vasakpoolne liiklus Archives - Birgit Itse - Be Inspired

Millal kogesid viimati midagi elus esimest korda?

Birgit — Wed, 26 Feb 2020 20:29:00 +0000

Inimaju lähemalt uurinute sõnul on see ääretult oluline: kogeda aeg-ajalt midagi elus esimest korda. Lapsena on see lihtne, aga mida vanemaks saad, seda keerulisem justkui – kuigi elutarkust, kuidas neid tundeid, hetki, kogemusi luua, peaks olema justkui rohkem ja seega ka võimalusi rohkem.

Miks see on oluline? Sest see pakub meile võimalust areneda, aju töös hoida ja sellega igasuguseid taandarenguid ajus ja ka mujal organismis edasi lükata. Lühidalt öeldes – hoiab meis elutahet.

Aitäh kõigile õnnitlejatele. Kutt on väga õnnelik ja rahulolev. Kõik kingitused ja saadetised olid väga toredad. Nende kohaletooja oli veel eriti tore.
Eks mul oli enne Hr Kahemillise saabumist väike ärevus ka sees. Seda, et ta minu vaimustust Šotimaa osas jagab, ma mitte ei mõelnudki, aga uskusin väga, et talle võiks siin meeldida. Nii läks ka. Ta ütles, et jäi rahule ja tundis end hästi. Ning tuleb tagasi. Vähem kui kuu aja pärast.
Saabumishetkest pilti ei teinud, vaid pakkusime selle asemel korralikku tervitust: perekalli ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Kes teab, see teab. Kes ei tea, siis otsige endas seda tunnet, et oled kedagi kaua oodanud ning kohtumise hetkel polegi muu maailm tähtis. Pole tähtis, kui kaua on kaua. Mõnikord on ka kaks minutit liiga pikk aeg.
Saabumisel jäi lennuk kümmekond minutit hiljaks, ja Eestis tuli kohvri lisakilode eest ka maksta, aga kokkuvõttes oli sel moel odavam, kui osa asju postiga saata.
See kohver oli armastusest ja heast paremast pungil, sest kui hr Kahemillise talvejope välja arvata, siis ülejäänud sisu oli kõik meile.
Kusjuures kolm väga head raamatut, Aune leivad ja mõned asjad veel olid Hr Kahemillise seljakotis. Võime nüüd öelda, et mõneks ajaks oleme Eesti kommidega hästi varustatud. Šokolaadiga ka. Ning köögikapp on Armastusest pungil.
Köögikappidel on minul Napoleon Hilli “Mõtlemist muutes rikkaks” – aitäh Kai - ning Maxwell Maltzi psühhoküberneetika raamat. Kutt sai lugemiseks Marek Sadama “Grifoon Leenu”. “Ahah, Marek Sadam kirjutab siin oma tunnetest.” oli tema esimene reaktsioon.
Vannituppa lisandus 3 uut Thorma bambushambaharja ning Signe Seepide mündi-meresoolaseepe. Mõlema ettevõtte klienditeenindus on üle prahi. Kusjuures ei ole makstud postitus. Kasutan neid asju, sest need meeldivad, sobivad ja on head. Kirjutan neist, sest tunnustavaid sõnu ei ole kunagi maailmas liiga palju. Kuidas see lause kõlaski, et kui Sul midagi ilusat öelda ei ole, siis parem ära ütle midagi. Siin üks ilus kollaaž teile tõestuseks, et Hr Kahemilline tõesti käis külas, sest pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.

Naah, ega te sõnadest ka ei pääse.
Jõudsime lühikese ajaga üsna mitu kohta läbi käia, arvestades, et Edinburghist Aberdeeni ainuüksi puhast autosõidu aega on 2,5h. Vasakpoolsemal pildil oleme taas Lechtis, kus 24h hiljem oli lund 20 sentimeetrit rohkem. Keskel siis Dunkeldi lähedal Hermitage’i matkarajal ning parempoolne pilt on Slains’i lossi juures, jah seesama nn Dracula loss Bram Stokeri raamatust. Selle lossi juures nägime ka delfiine meres ujumas. Päris pikalt näitasid end. Enne olime veel käinud hülgeid vaatamas Newburghi rannas. Sel korral ujus osa hülgeid kaldast tõesti mõne meetri kaugusel.

