Nädal tagasi saime teada, et meil tuleb elukohta vahetada, sest praegused omanikud soovivad seda pinda oma tütrele. See on ka üks 18 põhjusest, mis on seaduslikud alused üürilepingu lõpetamiseks omanike poolt. Seega – tulebki pakkima hakata. 

Üürileping ise, nagu ma ilmselt blogi algusaegadel mainisin, on 74 lehekülge. 25 esimest külge on see, kus on lepingutingimused, ja ülejäänud lehekülgedel seletatakse lahti, mida kõik need tähendavad. Justkui laiend. Kuna tulime täismöbleeritud pinnale, siis on kaasas ka nimekiri asjadest, mis majas, aias ja garaažis on. Omast kogemusest soovitus – võtta tõsiselt lepingus olevat punkti, et majas oleva kontrollimiseks (sh asjade nimekirja ja maja üldise seisukorra kohta) on üürnikul 7 päeva, ja kui selle aja jooksul kirjalikult pole fikseeritud lepingu lisas oleva kohta erinevusi, siis üürnik on andnud vaikiva nõusoleku. 

St, tuleb teha pildid, videod, lugeda üle noad-kahvlid jne. Meil on küll maja üle andmine alles ees, aga juba on veidi pinget õhus tagatisraha osas. Nt, kui kasutatud ikkagi söögitoa laud ja toolid olid jms. Ka asjade nimekirjast oleme leidnud kümmekond sellist asja, mida pole meie üürimise ajal majas olnud. Omad vitsad peksavad, nagu öeldakse, aga loodame, et väga hullu pole midagi. Kehvemal juhul tuleb lihtsalt tagatisraha korstnasse kirjutada. 

Ma muidugi majaomanikule teatasin ka, et ajastus on ülikehv: veebruari lõpuni on mul tööde järts ees. Kolimine ise oma paberimajanduse ja pakkimisega aga võtab ca nädala. Me küll leidsime juba uue elamispinna, praegusest mõni tänav eemal ja pind tundub isegi suurem, kuid kammida läbi kinnisvaraportaale (ca kümmekond) sh FB Marketplace, saata päringuid vaatamisteks, ainuüksi see võttis juba ca 8 töötundi. Nädalavahetustel kinnisvarabürood ei tööta. Jaanuar ei ole üüriturul ka teab, mis tipp-kuu, sega ega piirkonnas valikut, mida vaatama minna, suurt polnud – leidsime kokku 4 kohta, neist vaid üks (paaris)maja, aga seal selgus, et ülemise korruse tubades igal pool must hallitus sees. Selliseid pindu aga ametlikult siin üürile anda üldse ei tohi. 

Vaade Westfield’i pargi ülemiselt servalt. Uus kodu jääb puudesalu taha.  Uue kodu leidsime Westfieldi pargi külje alt. Kuti tulevasest magamistoast ja ka köögist paistab metsatukk. Elutuba ja minu magamistuba jäävad akendega lõuna poole. St Kutil kooli veel lähemalt tulla. Täna juba koolis sõpradele rääkis, et kolib, ja üks sõber avaldas soovi, et “siis saab ju koolinädala sees ka ööseks tulla.” Korteri omanik on meile oma jaa-sõna öelnud, nüüd on jäme ots agentuuri käes, kes vaatab üle mu rahalise seisu ning kontrollis praeguselt majaomanikult ega mul üüri maksmisega pole hilinemisi olnud. See konkreetne agentuur näiteks tahab veenduda, et sinu aastane sissetulek on 2,5 suurem kui aastane üürimakse. Eraldi tuli välja tuua ettevõtlusest saadud tulu, lastetoetus ja muud tulud. Kaks tundi täitsin lahtreid, aga ära sain saadetud. Päev hiljem küsiti veel täpsustusi, ja nüüd lihtsalt ootame otsust. Pöidlad pihus.  Korteril on palju plusse, aga üks asi jääb kripeldama – oleme Kutiga mõlemad natuke rohenäpud. Eelmisel suvel kasvatasime ju suisa lillepottides kartuleid, maitsetaimedest rääkimata. Korteris seda võimalust pole.  Olgu see aknalaud ükskõik, kui valge, siis sibulale tuleb õige maitse ikka õues. Sibulatest suurem küsimus on maasikad. Kaks aastat tagasi külvatud metsmaasikad lõpuks ometi nii suureks kasvanud, et vist hakkavad õisi näitama. Sügisel ostetud maasikataimed samuti.  Viskasime siin küll nalja, et hõivame pargis väikse maalapi ja teeme sinna peenramaa, aga sealt edasi arenes mõte, et Westfieldi pargil on tugev kogukond, ja miks mitte luua ühisaed, nii nagu mitmel pool on siin tehtud. Hästi palju tegevusi teevad nad seal pargis regulaarselt. Seega võimalusi justkui on oma rohenäplust rakendada.  Kutt pole veel korteris käinud, sest vaatamise ajal oli ta koolis. Ega ta enne kolimist ei saa minna ka. Pilte ja videosid ikka näitasin. Ilma temata ei otsustanud. Kui talle ikka üldse poleks meeldinud, siis oleks edasi otsinud. Kuna Kuti koolipäevad lõpevad praegu ikka veel hämaras, siis ei olnud teist varianti, kui minna päevasel ajal – siis valges on näha ka miskit. Ka uus kodu on täielikult möbleeritud. See sobib meile hästi, sest päris oma mööblit tahaks ikka päris oma koju. Sellega tuleb veel mõned kuud oodata, aga 2022 unistuste seas on see küll.  Mul on meeletult hea meel, et Kutt on endale koolis oma kogukonna leidnud. Sõbrad, kes temaga tahavad koos olla ja kellega tema tahab koos olla. Sel nädalal oli tal matemaatikas mingi riiklik eksam. Järgmisel nädalal kõige varem pidid tulemused laekuma. Vanem kooliaste valmistub samuti riiklikeks eksamiteks, mis tähendab, et koolimajas on neid harvem – ainult konsultatsioonide ajal. Ehk siis Kuti klass on kõige vanemad, ja neile oma sõpruskonnaga anti ülesanne jälgida, et koolikaaslased jälgiksid ühesuunalist liiklust treppidel. Ühe teise sõbraga, Cody’ga koos nad seda teevad. Omamoodi tunnustus õpetajate poolt, kes näevad, et neid saab usaldada.  Kui läheb nii, nagu olen mõelnud, siis annan praeguse kodu võtmed üle 30ndal, 25 kuud pärast seda, kui sisse kolisime. Mida see kolimine on mulle õpetanud, on see, et mul on siin oma inimesed. Piisas mul vaid mainida, ja inimesed pakkusid end appi kolima. See oli veidi ootamatu, kuid väga südantsoojendav. Seega on järgmised kaks nädalat hästi tihedalt tegevusi täis, sh nädalavahetused. Sel pühapäeval on koosolek selle aastase taskuhäälingu seeria osas, kuhu minu kolm lugu ka lähevad. Vaja on mõned näidised valmis kirjutada pressiteadete osas ja mõelda kaasa ka stsenaariumi osas, kuidas iga autor end tutvustada saaks. St, olen selle taskuhäälingu “Stories from the Grey Hill” ehk siis Grey Hilli’i (Halli mäe) Lood loovmeeskonnas ka.  Võtsin aja maha ka äripartneri Iainiga koolituste planeerimisel (teeme aprillis ühe, mis on seotud brändi häälega, kirjaliku kõnetooniga), samuti oma kirjutamismentoriga õppimisel. Isegi sotsiaalmeedia kanalites olen vaiksem kui tavaliselt. Kodulehekülg vajaks ka uuendamist… Aga raamatute kokku panemine käib edasi. Eelkõige muidugi Värska oma, aga ka enda isikliku raamatu sissejuhatus on nüüd ka olemas, nüüd on vaja veel harjutused ja sõnad kokku otsida. Uus raamat tuleb ainult inglise keelne. Esialgu. Kui nõudlust jätkub, saab ka eestikeelseks teha. Jätkame sarja – kohvilaua/öökapiraamatud. Veebruari alguses tahan saata beetalugejatele ning eessõna kirjutamiseks. Ilmumisaeg on planeeritud veeburari teise poolde. Vasakul väike näide, mismoodi see on üles ehitatud. Tegemist on siis tähestikuga, kus iga tähe juures on mõtisklus, mis seotud ühe sõnaga. Kuna eesti ja inglise tähestikud siiski mõnevõrra erinevad, oleks eestikeelne raamat oluliselt erinev. Kindlasti saab kasutada, aga see, mis keeles mingil sõnal suurem vägi on, ja kui tihti seda kasutatakse, erineb oluliselt.  Ootan ka põnevusega 3. veebruari meistriklassi Rob Moore’ ja Jessen Jamesiga. Mõlemad on Suurbritannias multimiljonärid, menukite autorid ning auhindadega pärjatud avalikud esinejad. Osutusin 50 hulka, kes pääsesid nende otseülekandena toimuvasse meistriklassi seeläbi, et reageerisin kiirelt – tuli lihtsalt Rob Moore’i taskuhäälingut kuulata, kirjutada arvustus ning olla 50 kiire hulgas. Olin. Nüüd on võimalus küsimusi esitada. Mu kirjutamismentori Jamie Jauncey’i võrdlus, et olen nagu loodusjõud, leiab ikka aeg-ajalt kinnitust. Uute kohtumisteni. Kas veel siin aadressil või juba uues kodus, näitab aeg.

The post Kes oleks seda osanud aimata? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Küsimusi ennetades, siis kinganumber on 44. Pikkust sinna 172-173 cm kanti, seega minust selgelt pikem. Talvejope jätsin küll praegu ostmata. Ilmselgelt jõuab ta sellest kahe-kolme kuuga välja kasvada. Vesti pani ta täna hommikul selga mitte seepärast, et meil oleks külm olnud, vaid et see vest meeldis talle. Oli selline spontaanne leid. Kingadega oli rohkem jama, aga kui lõpuks suure survestamise peale jalga proovis, tõdes ise ka, et ülimugavad on. Kuna siin pannakse enamus poode kinni juba kell 18, vaid kaubanduskeskustes on osa poode kella 20ni lahti, tuli teha kiire ostutiir – kahe tunniga saime enam-vähem kõik ostetud. Kooliaasta algust ning edukat ostutuuri tähistasime välikohvikus burgeri ja ülisuure hot dog’iga. Kutt arvas, et see hapukapsaga hot dog, mis ta Aberdeenis 2019 aasta viimasel päeval sõi, oli parem, kui see, mis eile. “Mugavam oli süüa ja parem maitse ka.”

Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui palju süüakse siin erinevaid burgereid. On mõned toidukohad,

mis pakuvad n-ö traditsioonilist toitu nt kartuli-kaalikapuder, kus salatiosa täidavad enamasti sügavkülmast võetud ja keedetud rohelised herned ning siis on midagi lihalaadset ka kõrval. Või siis päris grill-toidud. Need variandid on ka olemas, kuid ikkagi pigem õhtusöögina. Lõuna on siin kerge – võiku või midagi vahepealset. Traditsiooniliselt on muidugi šoti hommikusöök tugev, ja kui selle ära sööd, siis enne õhtut ei tahagi midagi, aga no kui palju on neid, kes iga päev täis-hommikusööki vaaritavad ja ka söövad? Pildil olev hommikusöök on kodulähedasest kohvikust, kus hinna-ja kvaliteedisuhe paigas. Selline taldrikutäis, lisaks 2 viilu röstsaia moosi ja võiga, maksab £7.

Eestist tagasi tulles ongi läinud suur aur nii mul endal kui ka Kutil rütmi kujundamisele. Vastamata või poolikult vastatud (vastan alates 10. augustist) kirjad, sõnumid, suulised kokkulepped, mis olid vaja üle rääkida. Selgus ka, et osa paberimajandust oli mingil põhjusel kuskile toppama jäänud, tuli hakata uurima, kuhu ja kellele kirjutada. Korralik mugavustsoonist väljas olek minu jaoks. Otsida see rütm, mis toimib nüüd, kui ettevõttes on uued teenused (sh üks-ühele kirjutamistunnid), uued kliendid. Ma ei saa öelda, et kõik on paigas. Pigem on praegu käigus ajutine töökorraldus, mis septembris, kui lisandub veel üks pikaajaline klient, kindlasti tuleb ümber vaadata.

Kuna Eestimaa suveööd polnud magamiseks, oli kiusatus ka saabumisnädalavahetusele järgnenud töönädal maha magada ja molutada. Seda enam, et Kutil oli vabadus, aga minul tuli eneseisolatsioonis olla ja rõõmsalt Suurbritannia valitsuselt PCR teste oodata. Mida aga 10 päeva jooksul ei tulnud, olid testid. Seega on see “testiäri” mõnusalt käima läinud ning mitmes väljaandes kajastatud probleem, et osa ettevõtteid müüb lihtsalt testide broneerimiskoode, kuid teste ei postita/analüüsi, leidis praeguse seisuga ka meie puhul kinnitust, sest nüüdseks ligi kaks nädalat möödas.  Tellisime siis NHSi lehelt endale need tasuta testid, et noh, juhuks, kui keegi küsib, siis võime puhta südamega kinnitada, et oleme jätkuvalt negatiivsed inimesed.

