Arutasime siin ükspäev Kutiga, kaua me oleme olnud, ja ta imestas, et kas tõesti juba kaks aastat. “Aeg läheb ikka megakiiresti,” arvas ta. Muigasin, ja vastasin, et oodaku ainult, kuni veel kasvab. Siis on tunne, et ei saa aega kätte enam. 

Pikkust on tal minust kolm sentimeetrit rohkem. Sel pildil kohaldas ta end lihtsalt väiksemaks. Aga küllap jõulude, või siin oleku aastapäeval teeme ka pildi, kus pikkusevahe olemas. 

See pilt on tehtud novembri lõpus, pärast esimest siinset jõuluturgu/laata, kus osalesin. Piirangud on jätnud oma jälje, rahvast liikus vähe. Võimalik, et ei olnud ka väga minu sihtgrupp seal. Aga Kutt sai oma müügioskust treenida. Pakkus end ise vabatahtlikult appi, aitas ettevalmistusi teha, väljapanekut sättida ning teistel prouadelgi asju sisse tuua. (Natuke pidin teiste abistamist ikka surkima, sest kui nina ekraanis, siis ju teisi ei näe). Pärast kõndisime selle ca 3 tundi koju mööda päikeseloojangus mere äärt. Kuskil poole maa peal see pilt tehtud ongi. 

Kuti jaoks suursündmus oli kahtlemata 13. novembril toimunud paraad, kus ta koos merekadettidega osales. Teravam silm leiab ta sellelt pildilt üles. Distants polnud pikk ja ilm oli novembri kohta soe. Kohal oli sadu inimesi, ja tegemist siis I maailmasõja lõppu tähistava paraadiga. Kadettide tegevus on selleks aastaks lõppenud, kolmapäeval sai ta oma uue triibu kätte. Jaanuaris jälle. Koolis läheb tal ka ilusti, tänase hispaania keele testi tegi maksimumile ja matemaatikas liigub vist ka üks grupp kõrgemale. 

November on olnud hästi õpetlik kuu. Juhtus palju head, ja suuremaid asju hõikasin ka Facebookis maha. Näiteks, et Dark Angels Writing, mille liikmete hulgas olen, saatis mulle 5. novembril järelpärimise, et sooviks mind oma uudiskirjas tutvustada. Uudiskiri ilmus 19. novembril ja kes inglise keelt mõistab, saab seda lugeda siin. 

Samuti sain kutse rahvusvahelisele ettevõtlus-bonanzale, kus Iain’iga teeme 90-minutilise praktilise seminari, kuidas oma brändi häält peitusemängus võita. Brändi hääl on see, kuidas sa oma klientidega suhtled, mitte ainult suulises ja kirjasõnas vaid ka visuaalides. Seminar ise on esmaspäeval, minu aja järgi kell 5 õhtul. Kel huvi liituda, andke aga märku, saadan juhised. 

Novembrisse jäi ka kokkulepe Carmel Murphyga, kes on turundusekspert Austraaliast. Tegime temaga sel nädalal otse-eeter taskuhäälingut, kus jagasin kolme nippi kirjutada hästi isegi siis, kui sa enda arvates seda ei oska. 

Visit Järvaga koostööd mainisin juba eelmises postituses. See kestab. 22. detsembril teeme uue otse-ülekande, kus võtame ideekorje kokku. Seniks aga, kui sul on mingigi kokkupuude mingigi kohaga Järvamaal olnud, siis palun anna sellest märku! Kõige lihtsam (ja soovi korral anonüümsem) võimalus seda teha on selle ankeedi kaudu. Saab isegi mitut lugu jagada. Võid jagada lugu oma kodupuust, toiduelamusest või sellest, mida näed oma lemmik rabarajal. Ükski mõte pole vale ega teistest vähem väärtuslik. Järvamaa Arenduskeskuse lehelt saab ka rohkem lugeda. Homses Järva Teatajas on ka artikkel. 

Tööalaselt on see vahepeane kuu õpetanud piire seadma enesekehtestamise mõttes. Endale kindlaks jääma. Meelde tuletama, mis on päriselt tähtis ja mida ikkagi tegelikult teha tahaks. See, et Jamiega taas kirjutamist treenin toetab seda igati. 

Ja muidugi kolmas fotosessioon Iskaga. Mu siinse fotograafiga. Meil oli lõbus. Nagu alati. Mulle meeldib tema põhjalikkus ja ausus. Kui ikka mingi idee või poos ei tööta, siis ta ütleb. Ja vastupidi, ta on nõus mu ideid katsetama, mitte ei nulli neid eos. Kui varem olen sessiooniks ise soengu ja meigi teinud, siis nüüd otsustasin proovida Iska koostööpartnerit. Ütleme nii, et oli aru saada, et tegemist on kellegagi, kes on valdavalt pulmades meiki ja soengut teinud. Mulle nii nukulikku soengut polegi vist kunagi tehtud. Meik oli üllatav, aga otsustasin, et kui selline, siis selline – paneme toimima. Ja nii oligi. Ma oma FB Word Accordi lehele panin natuke rohkem pilte üles, kes soovib, saab sealt juurde piiluda. 