Pühapäeva õhtul soojendasime EV102 kohaliku viski ja snäkivaagnaga, kus aukohal on Eestist toodud suitsuvorst ja tädi Lea marineeritud kurgid. Ma tean vähemalt 30 inimest, kes nende kurkide kohta on minuga ühel nõul: parimaid lihtsalt ei ole.

Mis viskisse puutub, siis poes oligi müügil selline maitsmise komplekt. Meie mõlema senine varasem kokkupuude viskiga oli selline, millest Šotimaal kõva häälega rääkida ei maksa. Vähemasti mitte viski-kontekstis. Sest igasugused redlabelid jms segatud kraam võrdub siin autokütuse, mitte joogikraamiga. Korralik viski on ühelinnaseviski ning küsisin taksojuhi käest üle ning ta kinnitas, et pubist või poest viskit ostes tuleb kirjeldada meeleolu või olustikku, mida sa naudid. Ning siis antakse sulle õige. Noh, nendel pisikestel pudelitel ei olnud meeleolu kohta suurt midagi kirjas.

Ütleks nii, et see esimene oli vist isegi kõige parem, aga halb ei olnud ükski. Kas ma just poest neid edaspidi ostaks – seda ka mitte, aga kui on külmarohtu vaja, siis kurku ära see ei põleta ja välja ka ei sülita. Sellist räiget alkoholi maitset neil ei olnud, pigem oligi mingite muude nüansside kogum.

Hr Kahemilline proovis ära ka neli kohalikku õlut. Jäi rahule. Kohalik, Aberdeeni külje all tehtav Brew Dog jääb järgmiseks korraks. Või ülejärgmiseks.

Reede õhtul enne Hr Kahemillise saabumist hotelli jõudes ja check-ini tehes sain jälle veidi targemaks. Kui hotell on tehtud ajaloolisse hoonesse, siis ei ole sugugi ka peretoa puhul enesestmõistetav, et tualett ja vannituba on igas toas olemas. Ei. Neid oli koridoris kaks tükki. Kui ikka toa kirjelduses pole eraldi välja toodud, et WC ja vannituba on toas olemas, siis võivad need vabalt ka kolmetärnises hotellis koridoris asuda.
See info on kasulik neile, kes Šotimaale tuleku osas jutust kaugemale kavatsevad jõuda. Lubajaid on olnud rohkem, kui meil kahepeale sõrmi, aga mulle teadaolevalt pileti ostnuid veel pole.

Loomaaeda pandasid vaatama me ei saanudki, sest loomaaed teatas reedel, et ilmaolud on sellised, mis loomade ega inimeste turvalisusele mõeldes väravaid lahti teha ei luba. Tuulisevõitu oli tõesti ning laupäeva hommikul hotellis hommikusööki süües nägime ka midagi lörtsilaadset. Hiljem sõidu ajal sadas ka, aga üldiselt oli nii nagu ikka – ilmataat hoidis meid ja lasi tähtsamad asjad ära vaadata ilma, et oleksime pangetäite kaupa mingit jama krae vahele saanud.
Sellel pildil on Birnami tamm, mida mainib Shakespeare oma “Leedi Macbethis”. 900 aastat vana ning viimane Birnami tammesalust. Sildilt tamme juures võis lugeda, kuidas see tamm on koduks sadadel putukaliikidele. Lähemalt uurima minna ei saanud, sest tamme taga paistab Tay jõgi, mis ajas korralikult üle kallaste. Teisel pool Tay jõge on Dunkeldi linn ning alles kaht linna ühendava/eraldava silla peal seistes sain aru, et see on seesama linn, kus Kutiga 2017 aasta suvel peatusime. Lihtsalt eelmisel korral sõitsimegi autoga üle jõe. Tahtsime ka siis seda tamme vaadata, aga ei osanud otsida.
Igal juhul oli mul jõe kaldal selle silla peal tõeline déja vu tunne. Nagu oleks olnud siin. Ja siis vaatasin lähemalt mõlemale poole silda ning sain aru, et olemegi ju….. Kutt väitis, et ei mäletanud ning isegi siis, kui talle Instagramist pilti näitasin, ei meenunud talle.