Kuti koolist ka leebelt soovitatakse 2x nädalas seda süljetesti teha ja siis andmed kuskile ametlikule kodukale panna, aga ma olen sellest suurepärasest võimalusest loobunud. Mitte seepärast, et mind ei huvitaks või ma ei hooli, vaid seepärast, et ma ei ole kindel, kuidas minu ja mu lapse andmeid edasi kasutatakse. Lisaks, kui sa sellega alustad, siis on ka kohustus seda kindlatel päevadel teha. Tervishoiuspetsialistilt sain ka kooli alguse puhul kirja, kus informeeriti, et distantsi hoidmine õpilaste vahel pole vajalik, kuid vähemalt esimestel nädalatel tuleb siseruumides näomaski kanda. Õpetajad peavad hoidma 1m vahet nii õpilastega kui ka omavahel.

Loomulikult kuulub kohustuslike koolitarvete hulka ka käte desinfitseerimise vahend (ostsin Kutile loodusliku, sest need alkoholiga lõhkusid ta käed väga ära). Sissepääs koolimajja on igal vanuseastmel eraldi. Majast lahkumine käib lähima ukse kaudu.

Seda, kas laulmistunnid on taastunud, ma ei tea. Eelmisel aastal mängisid nad mingeid pille, aga laulda muusikatunnis ei tohtinud. Sel aastal tal mu meelest muusikat pole. See, kuidas ta räägib koolis toimuvast, mis on hästi (prügikaste pandi juurde kooliõue) ja mis on nõme (need nooremad loobivad pudeleid kõrgest astangust alla, ja need lähevad kildudeks), on hästi huvitav. Suvi Eestis on kindlasti küpsust lisanud, seega täiesti võimalik, et need kõikumised, mis teismeeale iseloomulikud, võivad olla suured. Samas, võib ju ka vabalt olla, et ongi toimunud mingi rahunemine, emotsionaalne küpsemine – nii temal kui ka minul.

Eile oli ka esimene kord, kus saime tagasi tantsusaali. Või noh, mina sain. Teised on vahepeal kogu aeg tantsinud. Nüüd on reeglid sellised, et enam ei pea ühe partneriga tantsima, vaid saab tantsutunni ajal partnereid vahetada. Rueda puhul on see eriti oluline – see lisab mängulisust. Väga-väga mõnus oli tantsukingad tolmust puhtaks pühkida ning puitparketil libiseda. See emotsioon inimestel, et ma olen tagasi – mõnes mõttes uskumatu. Üle saali joosti vastu, et kallistada, öeldi üksteisele, et nüüd on minu kord. Väga-väga armas hetk oli. Laupäeval on suur havai-stiilis pidu. Ootan väga – palju on uusi nägusid tulnud ning kõiki vanu olijaidki pole veel näinud. Kuti nõusolekul panin tema kirja online-koolitusele koodikirjutamisest, matemaatikast ja füüsikast. Pühapäeval on tasuta avavebinar, kursust reklaamitakse NASA endise astronaudi Scott Kelly nimega. No näis, kas ikka on astronaut ise 12-14 aastastega või õpetab neile rakendusi, mänge jms looma ikka keegi teine.

Tänagi veel mõtlesin, et meie Eestist ära tuleku viimased 48h olid kuidagi väga kiired. Ei jõudnud kaasa osta neid toiduasjugi, mida oleks tahtnud – kohutavalt palju aega kulus igasugusele paberimajandusele ja sellega end kurssi viimisele. Mõned oma raamatud ja Anneliisiga tehtud märkmikud said siiski kaasa. Ühte märkmikku küsis Kutt ka endale – tal olevat ka vaja kohta, kuhu oma leiutisi kirja panna.

Ma tean, et paljud märkmikute autorid annavad ette ka mõtteid või suuniseid, millest kirjutada, aga mulle meeldivad just valged lehed. Piirangutevabadus. Just selline, mis hullult ägedatele ideedele meeldib. Täna tegin ka ise sinna kaks esimest sissekannet. Mõlemad ideed raamatuteks. Uitmõtete noppimise uus hooaeg on käima läinud.

The post Uus hooaeg appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Tagasi mitmes mõttes. Blogi kirjutamas ning tagasi Šotimaal. Jah, sai selgi aastal Eestis tiir käidud. Veidi pikem kui mullu ja ka seiklusi veidi rohkem. 

Kutt sai suisa kuu aega Eestis olla. Aitäh Hellele, kes kiiresti reageeris ja lapse vanaemale üle andis. Suur tänu ka mu emale ning Kuti teisele poolele kärgperest, kes võtsid aega ja lõid võimalusi. Kutt on väga õnnelik. Nüüd on lihtsam vastu pidada. Kui minul tuleb 10 päeva eneseisolatsioonis olla, siis õnneks temal seda kohustust pole ning saab vabalt sõpradega kohtuda. Ma siis nokkisin, et nüüd hakkab poekotte ka koju tassima, aga tegelikkuses on muidugi võimalus tellida toit koju. Ka naabrid pakkusid abi. Seda kas ja kui tihti meid kontrollitakse, ma öelda ei oska. Praegu on kolmas päev ja pole helistanud keegi. Väidetavalt, kuna maandusime Inglismaa poolel, ei pruugitagi helistada, sest ikkagi kaks eraldi “riigikorda”. No näis. 

Reisimine praegusel ajal väga mõnus ei ole – paberimajandust on korralikult. Võrreldes eelmise suvega on piiranguid rohkem. Ja siis need näited, kus üks test on positiivne ja 24h hiljem võetud negatiivne… Lendude ümber vahetamine, sest testi vastuste saabumine võtabki maksimaalse 48h…. Praegu on ka nii, et ainus lennufirma, kes Eestist Suurbritanniasse lendab, on Ryanair. Vist kolm või neli lendu nädalas. Seega on ka marsruudi nuputamine korralik logistiline ülesanne. Üks asi on lennupiletid ja nende maksumus, teisalt ka kõik kaasuvad kulud. Nt siis, kui Kutti Londonisse viisin, tuli seigelda kahe lennujaama vahet – Gatwick ja Stanstead. Üks asub ca 50km Londonist lõunas, teine samapalju põhjas. Otse rongiühendust kahe lennujaama vahel pole, vaid kesklinnas tuleb kaks korda ümber istuda. Buss on, see sõidab kolm tundi, aga seda oleks tulnud lennujaamas 4 tundi oodata… Lõpuks rentisin auto 24ks tunniks. 

Londoni reisi juures oli kõige toredam see, et sain Marko ja Rannoga kokku. Viimati vist nägimegi ülikooli lõpetamisel! Noh, ja Londonit nägin ka lõpuks. Polnudki enne seal rohkem käinud, kui ca 10 aastat tagasi kuskil lennujaamas 4h järgmist lendu oodanud. 

Ise tulin üle Riia, AirBalticuga. Lennufirma kohta pole ühtki halba sõna öelda, aga Riia lennujaama küll ei taha jupp aega minna. Lisaks teiste eestlaste kogemused. Seepärast tulimegi tagasi üle Londoni – seekord siis Stanstead ja Luton. Reisi aeg oli enam-vähem sama, mis AB-ga üle Riia tagasi tulles. Nimelt, nendega minek on küll kiire, sest ümber istumine lühike, aga tagasi tulles on ooteaeg transfer tsoonis üle 6 tunni. 

Enne Eestisse tulekut jõudis Kutt veel merel purjetamist õppida. Täitsa üksi selle purjeka peal! Teist korda siis juba. Esimene kord talle väga ei istunud, aga teise korra järel tunnistas, et tegelikult oli ikka lõbus ka. Sai võidu sõita. Järgmine kord lubas minna aerutama, sest selle purjekaga sõites pidid põlved valusaks jääma, ikkagi jupp aega järjest põlvedel. 

Kuti kooliaasta lõppes rahulikult. S3, ehk siis uude klassi läksid nad üle ca 3 nädalat enne kooliaasta lõppu. Kutile meeldis eriti, et sai ise endale aineid valida. Võttis nt 4 kehalise kasvatuse tundi, rõõmustab, et ainult üks päev nädalas nüüd vaja koolivormi kanda. Lisaks majandusõpetus, kunst ja disain, füüsika – kõik ikka selle suuna peale, mida ta tulevikus teha tahab. Ahjaa, programmeerimine ka. Hindamine oli ühest neljani, kusjuures neli kõige kehvem ja üks kõige parem. Programmeerimise õpetaja teatas hiljem saadetud e-kirjas, et tema neljad on inimlik eksimus – ta sai valesti aru ning tegelikkuses on ta väga uhke kõikide õpilaste üle ja nende edusammudega enam kui rahul. Seega, sellegi nelja asemel on üks. Laps ise usub ka, et paremini saab alati, kuid üldjoontes jäi ka Kutt oma tulemustega rahule. Need on nüüd ka ained, mis teda siis paari nädala pärast ees ootavad. 

Kõikidest piirangutest vaba ei olda, meetrist distantsi tuleb hoida ja praegustel andmetel ka kuus nädalat maski kanda siseruumides. Tungivalt soovitav on ka kaks korda nädalas süljeteste teha… Praegu küll me veel kumbki koolilainel pole, pigem mõtleb Kutt oma ettevõtte arendamise ning ajalehepoisi ameti peale. 

Kevad ja suvi on olnud huvitav aeg. Hästi palju oli kiiret kohanemist vajavaid sündmusi. Võimalusi ise midagi uut luua. Natuke selg vastu seina hetki, kus tuli kas tegutseda  või taganeda. Viimane aga ei tulnud kõne allagi. 

Nagu ikka, igal mündil on kaks poolt ja inimene harjub kiiresti. Kasvõi ennastki vaadates. Või siis eelkõige ennast. Kui maailm, sh Šotimaa ja Aberdeen jälle avanema hakkasid, siis nii mõnigi asi pani õlgu kehitama – ei jõudnudki hakata puudust tundma või olin juba nii ära harjunud uue korraldusega. Näiteks tantsutunnid, mis meil olid olnud kaks korda nädalas pargis, mis kodust 40 minutise jalutuskäigu kaugusel, hakkasid järsku olema neli, mõnikord isegi viis korda nädalas ning 20-minutise bussisõidu kaugusel. Jalgsi oli distants üle tunni aja. Tuli uute graafikutega kohaneda. 

Praegu ma enam nii tihti ei käi, vaid jätsin kolm õhtut nädalas, kus tantse harjutame. Tänasega tuleb veelgi uusi asju – või noh, siis, kui trenni tagasi lähen, sest nüüdsest ei pea sul olema igas trennis sama partner, vaid võid tantsida kõigiga. Arengu mõttes on see kindlasi oluline, aga kui lihtne ja turvaline on, kui tead, mida täpselt partner mingi liigutusega saavutada soovib! Kuna nüüd pole kolm nädalat sammugi tantsinud, siis tuleb isolatsiooni ajal natuke järgi õppida, sest need tantsukombinatsioonid, mida enne minekut õppisime, on kadunud seitsme tuule poole nagu Karl-Erik Taukari laulus. 

Tantsuseltskond on omamoodi kogukond, paljuski tugivõrgustik. Lähedaseks olen saanud ühe Leedu tüdrukuga ja Kreeka tüdrukuga. Meil on tekkinud selline ca kaheksane punt, kellega läbi käime, seal on üks tüdruk Nepaalist, veel üks Itaaliast, lisaks poisid Argentiinast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Leedust. Ilmselgelt jääb selle kõrvalt vähem aega ka endal arvuti taga olla. 

Ka ettevõtluses tekkisid videokohtumiste asemele taas silmast silma ärikohtumised, mis on ülitoredad, kuid võtavad ka aega rohkem. Kui kiiresti ikkagi tekib meil see mugavustsoon, harjumuslik olukord! Õnneks on säilinud ka palju video-networkingu üritusi, kus kontakte luua. Nagu ütles mu videoesinemise koolitajast sõbratar Anu Tähemaa, siis video-esinemised, video-koosolekud on tulnud, et jääda. 

Umbes eelmise postituse kirjutamise paiku olin saanud mõnepäevase vahega kaks kirja klientidelt, kellega pidi koostöö kestma ca neli kuud. Üks memuaar, üks “kuidas …..” ehk selline näpunäidete raamat. See oli ka aeg, kus teatati järjest piirangute lõdvendamisest. Ootasime isegi aega, et saaks kohtuda rohkemate inimestega… Kliendid ootasid samamoodi. Seega – nende otsus – lükata projekt edasi sügisesse, sest suve eelistaksid nad veeta perega, sõpradega, reisides… Minu jaoks tähendas see ootamatult palju vaba aega, niisiis mõtisklesin – kuidas see sisukalt täita. Uitmõttest sündisid kirjutamisgeeniuste koolitused, milliseid olin varem viinud läbi privaatselt – kas siis veebikohtumiste raames või Facebooki gruppides otse-eetris esinedes. Kuna nii mõnigi oli minult küsinud, et kas ma eesti keeles ei tee midagi, siis pakkusin selle uitmõttena oma ajajoonel välja. Reaktsioon oli mulle suur üllatus. Ühe koolituse asemel viisin läbi lõpuks viis ning osalejaid oli üle 70. 

