täna kuulsin esimest tõesti juba ca 6.30.  Kes inglise keelt mõistab, siis siin lehel on rohkem lugeda ja väike video ka kohaliku saareriigi lennu-ja helikopteri liikluse kohta. 

Eile käisime nõmmel. Šotimaa nõmm on midagi sellist, mille kohta olen päris palju raamatutest

lugenud, aga tegelikult ongi vist nii, et ega enne aru ei saa, mis see täpselt on, kui ise üle vaadanud pole. Selle kohaliku ogalise nimi, mille esialgu kohalikuks kadakaks ristisin, õige nimi on astelhernes. 🙈🙊 Tore hernes küll, mille pikkus on kohati 3 meetrit ja mis kasvab nii tihedalt, et inimene sealt küll läbi ei mahu. Umbes nii, nagu meil saartel kadakad, ainult, et ogad sellel “hernel” on ca 2,5 sentimeetrised. Kaunad on väiksemad, vaid 2 sentimeetrit.
Seda kasvab tõesti igal pool – mere ääres ja muidugi nõmmel ka. Inglise keeles on see gorse, aga kohalikud kutsuvad whin, mis keldi keeltes tähendab talvist jumalannat. Okei, ühe nunnu fakti leidsin ka selle kohta, et kui see astelhernes õitseb, siis on suudlemise hooaeg. 😚

Nõmm ehk kohalike sõnavaras moor on kooslus, mida Eestis ei saagi vist olla, sest seal vaheldub graniidine pinnas soiste aladega, must turvas, laukale sarnased veelombid, kõrrelised ja see “hernes”, mõned meetrid eemal saja aasta vanune kuusik. Kõik on esindatud. Meenuvad raamaturead, kus kangelased teadsid teed üle nõmmede, mis olid võõrale läbitavad vaid talitee ajal, kohalikud aga said suvelgi uppumata-eksimata läbi. Ja see avarus. “Siia võiks veel tulla,” arvas Kutt. Noogutasin, kogu sellest ilust tummaks löödud.

Kui tavaliselt kirjutan postitusi hommikul, siis praeguseks on kell juba pärastlõunas ning ma olen mõnevõrra targem kui hommikul. Samas, mitte Kuti kooli osas. Läksime siis kella 9.30ks kohale, nagu reedel kutsuti ja siis selgus, et Mr Haggerty on koosolekul. Võeti nimi ja number ja lubati tagasi helistada. Hommikul koolist tagasi jalutades saime ka kohaliku rulapargi ja kooli juures oleva turnimisala üle vaadata.
Kõne tuli 14.30. 😇 ehk just praegu. Selgus, et ta ilmselt ikkagi võetakse Akadeemiasse vastu, et veebruari-märtsi sünnipäevalapsed veel võetakse, kui oleks aprillis või hiljem sündinud, oleks algkool olnud. Kutt ise on väga rahul.
Eestlasi pidi seal koolis rohkem olema, loodame, et hoiavad kokku ja Kutil on sisseelamine kerge. Homme veel kooli ei saa, sest dokumendid pole veel kooli jõudnud, nii et Kuti vaheaeg on veidi pikem. Direktor pidi helistama ja meid kooli kutsuma, kui paberimajandus kohal. Kas see juhtub sel või järgmisel nädalal, ei tahetud lubada, aga “see ei tohiks eriti kaua võtta”, oli krapsakas proua kindel. Pöidlad pihku. 👍 Seni õpime kohalike linde, taimi, puid jms mõisteid.

Akadeemia asub kodust kiirelt astudes 15 minuti, loivates 20 minuti kaugusel, algkool on vastavalt 5 ja 7 minutit. Joostes kohale jõudmise aega pole mõõtnud, aga oma 7klassi kogemusest mäletan, et viie minuti teekond on võimalik läbida joostes ka kahe minutiga.
Akadeemias on hilinejatega kehvasti: vanemad saavad SMSi, et laps jäi hiljaks. Kaks neiukest olid sellest üsna häiritud. Ära tulles nägime, kuidas päikesekiired pilvede vahelt piilusid. Muidu on olnud selline pilves ja tuulutav päev. Sellest, kas tuul on tugev või mitte, saab aru, kui postkasti luuk uksel kõlksuma hakkab. 😀

Muud paberimajandust ajasin ka. Pangakonto avamisest võin vist varsti eraldi raamatu kirjutada. 💫
Sain ju vajaliku rendilepingu ja koolist koju tulles olin valmis teotahet, et panka kohtumine kokku leppida. Vajaliku visiitkaardi leidsin 10 minutise otsimise järel väga kindlast kohast: koos ID-kaardiga oli teine passi vahele peitu pugenud. Vastu võttis maheda häälega meesterahvas, kes mu rõõmu rikkuda tahtis: neile otse omanikuga sõlmitud rendileping ei sobi, vaid on vaja agentuuri oma. 😕 Council taxi arve sobib ka. Aga et kuna sellega läheb 90 päeva aega, siis võiksin ma kohalikust maksuametist küsida miski maksuteate nimelise paberi. Kohalik maksuamet küsis minu käest, et “mida te selle all mõtlete, mis asi see olla võiks?” Vastasin, et pole õrna aimugi, aga täpselt nii mulle pangast öeldi. Oli juba veidi naljakas. 😄
Selle aja peale oli mul olemas juba telefoni teel tehtud avaldus kohaliku sotsiaalkindlustuse numbri saamiseks. Pean minema homme kohalikku esindusse, mis tõlkes on midagi Töötukassa laadset ning kõik oma paberid sh need, et ma olen taotlenud siin tööd, paberkandjal kaasa võtma. Eesti Töötukassast saadud U1 vorm tuleb ka kaasa võtta.
Kui selle kirjatükiga lõpetan, siis järgmine peatus on kohalik raamatukogu. Kutt tahtis end lugejaks ka teha.
💪 Täna õhtul teen veel midagi ägedat – Eestis olles käisin esmaspäeva õhtuti 19.30 trennis. Siin olen ainult kilomeetreid kogunud, aga täna õhtul loome videosilla Koeru kultuurimajaga ning teen koos oma trennikaaslastega trenni. Saab põnev olema.
Muidu oleme õhtuti mänginud Kutiga tegevusmänge. “Ütle nüüd!”, siis mingi grimasside mäng ja meremuuseumist ostetud piraaditäringud, kus on 8 täringut, kõigil on külgedel erinevad pildid ja siis tuleb jutustada lugusid, kus on need elemendid sees. Kutt läheb iga looga paremaks. Elavdab fantaasiat ning paraneb jutustamisoskus ka. Šotlased on ju teada-tuntud loojutustajad, seega  – oma isiklike raamatute kontekstis õpin siin parimatelt.