Vasakul pool seda silda on igavesti vägev katedraal ning puuks pügatud rododendronid, erinevat värvi. Paremal pool aga parkla ning piknikuala. Me jalutasime toona mõlemal pool silda, seekord sõitsime autoga üle silla ning paremale, mäenõlva pidi üles.
Sealsamas lähedal on ka The Hermitage, mõnus poolteisekilomeetrine matkarada kose, väikese majakese, koopa ning väidetavalt Šotimaa kõige kõrgemate kuuskedega. Pikad ja jämedad olid need puud küll, mitte ainult kuused vaid männid ka. See, et vett oli palju, tähendas ka kose juures imelist vetemängu. Mis veel muutis selle metsaraja põnevaks ja salapäraseks, olid rohelised samblikud ja sõnajalad puudel. Oli natuke müstiline, kuidas peenikesed raagus oksad, aga üleni rohelised, vee kohale kummarduvad. Üks väike kollaaž nendest okstest, sest see, kuidas valgus neile langes tekitas tõesti tunde, nagu oleks kuskile muinasjuttu sattunud.

Kosk ise oli ka muidugi võimas. Ja need suurte puude ladvad pea kohal õõtsumas. Metsa all nägime ka mitut kändu, kuhu oli münte sisse pandud. Selle kombe kohta internetist infot otsides sain teada, et need on õnnemündid. Münte pannakse ainult kändudesse puu hingehaldjatele, et need aitaksid soove täita.
Komme on sajandeid vana, nagu ka mündid, mis nendest mahakukkunud puudest leitud on.
Mis ehk Šotimaal ringi reisides veel oluline teada – ka sellistes kohtades nagu The Hermitage, hoidke mündid endal taskus. Kui loodus ise on vaatamiseks tasuta, siis parkimise eest on viisakas maksta. Ilmselt turismi kõrghooajal on ka järelvalve suurem ja parklad/piknikukohad rohkem täis. Samas, tualett ja infokiosk oli seal ka täitsa olemas, rada ilusti tähistatud ja hooldatud.
Ka enamik losse tehakse lahti alates 2. aprillist ehk siis suviseks hooajaks. Lossi aedades saab praegugi ringi jalutada, ja seda võimalust kasutasime me ka nt Perthi juures asuva Scone palee juures. See on olnud aastasadade jooksul Šoti kuningate/kuningannade kroonimispalee. Praegu, kui Šotimaal on oma parlament ja ministrid, annavad nemad seal ametivande.

Nagu ülaltpoolt vihjamisi lugeda võis, siis pühapäeval nägime hülgeid, delfiine ja lund. Tegime sellise korraliku tiiru ja mägedes saime isegi natuke lumesõda mängida. Lechtis, kus Kutiga suusatamas käisime, tegime peatuse ja käisime söömas.
Mulle väga meeldib Šotimaa mägede avarus. Cairngormis on see veel eriti hästi tajutav. Lääne-ja Põhja-Šotimaal pole lihtsalt veel käinud, ainult piltidelt näinud. Õhk liigub ja valgus mängib, pilvede liikumist on maapinnalt näha. Praegu on kanarbik pruun, aga kui see ühel hetkel õitseb, siis on mäeküljed imeilusad ja kutsuvad. Samas, nagu raamatutest lugenud olen, siis peab olema ettevaatlik, sest kanarbik, mustikad jms Eestis tuntud rabataimed annavad märku pehmest, soisest pinnasest ning meeles on ka see, kui Aunega esimest korda Šotimaal olime, kuidas põlvist saati märjaks sain, kui üritasime aia taga mägiveiseid paitada.