Maikuus sain ka ettepaneku kirjutada juubeliraamat Värska Originaalile, kel täitub 2023. aastal 50 tegutsemisaastat. Etteruttavalt olgu öeldud, et töö on alanud, esimesed intervjuud tehtud ning praeguste kokkulepete kohaselt jätkub tööd sellega aasta lõpuni. Kohtumine ettevõtte juhtkonnaga oli tõeliselt meeldiv, ringkäik tootmises ning kosutav vesi pealekauba. Mis võiks olla parem, kui koostöö ettevõttega, kelle toodete fänn oled aastaid olnud! Aitäh, Urmas, Kristin ja Oliver! 

Näiteks oli mul võimalus intervjueerida meest, kes juhendas teadlaste gruppi, kes Värska mineraalvee sõna otseses mõttes avastas. “Eks meil kahtlusi oli, aga seda, et see mineraalide sisaldus nii suur on, see muidugi tuli üllatusena!” 

Suur tänu ka #paideway ruumieksperimendile, kes mind esinema kutsus. Aitäh ka kõigile neile noortele ja noortemeelsetele, kes kohale tulid! Loodan, et see tunnike ja veidi pealekauba oli teilegi väärt ajakasutus. Järvamaale tulen esinema alati heal meelel. 

Suur rõõm oli ka kõnelda 31. juulil Tartus Kai Oja seminaril. Vahvad lood, kus inimesed jagavad, et nad on ammu soovinud minuga kohtuda ning “nüüd see juhtus!” teevad südame soojaks. Aitäh teile! 

Koostööd kunstnikega on alati põnevad. Anneliis Konks peab põnevat blogi, kirjutab ning joonistab,
disainib ja teeb muid toredaid asju. Tema töid ja tegemisi näeb SIIN: Uitmõttest teha ühine märkmik sündis originaalse disainiga, 52st lehest koosnev piiranguteta unistamise, hullult ägedate ideede ja toredate taipamiste märkmik – “mis oleks kui”. Tegime neid 100 tükki ja enamus neist on nüüdseks müüdud. Ükskuid eksemplare saab minu või Anneliisi käest. 

Tartus jõudsin ka Loovusvoolu taskuhäälingu salvestusele. Seda veab teine äge kunstnik-kirjutaja – Kaisa Holsting. Tema on üks nendest, kes pärast mu kirjutamisgeeniuste seminari otsustas, et viib oma ammuse raamatumõtte ellu ning kirjutab iga päev 5 minutit! Loomingulisuse organiseerimine on vägagi teema! 

Eesti reisi kõrghetk oli muidugi pere kokkutulek Pärnus. See vist oligi päris esimene kord, kui kõigil kolmel lapsel kõik lapsed kaasas… Nüüd, kui kokkusaamine pole nii enesestmõistetav, oli nendel hetkedel minu jaoks suur väärtus. Aitäh emmele mõtte ja organiseerimise eest. Esimesel õhtul sai meestevägi korraliku trenni seikluspargis. Minul oli vägagi lõbus nende saavutusi kommenteerida. Oleks isegi läinud, kuid jalanõusid polnud selliseid Pärnus kaasas, millega turnida. 

Kolm nädalat läks ruttu. Rutemini, kui arvasin. Kui mu käest küsiti, et kas sain Eesti reisilt selle, mida ootasin, siis sain rohkem. Oli südantliigutavaid hetki, oli enesele jalaga tagumikku andmist, meeldetuletusi, miks ma ära läksin ja miks ma kirjutan, nukraid joone alla tõmbamisi, enesekindlust ja enese eest seismist, spontaansust ja plaanide ümber mängimist, eneseületusi ja unistuste täitumisi, vaikust, mis mõnel pool valus, teises kohas jälle lootusrikas, oli taipamisi ning päralejõudmisi – jätkamisi kohast, kus viimane kord vestlus pooleli jäi. 

Sain süüa mustikaid ja hapusid kirsse, noppida varrelt vaarikaid ja tikreid, ujuda, Linnahalli katusel hulkuda, paar hil
ist metsmaasikat, kukeseeni värske kartuliga, kuulsin sookurgede kruuksumist ja nägin toonekurgi. Ilus oli. Aitäh, Eesti. Aitäh pere, sõbrad, praegused ja tulevased koostööpartnerid! Uute kohtumisteni! 

Päikesetõusupilt on suvisest pööripäevast Aberdeenis, loojangupilt Narva-Jõesuust. 

The post Me oleme tagasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ilmselgelt on muud asjad tähtsamad olnud. Irooniaga või ilma. Nii ongi. See blogi on hobi. Natuke selleks, et ise järge hoida. Natuke ka neile, kes kaugel. 

Õnneks, et ei ole ma end siiski töösse uputanud ning ka tervistega on kõik hästi. Olen endale lihtsalt seadnud rutiini, et nädalavahetused oleks võimalikult ekraanivabad. Nädala sees on aga tõesti töiseid tegemisi ja ka õppimisi sedavõrd palju olnud, et olen eelistanud raamatu lugemist siin kirjutamisele. Isegi Lood ja Maalid on väiksel pausil praegu. 6. maiks, mil möödub projekist aasta, on eesmärk siiski 100 lugu juurde kirjutada. Maalid on Üllelt olemas, nüüd on lihtsalt kättevõtmise asi, et luuletused kirjutada ja sisse lugeda. 

Kõige värskemad uudised on need, et koolivennad Marko ja Ranno avaldasid ka oma taskuhäälingu. Esimesel hooajal on 5 osa ning mul on au olla hooaja avakülaline. Järgmisel teisipäeval saab osa avalikuks ning see on kuulatav nii Spotify’st, Amazon Musicust kui ka Buzzsproutist. Eile avaldati proloog. Taskuhääling ise on inglisekeelne. 

Raamatu musta materjali panin ka kokku – sai 200 teksti, aga nüüd võtsin endale mõtlemisaega. Tean ju praeguseks, missugused on värvifotodega raamatu trükikulud. Ka siis, kui selle annaks välja siinne kirjastus, on 250 lehekülge maht, mis paneb mõtlema, kas ikka…. Teine asi on hind. Kahtlustan, et see on kindlasti üle £30 ehk sinna 35 euro kanti ning see on summa, mida paljud ei ole valmis raamatu eest maksma. Pigem ostavad kaks või kolm õhemat. Seega on variante, kuidas materjaliga edasi toimetada, mitu. Jah, ka kassett-tüüpi väljaanne on mõttes mõlkunud, kus nt 2 või 3 raamatut jagatuna kas teema või asukohtade kaupa. 

Samuti avastasin, et terve raamatu jagu on pilte ainult Aberdeenist. Sellega seoses on ka üks mõte, mille siinsetele niiditõmbajatele edastasin. Pöidlad pihku!

Ghostwriting ehk siis variautorlusega seonduvalt on kaks suurt projekti lõpule jõudmas. Tore on näha klientide näol elevust. Ühe suure projektiga ka alustasin, teistega tuleb järjekord paika panna. Hästi põnev on see, kuidas Eesti kliendid on mind leidnud. Reklaamiagentuur Must Muna kirjutas mulle, lisaks veel paar suurt brändi, kellega koostööd tegime. 

Jah, mul on oma hinnakiri paigas ning Eesti klientidele on hind võrreldes siinse turuga ca 25% soodsam. Jah, muidugi võiksin ka suuremat soodustust teha, kuid see tähendaks veelgi pikemaid ootejärjekordi. Asjad, mis võtavad 1-2 tundi, mahutan üldiselt käimasolevasse (või järgnevasse nädalasse), aga kui töömaht on 5-6 tundi või rohkem, siis peab arvestama, et alla 2 nädala ei mängi välja kuidagi. Raamatu kirjutamisel on kindlasti kuu-kaks vaja ette teada. Nagu üks mu koostööpartner ütles – kui tööd on nii palju, et järjekord on mitu kuud, oled hinnatõusuga hiljaks jäänud.  See koostööpartner, kes nii ütles, on Iain McMichael. Meie koostöö algas märtsis, kui saime aru, et täiendame üksteist tööalaselt. Tema loob selguse majja copywritingu struktuuri osas, minu poolt on loomingulisus, praktilised harjutused loovuse suurendamiseks, sisuliste seoste loomine jms. Märtsi lõpus oli meil esimene ühine koolitus, sel reedel on järjekorras teine ning suvekuudesse oleme kavandanud viienädalase programmi, mis katab nii loovuse kui ka struktuuri ja annab enesekindluse tekstiloomeks. 

Ma ei ole päris kindel, mida Eestis copywritingu all mõeldakse, aga siin on see kogu kirjalik sisuloome, olgu tegemist uudiskirjade, blogipostituste, sotsiaalmeedia või kodulehekülje tekstidega. Ehk et ei ole ainult reklaamtekstid. 

Siinne majandusaasta on 6. aprillist 5. aprillini. Minul saab sel neljapäeval aasta ettevõtjana tegutsemisest, aastane raamatupidamine on üle antud aastaaruande koostamiseks. Selle põhjal arvestatakse siis maksud jms. Tagantjärele tarkus on ainult see, et oleks võinud varem alustada,  mitte oodata aprilli lõpuni. Aga nii on. Alati võib ka mõelda, et numbrid oleks võinud suuremad-paremad olla. Teisalt jälle, kui kohalikega võrreldes tagasihoidlikumalt oma tegemistest räägin, siis inimesed arvavad, et võtan oma edusamme liiga enesestmõistetavalt. Et ma võtan oma rahvusvahelist klientuuri ensesesmõistetavalt ning ka oma panust sellesse. Ma ei oska seda kommenteerida. Ma lihtsalt teen seda, mis meeldib. Jah, mõnikord on tööpäevad liiga pikad, aga õnneks on kodused ja sõbrad, kes meenutavad vajadust aeg maha võtta. Laupäeviti on ka salsatrennid, piirangute tõttu pargis st saab veelgi värsket õhku. 

Huvitav on veel seelgi, et just viimastel kuudel on mitmed inimesed mulle kirjutanud ja tunnustanud, et Eestis ära läksin, sest nemad olid märganud, kuidas Eesti oli mulle väike. Võimalik, et nad ütlesid mulle juba seda siis, kui Eestis elasin. Kuigi erinevate ajavööndite vahel tegemiste sobitamine on paras nuputamine, sest ka unetunnid on vaja ära magada, kaalub võimalus suhelda ja õppida, töötada inimestega üle maailma selle kõik üle. Teisipäevad on tavaliselt megapikad. Selleks, et ühineda grupiga, mis kohtub Eesti aja järgi kell 6, ärkan ma kell 3.44, ja õhtuti on kirjutamiskoolitus, mis lõpeb kell 20. Kuna täna hakkab mul videokohtumine ühe kirjandusagendiga kell 22 meie aja järgi, otsustasin täna hommikul kauem magada – ärkasin 5.44.

Kutiga leppisime kokku, et ta esmaspäevast reedeni tuletab mulle meelde, et kell 17 on mu tööpäev läbi. Piinlikkusega tunnistan, et viimase kuu jooksul on olnud päris tihti 60, isegi 70tunniseid töönädalaid. Õnneks on töövabad nädalavahetused aidanud seda tasakaalustada. 

Rendiautoga oleme saanud linnast välja sõita ning avastada paiku, kuhu ühistranspordiga ei pääse. Ka möödunud sünnipäeva nädalavahetuse veetsime ringi uidates. Pildil oleme Burn O’Vati juures. Tegemist on vana jõesängina. Burn on eesti keelde tõlgituna oja, väike jõgi. Vat aga tähendab väravat, läbipääsu. Suured kaljumürakad moodustavad korraliku kõlakoja. Piltidelt pole üldse aru saada, kui võimas see kõik on. Umbes nagu Bullers of Buchani juures, mis on kah vana kaljukoobas, mille lagi on sisse kukkunud, ja mis nüüd nagu katla moodustab. 

Piirangud on siin leevenenud tasapisi märtsi algusest, mis ongi andnud võimaluse rohkem ringi rännata. Avastada metsi, mägesid ja lahesoppe, järvesid ja jõgesid. Eelmisest reedest tohib ka maakonnast välja minna st Šotimaa piires reisida. Majutusasutused tehakse alles 26ndast lahti, aga meie saime lõppeval nädalavahetusel ööbida Dufftownis, sest teen ühe sealse majutusasutusega koostööd – kirjutan nende koduleheküljele tekste ja blogipostitused, mida Cairngormi rahvuspargis vaadata. Rahvusvahelised lennud taastuvad 17. maist. 