Isikliku elu tähtsündmuseks võib lugeda seda, et tantsuõpetajale ühiselt korraldatud üllatuspidu läks korda. Üllatavalt paljud inimesed tulid mõttega kaasa ja õpetajal endal oli tohutult hea meel. Nii kingituste üle, aga eelkõige selle üle, et sai meiega koos olla. Ja see tõi taas tantsima ka need, kes olid vahepeal eemale jäänud. Samuti käisin siin esimest korda juuksuris. Mu juuksuri nimi on Kirstin ning ta on sama hullult äge kui Age Eestis. Mõlemad sündmused olid samal päeval. Lisaks kostitas ilmataat sel õhtul Aberdeeni imekauni päikeseloojanguga nii et teekond, mis muidu oleks võtnud mul 30 minutit jalutada, kulus poole pikemaks. Panen ühe pildi ka sellest seeriast. Siis on võib-olla paremini aru saada. Facebooki ajajoonelt leiab rohkem. Pildid on avalikud seal, ei pea olema FB kasutaja. Pilt on tehtud Diamond Bridge’i peal, ja Doni jõgi ikka. 

Ahjaa, tormid olid ka meil siin teemaks. Arwen ja Barra. Kümnepäevase vahega. Nii et osa peresid, kes said 10.päeval elektri tagasi, jäid sellest 24h uuesti ilma. Arwen murdis meil ka aia maha. 

Arwen hullas 26. novembril ja Šotimaa kirdenurk oli esimene, mis sellega pihta sai. Pidime tol õhtul teatrisse minema, aga etendus jäeti tormi tõttu ära. Ilmselt peljati ebastabiilset elektrit. See võib ikka suht nüri olla, kui keset etendust saal pimedaks läheb ja sul on vaja neli korrusetäit inimesi evakueerida. Kohati olid tuuleiilid üle 100 miili tunnis, mis on umbes 45 m/s. Seega, puhus täitsa korralikult. Küttepuid saaks siinsetes parkides ja metsades kõvasti. Näiteks Aberdeenshire üks kuulsamatest paikadest Haddo House, seal ümbruses murdis Arwen arvatavalt 100 000 puud. Neil muidugi ka metsa omajagu, aga üks metsatukk oli tõesti nagu lageraide üle elanud, ühes servas mõned puud olid püsti ainult. Rongiliiklus seisis – nt Invernessist Aberdeeni teel olnud rong oli “kinni” ca 24 tundi. Murdunud puud raudteel, tõenäoliselt. Võimalik, et ka mudalaviin. Järgnev pilt on meie kodulähedasest Westfield pargist, Kuti kool paistab ka tagant. See oli Arweni järgne hommik. Need puud olid seal ka täna hommikul. Tööjõupuudus paistab silma, ütleme nii. Barra tõi vähemalt need kõlkuvad oksad alla, mis Arwen ära murdis, aga latvadesse rippuma jättis. 

Aberdeeni kesklinnas lendasid need pisikesed ilutornid – kahjustada sai nt linnavalitsuse hoone Marichal Collegi üks tornidest – selle tükid lõhkusid ka kohaliku jõuluturu ehitisi nii et jõuluturg oli nädal aega kinni. Ja siis ühe teise kiriku nurgatorn lendas selle hoovidele tükkideks – tavaliselt on seal ööklubist välja “värsket õhku hingama” tulnud inimesed, see on nö ööklubi sisehoov, aga sel ajal oli see juba kinni, kui tornijupp alla prantsatas. 

Seega, meie aiake on väga väike kahjustus selle kõrval. Barra, mis möllas selle nädala alguses, saabus üle Iirimaa ja suuremad kahjustused olid Šotimaa loodekaldal. Cairngormid ja Glencoe pidasid hullema kinni. 

Enne seda suurt tormi saime veel Aberdeeni jõuluturul ka Heleniga kokku. Kohalik eestlane, kes oma kohvris kahe kilo jagu ruumi tekitas nii, et emps sai väikse paki kaasa panna. Aitäh! Praegu ootan ise Estolingi kaubikut, sest ise tahan ka siitpoolt kingid teele panna. Ootavad teised suures toas pakituna. Jõuluturul sain üle pika aja uisud alla. Siinsetest jõulutraditsioonidest on silma hakanud, et jõuluturu lahutamatuks osaks on igasugused karusellid. N-ö lõbustuspargid Eesti mõistes. Teatris on panto ehk siis kogupereetendused, kuhu kaasatakse ka publik. Jõulukaardid on väga teema. Näiteks oli ühel hommikul piimamees Ewen jätnud koos pudeliga meile jõulukaardi. Paar päeva tagasi sain aga kaardi ja magnetpõhjal kalendri Speyside Cottage’i pidajatelt, kelle targas majas mu sünnipäeval ööbisime ja kelle kodukale ma sisu tootsin. Käsitsi kirjutatud kaardil oli ka sooduskood, mida uuel aastal puhkuse planeerimisel kasutada. 

See vasakpoolne pilt ongi jõuluturul tehtud, taamal paistab liuväljak. Kuti käes on aga väike pakike, mis Eestimaalt meieni jõudis. Topsis kuum kakao vahukoore ja vahukommidega. 