Sain mitu korda muiata, kui Hr Kahemilline liiklusest rääkis. Ta on üsna kogenud ja tasakaalukas autojuht, sõitis Mallorcal nagu Miška mägiteedel ja kiirteedel, aga Šotimaal teatas, et unustagu ma ära tema rooli panek. Ringristmikud olid talle eriti arusaamatud, kuigi minu arvates ristmikel parempööre on veel hullem. Ringristmikel valepidi sõita oleks veider, sest kaar läheb ju teistpidi….
Ehh, ma arvan, et aprillis, kui ta nädalaks tuleb, on ta juba üsna harjunud ning julgeb rooli taha istuda küll.
Esmaspäeva hommikul sõime kiluleiba (aitäh Aune nii kilude kui ka maitsva leiva eest). Sadas. See oli seni ka ainus päev, kus üldse mingitki päikesekiirt ei näinud. Seevastu sain Hr Kahemillist Edinburghi transportides sõita paksus lumepudrus, tihedas vihmasajus ning ütlesin talle ka, et Šotimaa nutab tema lahkumise pärast. Tagasi tulek oli nukker, kuigi teeolud olid paremad. Aga kõik on nii, nagu talle ütlesin: mul on kahju, et ta läheb, aga ma olen õnnelik ja tänulik, et ta tuli, oli ja ta nautis, et ta tundis ennast meie juures hästi ning siinne loodus meeldis talle. Uute seiklusteni!

The post Millal kogesid viimati midagi elus esimest korda? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kas nüüd ostad endale auto? 🚘🚗

Birgit — Sat, 11 Jan 2020 22:23:00 +0000

Just nii küsis minu käest täna tasuta autoabi mehaanik. Mis seal salata, eks ma mõelnud olen, aga ega mõttest pole kaugemale jõudnud. See tähendab, et ma isegi ei tea, mis pildil oleva masina sarnased maksta võiks. Lihtsalt pole uurinud. Aega on selle kiire asjaga. Enne harjutame veidi rohkem valel pool teed sõitmist. Või siis õigel, sõltub, kummalt poolt vaadata.

Oot-oot, aga mis autoabi, onju? Ei ole mingit postitust vahele jäänud. Hommikul oli kiire kodust ära minekuga, sest öö otsa tuulutas nii mõnusalt, ja teada oli, et südapäevaks peame raudselt huskide pargis olema, et neid loomi nunnutada saaks, aga enne oli vaja veel Dunnottari loss üle vaadata, mis on omamoodi Aberdeeni sümboliks, kuigi see asub hoopis Stonehavenis, mis on Aberdeenist mõnevõrra lõuna pool. Muljeid loe altpoolt, sest meil on seiklusi olnud omajagu, ja tahan need ajalises järjekorras edastada. Eilne päev algas juba seikluslikult.

Meil oli siin külmalaine. Õues ja toas ka. ❆Reaalselt olid villud (villased sokid, kes ei tea), lisaks lambavillased sussid jalas ja no jalad külmetasid. Jopega istusin, näpud jääs, ja kirjutasin tõlketööd, kohvikruus kolmandat tiiru mikrolaineahjus kuumaks köetud. Juua ei tahtnud, aga hea käsi soojendada. Isegi Kutt arvas, et veidi jahe on. Kui õues oli lihtsalt -6 kraadi, siis toas oli jahe seetõttu, et gaasikütte boiler lihtsalt ei töötanud. Kui kolme tunni jooksul külm juba ajudele hakkas, siis saatsin majaomanikule pildi, kus näitas 12 kraadi ja teatasin, et “veidi jahedavõitu on”. Et kõik asjad justkui peaks olema nii nagu on, aga urisema see värk ei hakka. Surve maas, teatasid nad. Lubasid päeva peale läbi tulla. Etteruttavalt võin öelda, et koju tulles oli elamine mõnusalt sosu.

