Minul on olnud mitu koolitust, ja olen ka ise teadmisi jaganud, seega on kooliaasta – tõsi, meile siin väikse hilinemisega – on täiega alanud. Seega on ehk mõistetav, kuidas vahepeal kindlaks kujunenud rütm, kus kirjutasin igal pühapäeval uue postituse, läks jälle veidi nihkesse. 

Eelmine pühapäev võtsin osa 7-tunnisest sotsiaalmeedia kursusest, kus oli põhjalikult vaatluse all sotsiaalmeedia tervikuna. Usina iseõppijana olid paljud asjad tuttavad, kuid minulgi sai 10 lk märkmeid, lisaks pildistasin vähemalt samapalju slaide üles. Seda muide julgustati tegema. 

1. FB ja IG omapära ehk milliseid postitusi kumbki kanal eelistab 
2. Twitteri võimalused: koguda infot, aga ka kuidas säutsumised raha teenima panna. 
3. LinkedIn ja selle uuendused/kiiksud/nipid. Muu hulgas sain teada, mis on minu LinkedIni sotsiaalne müügiindeks ja kuidas see mõjutab minu postituste ulatust. 
4. Mis peaks olema sotsiaalmeedia eesmärk turunduskanalina laiemalt? 
5. Lisaks uusi ideid sotsiaalmeedia sisuloomeks, loo jutustamiseks ja ristpostitusteks. 

Sel pühapäeval võtan osa veebis toimuvast pulmamessist, mis keskendub peigmeestele – ja õpetan kõne kirjutamist, sh vastan peigmeeste küsimustele. Tegemist on kolmandaga, mida AC Weddings&Events korraldab ning seda kantakse ka Facebookis otse üle. 

2. septembril annan aga poolteise tunnise koolituse sellest, kuidas “uue normaalsuse” tingimustes ehk virtuaalsetele ärikohtumistele/messidele koostada esitlus või promovideo, alustades sisu läbi mõtlemisest kuni teostuseni. Eesmärk on, et vabavaraga ja võimalikult lihtsate vahenditega inimene ise selle tehtud saaks. Septembrisse jääb veel kaks veebikoolitust, aga need on kinnises grupis. Samuti on ees kaks rahvusvahelist podcasti salvestust. 

Kutt on siin ka kõvasti Canvaga tutvust teinud ja need logod, kaanepildid, kollaažid jms, mis ta kokku

paneb, on päris muljetavaldavad. Mulle meeldib väga tema värvikasutus. Tal on julgust ja ka oskust neid värve omavahel sobitada. Juuresolev on üks tagasihoidlikumatest, aga seal on ta on julgelt ka neooni kombineerinud, samuti katsetab videote ja animatsioonidega. Kutil on plaan oma ettevõte luua, seega olen julgustanud harjutama ja katsetama eri võimalusi, sest näha on – kõigil ei ole aega ega viitsimist mässata sotsiaalmeedia postituste ilusa kujundamisega, samas on see ikkagi oluline, et inimesed tahaks seda jagada… 

Teisipäeval, kui õmblused ära võeti, sai laps ka üle kahe nädala taas mere äärde. Avastasin, et pilte ma tollest korrast ei teinud. Nautisime kahekesi olemise võimalust, sest tänavad ja rajad olid inimtühjad. Mina nosisin ka põldmarju (jeee, ned on lõpuks valmis), Kutt sai paar hilist vaarikat. Põldmarjad ei ole tema maitse.

Piltide kohta veel niipalju, et sättisin siinsele turule (eelkõige) mõeldes üles oma pildipanga. Igal pildil on kasutamise hind juures. Eriti ränka vaeva ja aega nende üles laadimine ei võta, ja on ütlemata tore, kui sellest sissetulekuallikas kujuneb. Selge on see, et kui ma neid arvutis hoian, siis nad seda kindlasti ei tee.

Pühapäeva õhtusse jäi veel ka üks nn avatud mikrofoni üritus, kus kirjanikud ja luuletajad tõesti üle maailma lugesid oma loomingut. Ma lugesin 3 lugu oma raamatust sh Vargamäe loo eestikeelsena, ja läks vägagi peale. Panin end juba järgmisele ka kirja, vist oli 9. septembril, kui õigesti mäletan. 