Täna oli veel üks kõne the Grey Hill nimelise stuudio ja agentuuriga, õigemini selle juhi ja omanikuga. The Grey Hill ühendab omavahel kirjanikud, näitlejad ja helikunstnikud, pakkudes neile koostöövõimalusi ja luues ka ise ühist sisu. Nad on hästi kiiresti populaarsust võitnud ja kui nad otsisid helikunstnikke, siis kandideeris kokku 10 000 inimest. 2022 on Šotimaal lugude jutustamise aasta ning Barry, stuudio omanik, paneb kokku aastase taskuhäälingu ning tänase kokkuleppe kohaselt läheb üks minu juttudest jaanuarikuisesse episoodi. Võimalik, et rohkem. Pean lihtsalt oma asjad üle vaatama, võimalik, et ka midagi kirjutama.  Uueks aastaks on märkmik olemas ja tasapisi täitub. 

Jõuluõhtul istume kodus, aga 25ndal on plaanis Sille juurde minna ja siis üks väike jõulutripp teha. Aastavahetuse plaanid on seoses omikroni uudistega lahtised. Aga sellest siis juba edaspidi. 

The post Isegi Kuti arvates läheb aeg megakiiresti appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma väga-väga tänan kõiki, kes leidsid selle 10 päeva jooksul aja, et minuga kohtuda. Ma olen südamest õnnelik ja tänulik igaühe eest, kes tuli kas õnneliku teekonna ametlikku või mitteametlikku peatuspaika või helistas, et uurida kus ja millal ma liigun. Oli neid, kes ei pidanud paljuks ise sõita ligi 100 kilomeetrit. Mul on hea meel, et ma suutsin pidada endale antud lubadust suunata oma energia neile, kes on kohal. Sest nemad tulid kohale. 

Aitäh ka kõigile neile, kes meile öömaja (ja süüa) pakkusid, kes võtsid töölt vabu päevi, et pikendada koos olemise aega. 

Kui räägin meist, siis mõnikord olime me Hr Kahemillisega kahekesi, teinekord oli Kutt ka kaasas, mõnes kohas ka Emps ning ühel ööl ka superäge Anniki! Reiliga tantsitud tantsud Kohila “kesklinnas” oli ka muidugi omaette elamus. Nendega tutvusin ma Buduaari algatatud 60päevase väljakutse raames, kus Reili käis välja mõtte tantsida iga päev vähemalt 3 minuti pikkuse loo järgi. Anniki oli kolmas, kes kampa lõi. Vahepeal oli meid suisa vist 6 või 7, aga me kolmekesi panime kõik 60 päeva jutti. Meil oli youtube’s oma nimekiri ka lauludest. Mõni laul oli päääääris huvitav, ja noh, mis siin salata, eks ma ise lisasin ka sinna nimekirja laule, mis oleks päääääris huvitavad. Nüüd on see 60 päeva möödas, ja tegelikult oli rohkem kui tore. Kohati kaootiline, aga alati nauditav. 

Nagu ka Eestis viibimine, kuhu mahtus mõnusalt vimkasid (tegin ise ja tehti mulle) ning meeldejäävaid kohtumisi. Varahommikune Vargamäe üllatas täiega. Hommik oli samasugune udune nagu raamatus pilt. Ka minu elu esimene raamatuesitlus Müüsleris. Päeval, kui olin Age juures juuksuris, marutas Müüsleris korralikult: oksi lendas, vesi lainetas. Aga õhtu…. kuldne päikeseloojang ja puude vahelt hiilivad udusiilud. 

Armsad ning omataolised olid ka kohtumised ka Paides Teatrikohvikus, Tallinnas Alar Krautmani terviseakadeemias ning Tartus Domus Dorpatensise majas, kesk maast laeni raamaturiiuleid. Kokku umbes 65 inimest. Kas ma olen rahul? Jah. Sest numbrist olulisem on see, et kõik need 65 inimest ka päriselt kuulasid. Nii palju, kui ma nägin, siis päriselt kuulati, esitati küsimus, naerdi, neelatati pisaraid. Tartus olles ma isegi mõtlesin, et Raekoja plats siinsamas, üle 200 inimese kindlalt kohal, säti end Suudlevate Tudengite juurde ja saaks öelda, et esitlusel oli 200+ inimest, aga see tunne, teadmine, et tegelikult need inimesed ju ei kuula, isegi kui nad kuulevad, see oleks hävitanud selle õhustiku. 

Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis hulgimüüki esimesest tiraažist ei jätkunud, kuid raamatut on võimalik osta siiski päris mitmest kohast.

• Järvamaal on see müügil Paides, Järva Teataja toimetuses ning Järva vallas, A.H. Tammsaare
  

  muuseumis Vargamäel. 

• Müüsleri ja Köisi kandis tegutseb ka raamatuingel Pille, seega Koeru kandi rahvas saab ka tema kaudu varusid uuendada. 
• Tartus on raamat müügil Jalaka tänaval Armastusest Inspireerituna poes. Sealt saab ka pakiautomaati tellida. 
• Tallinnas siis minu armsa ema ehk Lahemaa Looduskooli kaudu. 
• Setomaa rahvas saab raamatuga lähemalt tutvuda Obinitsa galeriis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare juures ning seal on ka tellimisandmed kirjas. 
• Viljandis on mõned raamatud Ülle Puu kunstigaleriis. Ülle Puu on kunstnik, kellega teeme Facebookis Lood ja Maalid nimelist videomaalide projekti. 