Toitlustusasutused on enamasti kinni – ainult kaasamüük. Mingil määral lähevad need lahti ka 26. aprillist, aga nt siseruumides rühmatreeninguid enne 17. maid teha ei tohi. Nakatumise numbrid on Eestist väiksemad, aga rahvaarv 5x suurem.  

Kutt sai kooli tagasi eelmisest nädalast. St eelmised neli kuud oli koduõppel. See oli ränk. Kuigi eelmise kevadega võrreldes oli neil sel korral nt videotunde, siis mott oli üsna maas. Kuulsin, kuidas ta tunnistas (vist) inglise keele õpetajale, et päev otsa arvutis õppida on väga tüütu. Koolis peavad nad siseruumides näokatet kandma (koolist on antud ka mustad maskid), aga distantseerumise nõuet omavahel pole. Käte desinfitseerimine on kohustuslik nii koolimajja sisenemisel kui ka igasse klassiruumi sisenemisel. Ühtegi töövahendit kelleltki laenata ei tohi, seega kui sul pastakas koju jääb, siis on oma viga, leebelt öeldes. 

Nendel päevadel, kui on kehaline, võib kooli minna dressides, aga muidu ikka koolivorm: mustad püksid (mitte teksad), lips, must või tunmesinine kampsun, valge triiksärk, mustad jalanõud. Kuna nelja kuuga on ta praktiliselt kõikidest asjadest välja kasvanud, siis kooli minekuks riiete ja jalanõude leidmine oli paras pähkel, sest praegu on lahti ainult esmatarbekaupade poed st rõiva-ja jalanõude poed on ka kinni! 26. aprillil tehakse lahti. Nii et on kaks varianti – kas supermarketi rõivaosakond (umbes nagu Prismas, Selveris või Rimis on nt) või siis tellida internetist. Kõiki asju tuleb osta silma või mõõtude järgi. Ostsingi endale koju mõõdulindi, et olla kindel, kui suur see M, S või L ikkagi on. Kutiga oleme praeguseks ühepikkused ning minu jaksab ta ilusti sülle võtta ning paarkümmend meetrit ka süles (seljas rohkem) kanda.

Merekadettides käib ta ka edasi, naabrimees on õpetanud teda jalgratast parandama ning oma parima sõbraga käivad nad küll tõuksidega rulapargis trikitamas, küll ehitavad onni ja turnivad puude otsas. Inglise keeles räägib nii ladusalt, et kui siin ühel õhtul talle eesti keeles teksti dikteerisin, mida kirjutada, siis ta pani selle omas peas inglise keelde ja kirjutas inglise keeles. Nii olevat lihtsam. Kuna ta ikkagi tahab ametit õppida Eestis, siis leppisime kokku, et ta iga nädal kirjutab vanaemale kirja. Nii saab hoida eestikeelset kirjutamist ka alal. Kutt ootab ka, et raamatukogud uuesti lahti tehakse. Juba on nimekirjas 14 raamatut, mida laenutada. Loeb päevi 26. aprillini.

Koolist saan ma iga nädal kirjaliku kokkuvõtte nii üldise olukorra kohta, aga ka Kuti õppimise kohta – missugused kodutööd on millal vaja esitada jms. 

Aeg-ajalt küsib ta ka, et tahaks ise süüa teha. See video on pühapäevast, kus ta pannkooke tegi. 

“Sa ütled kohe uhkusega, et oled 40,” imestasid mõned. Muidugi! Ei näe põhjust elukogemust häbeneda. Ja nagu mu kirjutamisõpetaja Jamie Jauncey ütles, et paljudel naistel on 40ndad viljaka loometee käivitamise aeg. Eelmisel nädalal just panin kirja end ühele tema koolitusele, ja siis ta ütles ka, et “ma juba eelmisel aastal mõtlesin, et sa oled nagu loodusjõud liikumas oma eesmärgi poole!” Ootan väga, et saaks neile külla minna ja maailma asjade üle arutleda! 

Facebooki lõin ka oma nn testlugejate grupid, eestikeelse ja inglisekeelse eraldi. Testlugejad on nn tavalugejad, mitte toimetajad ega korrektorid. Kes kutset soovib, andke märku! Kirjutage sõnumitesse või saatke kiri. 

Sünnipäev oli tulvil toredaid sõnumeid, kõnesid, üllatusi ning looduses viibimist. Armsad postitused, palju sinilillepilte. Naabrid ja majaomanikud pidasid ka meeles. Üks headest sõpradest, koolitaja Anu Tähemaa saatis mulle audiofaili, mis on tore paroodia Vikerraadio igahommikustele õnnesoovidele. Mina lisasin sellele pildid sünnipäeva nädalavahetusest. Videot näeb SIIT 

Pildil olev järv on Loch Muick, kõndisime ümber selle, ja käisime ka ülal kose juures. Võimsad vaated. Kokku üle nelja tunni. Siis Pitlorchy ning Kuninganna vaade Trummondi järvele. Õhtuks Dufftowni. Sünnipäeva puhul ootas mind ööbimispaigas külmikus viskijäätis. Kohalik toodang. Siis sõitsime Balmorali, mis on inglise kuningapere suveresidents, aga mis aprillist juulini on avatud ka avalikkusele. Praegu muidugi mitte, aga 26. aprillist jälle. Meie tegime tiiru Balmorali metsades, vaatasime üle püramiidid – neid on sinna ehitatud nt mälestuseks, pulmade ja pulma-aastapäevade puhul. Kui laupäeval oli 14 kraadi sooja, siis pühapäeval ainult +6. Hea oli, et talvejoped kaasas! Esmaspäeval jälle 11 soojakraadi. Samas, kevad on kõvasti hilisem. Eelmisel aastal samal ajal toomingad õitsesid, nüüd on kased hiirekõrvul alles. 

Rendifirma tegi mulle ka toreda kingituse. Broneerisin Ford Fiesta (väikeauto), aga anti meile Peugeot 5008, mis on suur. Seitse inimest mahub sisse. Ökonoomne, ruumikas. Mõnus. Paar nädalat varem oli sama teema. Väikse auto asemel saime Peugeot 3008, ja no ma pole elus varem istunud autos, kus on juhiistmel massaaži funktsioon. Pikkadel autosõitudel imeline! 

Kui esmaspäeval rendiautot tagastasin, tuli bussipeatusest teist teed pidi koju, vaatasin mere poole voolavat Doni jõge ja mõtlesin, et mis siis nüüd teistmoodi on minu elus? Nüüd, kui olen 40. Ja andsin endale mõned lubadused. 1. jaanuaril ei anna ma uusaastalubadusi, vaid sean mõõdetavaid eesmärke, aga sünnipäeval, kui algab uus eluaasta, on küll hea enesele lubada midagi, mis on päriselt tähtis. Lasta minna sellel, mis mind tagasi hoiab ning hoida silme ees seda, mis hoogu annab. 

The post Ei mingeid vabandusi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

“Täna oli täiesti super päev!” teatas Kutt koolist koju tulles. ”Meil oli see ümarlaud ja saime Alfonsoga asjad selgeks räägitud!” Ümarlaud tähendas siis seda, et poisid omavahel, lisaks üks täiskasvanu. 

Tegemist on poisiga, kel Kutil on olnud siin väikseid emotsionaalseid kokkupõrkeid. Kutt ise rõhutab kogu aeg, et tegemist on lihtsalt arusaamatusega, mil pole mitte midagi pistmist Alfonso nahavärviga. “Ta tahtis matas minuga jutustada, aga ma ütlesin, et ma ei taha tunni ajal rääkida, tema aga hakkas mind pärast seda rassistiks kutsuma,” oli Kuti kokkuvõte juhtunust, mis sai alguse juba eelmisel kooliaastal, aga nüüd, sügisel, kuidagi võimendus. “Ma ütlesin talle ka, et ma ei vali inimesi, kellega suhelda, nahavärvi järgi, vaid selle järgi, kas nad ise on sõbralikud minuga,” vahendas Kutt muljeid. Kui küsisin, et kas nad siis nüüd on sõbrad, raputas ta pead, aga suhtlevad sõbralikult. Pinge on maas. Üks sõbralik hing jälle juures. Kutt ütles õhtul hiljemgi veel, et läheb nüüd palju rõõmsama tujuga kooli. Muidu pidin ikka siin vaheaja järgselt talle meelde tuletama mantrat, et “mida sina minust arvad, pole üldse minu asi.” Tuletasime ka meelde suhtumise olulisust, et 95% sellest, kuidas tal läheb, sõltub ta enda suhtumisest. 

Ma olen seda tema peal nii hästi kõrvalt näinud, et kui ta teadlikult oma mõtteviisi ja suhtumisega tegeleb (sest kuna mina õpin seda, siis on ka tööriistad talle teada ja kasutada), loeb nt Napoleon Hilli raamatut, siis kohe läheb paremaks ka. Kui laseb end lõdvaks, siis hakkab kohe imelikke asju ligi tõmbama. Eks mul endal sama teema. 

Siinse kooli kohta saan praegu öelda seda, et see toetab väga noorte endi vastutuse tekitamist ja iseseisvat õppimist. Mulle saadetakse küll kord nädalas Google’i kaudu ülevaade, mida nad tundides on õppinud ja mis on lähenevad kodutööd ja kontrolltööd, kuid sellist e-kooli süsteemi pole ning õpilaspäevikuid ka pole. Võib märkmikku omada, aga kohustust pole – ise vastutad, et asjad tehtud. 

Hindamise osas on protsendid – mitu protsenti on omandatud. Kuna siin ei ole kombeks, et lapsevanemad aineõpetajatele kirjutavad, siis ega ma ei tea ka, kas ja kui palju vajaks ta nt kodus järele aitamist. Nii palju tean, et mingi mata vahetestid kukkus ta läbi – sai vaid 38%, aga siin kohustust uuesti teha ei ole. Seda lehte nägin küll, et millised teemad testis oli ja kui palju punkte sai, osa nendest asjadest on tõesti teemad, mida ta pole õppinud, kuid teised on, kuid mõne teema kohta vist pani lihtsalt laiska. Tuleb last ja õpetajaid usaldada, et küllap nad omavahel asjad klaariks saavad. Praegugi tabasin ta teises toas koolitöid tegemast. “See on järgmiseks nädalaks, aga ma tahan selle ära teha, siis on tehtud!” Lahe. 

Seda ma vist olen juba maininud, et Kutt on Eesti mõistes HEV-õpilane, ja siin piisas selle mainimisest, et Eestis paberid aetud, ning kogu seda kadalippu siin uuesti läbida pole olnud vaja. Nende klassis (kõik on HEVid) on kokku üle 20 õpilase (ausalt, Kutt ise ka ei tea, just küsisin), lisaks aineõpetajale on ka abiõpetaja, kes siis vahetub. Kusjuures mingites ainetes saavad nad ise omale õpetaja valida, et kas selle või teise inglise keele õpetaja juures. 

Kutt tegi endale nüüd uue nädalaplaani ka, sest kuskile on vaja ära mahutada ka Jacqueline’i turunduskoolituse töölehtede tegemine, kodused tööd, mänguaeg, mõtteviisiga ja oma ettevõttega tegelemine ja õues olemine. Lisaks n-ö kodused kohustused. Pärast seda, kui naabrimees kiitis, et “tubli, oled emale abiks ja kasulik”, siis paneb Kutt üsna heal meelel näiteks pesu õue kuivama. Oma kooliasjade puhtuse eest hoolitseb ka ise, et kui ikka kekas saavad dressid mudaseks, siis ta ise paneb need masinasse, masina tööle ja püksid kuivama ka.

Minu töölaud Aberdeenis

Kui eelmisel nädalal täitus 10 kuud siin olemisest, siis sel nädalal, täpsemalt ülehomme saab aasta sellest saatuslikust küsimusest, et “millal ma oma elu hakkan elama ja oma unistusi ellu viima” ning lõplikust otsusest ära kolida. Just lõplikust, sest eks ma seda mõtet olin nagu kuuma kartulit veeretanud 2017. aasta juunist saadik. Ma olen nüüd nendes podcastide salvestustes ka rääkinud, kuidas ma tundsin sel ajal, et ma ise polnud oma elu jaoks piisav ja mu elu polnud minu jaoks piisav. Ometi olid mul ju kõik tingimused olemas, et õnnelik olla. Näpuvibutajad veel manitsesid, et “näe, ei oska tänulik olla”. Asju oli mul tõepoolest siis rohkem, aga hirme oli ka. Ebakindlust ka. Mitte, et need omavahel seotud oleksid olnud…. pigem ikka see minu enda sisemine vajadus teha rohkemat, kui võimalusi suutsin luua. See alateadvuses kraapiv teadmine, et “ma suudan ja tahan rohkem, kui see…” Kui ühest küljest kuuled vajadust mõelda kastist välja, ja teisalt on tunne, kuidas sa lihtsalt ei mahu enam mitte ühessegi raami, mis seda kasti ümbritsevad. Siia tulles tabaski mind ju esimese kahe kuu jooksul mõte, et siin mõtlevad inimesed nagu kasti polekski… Eks siin ole muidugi oma piirangud – iseenda loodud, nagu eestlastelgi, kuid kas ma oleks saanud teha kirjandus-ja kirjutamisvaldkonnas kõike seda, mida ma olen siin praeguseks teinud – sügavalt kahtlen. 