Lõpetuseks üks lõbus pilt Balmedie rannast, kus on hiiiiiglaslikud liivaluited. Nii kõrguselt, pikkuselt, pindalalt. Ma saan aru nüüd küll, miks Balmedie rand Šotimaal kuulus on ja miks Donald Trump ühe oma golfiväljakutest just sinnakanti sättis. Pildil on ka üks ilmatuma vahva naine, Zara, kelle elust ja valikutest võiks kirjutada mitu raamatut. Oluline on aga see, et vaid £50 pani ta püsti ettevõtte, omades kaubamärki Love Rara, mis on praeguseks noppinud rohkesti ettevõtlusauhindu ning mis on tuntud üle Šotimaa. 

The post Tagasi kooli! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Õhtul oli väga tore teie kõigiga Marek Sadama virtuaalkontserti nautida.  See on nüüd siis teine Eesti artist, kes mulle siiakanti tervitusi saadab. Nii armas. Aitäh.
Eh, tegelikult me veidi eirasime “sotsiaalse eraldumise” reegleid ka. Istusime naabrite juures. Üksteisest 2 meetri kaugusel. Naistel oma pudelid, meestel oma purgid. Nii tore oli üksteisega lähemalt tuttavaks saada.
Oli imeilus päev.

Kui Eestis praegu koolivaheaeg käib, siis meenutan, et siin oli eelmised kaks nädalat koolivaheaega. Panin sellel vaheajal Kuti punuma. Sõna otseses mõttes. Esimesel õhtul oleks ta vist Chuck Norrise moodi kõik asjad ära pununud, sh mu dresside paelad igast asendist. Iga korraga lähevad soengud järjest uhkemaks. Seega oskavad nüüd mõlemad mehed mulle patsi punuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin teile kohe-kohe üllatust. Paar inimest juba teab, eks osa ilmselt ka aimab, aga nüüd võin välja öelda, sest kirjastusega Rajakaar on kokkulepe olemas ning kohe, kui tutvustav video valmib, läheb info ka Hooandjasse üles. Seega, ilmselt oleks ilus, kui saate seda minu käest teada: annan trükki raamatu pealkirjaga #õnnelikteekond #becominghappy. Tegemist on kinkeraamatuga, kus on minu fotod ning tekstid eesti-ja inglise keeles. Justnimelt, kakskeelne raamat. Miks? Sest meil tänapäeval on juba kõigil tutvusringkonnas keegi, kelle emakeel ei ole eesti keel.
Tegemist on suurepärase kingitusega

• iseendale
• olulisele õpetajale
• koolilõpetajale 
• heale kolleegile
• parimale sõbrale

Trükisooja(d) raamatu (d) saad kätte mai lõpus/juuni alguses, kui oleme nädala jagu Eestis. Jah, ma olen kindel, et lennuliiklus taastub selleks ajaks.

See raamat oli mul 2020 aasta eesmärkide seas kirjas. Kuupäevaks oli 18.04. Võib öelda, et selleks kuupäevaks oligi mul lõplik otsus tehtud ning päev hiljem saatsin eestikeelsed tekstid korrektuuri, praegu on veel inglisekeelsed üle vaatamisel. Ma olen 100% kindel, et Šotimaata poleks seda raamatut sündinud. Vähemalt mitte praegu ja sellisel kujul.

Ühe “väikse asjaga” sain veel hakkama. Tegin oma ettevõtte. No ei saanud enam edasi lükata, inimesi, kes mu abi vajavad, on omajagu ning arveldamine siin on lihtsam, kui on oma ettevõte. Ettevõtte nimi on Word Accord, mis tõlkes tähendab sõnaakordi. Inglise keeles on sõnal accord nii palju tähendusi ja mulle meeldib nii selle kõla kui ka mängulisus. Nii Facebooki lehekülg kui ka kodukas on inglisekeelsed, seega pigem siinsetele klientidele suunatud. Eestis on mul teistsugused arveldamise võimalused, sest eks ole mul sealgi veel kliente. Samas, kui nüüd keegi loeb neid teenuseid ja tunneb, et see on info, mida tema ettevõte vajab, siis ikka võib mulle kirjutada ja eesti keeles ka.
Need kaks “lapsukes” on olnud üsna ajamahukad. Nii ajamahukad, et ma pole 3 päeva õueski käinud. Seega kõik pildid on eelmisest nädalast. Pühapäeval tegin näiteks kirsimoosi.
Ei saa just öelda, et oleks odavam tulnud, kui poe omad, sest tegin sügavkülmutatud marjadest, aga kuna sain “poola poest” neid hapukirsse, siis tundsin, et tahaks sellele magusale kirsile vahelduseks midagi kodusemat.
Kutt tegi ka samal ajal katseid. Seebimulliga.

