Ma väga-väga tänan kõiki, kes leidsid selle 10 päeva jooksul aja, et minuga kohtuda. Ma olen südamest õnnelik ja tänulik igaühe eest, kes tuli kas õnneliku teekonna ametlikku või mitteametlikku peatuspaika või helistas, et uurida kus ja millal ma liigun. Oli neid, kes ei pidanud paljuks ise sõita ligi 100 kilomeetrit. Mul on hea meel, et ma suutsin pidada endale antud lubadust suunata oma energia neile, kes on kohal. Sest nemad tulid kohale. 

Aitäh ka kõigile neile, kes meile öömaja (ja süüa) pakkusid, kes võtsid töölt vabu päevi, et pikendada koos olemise aega. 

Kui räägin meist, siis mõnikord olime me Hr Kahemillisega kahekesi, teinekord oli Kutt ka kaasas, mõnes kohas ka Emps ning ühel ööl ka superäge Anniki! Reiliga tantsitud tantsud Kohila “kesklinnas” oli ka muidugi omaette elamus. Nendega tutvusin ma Buduaari algatatud 60päevase väljakutse raames, kus Reili käis välja mõtte tantsida iga päev vähemalt 3 minuti pikkuse loo järgi. Anniki oli kolmas, kes kampa lõi. Vahepeal oli meid suisa vist 6 või 7, aga me kolmekesi panime kõik 60 päeva jutti. Meil oli youtube’s oma nimekiri ka lauludest. Mõni laul oli päääääris huvitav, ja noh, mis siin salata, eks ma ise lisasin ka sinna nimekirja laule, mis oleks päääääris huvitavad. Nüüd on see 60 päeva möödas, ja tegelikult oli rohkem kui tore. Kohati kaootiline, aga alati nauditav. 

Nagu ka Eestis viibimine, kuhu mahtus mõnusalt vimkasid (tegin ise ja tehti mulle) ning meeldejäävaid kohtumisi. Varahommikune Vargamäe üllatas täiega. Hommik oli samasugune udune nagu raamatus pilt. Ka minu elu esimene raamatuesitlus Müüsleris. Päeval, kui olin Age juures juuksuris, marutas Müüsleris korralikult: oksi lendas, vesi lainetas. Aga õhtu…. kuldne päikeseloojang ja puude vahelt hiilivad udusiilud. 

Armsad ning omataolised olid ka kohtumised ka Paides Teatrikohvikus, Tallinnas Alar Krautmani terviseakadeemias ning Tartus Domus Dorpatensise majas, kesk maast laeni raamaturiiuleid. Kokku umbes 65 inimest. Kas ma olen rahul? Jah. Sest numbrist olulisem on see, et kõik need 65 inimest ka päriselt kuulasid. Nii palju, kui ma nägin, siis päriselt kuulati, esitati küsimus, naerdi, neelatati pisaraid. Tartus olles ma isegi mõtlesin, et Raekoja plats siinsamas, üle 200 inimese kindlalt kohal, säti end Suudlevate Tudengite juurde ja saaks öelda, et esitlusel oli 200+ inimest, aga see tunne, teadmine, et tegelikult need inimesed ju ei kuula, isegi kui nad kuulevad, see oleks hävitanud selle õhustiku. 

Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis hulgimüüki esimesest tiraažist ei jätkunud, kuid raamatut on võimalik osta siiski päris mitmest kohast.

• Järvamaal on see müügil Paides, Järva Teataja toimetuses ning Järva vallas, A.H. Tammsaare
  

  muuseumis Vargamäel. 

• Müüsleri ja Köisi kandis tegutseb ka raamatuingel Pille, seega Koeru kandi rahvas saab ka tema kaudu varusid uuendada. 
• Tartus on raamat müügil Jalaka tänaval Armastusest Inspireerituna poes. Sealt saab ka pakiautomaati tellida. 
• Tallinnas siis minu armsa ema ehk Lahemaa Looduskooli kaudu. 
• Setomaa rahvas saab raamatuga lähemalt tutvuda Obinitsa galeriis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare juures ning seal on ka tellimisandmed kirjas. 
• Viljandis on mõned raamatud Ülle Puu kunstigaleriis. Ülle Puu on kunstnik, kellega teeme Facebookis Lood ja Maalid nimelist videomaalide projekti. 

Kuhu #õnnelikteekond praeguseks jõudnud on? Prantsusmaa, Šveits, Soome, Rootsi, USA (Colorado), Uus-Meremaa, Iirimaa, Hispaania, loomulikult Suurbritannia (nii Inglismaa kui ka Šotimaa). Võimalik, et mõni riik veel, sest ega ma tean ju vaid neid, mida mulle öeldakse.

Maakonnad, kuhu ma sel Eestis viibimise korral ei jõudnud, on Lääne-, Hiiu- ja Saareaa ning Ida-Virumaa. Teistes maakondades sai viibitud lühemat või pikemat aega. Sai käidud Pärnus Shanoni järgi tantsimas (see-eest mere äärde päikeseloojangut vaatama ei jõudnud), ja ka Setomaa metsades mesilasi päästmas ja mustikaid söömas. Jah, isegi seeni korjasin. Kahel hommikul ärkasin koos päikesega ja mitmel õhtul uinusin päikesest hiljem. 

Kui ma võtsin praegu ette selle 20 asjast koosneva nimekirja, siis 6 asja jäi järgmiseks korraks. Näiteks Elroni asemel sõitsin ikkagi bussiga, sest ma ei tea, millisest aiateibast ma esialgse rongiaja olin meelde jätnud. Järve-ega merevette ma ka end ei kastnud, sest välistemperatuur polnud minu jaoks sobiv. Ma võin käia ka 16kraadises vees ujumas, aga välja tulles peab õhk soe olema. 

See-eest sain väikest õetütart lennutada, väikestelt suureks kasvanud vennapoegadelt (ja paljudelt teistelt ka) kallistusi. Avastasin, et ristitütar on üle pea kasvanud ning sain hüüdnime “välismaakas”.   

Kalju Paldise Metsakuurortis kirjutasin tulevasel järvesaarel kännul istudes hümni sõnad, Ülle Puu salongis aga sündis järjekordne videomaal Facebooki otseülekande ajal. Saunas sain käia suisa 3 korda, neist ühel korral ka vihelda, sest Hr Kahemilline tegi spetsiaalselt kaseviha (nagu ka 3 aastat tagasi meie esimesel saunaõhtul). 

Elus esimest korda käisin ka kilesaunas. Paar “elus esimest korda” oli veel, aga need jätan enda ja asjaosalis(t)e teada. Piusa liivadel ei istunud ma õhtupäikeses, vaid pärastlõunases hoovihmas, mis oli jälle teistmoodi imeline. See kontrast kuldkollaselt märja ning roosakalt valge liiva vahel. 

Toredaid hetki on palju, ja seetõttu ka postitus tavalisest pikem. 

Mohni saarele ei jõudnud, sest tuulejumal otsustas, et raamatu esitlus peaks toimuma paadis. Nii me siis istusime, Harti paadikuuri ees, sama vanas kaluripaadis nagu ta ise. Mohni oleks muidugi vahva olnud, samas – raamatuesitlus paadis, Mohni taustaks, on ka lugu, mida rääkida. 

Kutt oli muidugi väga kurb, sest see oli esimene suvi tema mälestustes, kus ta üldse Mohni ei saanud. See pettumus oli talle raske, aga õnneks Skypark ja teaduspark leevendasid seda. Ütlesingi talle, et need olid kohad, mida oli tal võimalik külastada ainult seetõttu, et Mohni ei saanud. Graafik oli ju tihe, poleks välja mänginud. Vaatame, ehk oktoobris, kui siin on kahenädalane koolivaheaeg, õnnestub taas tulla. Samas, nagu 2020 on hästi õpetanud – pikki plaane teha ei maksa, sest poliitikutel võib midagi muud mõttes olla. Seda, et tegemist on osaliselt poliitikaga, tunnistasid ka UKs asuvate saatkondade esindajad, kui siinsed eestlased tõstatasid küsimuse, et “kuidas Hispaaniast tulles ei ole karantiinikohustust, aga Eestist, kus suhtarv madalaimate tipus, on?” ja siis vastati avalikult sotsiaalmeedias, et “lobitöö käib, et Eesti sinna nimekirja saada.” 

Hea meel oli Hartvigile üle anda merepruuliga Šoti viski, pruulikojast, mille akendest näeb merd. Old Pulteney viskit tehakse linnas nimega Wick, mis oli kunagi Euroopa heeringapealinn. Pruulikoja moto on, et nad tõusevad iga päev koos tõusuga ning meri on põimitud kõigega, mida nad teevad. Kes inglise keelt mõistab, saab siit rohkem teada. 