Kuhu #õnnelikteekond praeguseks jõudnud on? Prantsusmaa, Šveits, Soome, Rootsi, USA (Colorado), Uus-Meremaa, Iirimaa, Hispaania, loomulikult Suurbritannia (nii Inglismaa kui ka Šotimaa). Võimalik, et mõni riik veel, sest ega ma tean ju vaid neid, mida mulle öeldakse.

Maakonnad, kuhu ma sel Eestis viibimise korral ei jõudnud, on Lääne-, Hiiu- ja Saareaa ning Ida-Virumaa. Teistes maakondades sai viibitud lühemat või pikemat aega. Sai käidud Pärnus Shanoni järgi tantsimas (see-eest mere äärde päikeseloojangut vaatama ei jõudnud), ja ka Setomaa metsades mesilasi päästmas ja mustikaid söömas. Jah, isegi seeni korjasin. Kahel hommikul ärkasin koos päikesega ja mitmel õhtul uinusin päikesest hiljem. 

Kui ma võtsin praegu ette selle 20 asjast koosneva nimekirja, siis 6 asja jäi järgmiseks korraks. Näiteks Elroni asemel sõitsin ikkagi bussiga, sest ma ei tea, millisest aiateibast ma esialgse rongiaja olin meelde jätnud. Järve-ega merevette ma ka end ei kastnud, sest välistemperatuur polnud minu jaoks sobiv. Ma võin käia ka 16kraadises vees ujumas, aga välja tulles peab õhk soe olema. 

See-eest sain väikest õetütart lennutada, väikestelt suureks kasvanud vennapoegadelt (ja paljudelt teistelt ka) kallistusi. Avastasin, et ristitütar on üle pea kasvanud ning sain hüüdnime “välismaakas”.   

Kalju Paldise Metsakuurortis kirjutasin tulevasel järvesaarel kännul istudes hümni sõnad, Ülle Puu salongis aga sündis järjekordne videomaal Facebooki otseülekande ajal. Saunas sain käia suisa 3 korda, neist ühel korral ka vihelda, sest Hr Kahemilline tegi spetsiaalselt kaseviha (nagu ka 3 aastat tagasi meie esimesel saunaõhtul). 

Elus esimest korda käisin ka kilesaunas. Paar “elus esimest korda” oli veel, aga need jätan enda ja asjaosalis(t)e teada. Piusa liivadel ei istunud ma õhtupäikeses, vaid pärastlõunases hoovihmas, mis oli jälle teistmoodi imeline. See kontrast kuldkollaselt märja ning roosakalt valge liiva vahel. 

Toredaid hetki on palju, ja seetõttu ka postitus tavalisest pikem. 

Mohni saarele ei jõudnud, sest tuulejumal otsustas, et raamatu esitlus peaks toimuma paadis. Nii me siis istusime, Harti paadikuuri ees, sama vanas kaluripaadis nagu ta ise. Mohni oleks muidugi vahva olnud, samas – raamatuesitlus paadis, Mohni taustaks, on ka lugu, mida rääkida. 

Kutt oli muidugi väga kurb, sest see oli esimene suvi tema mälestustes, kus ta üldse Mohni ei saanud. See pettumus oli talle raske, aga õnneks Skypark ja teaduspark leevendasid seda. Ütlesingi talle, et need olid kohad, mida oli tal võimalik külastada ainult seetõttu, et Mohni ei saanud. Graafik oli ju tihe, poleks välja mänginud. Vaatame, ehk oktoobris, kui siin on kahenädalane koolivaheaeg, õnnestub taas tulla. Samas, nagu 2020 on hästi õpetanud – pikki plaane teha ei maksa, sest poliitikutel võib midagi muud mõttes olla. Seda, et tegemist on osaliselt poliitikaga, tunnistasid ka UKs asuvate saatkondade esindajad, kui siinsed eestlased tõstatasid küsimuse, et “kuidas Hispaaniast tulles ei ole karantiinikohustust, aga Eestist, kus suhtarv madalaimate tipus, on?” ja siis vastati avalikult sotsiaalmeedias, et “lobitöö käib, et Eesti sinna nimekirja saada.” 

Hea meel oli Hartvigile üle anda merepruuliga Šoti viski, pruulikojast, mille akendest näeb merd. Old Pulteney viskit tehakse linnas nimega Wick, mis oli kunagi Euroopa heeringapealinn. Pruulikoja moto on, et nad tõusevad iga päev koos tõusuga ning meri on põimitud kõigega, mida nad teevad. Kes inglise keelt mõistab, saab siit rohkem teada. 

Šotimaa jookidest kõneldes, siis neljases seltskonnas proovisime ära veel mõned Šoti viskid (lasin ühel kliendil endale välja valida koos Hartvigile mõeldud viskiga) ja ka kaks Šoti gini (ühe ostsin siit kaasa, teist maitsesime Pärnus Vorsid ja Vahvlid nimelises söögikohas). Ütleme nii, et viskidest meeldivadki pigem need meremaitselised kui turbalõhnalised. Ning gini’l on hoopis teine mekk, kui seda lahjendada leedriõie toonikuga, mitte mingi suvalisega. Meil oli Aune sünnipäeval õnne – elu esimese gini-kogemuse segas kokku mees, kel oli nii teadmisi kui ka kogemusi. Aitäh, Paul! VoVas mekitud gin oli isegi parem kui Hr Kahemillise valitud õlle. Tema sõnad, mitte minu. 