Ta oli nii ise õnnelik. Harva ta palub, et teeksin pilte millestki, see oli üks nendest kordadest. Ta isegi tegi uuesti selle “triki”, et ma ikka saaks pildi. Mõnes mõttes on ikka täitsa tore koos lapsega uuesti oma lapsepõlve hetki taaskogeda. Kogu see elevus tuli ikka väga tuttav ette.
Kutil on ka loovus lahti läinud. Meil naabrite maja katusel käivad aeg-ajalt kajakad jalgu puhkamas. “Peavad koosolekut,” kommenteeris ta ükskord. Sealt tuli päris lahe lugu, mis ta nendele kajakatele juurde mõtles. Kuna nad on seal üsna tihti, siis on sellele ka lühikesed järje-kommentaarid tulnud. “Kajakad võtavad päikest.”

Ma siia lõppu panen veel neli pilti eelmise nädala jalutuskäigust nõmmele, kus Kutt veetis paar tundi onni ehitades. Ta oli nii õnnelik, kui leidis sealt veel ühe onni. Seda strateegiat, kes selle võis ehitada, mis vanuses ja kuidas nendega liitu lüüa, oli päris tore kuulata. Nõmm ja mereäärsed liivaluited lõhnavad praegu ikka väga magusalt, isegi imalalt. Eks ikka see astelhernes. Ja see, kui pikad need astlad on, on ikka hirmutav. Kutt sai paaril korral näpu veriseks ka. “Ilus, aga valus. Nagu naisterahvad. Ütlevad Sulle valusat tõde näkku.”  

Astelhernes.

Ma olin muidugi üllatunud, kui kollane see kõik on. Õhtuses ja ilmselt ka hommikuses valguses on see kõik väga kaunis. See on hea mõte minna ükskord ka hommikul sinna, kuigi hommikuti tunduvad need mereäärsed päikesetõusud ahvatlevamad. Samas, nõmmelt näeb ka merd. Seega, katsume ette võtta.

Täna pidasime Kutiga ka kiire koosoleku, et millised majapidamistööd on ta valmis enda õlule võtma, sest praegu tuleb mõlemal pingutada. Kui ta nüüd sõnapidaja mees on, siis nõud, prügi ja osaliselt ka pesumasina järelvalve on minu õlgadelt maas.
Eks ta ka elevil, et emmel on “pisness”. “Kuidas Sul läheb, kuidas sissetulekud on?” Tundub, et on onusse, sest no mis tõsiseltvõetav pisness see ikka on, kui 24h jooksul rahajõed voolama pole hakanud. Eks ta ole õige kah, sest tänagi küsis üks kogenud turundusinimene minu käest nõu. 

Scotstown Moor

 Nädalavahetusel peame vist poetuuri ka ette võtma, sest Kutt juba kurtis, et külmik on “nii tühi”. Õnneks sügavkülmas ja kappides veel süüa on. Garaažis on köögivilju ka, seega toormaterjali on. Leiba ja mune võiks muidugi minna juurde ostma. Või minna mugavuse teed ja uurida, äkki enam ei pea toidupoest tarnet kahte nädalat ootama?
Mis delfiinidesse puutub, siis nii palju sain targemaks, et tunnike enne tõusu tuleks minna sadama juurde ja siis nad seal Dee jõesuudmes pidid hullama tõusu ajal. Selle võtaks kah pühapäeval plaani, või mis?

The post Veidi uskumatu endale kah😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma tulin siia teadmisega, et Šotimaal kirjutan valmis oma esimese täispika romaani ning selle kirjutamisega olen samuti sel nädalal tegelenud. Esimene tagasiside testlugejatelt on olnud julgustav. Testlugejate ridades on veel vabu kohti, seega vaprad võivad endast märku anda. Üksiti – kui keegi teab edumeelset kirjastajat, kes lisaks romaanile on valmis kirjastama ka üht ägedat fotodega kakskeelset raamatut, mis sobib hästi kinkimiseks ja korduvaks lugemiseks, siis andke märku. Panen seda just kokku.