Laupäeval oli mu esimene raadiointervjuu ka. Chat and Spin on raadiojaam, millel on ca 750 000 stabiilset kuulajat üle maailma. Neljapäeval leppisime kokku intervjuu nende laupäevaõhtusesse saatesse. Minu ca 4 minutit kuulsust on leitav SIIT, ca 35 minutit saate algusest. Kellele retrohitid meeldivad, siis juba sellepärast võite kuulata. Detsembri alguseks kutsusid nad mind tagasi, sest neile meeldis mu vaba esinemine eetris. 

Eelmisel nädalal jõudis kohale raamat ka USA luuletajale Susan Wooldrige’ile, kelle tagasiside tekitas klombi kurku. Sellest inspireerituna (ja tegelikult on väga lähedal ka 14. novembril toimuv NESLIBi jõuluüritus), panime täna kirjastajaga kokku uue formaadi, mis sobis ka Amazonile. Natuke elevile ajas ka see mõte, et oleme suutnud kokku panna midagi, mis on nii eriline, et isegi Amazoni formaatidega ei klapi. Kuna trükikulud Amazoni kaudu on suuremad kui Eestis välja andes, siis on ka Amazoni kaudu hind kõrgem. Peame nüüd pöidlaid, et Amazonile kõik sobiks, ja siis on 72h jooksul raamat avalikult üle maailma müügis.

Detsembri alguses on aga mind palutud läbi viima loovkirjutamise õpituba. Esimene siinkandis. Eestis ikka mõned tegin, aga virtuaalsena on see muidugi esimene. Tundub, et ka üks mu mõte, et mu raamat jõuab Bob Proctorini, võib veel sel aastal täide minna. Täna oli ühe tema otsese õpilasega sellest juttu ning noh – küsi, ja sulle antakse.

Ma tänan kõiki, kes minuga Eestis kaasa rõõmustavad. Õnneks on ka neid, kes oskavad mu täienenud teadmisi oma (ettevõtte) huvides ära kasutada, seega saan rõõmustada rahvusvahelise kliendi-ja fännibaasi üle. Aitäh!

The post Ilusate hingede õhtul appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See nädal, ja natuke ka järgmist, kulgeb taskuhäälingute ehk podcastide salvestamise lainel. Jätkuvalt ikka niipidi, et mina külaline, küsitletav. Kui selle postituse kirjutamise lõpetan, on kõne Keenia, Nairobiga, ja kõneleme Mercy’ga loomeinimesi takistavatest mõttelistest piirangutest ehk iseenda välja mõeldud takistustest. Mercy tegeleb justnimelt loomeinimeste mõtteviisi koolitamisega ning talle jäi minu lugu ühes FB taskuhäälingute grupis silma. 

Homme, s.o teisipäeval on kõne Lõuna-Koreaga ning räägime lähemalt Eestist, kultuurist, tavadest, eestlaste saavutustest. Kolmapäeval annan intervjuu USA taskuhäälingule, mis jagab inimeste pöördepunkti lugusid – ehk siis, mis ajendas oma elu muutma. Uue nädala esmaspäeval on igapäevase inspiratsiooni leidmine ning nädala teise poolde jääb Indias tehtav taskuhääling, kus on fookuses minu looming. Autor palus, et esitatav tänulikkuse-teemaline looming sisaldaks ka eesti keelt. 

Need on alles salvestamised. Täna hommikul avaldati taskuhääling, mille salvestasime Edinburghis tegutseva Samanthaga augusti viimasel päeval. Mõistagi on see inglise keeles ilma eestikeelsete subtiitriteta.

Seda saab kuulata klõpsates SIIA

Kui nendele lisada ka (üle)eelmises postituses mainitud Red’s Ramblingsi taskuhääling, ongi juba 7 koos. Ma väga aktiivselt seal end ei promo, pigem nii, et kui keegi silma jääb, siis kirjutan kommentaari või täidan nende kodukal andmed. Kolmveerandil juhtudel on ka asjast asja saanud. Või saab sel-järgmisel nädalal. 

Häid uudiseid on veelgi. USAs asuv organisatsioon The Spoken Word paneb kokku üleilmse kogumiku kirjanduslikust loomingust, mis on loodud 2020. aastal. Saatsin sinna nii ühe pikema jutustuse kui ka luuletuse. Tagasiside põhjal sobinuks sisuliselt mõlemad, kuid nad ei tahtnud seda proosamõtisklust lühendada, seega valisid luuletuse. Üks autorieksemplar peaks mulle ka postiga koju tulema.

Kutt on nüüd pärast kaht koolivaheaja nädalat taas koolis. Vaheajal sai ta ühtede koduõppel olevate

kaksikutega tuttavaks ja veetis iga päev 5-6 tundi õues, eks nüüd on teistpidi vaja harjuda – nädala alguses on peaaegu pime, kui ta koju tuleb koolist. Huviringide tegevust peale välitingimustes olevate pallimängude ei toimu, ja lähiajal tundub, et see värk ei taastu ka. Isegi Halloween on kahtlane – inimesed küll räägivad, et panevad õuele kommid ja helendavad pulgad, aga sellist uksele koputamist peetakse praegustes piirangutes nendest üleastumiseks. Me ei ole oma kodu küll kuidagi kaunistanud. Mõnel on aed ämblikuvõrke ja helendavat härmatist, luukeresid ja kõrvitsaid täis. Osa võtab seda väga tõsiselt, ja tavaolukorras  – kui koputamisele ust ei ava – saad maja pealt muna puhastada, aga kui maja katab graniitkillustik, siis see pole just kõige nunnum tegevus. 

Eks päevad kulgevad igaüks oma mõnusas rütmis – käime Kutiga aeg-ajalt koos, siis ma jälle üksi jalutamas. On koolitusi, on kirjutamist, paberimajandust. Vaatasin märkmikku, ja siis meenus, et ühe asjaga saime veel hakkama. Midagi, mida ma pole enne teinud. Esitasime ühe Eesti coachi, Reili Migguriga idee Ajujahi konkursile. Panin küll, et esitasime, aga olgem ausad – suurema töö on praegu tema teinud. Minu töö – kokku kirjutamine alles hakkab. Parafraseerides kunagist kursavenda Meelist, siis ma olin see tüüp, kes Reili kaljult alla lükkas, lehvitas, ja ütles – tsau – all näeme. Ma nägin nimelt 14.10.2020 öösel unes, et me teeme Reiliga kahekesi ühe programmi. Helistasin ja ütlesin talle. Ta ütles jaa, ja siis hakkasime tegutsema. Eilseks oli valmis lühivideo, ärimudel ja korralik taotlus. Peaauhind on 75 000 eurot, seega tasub võimelda.

See, koos Kalju Paldise pendliraamatuga on mul ka novembri kaks kõige suuremat projekti. Vahel on veel väiksemaid, sest eelnevalt võetud kohustused tuleb ka tähtaegselt täita. Looduses on praegu kaunis aeg – veel on puud värvilised, veel on viimaseid põldmarju, põdrakanepi õisi ja punavaid pihlakaid, aedades õitsevad hortensiad, sügiskrookused, hilised gladioolid ja saialilled. Jõeäärsed puud on siiski hakanud juba läbi paistma. 

Sel nädalal saab 10 kuud siiatulekust. Eelmisel nädalal täitus 6 kuud ettevõtte loomisest. Mul on põhjust olla tänulik, õnnelik ja enda üle uhke. Alati on. Valehäbita. Sest tsiteerides klassikuid: “See, mida teised minust mõtlevad, ei ole üldse minu asi.” 

The post Taskuhääling igasse päeva appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Täpselt nädal tagasi (või isegi tunnike varem) panin eelmisele postitusele punkti ja lippasime rannapromenaadile, Eveliga kohtuma. Olen ka varem tõdenud, et juhuseid pole olemas ning Eveliga kohtumine on üks täpselt selline tore lugu, kus tagantjärele tulevad igasugused vahvad detailid välja. Huumorimeel tundub meil ka üsna sarnane olema ning tänases postituses lähemalt kirjeldatud põhjusel olen ma nii talle kui ka kõikidele teistele asjaosalistele lõpmata tänulik.

Taaskohtusime Eveliga rannapromenaadil, et minna Dee jõe äärde, Kutt oli jalgrattaga (sest ta oli 2 päeva varem selle naabri juures korda saanud), mina olin läbinud selle 3-4 km hoogsal sammul ehk “maamõõtja sammul” nagu Hr Kahemilline ütleb. Tegime mõned pildid, vaatasime liivale maalitud kunsti, mille puhul oli teada, et alanud tõus selle paari tunniga ära uhub, ning sõime jäätist. Mõtlesin küll talle Fittie’d ka näidata, aga kuna siin on veel kohalik lockdown, siis kohalikel elanikel oli silt väljas, et paluvad mitte siseneda sellesse väiksesse külla. Kui otsa ümber pöörasime, oli tänavanurgal istunud papi väga tänulik. Me liikusime rahulikult järele, aga Kutt oli end juba Fittie mänguväljakule sättinud. Ma jõudsin veel küsida, et kus minu laps on, ja siis ma nägin, aga mitte päriselt. Ilmselt oli see alalhoiuinstinkt, mis hoidis täpselt seda kukkumishetke nägemast. Teised nägid küll, aga ma siiamaani ei taha teada. Kutt ise ütleb ka, et ta täpselt ei näinud, mille vastu tal põlv läks, aga tegemist siis klassikalise olukorraga, kus lend oli suurepärane, kuid maandumine vajanuks veidi täpsemat arvestamist. 

Esimene mõte, kui näed verd, ja asud veekogu lähedal, on see veekogu ääres puhtaks pesta. Seda enam, et soolane vesi on haavale kasulik. Vale! Pane laps pikale, kalla kotis olev veepudel tühjaks ja loputa sellega haava. Ja kui see on 12 cm, siis kutsu kiirabi. Mitte ära utsita tede mere äärde lonkama, et siis lahti löönud haava kogu oma koleduses imetleda ja tõusulainetesse ise peaaegu ära minestada. Ma aeg-ajalt olen Kuti käest küsinud, et millise kehaosaga ta mõtleb, kui ta mingisuguse “geniaalsusega” välja tuleb, aga sel päeval küsisin seda endalt üsna mitu korda enne, kui otsustasin, et aitab! Enese materdamine ei aita ei mind ega Kutti kuidagimoodi, veel vähem suudan ma sel moel talle 100% toeks olla, mida ta vajab. 

Kui juhtub mingi õnnetus, ja ma olen ainus inimene, kes aidata saab (sh kui mulle tundub, et teised on

veel abitumad), siis tõuseb mul adrenaliin nii kõrgele, ja ma hakkan korraldusi jagama, olukorda juhtima. Kui ma aga vähegi tajun, et on keegi teine (antud olukorras oli seal neid palju), kes suudab seda paremini, siis ma “vajun ära”. Kui Kutiga mere äärde jõudsin, olid juba 2 inimest me juures, ja sellal kui ma 999 olin valinud, suhtlesid nad temaga. Ühel neist oli beebi vankris, ja ta polnud ka kohalik, aga teine oli päris kohalik, ja kui ta nägi, et ma olen näost hallim kui Kutt, ja ma ei oska hädaabikeskuse töötajaga enam rääkida vaid korrutan samu lauseid, siis ta oli nõus mu telefoni enda kätte võtma ja suhtles nendega. Mul läksid ausalt kõik sõnad meelest ära. Eesti ja inglise keeles ka. Kõnet alustades läks mul isegi see meelest ära, et esmalt tuleks öelda see, kus linnas me oleme. Aadressi st tänavanime ma tõesti ei teadnud, aga õnneks need kaks naist teadsid. Verejooks oli küll peatunud, aga vaatepilt oli mu jaoks õudsem kui siis, kui Kutt endal jalal arterisse augu kukkus või pöidlal veeni läbi lõikas ja terve elamine oli vereplekkidega kaetud. Ma lõpuks kükitasin lihtsalt vee piiril, mõlemad käed vees ja merevesi tundus mulle tuline! Ja siis vaatan Kutti, kes tõstab mõlemad pöidlad üles ja ütleb, “Emme, minuga on kõik hästi!” Süü-ja tänutunne, uhkuse-ja haletsustunne pidasid minus meeletut võitlust. Tänutunne ja uhkus oma lapse vapruse üle võitsid. Tänasin seda naist, kes tema juures oli ja häirekeskusega suhtles, ja ütlesin Kutile, et lähen otsin ülevalt ta ratta üles ja toon vett. Andsin seljast oma boolero, et sellega haava katta, aga pärast selgus, et Kutt ei olnud nõus seda haavale panema põhjendusega, et “see on emme lemmik”. Siki, see on see liblikatega boolero, mis Sa kunagi Iirimaalt ostsid. 