Šotimaa jookidest kõneldes, siis neljases seltskonnas proovisime ära veel mõned Šoti viskid (lasin ühel kliendil endale välja valida koos Hartvigile mõeldud viskiga) ja ka kaks Šoti gini (ühe ostsin siit kaasa, teist maitsesime Pärnus Vorsid ja Vahvlid nimelises söögikohas). Ütleme nii, et viskidest meeldivadki pigem need meremaitselised kui turbalõhnalised. Ning gini’l on hoopis teine mekk, kui seda lahjendada leedriõie toonikuga, mitte mingi suvalisega. Meil oli Aune sünnipäeval õnne – elu esimese gini-kogemuse segas kokku mees, kel oli nii teadmisi kui ka kogemusi. Aitäh, Paul! VoVas mekitud gin oli isegi parem kui Hr Kahemillise valitud õlle. Tema sõnad, mitte minu. 

Kui Eestisse tulles oli öö lühike, siis tagasi tulles oli päev pikem – sel moel võib iseloomustada reisimist Eesti ja Šotimaa vahel. Ühest küljest tõesti ajavahe, aga teisalt ka reisimise aeg. Oli see Eestisse tulles ju poolöine, kuigi saabumine oli Eestis mõnusal ennelõunal. Tagasi koju jõudsime veidi enne kella 19 õhtul. Lend oli sujuv, rahulik. Lugesime raamatut, tegime mõned pildid. Edinburgh tervitas meid vihmaga. Päev varem oli Šotimaal olnud sadu nii tugev, et paljudes kohtades olid taas teesulud, sest muda oli teedel ning üleujutused. Mida lähemale rong Aberdeenile jõudis, seda rohkem päikest pilvede vahelt paistis ning need 3 päeva oleme saanud nautida sooja ja päikesepaistet. Sooja pole küll 28-29 kraadi nagu Eestis ega ka 37 nagu Lõuna-Inglismaal, kuid ka see 23-24 on väga mõnus. 

Seekordne lahkumine Eestist oli teistmoodi kui 30. detsembril. Seekordne saabuminegi oli teistmoodi. Nagu ka esimesed päevad. Uuesti kohanemine. Teistmoodi virrvarr alateadvuses. Samas selgus ja kindlad soovid, tugevad tahtmised. Ning tänulikkus. 

Üks asi, millest Eestis käies aru sain, olin see muutunud mina. Märkasin olukordi, kus käitusin teisiti kui oleksin käitunud aasta tagasi. Julgus enda eest seista, enda eneseväärikust hoida, vajaduseta oma otsuseid õigustada või välja vabandada. Julgus toetada oma väljaütlemistega neid, kelle toetus on mulle hindamatu, märgata neis omadusi, mis minus endas vajavad arendamist, kuid on mulle eeskujuks. 

The post Lühike öö ja pikk päev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui olime juba peaaegu bussipeatuses, tuli meelde, et väljatrükitud pardakaardid jäid maha. Sain naha soojaks joosta, üksiti võtsin siis kaasa ka ID-kaardi ja märkmiku, kus järgmiste päevade info kirjas. Teile tegin sellise plakati. Võtke aeg, loodan väga teiega kohtuda.

Nagu näha, siis Järvamaal on suisa kolm ametlikku peatuspaika. Sest see on Eestimaa keskel ning siia on ka mujalt mõnus tulla või teha peatus pikemale sõidule.

Mitteametlikud kohtumised on ka Viljandis, Pärnus, Võru ja Värska kandis, seega – kel raamatusoov või pühendus raamatust puudu, andke märku, siis saan täpsemalt juhatada, millal ja kus põgusalt peatun.

Tulles tagasi eilsete seikluste juurde, siis bussijaamas oli veidi segadust, kuskohast see megabus väljub, aga lõpuks nägime kärtskollast sinisega silti ning igaks juhuks küsisime üle ka. Põnev oli see, et kui ma pileteid ostsin, siis näitas, et sellele bussile on vaid 5 vaba kohta. Tegelikkuses oli bussis kokku maksimaalselt 10 inimest koos juhiga.

Valged suveööd on tõesti võrratud. Kui alguses oli mõte, et magan bussis, siis päikeseloojang nende vihmapilvede vahelt oli sedavõrd hingemattev, et ei raatsinud. Need läänetaeva värvid mägede vahel, kuldsed tipud-  nagu purskavad vulkaanid. Tõeliselt kaunis. 

Olin Sillelt uurinud, et mil moel sinna lennujaama selle bussiga saab, sest lennujaama see buss otseselt ei sõida. Teatasin siis bussijuhile ka, et Edinburghi kesklinna me siiski ei tule, kuigi pileti oleme sinna ostnud. Üks peatus enne meie väljumist ütleb bussijuht meile, et ma kontrolliksin üle, et see 747 ikka sõidaks. Et olukord on ikkagi selline nagu ta on. See bussijuht päästis meid. Päriselt ka. Sest muidu me oleks sirgete jalgadega välja astunud ja ei tea kui kaua seda bussi oodanud. Ja see koht ei asunud isegi linnas, vaid ca 30 minuti kaugusel linnapiirist. Jeerum. Ei tea, kas sinna taksotki oleks saanud, kell oli ju 23 läbi. Lapsega kuskil kottpimedas.
Nii, siis bussijuht soovitas vaadata number 100 bussi. Sellega me olime enne ka Edinburghis lennujaama läinud ja õnneks see oli käigus. Aga ka vähendatud liinidega: viimane buss väljus kesklinnast 00:15 ja siis oli järgmine kell 4 hommikul. Mitte, et meil kiire oleks olnud, aga sellisel juhul oleks lihtsalt tulnud südaöösel 3,5ks tunniks miski hotell leida linnas.
Bussijuht vajutas aga veidi kõvemini gaasipedaali ning oli 15 minutit enne graafikut kesklinnas. Vahepeal jõudsime ajada mõnusalt juttu, küsis kuhu me läheme, ja kui mainisin, et pole 7 kuud perekonda ja sõpru näinud, aasis ta: “Kas teil siis neist pilte polegi?” Kiitsin teda hea nalja eest.

Kui üle 4th Bridge’i sõitsime (see on see hästi uhke sild Edinburghist põhja poole), siis rääkis ta, kuidas Šotimaa on ainus riik maailmas, kel on kõrvuti 3 silda, mis on kõik eri sajanditest. Kusjuures raudteesild on ka 150 aastat vana ning selle ehitamisel hukkus üle 90 inimese.

Teel kesklinna näitas ta meile veel uhkeid hooneid, mõned erakoolid asuvad ikka väga uhketes lossides. Samuti seletas mitu korda, kus on bussipeatus, kuhu minema peame: “Üle tänava, siis keerate paremale ja siis lähete vasakule poole teed, ja esimene peatus. Number 100. Kui buss tuleb, tõstate käe üles,” õpetas ta ikka mitu korda. Ju siis teadis, et ega eestlased lollid pole, aeglaselt ja kolm korda rääkides saavad ilusti aru. Lõpuks luges veel sõnad peale: “Ja oma perele öelge, et pilte vaadata tuleb odavam.” Ma lõõpisin siis vastu, et me oleme sellised kallistavat tüüpi, ja käime ikka seekord ära, kuigi temaga on väga tore.

Kui üle tee läksime, vilgutas meile tulesid ja lasi isegi signaali. Lehvitasime talle. Kutt oli ka õnnelik, arvas, et tegemist oli kõige toredama bussijuhiga, keda ta üldse on kohanud. See episood tõi mulle meelde põhjused, miks ma üldse Šotimaale kolimisest unistama hakkasin. See inimeste abivalmidus läks mulle hinge. See, kuidas nad annavad endast kõik, et sa turvaliselt pärale jõuaks.
Igal juhul jõudsime sujuvalt lennujaama ning nüüd ootame Ryanairi pagasileti avamist.

Teie minge otsige Facebookis üles Lood ja Maalid, sest sel nädalal sai 50 videomaali täis. Sajani läheme ikka välja, eks edasi ole näha.

The post Öised seiklused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

1. Kohtuda nendega, kes mind ootavad. 
2. Jagada lugusid. 
3. Kallistada kalleid. 
4. Vedeleda rohul ja vahtida pilvi. 
5. Külastada vabaõhuüritust või mõnda kontserti. 
6. Nautida mere ääres päikeseloojangut. 
7. Sõita esimest korda elus Elroni rongiga. 
8. Istuda õhtupäikeses Piusa liivadel. 
9. Ennast merevette kasta (järvevette võib-olla ka). 
10. Naerda, pisarateni, korduvalt. 
11. Saunas käia. 
12. Süüa kirssidest (mitte murelid) isu täis. 
13. Süüa mustikaid ja metsmaasikaid (peost). 
14. Teha parima sõbrantsiga mõned kokteilid. 
15. Süüa Sämmi grillis sealset lõhet. 
16. Süüa tädi Lea marineeritud kurke suitsuvorstiga mustal leival. 
17. Süüa kodust kartulisalatit. 
18. Süüa värsket kartulit ise korjatud kukeseente kastmega. 
19. Süüa koduseid vahvleid. 
20. Süüa pehmet masinajäätist.  