Päevad on olnud tegusad ning hetki, kus tõstad jalad diivanipatjadele ja vedeled teleka ees (võid lugeda ka: viid end kohaliku eluga kurssi) tuleb teadlikult võtta. Näiteks eile õhtul, kui Kutt oli merekadettide klubis ja mul oli poolteist tundi isiklikku aega.
Eile oli üldse üks vägev päev ning samal ajal, kui telerist vaatasin tervisesaadet, kus tavameditsiini kõrval tutvustasid arstid ka mitte-medikamentoosseid vahendeid tervise parandamiseks (värske õhu vannid metsas, liikumisele ergutamine kontoris tingimustes, kus hädaabikõnedele vastajad on sõna otseses mõttes laudade külga aheldatud, lihasmassi tähtsus 50+ meestel jne), mõtlesin tagasi samal päeval toimunud koolitusele. Tegemist oli turunduskoolitusega, kus esimene tarkusetera oli minu jaoks see, et kui Su nimi on Paul Smith, keda on maailmas umbes 17 000, siis kuidas eristuda? Kuidas suurendada võimalusi, et inimesed jõuavad Sinuni? 

Selle raamatu kaanel on vastus(ed) olemas. Mul on nüüd see raamat olemas koos autori nimelise pühendusega. Tunnistan ausalt, et ega ma suurt midagi ei teinud selle raamatu saamiseks peale selle, et end sinna koolitusele kohale vedasin. Jah, mõtlesin ka viimasel hetkel, et äkki ei läheks, aga siis tundus nõme mitte minna, kui maailmas tuntud turundusguru kodust 15 minutise jalutuskäigu kaugusel tasuta loengu annab. Ma olen väga tänulik endale, et ikka mineku kasuks otsustasin, kuigi see pärastlõunasele-õhtusele logistikale eriti eksimisruumi ei jätnud. See selleks.
Ma olen absoluutselt veendunud, et hr Paul Smith mäletab mind veel kaua, sest suutsin jätta meeldejääva esmamulje. Panin oma jope nagisse, kleepisin rinnasildi pintsakule, ja muigasin, sest meeskonnatöö jaoks loositud nimi oli POSH.  Kes ei tea, siis see on ansambli Spice Girlsi üks liige, David Beckhami abikaasa, aga tõlkes tähendab see ka šikki. Mulle sobib. Seesama Posh mulle hiljem selle raamatu ka tagas, aga sellest pärastpoole.
Võtsin topsiga vett ja ühe šokolaadibatooni. Suundusin ruumi keskele, lükkasin viimase pool batooni suhu ja mu juurde astub meesterahvas ja küsib. “Kes te olete ja miks te siia tulite?” “Sorry,” pobisesin ja näitasin näpuga suule. “Ei ole midagi, mäluge lõpuni, ma ei lähe siit järgmise kahe tunni jooksul kuskile, sest ma olen see, kes teile täna esineb.” Neelasin lõpuni närimata tükid alla, kummutasin veelonksu takka ja võtsin pakutud käe vastu. Tutvustasin, andsin lühiülevaate, lisades, et “üks osa tagasisidest, mis ma oma tööle turundusspetsialistina sain, oli see, et mu ülemus sai aru, miks on väike-ettevõtjal palgalist turundusinimest vaja ning juhuslikult tehtud agentuuri-turundus ei ole piisav.”
Hr Smith läks selle peale põlema, viis mind veel kahe meesterahva juurde ning esitas neile küsimuse: “Kas teie meelest on igal väiksel ettevõtjal palgalist turundusspetsialisti vaja?” Huuuh. Üks meestest töötas ise turundusagentuuris, teine oli ettevõtja. Aga jah, nad olid minuga nõus ning ka koolitaja kinnitas mu väite õigsust.
Saime veel veidi vestelda, ennast tutvustada, kui koolitus hakkaski peale. Põhjalikud töölehed ja ettekanne andis mulle tohutult enesekindlust juurde: sain aru, et paljud asjad, mida Venna ettevõttes töötades tegin intuitiivselt, on ka tegelikkuses olulised, kuigi sageli vaadatakse neist mööda kui vähetähtsatest. Sain aru, mis on minu tugevused ja ka nippe, kuidas veelgi paremini teha. Süsteem, mida ta tutvustas, sobib nii äriplaani kui ka turundusplaani tegemiseks.
Väga hästi mõtestas ta lahti ka juhi rolli kogu protsessis ja ettevõtte edukuse kontekstis. Olen seda ka töötajana tajunud eri asutustes, kui palju sõltub tegelikult juhi hoiakutest, kuid hästi hea oli kuulda, kuidas keegi, kes on aastakümneid valdkonnas tegev, ja kelle klientide hulka kuuluvad nt Coca-Cola, IBM jpt, sõnastab selgelt mõtted, mis on endalgi peas tiirelnud.
Koolitusel osales ca 30-40 inimest ning loengu lõpus loositi kõikide vahel välja 5 raamatut. Posh tõmmati välja neljandana, kusjuures loosimise alguses ma juba mõtlesin, et nii tahaks seda raamatut võita. Ma olin vist ka ainus, kes siiralt ja valjult rõõmustas selle üle.
Mulle sellised kindlad süsteemid, mis jätavad võimaluse ise endale sobivad vastused leida, hullult hästi sobivad. Mõtteid on peas ju palju ning jalgratast on palju lihtsam leiutada, kui vajalikud tööriistad on olemas.