Ma ei tea, kuidas ma veepiirilt uuesti üles sain. Eveli kinnitas mu kahtlusi, et midagi verelaadset mu

näos enam ei ole, kui siis, ainult valged verelibled. Meenusid kiirabiarsti õpetussõnad ajast, kui autojuhilubade jaoks esmaabikoolitust tegin: Istu ja pane pea jalge vahele. Nii ma tegin ka. paar lonksu vett ka ning mõne aja pärast tuli nägemisvõime tagasi ning kohin kõrvades asendus sõnadega. Uurisin Kuti ratta kohta, sest ilmselgelt seda ju haiglasse võtta ei saa, aga kohalikud kinnitasid vastupidist: “Kiirabi võtab selle auto peale, ärge muretsege!” Ma ei tea, kaua me kiirabi ootasime. Kõne algusaeg oli 14:22. Veidi pärast kella 15 igal juhul oli Kutt rihmadega kinni, ratas auto peal ning juba esimesed naljadki visatud. “Järgmine kord, kui õnnetus juhtub mänguväljakul, jätke laps sinna, mitte ärge vedage teda mere äärde, kus temani jõudmine on keerulisem,” aasis üks parameedikutest. Ma ei jäänud sõna võlgu. “Viisin ta spetsiaalselt sinna, et teil oleks keerulisem!” Kutt sai parameedikutelt kõvasti kiita. “Võitleja, väga vapper! Tubli mees!” Ta väitis, et ainult natuke valutab. Haigla juurde jõudes olid tal igal juhul näpud püsti. Juuresolevad pildid kiirabiautost ja haiglast on siin Kuti nõusolekul ja ta ise “tuunis” neid. Arvab, et nii on lahedam. 

Ajal, kui parameedikud Kutti mere äärest üles tarisid, tänasin seda naist, kelle nime unustasin siiski küsida, aga lootsin oma raamatut (juhuslikult olin 2 raamatut kotti pannud, teadmata miks) kinkides, et ta võtab ühendust, kes all rannas Kutiga koos oli, ja ta lohutas mind, et “kui see oleks minu laps olnud, ma oleks vist teie asemel samas seisus olnud.” Ma tegelikult isegi ei tea, kui palju oli neid kõrvaltseisjaid, kes meid aitasid. Osa aitas parameedikutel asju tassida, kui need Kutti tõstsid. Ma loodan väga, et minu tänulikkus jõuab nendeni. Ühel või teisel moel. Ja et see jõuab ka Aberdeeni lastehaigla personalini. Järgnenud 24 tundi kohaliku meditsiinisüsteemi hoole all oli midagi sellist, milleks ei osanud valmis olla. Kes ikka veedab pühapäeva mere ääres mõttega, et öö veedad haiglas? See, et meil ei olnud see plaanitud, oli ikka mitu korda õdede ja arstidega jutuks. Või see, kui abitu mina selles olukorras olen. “Noh, mõni meist naudib selliste asjadega tegelemist, mõni mitte,” muigas üks õde, kui ma keeldusin asjalikku tegutsemist enda nimele võtmast ja ütlesin, et kõrvalseisjatest oli rohkem abi kui minust. 

Kuna tegemist oli alla 16-aastasega, siis tuli lapse haiglasse toomisest ette teatada. Seda parameedikud

tegid ka. Minu käest küsiti ka, kas on OK anda lapsele konkreetselt neid valuvaigisteid. Kutil mõõdeti kiirabiautos ka veresuhkrut jms esmased protseduurid. Haiglas vaatas arst haava üle, saadeti röntgenisse (vanemal on täiesti OK röntgeniruumis selle akna taga olla). Vahepeal öeldi, et ortopeed vaatab ka haava, ja siis otsustatakse, mis edasi saab. Röntgen näitas, et haavas on päris palju liiva, ortopeed kontrollis ka liigutusi, ja otsustati, et Kutt pannakse tuttu ning protseduur (puhastus+õmblused) on üldnarkoosiga. Enne 20 ei saanud oppi teha, sest 6h pidi olema viimasest söömisest-joomisest möödas. (jäätis, noh). Vahepeal paluti veel mitu korda vabandust, et nii kaua peab ootama, aga traumasid oli tol päeval palju. “Arste, kes opereeriks on, aga anestesiolooge peame ootama,” selgitas üks ortopeedidest. Kaks anestesioloogi käisid ka veel end tutvustamas, rääkisid narkoosi protseduure ja lasid Kutil endal valida, kas kanüüli kaudu või sisse hingatav. “Kui sisse hingatava valid, siis sulle võib ühel hetkel tunduda, et sein on kohutavalt naljakas,” hoiatas ta. 

Kutile oli oluline, et valus ei oleks. See arteri õmblemisega kaasnenud valu kohalikule tuimestusele vaatamata oli see, mida ta kartis. Vahepeal jõudis ta isegi tukkuda, aga kell pool kümme õhtul läksime koos opisaali. Teda muidugi sõidutati. Mina sain kilepõlle ette, sussid jalga, mask oli nagunii ees, müts ka pähe, kott ukse taha. Hoidsin Kutil kätt, silitasin pead, kuniks üks anestesioloogidest ütles. “Nüüd võite maski korraks eest võtta, talle põsele musi teha, ja kui ärkamispalatis on, siis kutsume teid.” Nii saigi tehtud. Mina sain kaasa sellise asja nagu kohvikutes antakse, mis hakkab põrisema, kui toit valmis ja võib järgi tulla. Üks õdedest organiseeris ka telefonile laadija ning istusin seal ooteruumis, kus olid arvutid, teler, kohvi-ja snäkiautomaat, kui seesama õde ütles, et näitab mulle palati, kus me öösel olla saame. “See on lapse voodi ja see on seal teile,” näitas ta. ”Kas mina saan ka ööseks siia jääda?” “Jaa, te olete rohkem kui teretulnud haiglasse jääma. Ma mõtlesingi, et miks te räägite, et tahate taksoga koju minna ja hommikul tagasi tulla.” Ma siis seletasin, et Eestis üldjuhul on nii suured lapsed haiglas öösel omapäi. “Meil on kuni 16nda eluaastani vanematel lubatud lapsega koos haiglas olla,” märkis õde. 

Järgmisel hommikul sain kohvi ja röstsaia, Kutil oli valikus ka hommikusöögihelbed, mahl, võikud.

Lõunasöögi osas oli ka mitu-mitu valikut. Õhtusöögi osas tuli valida kas makaronid juustuga või kanakarri. Emps küll arvas, et saan korraliku arve kaasa, kuid ei. See kõik kuulub riikliku ravikindlustuse sisse. 

See ei ole kogu Suurbritannias nii, vaid Šotimaa tervishoiusüsteem erineb Inglismaa omast, kinnitavad kohalikud. Samuti haridussüsteem. 

Kuti opp kestis tund aega. Selle käigus vaadati üle ka kõõlused ja sidemed ning südaööl last vaatama tulnud ortopeed kinnitas, et nendega on kõik hästi. “Haav oli küll liiva täis, aga pesime selle korralikult puhtaks ning õmblesime kinni.” Seega, õnnelik õnnetus siiski. 

Öösel käisid õed iga tunni aja tagant kontrollimas, võeti ka koroonatest. “See on võrdlemisi ebamugav, aga katsu see 8 sekundit ära kannatada.” Hommikul pool seitse oli Kutil uni läinud ja kõht jube tühi. Kui ortopeed seda kuulis, tuli kohe Kutti vaatama, sest öösel ta magavat last üles ajama ei hakanud. Rääkis siis, et päeval tuleb ka füsioterapeut, kes näitab karkudel käimist, ja nii oligi. Esimesed sammud tegid haiget, ja ega ta just kõige õnnelikuma näoga laps ei olnud, aga kui kuulis, et koju saab siis, kui karkudega trepiastmetest käimine selge, üllatas ennast ja füsioterapeute ka. Enne kojuminekut tuli veel üks ortopeed. “Ma nägin eile ärkamispalatis teie kukalt ja poisi jalga,” lisas ta pärast enda tutvustamist. See, et med.personal enda nime ja ameti ütleb, see on siin elementaarne. Enne haiglast lahkumist pidin allkirjastama ka dokumendi, et olen tehtud protseduuridega ja personali tööga rahul (kahjuks polnud seal lahtrit pikemaks kiidukõneks) ning üks õdedest pani meile ka aja kirja, et saaksime teisipäeval arsti juurde tulla. 

Esmaspäeval kella 15 paiku saime siis koju. Taksofirmale teatasin ka, et mul on üks teismeline, kes peab jalga põlvest sirgena hoidma ning jalgratas, mis võiks eeldatavasti sama auto peale mahtuda. Selgus, et taksojuht Duncani pruut on ka 15 aastat tagasi Eestist Šotimaale kolinud. Saanud küsimusele, et “mis keeles te omavahel räägite” vastuseks, et eesti keeles, märkis ta, et “ma arvasingi nii.” Siis selguski, et ta on ise ka Eestis käinud. “Praegu ei tohi küll taksos keegi ees istuda, aga kui kinni peetakse, siis ma selgitan ise, sest ta lihtsalt ei mahu kuskile mujal nii, et jalg sirgu oleks.” Ma lihtsalt lasin tegutseda. 

Tegin õhtul veel söögi, ja kell 18 me vist juba magasime. Järgmisel päeval suhtlesin kooliga, ja andsin neile ka teada, sest neljapäeval oleks pidanud Kutil olema esimene koolipäev, aga see minek lükkub nüüd edasi. Kauaks, ei tea. Seega meil veel paar nädalat koduõpet, kuniks ta jalg kannatab selle kilomeetri kõndimist. Teisipäeval on arstile minek, siis ehk võetakse lahas ära, õmbluste osas on uus aeg 25. augustil. Rattasõit ja golf peavad ootama, aga praeguseks saab Kutt juba natuke jalale toetuda. See pilt on küll varasemast ajast, aga paari kuu pärast on see kõik minevik. 

Ahjaa, mida see õnnetus mulle õpetas? Teate ju küll, et mida rohkem aega ja energiat negatiivsele pühendada, seda rohkem seda enda ellu kutsud? Ühel hetkel teataski Kutt mulle, et ta ei taha, et sellest õnnetusest rohkem räägitakse, sest siis tekib talle negatiivne mälestus. Selle postituse eel küsisin ka temalt, millised pildid ja kui palju üldse. Loodan, et kõlama jäi siit see, kui vapper ja tubli ta on, ning et siinne meditsiinisüsteem on igati tasemel. Oleme hoitud. 

Ahjaa, vahepeal saime ka kinnituse, et elamisload on meil mõlemal olemas, seega kui aasta lõpus Brexit jõustub, siis meiega on kõik hästi. Minu oma jõudis varem, aga Kuti kinnituse saamiseks oli koolist vaja tõendit, et ta ikka õpib seal. Alternatiiv oleks perearstikeskusest olnud küsida, aga kool tundus mulle lihtsam. 

The post Iga õnnetus koosneb õnnest appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

6 kuud Šotimaal tähistasime esimese grillimisega

Ilma naljata, see oli igapäevane eneseületus ja ma tunnen enda üle absoluutselt põhjendatud uhkust, et ma ei korkinud veinipudelit lahti ei kell 10 hommikul ega isegi mitte iga nädal! (See ei tähenda, et ma nende naljade üle naerda ei oska.)
Kuti jaoks oli muidugi raske juba see, et mina ja tema õpetaja?! Ei. Ei. Ei. Ta niiväga ootas Šotimaal koolis käimist ja õppimist, lisaks vahepeal oli  puudmine, kui 2 nädalat kopse välja köhisime ning siis vaid napp kuu koolis käimise aega, kui tuli koju jääda. Seega on tal kodus õppimise kogemust praegu rohkem kui siin koolis käimist. Mata oli kõige raskem, sest kohati nad õpivad siin materjali, mida Eestis alles 7ndas klassis võetakse, aga ta tuli viiendast klassist.
Aga me pingutasime lõpuni, kuigi oli väga-väga raske ja ekraanisõltuvus ning sellega kaasnevad keskendumisraskused kippusid vägisi võimust võtma. Merekadettide õpe muudeti ka digitaalseks ja sellest me loobusime. Loodetavasti nüüd ikka suvel saavad mere peale ka, kasarmutes õpet nad praeguse seisuga enne septembrit ei taasta.

Tervitustega emale!