Jah, mõningaid asju saan siin endale ise ka teha, näiteks värsket kartulit kukeseenekastmega, aga limiteeritud transpordivõimaluste tõttu pole veel juhust olnud. Seevastu nt hapusid kirsse kui selliseid siin mina pole müügil näinud. Mõtlen praegu, et kas 5kg kastist piisab mulle (turult saab paberredeliga kiiresti korjatud) või jääb väheks.
Mere ääres saan ma siin nautida päikesetõusu, aga loojub ta mägede taha. Küllap ma jõuan sinna poole saart ka, kus ta Atlandi ookeani kukub, aga vahelduseks vaatame Läänemerd.
Merevette ma kastsin ennast eile ise ka. Kolm korda. Oli karastav, ja kindlasti mitte üle 16 kraadi. Väljas oli küll soe, telo näitas 22 kraadi, aga päikese käes tundus soojem.
Ujumiseks ilmselt seda päris nimetada ei saa, kuigi 10 tõmmet ujusin iga kord küll enne, kui põlve vastu liiva ära kraapisin jälle. Käisime eile nimelt taas mere ääres, võtsime päikesevanne ja mina käisin vees ka. Kutt ehitas liivast tunneleid.
Mingi hetk tuul pööras ja kus siis hakkas liiva lennutama. Kolm korda vahetasime asukohta, aga ikkagi saime seda peenikest liiva nahal tunda. See on päris valus, kui see suure tuulehooga tuleb, imepisikesed terad, nagu teravad nõelad nahal.

Aberdeeni liivaluited ja rand.

Koju jõudes oli siis aimata ka, et saime veidi päikest kah. Triibud on mõlemad peal, aga ei midagi hullu. Vaharit peale ja tõmbab kenasti tagasi.
Olen avastanud, et mulle meeldib rannas raamatut lugeda. IFFi raamatu lugesin läbi, ja Marek Sadama “Tulbid ja bonsai” on samuti rannas loetud. Ega seal rannas muud teha pole ka, sest moblalevi on suht kehva. Vaevu üks nõrk pulgake.

Kutt kärutas mulle jätsi välja.

Eestisse tulekust rääkides, siis olen püüdnud logistika tekitada nii, et võimalikult vähe oleks sõitmist
ja sinna sõitmise sisse mahuks võimalikult palju kohtumisi. Arvestades, et plaani on võetud lisaks Tallinnale märkimisväärne osa Järvamaast, aga ka Viljandi, Pärnu, Raplamaa, Tartu, Võru-ja Setomaa, siis läheb põnevaks. Ahjaa, Mohni on ka kavas jõuda. Lisaks enda logistikale on ju ka vaja Kuti logistika välja mõelda.

Raamatuesitlustest on praegu kindlalt paigas kolm. Läbirääkimised käivad ka Paide ja Tartuga, aga kuupäevad-kohad-kellaajad selguvad hiljemalt algava töönädala lõpuks.
28.07. kell 20 Müüsleris Saare seltsi hobusetallis
31.07. kell 6 hommikul Vargamäel
31.07. kell 16 Tallinnas, Kalamajas, A.Krautmani terviseakadeemias.

Kõik sündmused on tasuta, ja kõigil, kel raamat juba olemas, saavad soovi korral sinna pühenduse ja autogrammi. Kel raamatut pole, siis oleme ca 150 hoidnud just nende esitluste tarvis, seega võtke kaasa sularaha. Raamatu hind on 12 eurot, kui ostad 5 raamatut korraga, on tükihind 10 eurot.

Sel nädalal panin veel siin 2 raamatut posti. Üks läheb Šoti kirjanike ühenduse presidendile, teine NESLIBi loojale ja tegevjuhile. Lisaks kirjutasin ja salvestasin videosse luuletuse, mille kirjutasin kohalikule heategevusorganisatsioonile MISS, kes toetab katkenud rasedusega peresid. Septembrisse sai kirja veel esinemist/koolitust, seega tagasi tulles tuleb hakata neid ette valmistama.

Uue töönädala plaan on igal juhul enam-vähem paigas. Eks väikseid asju tuleb juurde, aga üldiselt näib kõik klappivat. Tulge siis jutuõhtutele! Elu on ju näidanud, et isegi lennukid ei sõida alati.
Kohtumiseni juba Eestis!

The post Ma ei teagi, mis nüüd saab😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eelmine nädal oli hästi toredalt õpetlik selles osas, et kui soovid kirja paned, siis ole valmis, et need ka täituvad. Nüüdseks juba üle kuu aja tegutseb meil siin ka kohalik 5:30 hommikuklubi. Ma mai alguses kirjutasin kohalikus emadest ettevõtjate FB grupis eestlaslikult ääri-veeri, et “näe, osalesin sellises klubis Eesti, ja väga tore oli, andis päevale vunki juurde, et äkki keegi teab mõnda sellist klubi ja äkki ma ikka võiks ühineda.” Noh, nii hästi viisakalt-tagasihoidlikult. Sest ma olin ikka 98% kindel, et kamoon – ainuüksi Aberdeenis juba üle 200 000 inimese, lähipiirkonnas kokku ca 300 000, ja paljud nii varakult üleval, et mõni klubi ju ikka on? Igaks kümneks juhuks lisasin, et “noh, kui te ei tea, kas siis oleks huvilisi, et teeks koos?”
Mul läks siis kiireks. Praeguseks on meid juba üle kümne, täna hommikul liitus üks naine ka Glasgowst, aga on ka üks eestlane, kes elab Iirimaal, üks Eesti eestlane ja ülejäänud on Aberdeenist ja selle lähiümbrusest. Meil on pundis ka üks joogaõpetaja ja pilatese-instruktor, seega nemad jagavad omavahel seda, kes meile 5 minutise virgutusvõimlemise teevad, siis on kaks meditatsiooni-guru (minu väljend, mitte nende määratlus), kes pea tühjaks ajavad, ja igasuguste muude asjad hulgas me kirjutame ka üles 3 asja, mida me elus veel pole, aga mille saabumiseks oleme valmis.
Eelmine nädal oli mul 3 hommikut järjest, kus läks täpselt täide see, mis kirjas oli. Okei, ma natuke pidin ikka ise ka liigutama, aga üllatusmoment oli siiski.
Üks nendest oli seotud transpordiga. Neljapäeva hommikul kirjutasin märkmikusse, et “saan kõne transpordifirmalt, ja selgub asjade kohale jõudmise aeg”. Kui asjad Tallinnast ja Rae vallast peale said, siis oli juttu, et jõuab kas neljapäeval või reedel. Noh, neljapäeva hommikuks oli kärsitus juba kuklakarvad krussi tõmmanud ja tegin ise kõne transpordifirmasse Eestis. Vastus oli, et “homme helistatakse, õhtupoole saabub.” Okei, mõtlesin, et sellega on nüüd klaar ja unustasin täitsa ära, mis ma olin sinna kirja pannud. Läks vast paar tundi mööda, kui võõras kohalik number ekraanil. Et nemad sellisest kullerfirmast ja kas ma olen pärastlõunal kodus. “Jah, olen küll.” “Meil on teile saadetis, autojuht tuleb pärastlõunal.” Viisakad tänusõnad ja väike mõttepaus. Okei, ma tellisin küll Amazonist aiakiige, aga see pidi saabuma juulis. Hmm. Eestist pidid asjad saabuma ju reedel… Äkki on need ikkagi Eesti asjad? Lootus tõstis pead.
Alates kella 15st ei tulnud töö tegemisest eriti midagi välja. Jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet iga suurema müra peale. 15 minutit enne 17 auto jõudis. Aga minu lootus polnud eriti suur, kuna see parkis ennast üle tänava ja pigem naabrite maja kohale. Jäin siiski köögiaknale passima ja autost välja tulnud autojuht lehvitas mulle. Siis läks kiireks. See euroalus, mis sealt tagaluugist paistis tekitas emotsiooni, nagu päkapikk oleks maja leidnud. Kutt tuli ka trepist nii kiiresti alla, et kannad ka vaipa ei puudutanud. Tema lootis oma koomiksitele.