Olin eelmisel õhtul auto broneerinud kella 11ks, ja kuna ühtki kinnitusmeili polnud tulnud, siis tundus see kõik väga imelik ning helistasin enne takso tellimist helistasin, et küsida, kas broneeringuga on ikka kõik OK. Selgus, et ei olnud ning sellesse punkti saaks nad mulle auto tellida alles kella 15ks. See ei sobinud kohe kuidagi, sest siis poleks olnud mõtet enam linnast välja sõita – esiteks töönädala lõpp ja teiseks – ka lähimatesse kohtadesse oleks jõudnud videvikus.

Tegin uue broneeringu, seekord lennujaamast. Kui autot broneerite, siis lugege ka väikses kirjas asju, sest mina nende lugemise käigus avastasin, et Sixt broneerib erinevate asjade deposiidiks teilt £3000. Jap, minul küll nii suure limiidiga krediitkaarti pole.

Üldiselt on siin ka see seaduspära, et mõistlik on võtta ca nädalaks. Erinevused 2-3 päeva ja nädala vahel on hinnas minimaalsed. Kuna meil muud sõitmist nädala sees pigem pole, siis jäi ikkagi 48h.

Taksosse istudes tahtsin juba valele poole istuda. Jälle. Kuigi olin broneeringu teinud 14.30ks, istusime kodus ca 12 paiku taksosse ja suundusime lennujaama. Lootsin, et ehk saab veidi varem kätte, kuigi süsteem ei näidanud. Nii oligi. Klienditeenindaja sõnul on nädalavahetusel autorendiga Aberdeeni lennujaamas suhteliselt vaikne aeg.

Võin öelda, et 100%, kui olen rääkinud, et kolisime Aberdeeni ja oleme Eestist, siis on šotlased väga rõõmsad olnud. Siiralt lisatakse, et nautige ja nad hindavad ka seda, et reaalselt tööd otsin. Sama oli ka taksos ja autorendi juures.

Nii, autot vastu võttes tegime tiiru peale ja pagasiruumi juures andis teenindaja mulle võtmed, et hüpaku ma esiistmele ja siis autos annab allkirjad. “Nii, ja juhiuks on teisel pool,” teatab ta mulle, kui olen omast arust õige suuna valinud.

Lisana kaasa ostetud GPSi suunda me otsustasime mitte usaldada. Kuna selle interneedusega on siin ses mõttes kehvasti, et 6GB maksab £15, ja Tele2ga kaasa saadud 10GB õnnestus mul esimese 7 päevaga sirgeks lüüa, siis lootsin, et GPSi arvelt (muidu kasutan Waze’i) saan mega-ja gigabaite kokku hoida. Juba esimese viie minuti jooksul saime aru, et seda seadet usaldada ei maksa, sest kaardid on uuendamata, mis tähendab, et sattusime kruusateele ja lõpuks tupikusse. Waze (kuigi mägedes mobiililevi puudulikkuse tõttu kippus ühendus kaduma) juhatas ilusti roosa lossi juurde, mis peaks olema kõigile tuttav, kes on Disney Tuhkatriinu filmi vaadanud.

Kodust väljudes oli telefonil akut ca 60%, aga kuna teadsin, et saame GPSi, väga ei muretsenud. Lossi juurde jõudes oli akut 34%. Siis juba muretsesin. Otsisin taskust kindaid ja….. “Alan, me oleme päästetud!” Leidsin taskust vajaliku juhtme ning autol oli ja USB pesa. Jehhuu!