Pealkirjas olev hüüatus AYE hääldatakse “ai” ja seda saab kasutada nii nõusolekuna, aga ka rõõmuhüüatusena. Selline mõnus, mänguline šotipärane sõna ning see Aye oli sel nädalal natuke teemaks ka. Ma kilkasin rõõmust üles-alla, kui mul oli esmaspäeval kõne sellenimelise elustiili-ja turundusagentuuri loojana. Ma olen nende tegemisi jälginud sotsiaalmeedias juba sellest ajast peale, kui siia tulin ning paar kuud tagasi kirjutasin neile isegi kirja, et kui neil kunagi peaks vaja olema inimest, siis ma niiväga tahaks. See, kuidas nende aju töötab, kui erinevad nad teistest turundajatest on, kui julged ja ägedad. Lihtsalt vau. Pole siis ime, et kui nad eelmine nädal sotsiaalmeedias teatasid, et otsivad meeskonda liikmeid, siis ma jätsin reaalselt kõik asjad pooleli ja kirjutasin. “Meile tuleb aeg-ajalt kutseid igast kohtadesse Šotimaal ja üritustele, kas sa oleksid valmis neist ka osa võtma?” küsis Victoria ettevaatlikult. “Mulle tundub see hea ettekääne kanda kõiki neid kleite ja avastada Šotimaad,” vastasin rõõmsalt. Tundus, et mu suhtumine jättis hea mulje (CV’d nägid nad ka), ja uuel nädalal pidime veel rääkima täpsemalt üle. Oh, ma nii-nii tahaks nendega koos töötada. See oleks megasuper võimalus praktiseerida seda, mida Jamie Jauncey’ga õppinud olen.

Denmore pargi tiigil olevad 3 pardipoega ristis Kutt kohe ära: Hups, Tups ja Lups. Koomiksisõber, jätkuvalt.

Teel Scotstowni nõmmele. Pikad, sihvakad puud. Haldjalik mets. Vägagi.

2-3 m kõrgused põõsad. Vaarikas ei ole. Millega tegu?

Kuna nädala sees venisid tööpäevad jälle pikaks, siis nädalavahetusel lasin arvutil puhata. Tundsin, et oli vaja juhe seinast välja tõmmata. Täiskuu ikkagi. Olime Kutiga palju õues. Käisime tegime eile nädala šopingu ära ja hiljem nõmmel, kus polnud ammu käinud. Sõnajalad on kasvanud Kutil üle pea. Näitasin talle teiselpool nõmme üksikuid puid, mille otsas hea turnida. Olime natuke lihtsalt looduse rahus.

Täna pärast hommikusööki läksime mere äärde. Olime üle 4 tunni ära. Vaadata, kuidas eemal vihma sajab, ise kuivaks jääda, kuidas vesi on Vahemere-türkiis ja sätendab pealt kuldselt, kontrastid valge vahu, mustade kivide ja oranžikas-kollakate luidetega. Vaikus meis eneses.

Nüüd, õhtul oli eksprompt-esinemine kohalike kirjanike ühenduses – seal mõned esinejad kukkusid ära ja ma pakkusin end kiirelt asemele. Veidi rabe sai see esinemine, sest millegipärast muidu ideaalne internetiühendus hakkas kakkuma ja veidi ajas pabinasse see, kui ekraanile tuleb teade, et otseülekanne katkenud kehva internetiühenduse tõttu. Samas, märk on nüüd maas ning järgmine tuleb parem. Ettevõtmise pealkiri on “Igaühel on lugu” ning neli korda aastas saavad kohalikud kirjanikud (virtuaalselt) kokku, et jagada lugusid. Kas tõsielulisi või väljamõeldisi, ei olegi tähtis. Jutustamine on.

Veerand peenart. Tegelikult pool.

Veidi muigama ajab ennastki, kuidas olen end sisse möllinud kohalike korilaste gruppidesse ning ilma peenramaata kah ei saa. Peenramaaks on mu potikesi muidugi palju nimetada, aga naabreid suutsin küll üllatada. “Enne oli siin üks vana naine, tal olid ka peenrad, aga ta ei jaksanud neid hooldada.”
Mõned lillepotid on ka, aga “tarbeaias” on sibulad, lehtsalatit, tilli ja peterselli. Tavaline tagasihoidlik värk. Ei mingeid tomateid-kurke. Oih, ühes lillepotis on üks kartul.
Need kivikesed on sellised, mis pimedas helendama hakkavad. Pole olnud juhust järele kontrollida, kas ka helendavad, ööd on siingi veel liiga valged.

Lennuliiklus Eesti ja UK vahel on küll taastunud, aga kuna selle eneseisoleerimise kohustusega on nagu on, ja raamatuesitlused vist ei kuulu jätkuvalt eneseisolatsiooni põhimõtetega kooskõlla, siis praeguse seisuga on tulek väga kahtlane. Raamatupoodidesse teatavasti raamat ei jõuagi, sest esialgsest tiraažist jäi selleks liiga vähe järele, aga kes raamatut soovib, siis kolm kohta on, kuskaudu saab osta: minnes A.H. Tammsaare muuseumisse Vargamäel kohale, tellides Armastusest Inspireerituna e-poest või Lahemaa Looduskooli kaudu (kirjutades Facebooki). Kui palju neid veel järel on, pole mul ausalt öeldes õrna aimugi, aga oleme emaga kokku leppinud, et sadakond hoiame ikka esitluste tarbeks ka. Tulgu need siis suvel või sügisel. Aitäh kõigile, kes on jaganud minuga oma lugemise emotsioone. Need hetked on hindamatud.

The post Aye! Me saimegi sellega hakkama! 👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See kadettides käimine on ka kõvasti ta keeleoskusele kaasa aidanud. Merendusterminoloogiat teab inglise keeles minust kindlalt paremini juba. Täna õhtul läheb ka nädalavahetuseks laagrisse. Me Sõbra emaga andsime end vabatahtlikult kokanaati üles. Eile õhtul oli veel erakorraline “töökoosolek” messengeri kaudu. Selgus, et asjapulk, kes poest toidukauba ära pidi tooma, avastas, et poes pole ei makarone ega ube. Meil oli aga menüüs 2 pastarooga ning chilli con carne. Eks näis, mis roll mulle lubatakse, ei hakka kohe kohalikke kartulite ja hakklihasoustiga hirmutama.

Teisipäeval sain ise korraliku ehmatuse osaliseks. Nõrganärvilistele ütle kohe, et järgnev kirjeldus võib sisaldada häirivaid detaile. Päev otsa oli seina tagant kostnud mõnusat undamist. Sellist toredat, madalat remondiga kaasnevat puuri undamist. Istusin suurema osa päevast klapid kõrvas ja telefonil heli maas, kuigi vahepeal oli kõnesid, mida vastu võtta.
Kella 14 paiku panin taas klapid kõrva ja süvenesin avatud ülikooli kirjutamiskursusse. Kirjutamine on midagi sellist, mille juures end täiesti n-ö unustan. Telefoni panin kohe kaugemale kapile, et ei kuuleks. Ca 15.50 paiku end sirutades, klappe kõrvast võttes kuulsin vibreerimist, aga jäin kõne vastu võtmisega hiljaks. Saatsin Kutile sõnumi, et kas ta süüa toob (neil on teisipäeviti kokandus, ja siis ta on öelnud, et tema toob ise mulle süüa). Ta vastas jaatavalt ja palus helistada. Jätsin tähelepanuta 4 vastamata kõnet võõralt Šoti  numbrilt ja helistasin Kutile.
“Kõik on hästi, aga ma lasen õpetajatel rääkida, mis juhtus.” Nüüd vajus küll süda saapasäärde. Hingasin välja, tegin rõõmsa näo ette ja kuulasin. Õpetaja tutvustas end ning kinnitas, et ta on praegu Kuti juures. Esialgu sain aru ainult sõnadest “õnnetus” ja “vaja haiglasse minna” ning Kuti nimi. Kartsin kaklust, sest Kutt on ikka rääkinud, kuidas paar tüüpi provotseerivad, ja kuna juttu oli ka sellest, siis ehmatasin väga-väga. Palusin aeglasemalt korrata, et mis juhtus ja kes haiglasse peab minema. Siis sain teada, et Kutt oli trepil libisenud ja kukkunud. Et tema peas on suur muhk ning jalg paistes ja sinine. “Kindlasti tuleb ta viia erakorralise meditsiini osakonda kontrolli,” rõhutas minuga rääkinud õpetaja.
“Kas ta kaotas teadvuse?”
“Me ei tea, sest ainult üks tüdruk nägi küll kukkumise algust, aga lõppu mitte. Selleks ajaks, kui teised lapsed ja meie, õpetajad, juurde jõudsime, oli ta teadvusel. Kas te saate kooli tulla?”
“Jah, muidugi ma saan. Kas ta jalale toetada saab?”
“Ta ütleb, et ei saa ning see jalg näeb päris kole välja.” 
Mu pead läbisid sekundis sajad mõtted, sest mul polnud õrna aimugi, kuhu ma minema peaksin. Kas sinna perearstikeskuse juurde? “Mul pole autot, mul läheb ca 15 minutit sinna jõudmiseks.”
“Võime teile takso kutsuda, et saaksite sinna minna.”
“Hästi, ma vahetan riided ja tulen nii kiiresti, kui vähegi võimalik.”
Mul ei olnud aega isegi ropendada mitte. Ma ei mäleta, millal ma nii kiiresti viimati riideid vahetasin. Ilmselt siis, kui Kutil sääremarja arter puruks oli ja sealt verd nagu Tallinna Politseipargi purskkaevust pritsis.
“Takso”, käis mul peast läbi. “Ma võin ju ise ka takso kutsuda.” Helistasin juba tuttavasse, korduvalt mind ägedate taksojuhtidega varustanud Rainbow Taxi’sse ning palusin taksot esimesel võimalusel, et sõita kooli ja sealt erakorralisse.
Sel korral ei hakanud nad smsi-dega vaeva nägema. Ca viie minutiga  – aga me teame, et sellistel hetkedel tunduvad minutid päevadena – oli valge Audi ukse ees ning taksojuht teadis täpselt, kuhu minna. Ei olnud vaja kooli asukohta selgitada “Mul poiss käib siinsamas kõrval” ega kus see erakorraline on. “Tuleb ikka suurde lastehaiglasse minna,” ütles ta. Seal oli ta ka paar korda oma poisiga käinud.
Sõitsime koolimaja ette ja Kutt lükati juba ratastooliga välja. Oli teine näost sama hall, nagu see kunagi siniseks värvitud juuksetutt ta peas. Aga toidukarpi hoidis käes nagu aaret. “Emme, see on Sulle.” Õpetajad heldisid. “Nii suure südamega poiss, ta on nii heasüdamlik”.
Palusin veelkord vabandust, et mu telefon hääletul režiimil oli. “Ei ole midagi,” lohutasid nad ja andsid kaasa paberi, kus oli kirjas, mis juhtus, mis kell juhtus ja mis on näilised vigastused. “Selle annate seal vastuvõtus neile,” rõhutasid nad korduvalt. Püüdsin meelde jätta. Märkasin, et õnnetus juhtus ca 5 minutit pärast kolme. 40 minuti jooksul olid nad mind püüdnud tabada. Jah, ma jõudsin endale juba moraalset näopeksu teha mõtetes.
Taksojuht tõstis Kuti asjad pagasnikusse, Kutt pandi tagaistmele ja õpetajad leidsid veelgi võimalust kiita ja tunnustada. Küsida, kuidas ta end tunneb. Põgusalt rääkisime, aga kinnitasin, et ta väga tahab. “Ta on väga püüdlik ja tal läheb nii hästi, teeb ilusti kõik kaasa, areng on väga kiire,” kiitsid nad.

See muidugi pani emotsioonid veel rohkem laperdama, sest pole see ju alati olnud nii. Paide Hammerbecki koolis käies suurem osa hingehaavu paranesid, aga eks nende vanade “vigastustega” ole ikka nii, et ilmamuutuse korral kipuvad nad märku andma. Seda mõtet, et kõne koolist on pigem neutraalne või siis soe, sõbralik, pean endale edaspidi vähe tugevamini sisestama.

Taksojuht teadis täpselt kuhu minna. Haiglakompleks on tohutu suur. “Võtke selle ukse eest ratastool, sest seal ei pruugi neid olla, ma sõidan niikaua sinna, siis poiss saab ümber istuda rahulikult,” suunas ta mind. Nii tegimegi. Aitas veel Kuti istuma, pani asjad sülle, soovitas jope peale võtta ja läksime sisse. Selle kollaaži peal on näha nii imeline tervenemine kui ka protseduurid, mida meiega tehti.