Kui Eestisse tulles oli öö lühike, siis tagasi tulles oli päev pikem – sel moel võib iseloomustada reisimist Eesti ja Šotimaa vahel. Ühest küljest tõesti ajavahe, aga teisalt ka reisimise aeg. Oli see Eestisse tulles ju poolöine, kuigi saabumine oli Eestis mõnusal ennelõunal. Tagasi koju jõudsime veidi enne kella 19 õhtul. Lend oli sujuv, rahulik. Lugesime raamatut, tegime mõned pildid. Edinburgh tervitas meid vihmaga. Päev varem oli Šotimaal olnud sadu nii tugev, et paljudes kohtades olid taas teesulud, sest muda oli teedel ning üleujutused. Mida lähemale rong Aberdeenile jõudis, seda rohkem päikest pilvede vahelt paistis ning need 3 päeva oleme saanud nautida sooja ja päikesepaistet. Sooja pole küll 28-29 kraadi nagu Eestis ega ka 37 nagu Lõuna-Inglismaal, kuid ka see 23-24 on väga mõnus. 

Seekordne lahkumine Eestist oli teistmoodi kui 30. detsembril. Seekordne saabuminegi oli teistmoodi. Nagu ka esimesed päevad. Uuesti kohanemine. Teistmoodi virrvarr alateadvuses. Samas selgus ja kindlad soovid, tugevad tahtmised. Ning tänulikkus. 

Üks asi, millest Eestis käies aru sain, olin see muutunud mina. Märkasin olukordi, kus käitusin teisiti kui oleksin käitunud aasta tagasi. Julgus enda eest seista, enda eneseväärikust hoida, vajaduseta oma otsuseid õigustada või välja vabandada. Julgus toetada oma väljaütlemistega neid, kelle toetus on mulle hindamatu, märgata neis omadusi, mis minus endas vajavad arendamist, kuid on mulle eeskujuks. 

The post Lühike öö ja pikk päev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

1. Kohtuda nendega, kes mind ootavad. 
2. Jagada lugusid. 
3. Kallistada kalleid. 
4. Vedeleda rohul ja vahtida pilvi. 
5. Külastada vabaõhuüritust või mõnda kontserti. 
6. Nautida mere ääres päikeseloojangut. 
7. Sõita esimest korda elus Elroni rongiga. 
8. Istuda õhtupäikeses Piusa liivadel. 
9. Ennast merevette kasta (järvevette võib-olla ka). 
10. Naerda, pisarateni, korduvalt. 
11. Saunas käia. 
12. Süüa kirssidest (mitte murelid) isu täis. 
13. Süüa mustikaid ja metsmaasikaid (peost). 
14. Teha parima sõbrantsiga mõned kokteilid. 
15. Süüa Sämmi grillis sealset lõhet. 
16. Süüa tädi Lea marineeritud kurke suitsuvorstiga mustal leival. 
17. Süüa kodust kartulisalatit. 
18. Süüa värsket kartulit ise korjatud kukeseente kastmega. 
19. Süüa koduseid vahvleid. 
20. Süüa pehmet masinajäätist.  

Jah, mõningaid asju saan siin endale ise ka teha, näiteks värsket kartulit kukeseenekastmega, aga limiteeritud transpordivõimaluste tõttu pole veel juhust olnud. Seevastu nt hapusid kirsse kui selliseid siin mina pole müügil näinud. Mõtlen praegu, et kas 5kg kastist piisab mulle (turult saab paberredeliga kiiresti korjatud) või jääb väheks.
Mere ääres saan ma siin nautida päikesetõusu, aga loojub ta mägede taha. Küllap ma jõuan sinna poole saart ka, kus ta Atlandi ookeani kukub, aga vahelduseks vaatame Läänemerd.
Merevette ma kastsin ennast eile ise ka. Kolm korda. Oli karastav, ja kindlasti mitte üle 16 kraadi. Väljas oli küll soe, telo näitas 22 kraadi, aga päikese käes tundus soojem.
Ujumiseks ilmselt seda päris nimetada ei saa, kuigi 10 tõmmet ujusin iga kord küll enne, kui põlve vastu liiva ära kraapisin jälle. Käisime eile nimelt taas mere ääres, võtsime päikesevanne ja mina käisin vees ka. Kutt ehitas liivast tunneleid.
Mingi hetk tuul pööras ja kus siis hakkas liiva lennutama. Kolm korda vahetasime asukohta, aga ikkagi saime seda peenikest liiva nahal tunda. See on päris valus, kui see suure tuulehooga tuleb, imepisikesed terad, nagu teravad nõelad nahal.

Aberdeeni liivaluited ja rand.

Koju jõudes oli siis aimata ka, et saime veidi päikest kah. Triibud on mõlemad peal, aga ei midagi hullu. Vaharit peale ja tõmbab kenasti tagasi.
Olen avastanud, et mulle meeldib rannas raamatut lugeda. IFFi raamatu lugesin läbi, ja Marek Sadama “Tulbid ja bonsai” on samuti rannas loetud. Ega seal rannas muud teha pole ka, sest moblalevi on suht kehva. Vaevu üks nõrk pulgake.

Kutt kärutas mulle jätsi välja.