Pärast koolitust oli aega veel kontaktide loomiseks ning tulin sealt ära 3 visiitkaarti kaasas. Täna hommikul olen juba nelja LinkedIni kontakti võrra rikkam. Samuti sain ühest vestlusest teada, et Aberdeenis on suisa olemas ühendus, kes minusuguseid kirjutajaid koondab, et vajadus sellise teenuse järele on tohutu, sest neid kirjutajaid pole eriti palju ning nende töö eest makstakse hästi.

Koolituselt sibasin kiiresti koju, sest Kutil oli vettehüpete trenn. Murphy otsustas, et ta tahaks ka meie elus veidi rohkem kaasa rääkida ning välisukse lukk hakkas jukerdama. No link oli lihtsalt kuidagi kinni blokeerinud end. Seitse minutit jubisime, helistasin majaomanikule ja uks jäigi lukust lahti. Jooksime bussile ja siis selgus, et pelgalt uue, kohaliku panga pangakaardi kaasa võtmine oli olnud viga. See lihtsalt ei toiminud (sest mul oli meelest läinud, et see tuleb pangaautomaadis aktiveerida), seega tuli Kutil koju joosta. Kergelt kilomeetrine sörk. Ega mul polnud ka mõnus bussijaamas mööduvaid busse vaadata. Õnneks sai ta välisukse lukku. Bussile istusime 5 minutit enne arvatava trenni algust. Ilmselgelt jääb ta hiljaks. Ca 10 minutit oli minu pakkumine ja see osutus ka täpseks, aga mis seal ikka – päev varem oli tal olnud eratund, sest kaks vahepealset trenni oli vahele jäänud ja eratunniga sai järjele. Nad teevad ikka uskumatuid asju seal. Mõned asjad on trampoliinitrenniga sarnased, aga on ka põhimõttelisi erinevusi. Kusjuures basseinis on seal vahepeal need vee-alused purskkaevud, mis aitavad lastel pinnale tulla. 30 minutit vette hüpata, pinnale tulla, välja ujuda, end välja vedida on ikka päris väsitav.

Pärast seda oli veel merekadettide huviring – eile õppisid nad auastmeid, esmaspäeval merendustermineid. Vahva on muidugi see, kuidas õppimine käib nii, et Kutt ei saa arugi. Küsisin esmaspäeval, et mis õppisite? “Mitte midagi, ainult käisime ruumides ringi.” Sõber tal siis meenutas, et õppisime ikka – termineid ja tegime endale õppekava, mispeale Kutt vastas, et “Aga laevamootoreid ei õppinud ju kokku panema.” Kui teile tundub, et mina “panen hullu”, siis ma ei saa oma lapsele ligilähedalegi.

Järgmine postitus tuleb ilmast. Ja ilmselt homme, sest laupäevaks on plaanis üks väike autotripp. Kui just Dennis enne kohale ei jõua. Aga noh, siis läheme lihtsalt sinna, kuhu Dennis ei jõua.

The post ✎Kui ma ei kirjuta, siis ma ilmselt kirjutan appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.