Tassisime ruttu asjad tuppa, emme oli “natuke” kommi ja Eesti toitu pannud. Must leib oli küll liiga lühikese realiseerimisajaga  – täna hommikul sõime viimased viilud. Suur rõõm oli ka Kristeli õmmeldud seelikute üle, samuti Hr Kahemillise saadetud snäkkide jms eest. Oma puusanõksuvideo eest võidetud Sinu Naise plaadi sain ka kätte. Kiiresti sobrasin läbi ka dokumendikasti – ja ei leidnud ID-kaardi paberit. Kuti omasid leidsin küll. Isegi 4 tükki, ja mõtlesin, et mida värki – ta pole nii vanagi, et võiks 4 ID-kaarti üle elanud olla.
Raamatud jätsin meelega viimaseks avada. Tegin seda otseülekandena, mida saad järele vaadata siin.
Ma küll arvasin, et kuna olen neid nii kaua oodanud, siis vist panen ühe ööseks padja alla ka, aga ei pannud – virn oli laua peal.
Nii, järgmisel hommikul kirjutasin märkmikku, et “täna leian oma koodid üles ja saan IDkaardi lukust lahti”. See oli enne kella 6 hommikul. Kella 11ks oli rahutus kasvanud selliseks, et ma jätsin kõik oma toimetused pooleli ja võtsin eelmisel õhtul ära pandud dokumendikasti (see oli hiiglaslik) uuesti lahti ja veendusin, et see paber peab seal olema, sest selles kastis on kõik asjad, mis olid mul kirjutuslaua sahtlis ja dokumendisahtlis. Täie veendumusega asusin selle kallale ning kahe Kareda valla aasta naise raamitud tunnuskirja vahelt ma selle paberi ka lõpuks leidsin. See möire, mis mu suust tuli ehmatas Kuti oma toast välja. Alla ta ei tulnud, kuigi väitis, et “see võib kõhu lahti võtta”. Ju siis ikka ei võtnud. Igal juhul olid mul kella 13ks päeval nii koodikaart lukust lahti kui ka vajalikud ülekanded tehtud. Aitäh pöidlahoidjatele! Mõttejõud aitas kaasa.

Reedel joppas veel ka sellega, et läksin raamatuid postkontorisse ära viima ning lõpuks ometi oli ilm, mida mulle Šotimaale tulles lubati, aga mida ma olen selle aja jooksul (juunis saab 6 kuud) kogenud umbes kolmel korral: horisontaalne nõelterav vihm ja tuul.
Nii kaua, kuni ma mulliümbrikke juurde ostsin, tekkis mõnus järts postkontori leti taha. Kell oli umbes 16.30. Järtsus seistes (2 meetrite vahedega) kirjutasin aga mõnusalt aadresse ümbrikutele ja lohistasin end edasi. Kell oli 16.43 ja tädi leti taga oli üsna närviline, sest järts oli välisukseni (ca 6 inimest). Et oli reede, ja postiauto oli juba kohal, teatas tädi üle saali, et andku head inimesed andeks, aga tema teenindab peale mind veel maksimaalselt 1 inimest.
Keegi suurt lärmi ei teinud, aga minule esitas ta küsimusi, mida mu käest varem pole postkontoris küsitud (ja ma olen üsna mitu korda käinud kirju ja pakke posti panemas).
“Kas esimene või teine klass?”
Möh?? “Mis te arvate, et oleks õige?”
“Seda peate teie teadma.”
“Ma tõesti ei tea, kunagi pole küsitud.”

“Mis siin sees on?” (ainus küsimus, mida on enne ka küsitud).
 “Raamatud ja šokolaad.”
“Mis selle paki väärtus on?”
“Eee…. £25”.
“Kas katate selle osa, mis on üle £20.”
Mul tekkis selline lühis, et seda vist oli silmist ka näha. Mul oli sellest tädist kahju – nii lolli näoga klienti kui mina, pole tal vist ammu 10 minutit enne tööpäeva lõppu olnud.
“Jah, katan,” otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna, teadmata, mida see tegelikult tähendab.
“Kas esimene või teine klass. Esimene klass maksab …. ja teine klass….”
Kõik läksid lõpuks teise klassiga. Me lõpetasime 2 minutit enne kella 17 ja minu teenindamise ajal oli tädi teatanud ka minu järel seisnud pakikoormaga mehele, et ei jõua teda teenindada.
Seda tohutut vedamist tähistasin limonaadipurgi ja paki krõpsudega. Vihma käes, pargis. Minu moodi, veidi ekstreemse ilmaga.
Londonisse ja lähiümbrusse on pakid igal juhul kohale jõudnud, loodan, et Eestisse saadetud kirjad ja pakk jõuavad ka mõistliku aja jooksul.

Laupäeva hommikul tundsin, et see tormituul on täna minu purjedes ning kirjutasin enesekindlalt märkmikku: täna näen delfiine. Või noh, midagi sinnakanti. Vaatasin siis tõusu aja kah ära ja sättisime Kutiga end sadama suunas. Sinna on selline tore 4 miili jalutada. Lained olid ägedad ja vesi tuli mööda treppe üles. Üht eriti julget kajakat sain ka pildistada. Päriselt, meetri kaugusel olin oma kaameraga temast – siruta käsi välja ja süga sulestikku.
Jõudsime sadamani välja, seal oli üks vanem proua Mary, kellega ajasime juttu, ja ta kahtles, kas ikka siinpool sadamas neid näeb, et ikka peaks sinna Greyhope’i lahe poole minema. Mulle aga tundus, et nägin delfiini seljauime. Parasjagu läks üks pisike paat välja, ja siis oli juba selgesti näha, kuidas kaks delfiini ujusid sadamasse. Päris akvatooriumisse välja. Tegid ka kaks-kolm kaunist hüpet ja jehhuu- see ainus pilt, mille tegin, oli täiusliku hüppega, see-eest videos on ainult veidi ujumist näha.
Kuigi oli tuuline, oli soe, olin taas täitsa lühikeste varrukatega ja sain kah endale päikesetriibud näkku ja käsivartele. Tegelikult on siin mitu raksu sooja suveilma olnud, Lääne-Šotimaal on kahel või isegi kolmel korral 27 kraadi sooja olnud. Siin Aberdeenis on veidi jahedam olnud, “vaid” 25 soojakraadi. Ma olen nendel päevadel tööd teinud ja end päikesepistest säästnud. 

Pühapäeval sai rändamiste mõttes veidi rahulikumalt võetud, ilm soosis kirjatöö tegemist. Üks mu siinsetest klientidest on Still Tours Scotland, mis korraldab reise kohalikesse viski-ja ginikodadesse. Eks lossid ja kogu muu Šotimaaga seostuv on samuti osa neist. Neile kirjutatud pressiteade äratas huvi – ühendust võtsid kaks suuremat kohalikku meediaväljaannet, seega olid nad väga rahul ning eelmisel nädalal sain ülesandeks kaardistada Šotimaa ägedaimad lossid, vaatamisväärsused ja tegevused. Ühest küljest koostada n-ö TOP, aga teisalt leida ka selliseid avastamata pärle. Kuigi nende numbrite ja meiliaadresside tabelisse panemine oli üsna tüütu, õppisin ma Šotimaa kohta selle 10 tunniga ehk rohkem kui muidu 10 päevaga. Palju on selliseid atraktsioone, mille peale isegi ei tule – näiteks on võimalik olla sul pistrikutaltsutaja – õppida mingeid lihtsamaid nippe. Ning et Šotimaal on olemas oma jääronimissein, – sisetingimustes – mis on aasta läbi kasutatav.
Seda, et Aberdeenshire on nn losside maakond, kus on ca 300 lossi, teadsin enne ka, aga selle uurimustöö käigus sattusin nii mõnelegi, mis on müügis. Mõni maksis £10 miljonit, aga mõnusa restaureerimisprojekti saab soodsamalt kui Range Roveri ehk £130 000 naela, kuigi autos on mugavusi ilmselgelt rohkem kui selles kauni asukohaga Knockhalli lossi varemetes.
Nüüd on mul endal ka selgem ettekujutus, et kui hakkan marsruuti kokku panema, siis millistesse lossidesse Google Mapsi peal tasub sisse põrgata ja kuhu mitte, sest need on kellegi elupaik või seal on lossi meenutamas vaid vaevumärgatav küngas.
Ettevõttele tuleb vaikselt kliente juurde ning sel nädalal saadan siin samuti raamatuid laiali. Jah, neile meeldib. “Kerge, aga tähendusrikas lugemine”, “mu uus lemmiktegevus enne magama minekut”, “kaunis ja värviline”. Eh, eks ikka võib ju eestlaslikult mõelda, et “ju nad on lihtsalt viisakad” ja lasta kahtluseussi ennast närima, aga kellele see kasulik on?
Pealegi, kuulsin ma juba Eestis ja olen siingi korduvalt kuulnud, et ma “pole üldse eestlase moodi”.
Nii et see niuksumine ja enda madalamaks mõtlemine tuleb asendada millegagi, millest kasu on.