Tuul hakkas tõusma ja raputas autot kiirteedel päris korralikult. Kui taksojuht hoiatas, et ma ringteedel valesti ei paneks, siis need on mulle alati loogilised tundunud ja õige pea harjusin ka ristmikel esmalt üle parema õla kiikama. Okei, veidi harjumist nõudis nt kahe-või kolme reaga ringristmikel reastumine, aga mis on palju keerulisem, on parempööre mitme sõidureaga ristmikul. Ka sellega harjus. Koju jõudsime eile ca 18 paiku, ja ütleme nii, et alles pärast poes käimist (oli ju hea võimalus osta asju, mida on käe otsas raske tassida ja mis võtavad palju ruumi) ei otsinud ma käigukangi parema käe juurest. Endal oli ka naljakas sõrmi vastu ust toksida.

Õhtul oli veidi keeruline see, et klaasipesuvedelikku ei tulnud. Mõtlesin, et okei, ilmselt ei pandud seda lihtsalt. Tundus imelik, aga pikalt ei juurelnud selle üle. Ostsime ühe kanku. Poe parklas jooksis juhe kokku, sest olin taskulambi valgel kogu rooli, põranda ja kõik loogilised kohad juhi istme juures üle vaadanud, aga seda naga, millega kapotti lahti teha, lihtsalt ei ole.

Kutt tuli ka otsima. Kutt selle naga ka leidis. Kõrvalistuja põlve kõrguselt. Jah, kõrvalistuja istme juurest. Kui selgus, et klaasipesuvedeliku paak oli silmini täis, siis jäi see variant, et ehk on düüsid kinni külmunud, aga kuna järgmiseks päevaks lubas ja oli ka 12-13 kraadi sooja, siis ei muretsenud. Küllap sulab lahti. Seda enam, et õhtul hakkas vihma ka tibutama ja see päästis.

Ei sulanud. Kiirteel oli ühel hetkel vastu päikest esiklaas nii hall, et tõmbasin tee äärde, kus on hädaabi peatuspunkt. Meil polnud autos vett ka, aga hakkaja eesti naine leiab ikka lahenduse. Seekord oli selleks tee äärest korjatud kulu – lasin Kutil kapoti lahti teha, avasin klaasipesuvedeliku paagi kaane, kastsin taimekesed sinna sisse ja pesin esiklaasi. Hea kõrge koht oli, sai jope tuulekindlust proovida. Oo, taskus oli ka salvrätikut. Pikalt juurdlemata, kas sinna on või pole tilkuvat nina pühitud, kastsin selle ka klaasipesuvedeliku sisse. Sellega oli kohe palju parem esiklaasi nühkida.

Dunnottari juures selgus, et kuigi kodukal oli kirjas, et loss on lahti, siis tuul oli liiga tugev ja lossi endasse turvalisuse kaalutlustel ei pääsenud. Sellest polnud lugu, sest nagu piltidelt ise vaadata võite, siis värvide mäng oli imeline ja Põhjameri võimas. Mere kohal paistis päike, teisel pool olid tumedad pilved, mägede kohal hall. Tuul lükkas meid muudkui lossi suunas. Väike koseke kaljude vahel. Üliäge tunnike vaatamata sellele, et lossivaremete vahele tuleb teinekord tagasi tulla. Meie olime seal ca 45 minutit, aga kahtlustan, et koos lossi külastamisega peaks planeerima sinna vähemalt kaks tundi, et saaks rahulikult vaateid nautida ja võib-olla ka natuke mööda radu kõndida. Ilmataat hoidis meid, sest meie autosse saime, hakkas tibutama, see pesi puhtaks esiklaasi ning kui olime paar miili sõitnud, siis sadas täiega.

Huskyhaven on kelgukoerte teemapark, mille avastasin täiesti juhuslikult Google Mapsi abil piirkonna huviväärsusi otsides. Seal on erinevad võimalused rakenditega sõita ning ka lihtsalt nn kennelituur, kus saab ca 20 koera nunnutada, silitada, harjata, lasta neil enda käsi või nägu lakkuda ning jah – osa neist lubab ka end kaisutada. Soovitus: pange selga sinna riided, mille määrdumisest teil eriti kahju pole, sest meil oli võimalus ka kuuekuuste kutsikatega mängida ning isegi osa suurematest kasutas võimalust oma käpajälg pükstele teha. Noh, ja muidugi rikastasid nad riideid oma karvadega.