Jap. Küpsist ja õunamahla. Pool küpsistest oli ta juba ära söönud selleks ajaks. Pilvekesed on palatist. Siniste toolidega oli fuajee. Esimese ja viimase pildi vahe oli 2 tundi ning kohalike arvates läks meil väga kaua. Ise küll nii ei arva. Röntgenpilti ei tehtud, MRT-uuringut ka mitte. Kutt kurtis peavalu, jutust oli aru saada, et osade inimeste nimesid ta ei mäleta ning jume kõikus valgest lillakaspunaste laikudeni, olemine oli kahtlaselt rahulik. Lisaks vererõhu mõõtmisele ja veres hapniku mõõtmisele kontrolliti pupille, vaadati muhud ja sinikad üle (võrreldi teise jalaga). Ma igaks juhuks jalast pilti ei pane, sest see sinikas on põlvest hüppeliigeseni. Pole siis ime, et see jalg hell oli. Kaks õde küsitlesid, kontrollisid reflekse ja see teine õde siis küsiski, et kas Kutt sooviks süüa-juua midagi. Pakuti võikut ja jogurtit ka, aga küpsised tundusid talle kõige turvalisem valik. “Kui see toit tal sees püsib, siis läks hästi,” lisati mulle julgustavalt. “Seda mõtlesin ma ise ka,” noogutasin mõistvalt.
Paluti veel vabandust, et arsti tulekuni võib veidi aega minna, sest pisikesi patsiente on täna palju. “Me ei lähe siit kuhugi,” lubasin naeratades. Õde sai naljast aru. Või tegin mina lihtsalt nalja, mis oli naljakas.
Arst oli hästi rõõmsameelne. Tutvustas ennast ja küsis kohe Kutilt. “Noh, millega sina siis täna hakkama said, et sa selles toolis istud?”
“Kukkusin trepist alla.”
“See nüüd küll eriti mõistlik tegu ei olnud. Kas teised nägid pealt ka?”
“Ei näinud, üks tüdruk ainult nägi. Teised nägid mind siis, kui ma juba trepist all olin ja karjuma hakkasin.”
“Noh, siis läks sul hästi, et teised ei näinud. Ei olnud nii piinlik, onju?”
“Mhmh.” Ja Kutt hakkas muigama.
Järgnesid küsimused vigastuste kohta, palus kätt suruda mõlema käega, vaatas pupille ja selline rõõmus vestlus sekka. Ja siis  – palus ta Kutil püsti tõusta. “Kas sa istud seal toolis seepärast, et sa ei saa jalale toetuda?”
“Ei saa jah, valus on.”
“Kas sa ei saa või sa ei taha, sest sa kardad, et on valus?”
Kutt ei osanud selle peale midagi muud vastata, kui et valus on. “Noh, aga proovime,” jätkas arst rõõmsameelselt. Kutt tõusis püsti, toetus tervele jalale. “No nii, näed seisadki püsti. Väga tubli. Nüüd proovi minu juurde kõndida.”
Kutt hüppas tervel jalal. “Kuule, hüppamine nõuab palju suuremat energiat kui kõndimine, hüppamine on palju raskem. Proovi siis juba käia ka.” Kutt liipas vähe. “Noh, väga tubli, näed saad küll. Võid minna tooli tagasi istuma.” JA – siis juhtus ime. Tegelikult ka. Kutt kõndis rahulikult ratastooli juurde ja istus sinna. Ainult kergelt longates. Me vaatasime arstiga üksteisele otsa ja naersime. “Te tegite tõesti imesid praegu.”
Arst selgitas Kutile seepeale, et jalas on kaks suuremat luud ning kui tal oleks luu katki olnud, oleks olnud võimatu jalale toetuda. “Aga hell on see jalg Sul veel mitu päeva ja pea võib ka valutada,” teatas ta rõõmsa naeratuse saatel. “Praegu pea enam ei valuta,” teatas Kutt. Mingit valuvaigistit talle ei olnud antud.
Mulle andis arst kaasa paberi, kus kirjas, mida jälgima peab ja soovituse Kutil võtta valuvaigisti õhtul enne uinumist ja ka hommikul ajada ta vara üles, et ta võtaks valuvaigisti ja siis ärkab, millal ärkab. “See on hea mõte ta homme koju jätta,” kiitis ta. Ei, ei mingit visiiditasu. Jah, küpsised ja mahl olid ka ravihinna sees. Mul Õde ütles ilusti, et küpsised on odavamad, kui kompuuteruuring. Ma ise arvan, et ka last säästvam.

Õhtul sai Kutt valuvaigisti küll, aga hommikul lasin tal magada. Tundis end enamvähem hästi. Ca 12 paiku helistati taas koolist. Üks tugispetsialistidest. “Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas tal läheb. Eilne õnnetus tundus päris tõsine olevat.” Hea, et ma nutma ei hakanud toru otsas. Inimene oli nii siiralt rõõmus, et Kutt järgmine päev taas koolis. Selleks ajaks oli juba Kuti Sõbra ema uurinud, kuidas Kutt end tunneb (ta töötab samas haiglas ja tõi meid eelmine õhtu koju), taksojuht, kellega eelmisel päeval olin sõitnud (sest olin endale kolmapäeva hommikuks massaaži kokku leppinud ja sinna kohta ühistransport sõidab umbes sama tihti nagu Paidest Tartusse. Eestist ka paar inimest küsisid, et kuidas ta end tunneb. Neljapäeva hommikul ka veel pea kergelt tuikas, aga kui sõi, läks paremaks ning täna kekas hoidis end hüppamisega tagasi, aga see on arvestades pikka õhulendu – ca 10 astet, päris hästi. Seljakott päästis ta selgroo. Ta ise ütles, et jalg nagu jäi kuskile taha kinni ja siis kukkuski ettepoole.
Ütlesin kadettide laagriülemale ka igaks juhuks, et selline asi juhtus. Lisasin, et vaevalt see midagi mõjutab, aga ehk on hea teada.

Neljapäev oli ülivägev päev just minu ametialases mõttes. Ma sain lõpuks ometi pihta, mis on üks asi, mida praegu veel keegi teinud pole ja mis tuleks püsti panna. Mul on mõttekaaslased olemas juba ka, kellega hakkame seda asja üles ehitama. Sihtgrupp on täitsa olemas ning seda suisa kahesuunalisena. Nii, rohkem ei räägi esialgu.
Teine asi oli see, et ma käisin Jamie Jauncey koolitusel. Täitsa Aberdeenist pärit, aga nüüd valdavalt Edinburghi kandis elav, kuigi üleilmselt tegutsev. Tema poolteise tunni pikkune koolitus oli superlahe mitmes mõttes.
Esiteks sõnastasin ma endale kirjalikult elus esimest korda, miks mulle kirjutamine meeldib ja ma sellesse nii kirglikult suhtun.
Teiseks, sain aru, kui absoluutselt 1000% õigel teel olin ma oma turundustegevuses iseõppijana, lihtsalt sisetunnet järgides.
Kolmandaks, kirjutasin ma elus esimest korda haikut.
Neljandaks. Kui mu käest on küsitud, et okei, tahad kirjutada, aga kas ilukirjandust, tarbetekste, lüürikat või hoopis n-ö sisuloomega tegeleda, siis ma olen vastamisega jänni jäänud. Kui uskumatult kergeks läks mu hing, kui Jauncey end tutvustas ja ma sain aru, et ma ei peagi valima nende vahel. Saab teha kõik ja edukalt, sest need žanrid on üksteist täiendavad.
Ta tegi meile nii ilusti näitlikult selgeks, kuidas loov kirjutamine aitab kaasa paremale sisuloomele veebis ja paberil.
Lisaks veel see aspekt, et Joy, kes seda raamatukogu poolt organiseeris, tundis huvi mu IG loomingu vastu ning tahab mind aidata Šotimaal autoriõiguse teemadega kurssi viia, sest talle lihtsalt meeldib see, mida ma teen.
Ning nagu heade asjadega ikka, siis SEE ei ole veel kõik, mis 12. märtsil juhtus. Mulle helistati kohalikust ärinõuandlast “(business hub), ja mul on nüüd oma isiklik ettevõtlusnõustaja. Ma tean, tahaks näpistada end, aga sinikad jäävad. Kui ta mu ära kuulas, oli ta nii vaimustuses, et lubas mulle posti kohe mingeid materjale panna ja saatis mulle meiliga ka töökohti, mis mulle võiksid täiega sobida.
Vahepeal võtsin ma vastu pakkumise, millest oli raske keelduda ja lasin siis professionaalidel oma CV ümber kirjutada, teha kaaskirja ja ka Linked-Ini kontole muudatused teha. Selle mustandi sain ka täna kätte, seega saame kohe järele katsetada, kas nende lubadused peavad vett.

The post Kas edukas lend või pehme põrumine? 😮 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Üldiselt oleme Kutiga otsustanud (tema otsustas enne), et kolmapäevaks on ta juba piisavalt terve kooli minekuks. Täna teeme väikse õuetiiru ka, sest palavikku pole olnud nädalavahetusel. Vettehüpete trenni jätab seekord veel vahele, las võhm taastub. Kolmapäeval sööme siis kartulisalatit ja mõtlen veel, mis ma sinna kõrvale teen. Meie esimene kuu.

Täna tegin kooki. Banaanide ja kirsside, vanilje ja kaneeliga. Sest et….. täna 4 nädalat tagasi astusime siit majauksest sisse. Jah, meile jätkuvalt meeldib, on põnev, naudime ja tunneme end hästi. Eks ikka on asju, millega tuleb harjuda ning mille peale lihtsalt ei tule, kuid kas see pole nii mitte igal pool?

Jätkuvalt oleme kõik need 28 päeva iga päev päikest näinud. Kohalike arvates on see erandlik. “Järgmine nädalavahetus sajab,” lubasid nad laupäeval. Noh, las sajab.

Töökuulutusi vaatan igapäevaselt, aga huupi kandideerimist ei pea mõistlikuks. Võtan seda rahulikult, seda enam, et sissetulekuid on, kuna Eestist saabub jätkuvalt pakkumisi kirjatööks. Tõlked, igasugune tekstiloome on ju kõik sellised asjad, mida saan ka siit teha. Seega, jah – sellekohaseid pakkumisi võtan jätkuvalt vastu. Eks ma kirjutan omi asju ka, aga neist siis, kui kindlad kuupäevad koostööpartneritega kokku lepitud.

Täna tegime naabritele veidi lärmi ka. Suitsuanduritega. Ei midagi hullu, rasv läks pannil veidi liiga tuliseks ja hakkas suitsu eritama, sest meil oli Kutiga omavaheline kommunikatsioonihäire.

Hommikul lugesin üle siis linnavalitsuse kodukalt selle relva/noamääruse, mille vastu me Kutiga eksisime, kui talle käärid kaasa andsin. Selgus, et selle taga on mõne aasta tagune juhtum, kus 16-aastane oma sama vana klassivenna koolis surnuks pussitas. Mõni kuu hiljem vastu võetud määruse välja töötamisel osalesid nii noored ise, lapsevanemad kui ka spetsialistid ning selle määruse kohaselt on õigus õpetajatel koolis laste kotte läbi otsida, kui tekib kahtlus, et seal võib olla (külm)relv. Kui selgub, et see nii ongi, siis pikka juttu pole, vaid politseinikud kooli ja kõik sellised juhtumid fikseeritakse, asjad muidugi konfiskeeritakse ja vanematega võetakse ühendust. Jah, politseinikel on õigus ka laps/noor läbi otsida ning juhtumite korral, kus keegi saab vigastada, läheb kõik nii, nagu seadustes kirjas. Sellele 16-aastasele, kelle noahoopide järel teine noor suri, määrati 9-aastane vangistus. Kutt arvas, et need, kes sel moel arveid klaarivad on ikka “täitsa mõttetud” ja “kindlasti oleks ka mingi normaalsem võimalus olnud asju lahendada.”
Kõik need, kes on algkoolist väljas ehk siis käivad keskkoolis või akadeemias, peavad ise selle määruse läbi lugema ja paberile allkirja andma, et on lugenud ja saavad aru, et see kehtib kõik ka nende kohta.
Samamoodi peab õpilane ja lapsevanem lugema läbi koolis kehtivad arvuti ja interneti kasutamise reeglid ning selle kohta allkirja andma. Näiteks kõik sotsiaalmeedia saidid on kooli arvutites blokeeritud, WiFi on, aga selle paroole õpilased (üldjuhul) ei tea. Khm. Nutikamad neist uurivad sellised asjad kiiresti välja ja kui nad on piisavalt targad, siis nad hoiavad selle enda teada, et nad teavad.
 Lisaks andsin ma allkirja selle kohta, millistel tingimustel luban oma lapsest pilti teha ja millistes keskkondades neid pilte avaldada.

Kes talvist Šotimaad avastama plaanib tulla, ja autot kavatseb rentida, siis ei ole sugugi nii, et talverehvid on praegusel ajal elementaarsed, vaid see on lisatasu eest ning ainult teatud tüüpi autodel.  Päriselt ka. Sel polegi mõtet, kui sõidetakse valdavalt piirkondades, kus lund pole, nt Lõuna-Šotimaal või siin idakaldal, Põhjamere ääres. See, et öösiti miinuskraade on, pole mingi näitaja, sest soola pannakse teedele juba siis, kui õhutemperatuur seal pluss kolme kandis. Kui jaanuaris auto rentisin, nägime samuti soolapuisturit päise päeva ajal. Jah, ja suvekad olid all autol.
Veebruaris ongi meil plaanis mõni kohalik suusakuurort ära katsetada ja kuigi Kutt teatas, et tema kavatseb pigem kelgutada, siis mul on plaanis teha teoks mõte, et taas, üle 14 aasta proovida mäesuusatamist. 2006 talvel olin esimest korda elus mäesuuskadel ja see oli Otepääl. Meeldis. Nüüd võiks veidi suurema mäe võtta. Nagu peaaegu 12-aastane klassik ütleski: “Mis siin ikka põdeda!”

The post Mis siin ikka põdeda! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.