Eestisse tulekust rääkides, siis olen püüdnud logistika tekitada nii, et võimalikult vähe oleks sõitmist
ja sinna sõitmise sisse mahuks võimalikult palju kohtumisi. Arvestades, et plaani on võetud lisaks Tallinnale märkimisväärne osa Järvamaast, aga ka Viljandi, Pärnu, Raplamaa, Tartu, Võru-ja Setomaa, siis läheb põnevaks. Ahjaa, Mohni on ka kavas jõuda. Lisaks enda logistikale on ju ka vaja Kuti logistika välja mõelda.

Raamatuesitlustest on praegu kindlalt paigas kolm. Läbirääkimised käivad ka Paide ja Tartuga, aga kuupäevad-kohad-kellaajad selguvad hiljemalt algava töönädala lõpuks.
28.07. kell 20 Müüsleris Saare seltsi hobusetallis
31.07. kell 6 hommikul Vargamäel
31.07. kell 16 Tallinnas, Kalamajas, A.Krautmani terviseakadeemias.

Kõik sündmused on tasuta, ja kõigil, kel raamat juba olemas, saavad soovi korral sinna pühenduse ja autogrammi. Kel raamatut pole, siis oleme ca 150 hoidnud just nende esitluste tarvis, seega võtke kaasa sularaha. Raamatu hind on 12 eurot, kui ostad 5 raamatut korraga, on tükihind 10 eurot.

Sel nädalal panin veel siin 2 raamatut posti. Üks läheb Šoti kirjanike ühenduse presidendile, teine NESLIBi loojale ja tegevjuhile. Lisaks kirjutasin ja salvestasin videosse luuletuse, mille kirjutasin kohalikule heategevusorganisatsioonile MISS, kes toetab katkenud rasedusega peresid. Septembrisse sai kirja veel esinemist/koolitust, seega tagasi tulles tuleb hakata neid ette valmistama.

Uue töönädala plaan on igal juhul enam-vähem paigas. Eks väikseid asju tuleb juurde, aga üldiselt näib kõik klappivat. Tulge siis jutuõhtutele! Elu on ju näidanud, et isegi lennukid ei sõida alati.
Kohtumiseni juba Eestis!

The post Ma ei teagi, mis nüüd saab😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Lõppev nädal on tõepoolest toonud nii saavutusi kui ka seiklusi. Kas neid just seitse oli, kindlasti oli rohkem, aga numbriliselt lihtsalt hea kokku võtta.

Siin jaanipäeva ei tähistata, ja isegi pööripäeva tähistamisest suurem püha on isadepäev, mis on siin juuni III pühapäev. Seega oli terve eelmine nädal täispikk kooli-ja töönädal. Kool lõpeb 3. juulil, töö – noh, siis kui puhkuse võtan.

Pühapäev ja esmaspäev olid töö tegemise mõttes rahulikumad, pühendusin n-ö tõeliselt tähtsatele asjadele elus ja tegelesin oma mõtetega. Oma arutlustes jõudsin sinnamaani, kas ülemõtlemine kui selline on olemas ja mis on see tegevus, mida minu puhul enamik on ülemõtlemiseks nimetanud. Ehk, et mis ma siis tegelikult teen, kui ma väidetavalt mõtlen üle.

Teisipäeva õhtud on traditsiooniliselt kirjutamise päralt: siinse aja järgi kell 19 koguneb nii Suurbritanniast, aga ka nt Uus-Meremaalt ja USAst seltskond Zoomi, et Dark Angels Writing’u egiidi alla ühiselt kirjutada. Sellised loomingulise kirjutamise harjutused. Minu kirjutamise mentor, Jamie Jauncey on ka üks selle ühenduse loojatest. Lisaks inglise keeles loomisele on see teretulnud võimalus rääkida kirjutamisest inimestega, kes suhtuvad sellesse sama kirglikult. Neljapäeval oli mul ka 1:1 kõne Jamie’ga, kus sel korral oli teemaks kõne minu raamatust (talle meeldis, aga täpsustasime väljendeid) ja ettevõtte kodulehekülg. Natuke rääkisime enda vastu lahke olemisest ka.

Kolmapäeval oli NESLIBi ehk Kirde-Šotimaa naisettevõtjate ühenduse avalik live, kus ühenduse liikmed said võimaluse oma tooteid ja teenuseid 2 minuti jooksul tutvustada ning osalustasu annetatakse valitud heategevusorganisatsioonile. Vahepeal jõudsin ära käia ka üle jõe, oma tulevaste kolleegidega tutvumas, samuti suhtlesin ühe kohaliku turundusagentuuriga, kellega saame ehk koostööd hakata tegema. Kolmapäeval avaldati siis minu lugu ka rahvusvahelisel platvormil nimega Lightbox Originals. On suur rõõm olla avaldatud, eriti suur rõõm on olla nende seas, kelle kohta öeldaks, et need inimesed inspireerivad. Lugu pealkirjaga “Julge olla unistaja” on inglise keeles, seda saab lugeda SIIT.

Kutt, mõõn ja Põhjamerelt saabuv haar.

Neljapäev oli päev, mis möödus kui lenneldes. Pärastlõunal said virtuaalselt kokku piirkonna loomeinimesed, et üksteisega tutvuda. Emotsioonid on vägevad ja tutvusringkond kasvab. Kas neist ühel hetkel ka koostööpartnerid saavad, on teisijärguline, pigem on see küsimus, et “keda sina tead?” ja ka teistpidi – “kellele end tutvustad?”