Neljapäeva hommikul kavatsen kohaliku aja järgi hiljemalt 2:30 tõusta, sest kell 4 hommikul kohtun ma juba fotograafiga. Teeme mõned promopildid. Kui küsisin Iska käest, et “kuidas sulle meeldiks selle fotošuudiga täiesti hullu panna?” läks ta elevile ja palus, et räägiks lähemalt. Siis ma mainisingi, et “päikesetõusu ajal on kõige parem valgus”. Enne olime juba Pinterestis mingid pildid valmis vaadanud, et mis stiil meile meeldib. Äge. Ma olen väga põnevil.
Täna lähen vaatan üle, kui kõrge veetase täpselt on, kuna hommikune tõusuvesi jõuab ka jõkke. Siis teab, kas peame osa kohti muutma või saame pildid ära teha enne, kui vesi kõik üle ujutab.

The post Olete südamest tänatud! 🙏 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Minu suureks rõõmuks on ka tagasiside raamatule just selline, nagu mu sisetunne ütles. Hetkel, kui inimesed nägid olemasoleva raamatu pilti, saabusid tellimused ja kasvas ka hooandjate arv.
Praegu, kui seda postitust kirjutan, on eesmärgist puudu napp 100 eurot ja mõned tunnid veel toetamiseks aega. Kes 2. juuni kuupäeva sees seda postitust loevad, ja soovivad ettevõtmist toetada, siis seda saab teha SIIN. Palun vali endale sobiv summa ja auhinnavahemik. See ei pea olema see number, mis on loetelus, võid valida enda lemmiknumbri, on see 3, 16 või hoopis 21.
Otsustasin eile õhtul saata igale toetajale ka väikse lisaüllatuse!
Nagu seal kirjas on – toetust kasutan kirjastuskulude katmiseks. Mis raamatu esialgsesse tiraaži puutub, siis Hooandja on ka praeguseks ainus 100% kindel võimalus raamat endale saada, sest kuigi arvestasime esitluste jaoks 150 raamatut, siis praegune kogemus on – inimesed ostavad neid 5- ja 25 kaupa. Jah, mõtleme juba lisatiraaži peale, aga selle eelduseks ongi see, et saame esimese tiraaži kulud kaetud. Suur osa on olemas, koera sabaots on ainult jäänud. Pöial pihku. 

Suurtesse raamatupoodidesse esimesest tiraažist miskit ei jõuagi, küll aga saab seda juba praegu osta A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt, samuti Lahemaa Looduskooli kaudu ning lähipäevil ka Armastusest Inspireerituna e-poest.
Esitlustega on nii, et praeguse seisuga lükkuvad need, kus soovitakse minu isiklikku kohalolu, juulikuusse. Eeldusel, et lennuliiklus taastub ja Suurbritanniast saabunutel kohustusliku karantiininõue maha võetakse. Veel kõvemini pöial pihku. 
Mul on varbad ka kronksus, et selles dokumendikastis, mis koos muu Eestist tuleva asjade laadungi ja raamatutega tuleb (oi, selle orgunn oli logistiline ime), oleks ka minu ID-kaardi koodid, sest kiire otsinguga Tallinnast neid ei leidnud. Kui ma alguses arvasin, et noh, mis seal ikka – jalutan konsulaati ja saan uued kaardid, siis tutkit brat, praegu. Eesti konsul Aberdeenis oli küll kiire vastama ja väga abivalmis, aga üleriigiliste ja rahvusvaheliste piirangute ees on ka tema võimetu.
Üldiselt sain teada, et mul on suisa 3 suurepärast varianti oma blokeeritud ID-kaardi probleem lahendada.
1) Tellin uue ID-kaardi – see võtab 6 nädalat.
2) Lendan Londonisse, kus asub Eesti saatkond, ja mulle väljastatakse uued koodid. Õnneks saan lennupiletid krediitkaardiga osta, küsimus on ainult, kas see kvalifitseerub “hädavajaliku reisimise” alla ning ilmselgelt peaksin lapse kaasa võtma, sest 12-aastane päev otsa üksi kodus olla ei tohi. Lennugraafikuga pole veel kursis.
3) Lendan Eestisse ja taotlen neid PPA-st. Jah. Päriselt sain ka sellise soovituse PPA telefonile helistades.

Ma eelistan kõigest hingest seda varianti, et need koodid on selles dokumendikastis ning ma saan suurepärase PUKi abil oma kaardi lukust lahti. Sest noh – Eesti kontol raha on, aga ligi ei pääse. Vaata ja imetle palju tahad, aga ülekandeid teha ei saa. Digiallkirjastada dokumente ka ei saa. Mobiil-IDd ka teha ei saa, sest seal läheb ju ka PIN-2 vaja. Nii et, palun – äkki aitate pöidlaid hoida?

Seekordse postituse lõpetan tänusõnadega. Mu ema on kogu selle protsessi juures näidanud end küljest, mida ma ei olnud varem märganud. Ütlesin talle eile, et kui Venna on valge juut, siis tema on helesinine araablane. Ma olen meeletult tänulik talle selle töö eest, mis ta info jagamisel on teinud. Kuigi – ka tema oli üllatunud, kui raamatu avas. Nii piltide kui ka sisu osas.

Suur tänu ka Järva Teatajale, raadio Elmarile ja Star FMile, kes on aidanud sõnumit inimesteni viia. Loomulikult kõigile toetajatele Hooandjas, raamatu tellinutele ja info jagajatele. Ning neile, kes on julgenud tagasisidet avalikult jagada.

Ma lähen nüüd istun akna alla ja ootan seda autot. Küll ta ükspäev ikka tuleb ja siis saan mina ka raamatut hoida. Ma luban, et teen otseülekande sellest.

The post Nüüd võiks mõneks ajaks pöidlad pihku panna✊ appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Selle postituse alguses on siis natuke (kahju)rõõmu neile, kes tahaks lugeda midagi, mis meil nässu läheb.
Viimased 24h on kulgenud taas otseülekannete tähe all ning enne eilset otseülekannet Kaiga jõudsin juba veidi närvi minna, sest
1) äpp ei hakanud telefonis tööle ja ma ei saanud neti kaudu sinna sisse;
2) logisin siva arvuti kaudu sisse, siis ei kuulnud Kai’d ega leidnud ka kõrvaklappe.
3) Kui Kai avastas, et tal on mikker väljas, siis tulid sääsed välja (Viljandis, mitte Aberdeenis, sest ma olin toas).
Ja noh, esialgu oli planeeritud 15-20 minutit, aga lõpuks tuli 40 kanti. Vaatajaid on ka praeguseks ca 500, seega tulemus oli suurepärane. Alati saab muidugi paremini.

Täna hommikul oli veel üks otseülekandena promoüritus ja sama asi täna õhtul kelle 22 Eesti aja järgi. Kuulun Kirde-Šotimaa nais-ettevõtjate ühendusse ning iga kuu lõpus on selline avalik (veebi)üritus, kus VIP-liikmed saavad 3 minutit, et rääkida endast ja oma tegemistest.

Kes nüüd õhtust tahab vaadata, siis Eventbrite lehe kaudu saab tasuta regada sellele. Hommikune läks ca 45 min ja esinejad on tähestikulises järjekorras st ma olen kolmas.
Hommikune esinemine läks ikka veidi pekki küll, ja mitte ainult minul. Kellel oli 2 ühesugust slaidi, kellel oli 2 tk ära jäänud, ja noh – minul – olin küll pannud telefoni “mitte segada” režiimile, aga millegipärast tuli ikkagi telefonikõne läbi ja see katkestas esinemise ära.
Õhtul sihime täiuslikkust.

Ja nüüd kolmas asi, mida saan järgmine kord paremini teha. Ma olen nüüdseks aru saanud, et oma sõnumi edastamisel – millise raamatuga täpselt tegemist on – olen ma üsna suures arenemisruumis (mis on teatavasti kõige suurem ruum maailmas). Iseenesest on see väga hea – pole hirmu, et seinad või lagi ette tuleb.
Ma olen ääretult tänulik kõigile, kes on seni Hooandjas aidanud unistust täita ja/või raamatuid ette tellinud. Iga summa on oluline.

• Seal tulbas olevad summad ei tähenda, et peaks valima selle summa. Sa võid valida ükskõik, millise summa Sa ise soovid. On see siis 3, 5, 13 või 27 eurot. Need numbrid on seal selleks, et kuskilt ma pidin määratlema kingituste summa piirid. Mulle tundus, et mida vähem ühikuid, seda lihtsam otsustada. Praeguseks tundub, et vist panin sellega mööda.
• Annetamiseks ei ole vaja krediitkaarti, see käib nagu tavaline pangaülekanne. 
• #õnnelikteekond #becominghappy ei ole mingi õnnelikuks saamise õpetus ega nipinimekiri, see ei ole minu elulugu ega  klišeed elutõdedest. 
• Mis see siis on? See raamat ühendab looduse ja mõtteviisi moel, mis on samaaegselt uudne ja ajatu, kerge ja sügavmõtteline, julgustav ja rahustav lugemine. 
• Pole olemas lõplikku nimekirja asjadest, mis meid igavesest ajast igavesti õnnelikuks teevad. Isegi, kui selle nimekirja ise koostame. See nimekiri muutub koos meiega. 