Pärast seda võttis peremees Wattie McDonald meid uuesti kokku ning selgitas, miks ja kuidas kõik alguse sai. Nimelt on mees läbinud Alaska kelgukoerte maratoni ning oli ühel aastal ainus, kes tõi kõik 16 koera ka elusa (ja enam-vähem tervetena) finišisse. See, millist ettevalmistust on vaja teha, kuidas tema avatud olek ja valmisolek pakkuda ka meelelahutust päästis tema külmakahjustusega sõrmeotsad ning millist varustust läheb vaja, see kõik oli väga aus ja liigutav. Samuti nägime ja kuulsime, kuidas ta on leidnud võimaluse soodsaks ja kvaliteetseks koeratoiduks. Kaks tundi jälle läinud nagu niuhti. See ruuge iludus, kellega ma selfie tegin, on Koko.

Kõigi 26 koera nimed hakkavad K-tähega. Koko on hästi “jutukas” ning ka peremehe enda üks lemmikutest. Esimene koer, keda mina patsutama hakkasin, oli aga pererahva sõnul pigem häbelik, aga see häbelikkus läks üle, kui saba juurest sügama hakkasin. Koko on ka alumisel parempoolsel pildil ning alumisel vasakpoolsel pildil on kuuekuused kutsikad, kellele meeldis hirmsat moodi minust hammastega kinni võtta. Kas teadsite, et huskysid hakatakse õpetama nende sündimisest saati?

11. jaanuari kolmas objekt oli The Den and Glen, mis on teemapark. Õues ja sees. Õues on kokku miksitud erinevate muinasjuttude tegelased, kohalikud sümbolid nagu helikopter ja Loch Nessi koletis, aga ka uppuva paadiga Robinson Crusoe. Hästi palju erinevaid losse, karusselle, turnimisvõimalusi. Kutt arvas, et suvel peaks tagasi tulema. Sobib lastele, kes vajavad ja tahavad liikumist.

Ca 10 naela eest sai lunastada mõlema sissepääsud – nii sise-kui ka väliparki. Kuna kell oli sealmaal, et varsti hakkas hämaraks kiskuma, siis võtsime tunnikese õues oleva üle vaatamiseks. Seda enam, et olin kutsunud autoabi, sest puudus igasugune tahtmine halli esiklaasiga sõita. Äge oli selle teeninduse puhul see, et pärast telefonikõnet saadeti kohe link, kus said jälgida, kaugel autoabi sinust on. Vahepeal tulid veel SMSid arvatava saabumisajaga ja lõpuks ka auto number, mida vaadata. Noh, seda poleks olnud vajagi, sest ega teisi kollaseid kaubikuid seal ei liikunud ka. Noormees küsis kohe, kas sealt üldse minu kasutusaja jooksul on vedelikku tulnud, vastasin eitavalt ja ta pidas äärmiselt tõenäoliseks, et see jubin, mille ta ära vahetas, läks katki eelmise kasutaja ajal. “Kui vedelik oli külmunud, siis üritati pritsida,” selgitas ta. Muide, ma poes ei näinudki jahedama ilma vedelikku kui -10 kraadi jaoks.

Mõne minutiga oli jubin vahetatud, allkiri näpuga (sic!) tahvelarvutisse pandud, ja meil oli kohe palju rõõmsam koju tagasi sõita.

Ahjaa, täna enam käigukangi paremalt ei otsinud ning kiirteel julgesin püsikiirushoidja ka 72 miilile tunnis seadistada.

The post Kas nüüd ostad endale auto? 🚘🚗 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.