Kutt saab kohe kahe lainega pihta.

Kui kohtumine läbi sai, panin esimest korda siinviibimise ajal selga bikiinid ja võtsime suuna randa. Jah, käisime ka Põhjameres, kastsime end vette. Kuigi osa kohalikke ujus ka kaldast ca 2 m kaugusel, siis oli aru saada, et nad tegid seda piisavalt madalas vees, et jalad vette ulatuksid.
Võrreldes Läänemere lainetega on Põhjameri soolasem. Nahale jäi kerge kipitus, mis meenutas veidi Vahemeres suplust. Kargelt karastav oli see igal juhul. Kas lähen veel? Kindlasti.

Ma muidugi ei tea, kuidas on seal kesklinnapoolses otsas, kus on n-ö ametlik suplusrand, aga Doni jõe suudmes eelistasid inimesed ikkagi jões suplemist. Esiteks oli vesi soojem, teiseks ka hoovused väiksemad.
Ja need hoovused on mõõna ajal nii tugevad, et liigutavad ka täiskasvanud inimese paigast. Saime seda eriti eredalt kogeda just eile, kui hommikuse mõõna kõrghetkel rannas olime. Doni jõesuudmes oli vesi nii madal, et Kutile umbes põlvedeni, aga vool oli nii tugev, et tõmbas käpuli. Üks perekond kõndis ka läbi ning hoiti tugevasti üksteisest kinni. “Uskumatult tugevad hoovused,” sõnas pereema. Kutt käis ikka kastis end vette ka – jõevesi olla soe olnud.
Need udused pildid on kõik laupäeva ennelõunast, kui merelt oli jälle haar – see ongi Põhjamerelt tulev udu, mis on Šotimaale iseloomulik. Merekarust vend teadis öelda, et seda olla mujal ka, aga kõik kirjalikud allikad, mis mina Haar’i kohta leidsin, räägivad sellest udust, mis tekib siis, kui Põhjamerel on soe õhumass, mis suunab jahedamat õhku Šotimaa kohale. Kes tahab, võib internetist rohkem otsida.

Ma poleks elus arvanud, et minust saab inimene, kes mediteerimise enda päevadesse lülitab.
Veel 3 kuud tagasi oli ka raudne ei. Võib öelda, et teatavate äärmuslike näidete tõttu tutvusringkonnas oli mul suisa selle sõna vastu tekkinud vaimne allergia. Mingist rahunemisest ei saanud juttugi olla, kui ma selle sõna peale 2 kätt üles tõstsin ja silmi pööritasin. “See pole minu jaoks,” oli tavavastus.
Mitte et minust nüüd mingi guru saanud oleks, aga need igapäevased 5 minutit vaikuses enese mõtete jälgimist on toonud päris häid loomingulisi sähvatusi, teisalt aidanud lahutada iseenese olemust oma mõtete tulvast. Tuua mõistmise, et kui meil on ca 76 000 mõtet päeva jooksul peas, siis ei saa ju olla, et mina=minu mõtted. Samuti on see aidanud neid mõtteid valida, millele oma aega pühendada.
Seda päris “oma” stiili aitab mul leida üks kohalik õpetaja, osalen ta viienädalasel koolitusel, mis õpetab erinevaid stiile sõltuvalt sellest, mis on inimese isiklikud vajadused (põhjused) meditatsiooniga tegelemiseks. Ei mingit linnusirinat ega ninaüminat, vaikus on kõige parem. Reede päev tõi vist mingisuguse murrangu. Eks seda ole näha.

Kui mere kohal oli haar tihedam, siis kalda poole tulles paistis soe päike.

Laupäeval kogesin aga midagi sellist, mida Aberdeenis on harva – äikesetormi. Kohalike sõnul oli see harvaesinevalt tugev, kuigi Eestis elades olen kuulnud-kogenud ka hullemaid – pikemaid ning valjemaid. Olin just kolmapäeval küsinud äikesetormide kohta kohalikelt, kes siis seletasid, et nii nagu jõhkrat kuumust (Londonis oli sel nädalal mitu päeva üle 30 kraadi ja ka Šotimaal ulatusid temperatuurid 28 kraadini) on siin ülimalt harva, sest Põhjamerelt tuleb alati mõnus briis, on siin ka äikest harva. Laupäeva hommikul 5-6 vahel oli. Kutt oli ilgelt pettunud, et maha magas.
Nüüd nuiab minu käest, et “äkki ikka  tuleb täna äikest.” Umbes nii nagu talvel lumega.

Eelpool mainitud haar haaras meid laupäeval ikka täiega endasse. Selline tihe, tumehall, jahe, niiske, kontidesse pugev. Nähtavus vaid paarkümmend meetrit. Kuna see tihenes ja mõõn oli tasapisi asendumas tõusuga, seadsime sammud kalda poole. Mõnikümmend meetrit edasi paistis juba päike. Silla kohal oli veel udu, aga seegi oli sisemaa poole liikumas. Hülgeid nägime ka jõekaldal pikutamas. Vast ehk 30 meetri kaugusele jäid meist. Ei tihanud lähemale minna, ei tahtnud neid ära ajada.