Huh, ma loodan, et nüüd sai selgemaks.. Raamat jõuab reede hommikuks Tallinna, aga mul on kokkulepe juba olemas, seega saavad ka need, kes on neljapäeva hommikuks Koeru-ja Kareda-Paide kandist raamatu tellinud selle reede hommikul kätte. Videona on väike slaidiseanss raamatu lehekülgedest. 

Ehh, tegelikult läks veel üks asi pekki. See on nüüd see boonuslugu. Mul pole siin just väga palju olnud vajadust ID-kaarti kasutada (digitaalsest allkirjast Šotimaal kirjutan üks teine homme), seega unustasin ma oma PIN-2 koodi ära. Kui ta muidu on mul veel meeles, siis peavaluga mitte, aga just peavaluga üritasin seda kahel korral enesekindlalt sisestada ja valesti. Täna hommikul kasutasin ka kolmanda õlekõrre ära ning mis te arvate, kus mul koodikaardid on? Väga õige – Eestis, Tallinnas, laoruumides kastides. Seega tuleb homseni oodata. 

Ahjaa – boonuslugu nr 2 on see, et ootame, kuni majaomanik toob torumusi. Seniks istume jalad ristis. Säästan teid detailidest – midagi võiks kujutlusvõimele ka jääda. 

Kas järgmine kord võin tagasi heade uudiste lainele minna?

The post Mõni asi läheb ikka pekki ka 😆 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Alustan kohe eilsete pomm-uudistega. Neid oli nii mulle kui ka Kutile. Kutt sai enda golfivarustusele olulist täiendust. Varasematelt jalutuskäikudelt oli ta ju leidnud 2 golfipalli: ühe erkkollasse, teise valge. Kollane pidi olema n-ö harjutuspall.  Golfikepi leiutas ta endale ise – pikast puuoksast.

Üliõnnelik Kutt -golfar

Kuni eilseni, naabritele oli tema golfiarmastus silma jäänud ning naabrinaise isa kinkis talle oma ühe vana golfikepi. Ja üsna mitu palli ka. See võttis Kuti sõnatuks ja ta oli pisarateni tänulik. “Täna vist võtad selle golfikepi kaissu ka,” nokkisin teda. Ega ta eriti vastu ei vaielnud, samas ma kontrollimas ei käinud, kus see golfikepp tal öösel oli. Igal juhul veetis ta õhtul mitu tundi golfi mängides ja hiljem veel rohkem aega kaduma läinud palle otsides. Kahte ei leidnudki. 28ndast maist saab ilmselt päriselt ka golfiväljakutele mängima, tal on naabrimeestega juba kokkulepped tehtud.

Ma ise sain eile samamoodi uudised, mis ikka toored emotsioonid lahti tõmbas. Naersin sõbrannale, et see häälitsuste kaskaad oli segu kiljumisest ja sünnitusega kaasnevast urinast. See oli päris naljakas, kuidas ma loen kirja, kus on pikk sissejuhatus sellest, kuidas konkursitöid oli palju ning neil läks erakordselt palju aega nende lugemiseks, raske oli otsustada ja siis hakkasin uuesti lugema, sest sain aru, et mu töö on välja valitud! No ei ole sellist emotikoni olemas, mis seda rõõmutantsu väljendada suudaks.
Organisatsiooni nimi on Scottish Pen ja ajakiri koondab endas šotlaste kirjutisi üle maailma ning Šotimaal elavate teiste rahvuste töid. Eks ma püüan lähipäevil kindlaks teha, kui palju üldse varem neil eestlastest autoreid on olnud. Järgmise numbri teema, millel kirjutasin, oli “kannatlikkus” ning minu loo pealkiri on sama, mis seekord blogipostitusel: “Elu parimad hetked”. Avaldada ma seda lugu veel ei tohi, sest see peab olema varem ilmumata, aga jagan teiega seda esimesel võimalusel.

Väljavõte raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

See uudis oli minu jaoks nii vägev, et isegi teade lennupiletite tühistamisest 26. maiks ei suutnud mu rõõmu rikkuda. See tähendab, et autogrammide jagamine lükkub edasi mõnda aega, sest millalgi juunis asun ka täiskohaga tööle, kus läheb vaja minu rikkalikku elukogemust ning omaks võetud uut mõtteviisi. Seega enne juulikuud, mil Kutil ametlikult koolivaheaeg hakkab, ma lennupileteid broneerima ei hakka. Niisiis – kõik need, kes on raamatu juba tellinud või Hooandja kaudu mind toetanud, saavad raamatut enne katsuda kui mina. Juba on välja ka mõeldud, kuidas saate pühenduse ja autogrammi ka raamatusse.

Täienduseks veel nii palju, et mõelge rahulikult läbi, kui mitu korda te kuu jooksul kellelegi soovite: “Palju õnne!” ja kui palju on neid kordi, kus oleks tahtnud ka midagi tähendusrikast pihku pista: sünnipäev, kooliaasta lõpp, uus töökoht….
Raamatus on universaalsed, heaolutunnet loovad mõtisklused, kaunite sõnakujunditega lood, mis julgustavad igaüht leidma oma isiklikku õnnelikku teekonda, isiklike valikute kaudu. Ajatu, end praegusel ajal väga oluline. Kaunis ja südamlik kingitus neile, keda soovite seoses lõppeva perioodiga eriliselt meeles pidada või ka lihtsalt kellelegi, kes on kogu sellesse “töö=kodu” virrvarri end ära kaotanud.

Eile, teisipäeval, oli mul ka esimene ametlik õppetund Jamie Jauncey’ga. Olen teda ka varasemates postitustes maininud, ja seda, milline oli tema esimene tagasiside mu debüütraamatule – et see on teravmeelne, soe ja mõtlema julgustav samaaegselt. Aga eile sain aru, et ta on seda raamatut lugenud rohkem kui korra. Kuulates tema mõttekäike ja tagasisidet sain aru, et ma vist olen millegagi hakkama saanud. Temaga mõtisklesime ka raamatu teemadel ja kuidas see siinsel turul uuesti välja anda. Seega, see esialgne 700ne tiraaž on ajas kindlasti väärtust kasvatav. Aitäh, Hele – Sina selle mõtte eelmise aasta suvel mulle pähe panid.

Esmaspäeval oli ka põhjust rõõmustada – mu ettevõte Word Accord sai esimese ametliku tellimuse:
tervituskiri neile, kes tellisid uudiskirja (just saatsin ära ja kiideti heaks) ning privaatsuspoliitika. Ehk siis, sel nädalal saan välja kirjutada oma esimese arve. Huh, peaksin vist mingi blanketi valmis või välja otsima. Kohalik arenduskeskus varustas mind igasuguste raamatupidamispaberitega, nüüd on aeg need käiku lasta.
Pangakonto tegin ka ettevõttele ära – see võttis internetis vähem kui 10 minutit.   Paberitööd on selle ettevõttega muidugi veel omajagu. Igasugused peene nimega plaanid näiteks. Tänagi osalesin ühel videokoolitusel, mis aitab neid pabereid täita nii, et need ka pangakontol numbreid kasvatama hakkavad. Kokku tegin vist kõikide nädalate rekordi: 4 seminari-videokoolitust-koosolekut. Praegu on küll selline tunne, et kõnniks 10 miili järjest, sest istmikul on tooli kuju juba. Ilmselt sellist distantsi täna siiski ette ei võta, aga seda sooja suveõhtut (üle 20 kraadi) lähen naudin kindlasti.

Elmari raadio intervjuule sain ka päris palju tagasisidet, kel see kuulamata jäi, siis nad kirjutasid kokkuvõtliku uudise ning intekat saab järele kuulata siin. Pildil olev Dunnottari loss on Aberdeenile lähedal ning sellest, kuidas me seal Kutiga käisime, aga suure tuule tõttu sisse ei saanud, kirjutasin umbes jaanuari lõpus.

Täna Kai Oja vebinaril panime kõik kirja, et pühapäeval enne kella 14 jõuab meieni rõõmustav üllatus. Arvestades asjade käiku, siis ilmselgelt võib neid isegi rohkem olla ja mul võib olla raskusi järgmine kolmapäev öelda, mis see oli. See tema küsimus, et “mis oli nädala võit” on alati kõige raskem küsimus üldse, sest nii raske on valida. Mis teil nädala võit oli?

The post Elu parimad hetked👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui jaanuaris oli see natuke roheline, siis nüüd oli kõik väga-väga lopsakas. Eriti see keskmine aed, kus oli nii-nii palju erinevat värvi õisi. Muidugi on praegu ka see aeg, kus ka rohelist on kümneid erinevaid tooni. Panen ühe pildi, kus on see lopsakus vast kõige rohkem näha.

Seaton pargi Müüritud Aed

Osa põõsaid on alles õitsema minemas, seega ilmselt lähipäevadel on see värviplahvatus võimendumas. Viimased paar päeva on siin ka jahedamad olnud, seega jätkub ehk õisi vähe kauemaks. Muigama ajas see, et lõpuks ometi näen ma seda, mida mulle Šotimaale tulles lubati: neli aastaaega ühes päevas. Jah, isegi lund olen näinud, midagi, mida pole talv otsa Aberdeenis näha olnud. Ma nokkisin Kutti, et tahtsid lund – nüüd tuleb. Ta vastas, et nüüd tahaks suve. “Nelja kuu pärast saad.”
Seega saime talvejoped taas korraks välja otsida. Isegi Kutt pani kindad kätte. Enne seda oli muidugi olnud pikalt sooja t-särgi ja suvekleidi ilma. See, et lõpuks nüüd sademeid tuleb, on kergendus siinkandi põllumeestele ka. Ning minu potipõllundus aias pääseb ka kraaniveest. 
Sel nädalal oleme päris mitu täitsa uut kohta avastanud kodust ca 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Üks nendest on Broad Hill, mis on täitsa mere ääres. Kohalikud niuksusid, et kes pole ennast liigutanud, siis on päris järsk peatumata üles minna. Oli natuke Tallinnas Nõmme mägede moodi küll.
Kuna selle lähedal oli suur pood ka, ja mõned asjad olid ostmata jäänud, siis käisime sealt läbi. Kutt sai üle eluks vajaliku nipi ka – kuidas käsi mitte maani venitamata poekott koju tuua. Kandsime kordamööda. Jõudsime küll plaanitust hiljem koju, aga Kuti jaoks oli see jalutuskäik üks parimatest, sest ta leidis keset võsa ja tühermaad endale teise golfipalli. Tema suur unistus on hakata golfi mängima ja nüüd ta siis organiseerib endale varustust. Tegelikult on noorte varustus ca 50 naela, seega on tal täitsa reaalne võimalus see summa ise kokku koguda.

Nendel jalutuskäikudel olen veelgi enam veendunud, kui mõnusa elukeskkonnaga paik on Aberdeen. Metsloomad elutoas just ei ole, aga hülged kesklinnas (mõni neist puu otsas) on midagi, millega oleme heas mõttes harjunud, jänesed, kitsed ja hirved, rääkimata haigrutest ja meriskitest, need on kõik oma silmaga nähtud. Ma arvan, et ma olen selle nelja kuuga linnas elades näinud oma silmaga rohkem metsloomi ja -linde kui Kesk-Eestis põldude vahel elades.

Tagasi tulles uute harjumuste juurde, siis treenin praegu täie hooga turundusoskusi. Igas mõttes. Osalen ka kohaliku turundusguru Leona Lewise FB koolitusel, samuti IG nähtavuse koolitus Estelle Keeber’iga. Eestlastele ilmselgelt ei ütle need nimed midagi, aga siin on nad oma valdkonna tipptegijate seas. 
Muu hulgas tuleb eesmärkidele mõeldes hüljata igasugune võlts-tagasihoidlikkus ning õppida olema julgem nii oma saavutustest kui ka üldse tegemistest rääkida. Pakkuda välja ideid ning koos nendega ka teostusvõimalusi. Mu endine tööandja Järva Teataja on olnud vägagi vastutulelik ning aidanud mu rõõme ja saavutisi jagada. Nii võimalust raamatu ilmumist toetada kui ka praeguseks sõna otseses mõttes tuhandeteni jõudnud ettevõtmist Lood ja Maalid. Linkidele klõpsates jõuate neile artiklitele.
Homme hommikul kell 9.10 Eesti aja järgi olen aga raadio Elmar eetris. See kohustuslik kuulamine pole, lihtsalt kes pole ammu häält kuulnud ega julge mulle ise helistada, siis kuulake raadiost.

Osa inimesi on küsinud, et kui raamat  trükikojas, mis siin enam toetada? Aus vastus: kirjastajale ja trükikojale tuleb arved ka ära maksta. Kolmandiku summast olen ise kirjutades teeninud, kahe kolmandiku osas otsustasin paluda abi. Suur tänu kõigile neile, kes on juba oma abikäe ulatanud kas Hooandjas ettevõtmist toetades, seda infot oma infokanalites jaganud või lihtsalt tellinud raamatuid ette. 
Eestis on plaanis ka väiksed nn raamatupiknikud, kus kuuleb siis lugusid Šotimaalt ja saab raamatusse autogrammi küsida. Olge kuuldel!

The post Uued harjumused. Kutil ja minul ka. appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Nagu öeldud, raamat on trükikojas, ettetellimine käib täie hooga ning Hooandja lehel saab valida endale sobiva kingituse ka. Video filmimisel (need kaadrid, kus mina nähtav olen), oli Kutt kaamera taga. Monteerimise ja helindamises osas kasutasin endise kolleegi abi. Aitäh, Dima! Eelmistest postitustest näete teisi õrritajaid ja kaanepilti ka. Kuigi mind ennast näeb Eestis ja autogrammi saab mai lõpus/juuni alguses, siis annan kohe teada, kui raamat trükikojast kirjastusse on jõudnud ning kes soovib raamatut kinkida juba nt mai viimasel nädalal, siis paneme pakiautomaati!

Sel nädalal saatsin raamatu PDF versiooni ka Jamie Jauncey’le, kes on siis see isik, kelle kursusel sain aru, et ma tegelikult ei pea üldse valima erinevate kirjutamisžanrite vahel, vaid ilukirjandus, äritekstid (blogid, koduleheküljed, sotsiaalmeedia jne) täiendavad üksteist ning eri žanre kombineerides on tulemused kõikides žanrites paremad. Meenutan, et tema on teinud seda juba 30 aasta ning väga edukalt. Rääkisime ka juhendamisest ning saatsin lisaks raamatule ka siin kirjutatud luuletusi ning ettevõtte lehekülje. Ootan põnevusega, mis ta uuel nädalal ütleb. Igal juhul sain ka selle esimese kõnega jälle palju väärtuslikku informatsiooni.

Ma olen viimasel paaril nädalal kasutanud mitmel korral võrdlust, nagu ma oleksin laps, kes pole kunagi kommi saanud, kuid nüüd on lükatud üle kommipoe ukse. Kümned riiulid on maast laeni komme täis. “Võta, mida soovid ja palju soovid,” julgustatakse. Magus lõhn ning värvilised paberid haaravad mu endasse ning ma ei tea isegi, millisest vahest alustada. Kus on see vahe, kus on pähklitega kommid? Need jätaks kohe vahele. Kus on marmelaad? Kus iiris ja piimatäidis? Aga lutsukate riiulid? Vat umbes nii ma ennast tunnengi. Väga õnnelikuna, aga õige natuke segaduses. Kas joosta kõik vahed läbi – see ei tundu ajamahukust arvestades eriti mõistlikuna. Pigem küsida kellegi käest, kes teab. Õnneks tundub, et olen leidnud ka inimesed, kes teavad.

Kutt ka tõestas end sel nädalal. Korduvalt. Ilmselt läks talle veidi hinge, et ma teda väheaktiivseks nimetasin. Keelebarjääri ja motivatsioonilanguse tõttu olid tal kahe nädala jooksul tekkinud mingid võlgnevused. Ehe näide, miks on oluline nädala-ja päevaplaanist kinni pidada ja kuidas see tegelikkuses aitab järge hoida.
Teisipäeval kirjutasin need siis kõik üles – 14 asja. No osa neist olid tõesti sellised, et ei tema ega mina polnud aru saanud, et vihikusse tehtud mata ülesanded tuleb üles pildistada, koostada nendest virtuaalvihik ja seda siis Google Docsis jagada õpetajaga. Aga noh, seal oli ka selliseid asju nagu nädal aega pidada tunnete päevikut (teismeliste poiste lemmikülesanne, ma tean). Samas, muusikas pidid nad aga mängima Dance Monkey laulu virtuaalklaveril, see tuli salvestada ja õpetajale saata. Tõsi, mitte tervet laulu ning õpetaja oli noodid välja kirjutanud, aga nagu arvata võis, ei olnud need mitte Do-Re-Mi, vaid AG ACB jne moel. Google Kõikvõimas tuli tõlkimisel abiks.
Õppevõlgnevuste leevendamisel oli 2 lisamotivaatorit ka. Esiteks – nutitelefoni saab tagasi siis, kui kõik asjad tehtud ja Kriipsujuku vebinarile saab uuesti siis, kui vähemalt kolmandik on tehtud. Lühidalt öeldes – vähem kui 2,5 päevaga tegi ta ära kogu 2,5 nädala asjad. Kuna minu päevad on tihedalt tegemisi täis, siis ajasin ta juba teisipäeva hommikul kell 6.30 üles. Väga õnneliku näoga laps see just ei olnud, aga midagi temas muutus, kui ta päeval kella 17 paiku jooksmas käis. Siis oli nii, et “oota emme, ma teen veel selle ka ära, mul on natukene veel.” Okei…. Temas oli nagu mingi hasart tekkinud. Õhtul küsis ise, et mis kell ma ärkan.

Minu äratuskell heliseb 5:15, sest tõmbasime siin nais-ettevõtjatega kah hommikuklubi käima ning ta otsustas, et tõuseb ka sellisel ajal. “Lähed siis jooksma või?” “Lähen jah.” Läkski. Tagasi tulles hakkaski kohe õppima. Nüüd on ta siis kolm hommikut jooksmas käinud. Kuna täna on siin vaba päev II MS lõpu tõttu, siis kooliasju tal eriti teha polnud, vaatab nutikast Star Warsi ja tudeerib materjale. “Ma olen Star Warsi professor!” nagu ta eile videokõnes Anule Šveitsis teatas. Anuga nad peavad plaani, kuidas Kutti Loovustundide programmides kaasata, sest Kuti nutikus ja energia jõuab ka video vahendusel kaugele. Ehk siis, nagu on ka mõned teised targemad inimesed märganud, et Kutil on võime ka teised lapsed kaasa või “käima” tõmmata. Taaskord mõtte ja täiskasvanute tarkuse koht, kuidas seda võimet rakendada nii, et see tooks tulemusi tagajärgede asemel.

Täna hommikul küsis mu käest, et kas ta üksi supermarketisse tohib minna. Praegu vist pigem mitte, seega pidin lubama, et ei vaata, milliseid lilli ta pühapäevaks ostab, kui homme poodi läheme. Jah, nagu Hr Kahemilline mainis, siis saan kaks korda aastas emadepäeva tähistada. Samas, Kutt on mulle teinekord niisama ka lilli korjanud. Ükskord tuli oma jooksutiirult tagasi ja oli metsa alt tulpe korjanud. Kuidagi on nagu muutunud oluliseks, et vaasis oleks õitsvad lilled ka. Vanasti mulle ei meeldinud lõikelilled. Ei meeldinud see äraviskamise tunne, mis nendega kaasnes. Nüüd olen vist liiga palju näinud videosid, kuidas ära visatakse lilled, mida keegi kunagi ei osta. Olemegi siis poest ostnud lilli, mis on nt allahinnatud, ja toome need koju. Pikendades sel moel nende eluiga ja luues rõõmu.

Ühest projektist tahan veel teile rääkida. Nagu ema ükskord varem juba ütles, siis mul on loovus lahti läinud. Lood ja maalid. Esialgu ainult Facebookis.

Praeguseks on juba kaks nn kuulatavat pilti üleval. Mille poolest erineme? Me pole Üllega päris elus kohtunudki. Oleme näinud ainult Zoomi ja FB messengeri akna vahendusel. Oleme mõlemad Kai Oja õpilased ning kui Ülle avas oma maalisalongi, siis mina avaldan raamatu. Nädal tagasi, pärast Shane Strachani koolitusel kogetut ning Spoken Photography nimelist projekti jälgides tuli mõte: ühendada tema maalid ning minu luuletused. Päris kellegi pealt midagi üks-ühele võetud pole, pigem mitu erinevat asja peas kokku miksitud. Nüüd ongi mul eraldi kaustas ports Ülle pilte, millele kirjutan luuletuse, loen sisse ja monteerin videoks. Iga video on lühem kui minut. “Rebane” ongi päris esimene kuulatav pilt. Kuidas meeldib? 

The post Mitu rauda korraga tules appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Raamatu esi-ja tagakaas

No on ju nii – ma lihtsalt pidin!

Tegelikult hakkavad need juba ära õitsema

Teine asi, mille pärast näpud kirjutama sügelesid, oli asjaolu, et me lükkasime jälle ühe asja siin käima. Kui veel Eestis elasin ja toimetasin, siis osalesin oma mentori, Kai Oja, 5:30 hommikuklubis ja oi-oi, millise energialaksu sealt saab. Siinne ajavahe tähendanuks ärkamist hiljemalt 3:23, et pooleks kaamera ette saada. Noh, laupäeval ja ka täna hommikul ma seda harrastasin. Tõusta ei olnud raske, aga kell 14 päeval kippusid silmad kinni vajuma. Eriti täna, kui eile läks kaanega ca 22ni ja siis hoidis veel adrekas üleval, sest meil oli Aberdeeni naisettevõtjate esimene ühine hommikuklubi. Ma viskasin eile hommikul FB gruppi üsna eestlaslikul viisil küsimuse, et kas on sellist “kellaviieklubi” või kui tõesti ei ole (ma olin üsna kindel, et on, lihtsalt kujutlesin end ukse taha kraapima, et sisse lubataks), kas oleks huvilisi. Mul oli raske üksi järjepidevalt kell 5 ülles tõusta. Kui magasin kauem, siis jäid osa asju tegemata ja kuidagi närvilisem oli ka. Olin vägagi õppinud seda hommikust õppimist hindama, kuid õhtuti kella 22ni põnevaid asju tehes (sh raamatu kujundust) andsin liiga tihti kiusatusele järele hommikul kauem magada.
Lühidalt öeldes, käisin iseendale närvidele ja otsisin õigustust õige raja peale tagasi kalpsata.
Täna hommikul oli meid 3. Homseks vist veel 2 juures. Nii-nii äge lihtsalt. Üks osalistest võtab enda peale väikse füüsilise virgutuse, teine teeb juhendatud meditatsiooni, mina panin kondikava paika, mis tundus sobivat. Teeme tänulikkuse ja vastaskäega kirjutamise harjutusi ka.

Laupäevase tõusmise preemiaks tegin endale pärast hommikuklubi jalutuskäigu päiksetõusu vaatama. Otsustage ise, kas tasus ära.

Päikesetõus Aberdeenis 2.05.2020

Ahjaaa, ja siis oli eile veel üks pommuudis. Minu enese jaoks ka. Aga läheb see sinna kategooriasse, et millest mõtled, selle enda ellu kutsud. Nii nagu oma ettevõttega – Eestis punnisin vastu, et “ma ei tahaaaa, pole vaja.” Siin tegin ära. Täna hommikul oli raamatupidamiskoolitus. Huh, siinne maksusüsteem on nii nunnult mitmeastmeline, et pärdik pea kohal saab korralikult taldrikuid taguda. Samas, mingi esmane ettekujutus on siiski tekkinud. Pean veel nt guugledama, et kuidas ma iseenda eest hakkan sotsiaalmaksu maksma.
Eelmisel nädalal oli väike videokõne Silviga, kes ütles, et see raamat on alles algus, tulevad filmistsenaariumid ja filmid. Ma jälle: “Filmistsenaariumit küll ei taha, see pole minu teema.” Noh, nüüd ma siis istun ja vaatan eilse videokõne märkmetele ning 17ndale maile kui tähtajale otsa. Esmalt lugu ja siis stsenaarium. Ettevõtmise taga on Kaks Eesti Habemikku  Londonis ehk TEB Creative. 50% kursavend ja 50% koolivend ehk Marko ja Ranno. Kaks ja pool tundi videokõnet oli vägaväga produktiivne. Suur tänu usalduse eest!

Kui mõte uitab, uidake siis siia. Umbes selline võiks olla selle sildi tähendus.

Eks te tehke sellest oma järeldused, kas ja kui palju mõtteviis mõjutab. Mina olen küll aru saanud, et sõltumata valdkonnast (isiklik elu, töö) on suhtumine ja mõtteviis palju kindlamad edu garantiid kui aastatepikkune kogemus ja ränk rügamine. Olgu need minu enda või kellegi teise kogemused, jõuan analüüsiga ikka punkti, et kui millestki pidevalt rääkida, siis see ühel või teisel moel ellu jõuab ka.

Homme on jälle väga tore päev. Esiteks on meie naiste hommikuklubi teine kohtumine, meid vist on isegi rohkem kui täna hommikul oli. Päeval on mul aga telefonikõne Jamie Jauncey’ga kelle karjäär on nii mõneski mõttes mulle tohutult inspireeriv. Pöidlad pihku!
Kutist on vähe juttu olnud? Ta on leebelt öeldes koolivälistes asjades väheaktiivne olnud. Nüüd on nutitelefon kindlas kohas mõneks ajaks ja äkki on siis teda vähe tihedamini allkorrusel ja õues näha.

The post Ma lihtsalt pidin! 😇 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.