Jõe äärt pidi tagasi tulles vaatasime veel saaretipus kajakaid. See on nii vahva, kuidas nad end jõevees pesevad ja siis ise häälitsevad, luiged väärikalt mööda ujumas. Vesi oli nii madal, et Kutt otsustas oma mõtte teoks teha ja sel jõesaarel ära käia.

Sel ajal suhtlesin mina Edinburghis asuva Eesti konsulaadiga ning nad on minu raamatust huvitatud ning valmis ka turundamisega kaasa aitama!

Tagasi kaldale jõudes hõiskas Kutt siis nii, nagu oleks vähemalt kullapaja leidnud. Oma arvates leidiski – mudas paistis iPhone telefon. Tema muidugi kujutas kohe ette, kuidas omanik on vahepeal uue telefoni ostnud ja ta saab selle endale jätta, aga müüb hoopis maha ja ostab parema. Esialgu ei suutnud me muidugi tuvastada isegi marki, pärast selgus, et vist iPhone10. Mõnusalt mudane oli see küll. Kutt ise ka muidugi. Koju kõndis ta sealt paljajalu. Ma küll kahtlesin tema väidetes, et need telefonid on “vee-ja mudakindlad”, aga rõõmu rikkumisega püüdsin end tagasi hoida.

Tagasiteel saarelt. See koolmekoht on nn kajakate pesula. Kaldaäärsest mudast leidis ta telefoni.

Koju tagasi tulles ootas meid uus seiklus – olime luku taga. Meil välisukse lukk on enne ka jupsinud, aga siis pigem nii, et ei saa ust lukku keerata. Nüüd oli nii, et kuidas me ka ei üritanud – võti keeras, aga uks oli lukus. Ja et seiklus oleks täiuslik, oli ka telefonil akut vaid 14%.
Omaniku sain siiski kätte ja ca tunnikese saime oodata – õnneks oli ilm ilus. Mina võtsin tagaaias päikesevanne, Kutt pani grilli kokku ja puhastas telefoni mudast.

Selgus, et nendel iPhonedel on selline võimalus olemas, et paned n-ö varunumbri ekraanile, et kui
telefon leitakse, siis kuvatakse ekraanil seda numbrit ja sellele numbrile saab selle telefoniga helistada. Nii me tegime ja omanik oli siiralt üllatunud. “Te teete nalja? See telefon töötab? Mu 17-aastane poeg kaotas selle neljapäeva õhtul, me käisime seda otsimas, aga ei leidnud.”
Kutt on terve tänase päeva nagu nõeltel istunud ja kuigi telefoni omanik ütles korduvalt, et annab enne tulekut märku, siis Kutt jõudis vist 3x helistada ja küsida, millal tuleb. Praeguseks hetkeks on tal jäänud veel 30 minutit oodata.

Nüüd on lõppeva nädala seiklustele vist tiir peale saanud. Kes midagi head tahab, siis mul on jätkuvalt ilus ja tehniliselt väga heas korras auto müüa. Heade autodega peaks ringi sõitma, mitte need ei peaks seisma. Kuna ma Eestisse tagasi tulla lähikuudel ei kavatse, ei ole mõtet autol niisama seista lasta. Kui endal auto olemas, võid infot levitada, ja kui ostja ütleb mulle, et Sinu käest sai infot auto kohta, olen ma valmis sulle 100 eurot peo peale maksma.

The post ７saavutust ja seiklust appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eelmine nädal oli hästi toredalt õpetlik selles osas, et kui soovid kirja paned, siis ole valmis, et need ka täituvad. Nüüdseks juba üle kuu aja tegutseb meil siin ka kohalik 5:30 hommikuklubi. Ma mai alguses kirjutasin kohalikus emadest ettevõtjate FB grupis eestlaslikult ääri-veeri, et “näe, osalesin sellises klubis Eesti, ja väga tore oli, andis päevale vunki juurde, et äkki keegi teab mõnda sellist klubi ja äkki ma ikka võiks ühineda.” Noh, nii hästi viisakalt-tagasihoidlikult. Sest ma olin ikka 98% kindel, et kamoon – ainuüksi Aberdeenis juba üle 200 000 inimese, lähipiirkonnas kokku ca 300 000, ja paljud nii varakult üleval, et mõni klubi ju ikka on? Igaks kümneks juhuks lisasin, et “noh, kui te ei tea, kas siis oleks huvilisi, et teeks koos?”
Mul läks siis kiireks. Praeguseks on meid juba üle kümne, täna hommikul liitus üks naine ka Glasgowst, aga on ka üks eestlane, kes elab Iirimaal, üks Eesti eestlane ja ülejäänud on Aberdeenist ja selle lähiümbrusest. Meil on pundis ka üks joogaõpetaja ja pilatese-instruktor, seega nemad jagavad omavahel seda, kes meile 5 minutise virgutusvõimlemise teevad, siis on kaks meditatsiooni-guru (minu väljend, mitte nende määratlus), kes pea tühjaks ajavad, ja igasuguste muude asjad hulgas me kirjutame ka üles 3 asja, mida me elus veel pole, aga mille saabumiseks oleme valmis.
Eelmine nädal oli mul 3 hommikut järjest, kus läks täpselt täide see, mis kirjas oli. Okei, ma natuke pidin ikka ise ka liigutama, aga üllatusmoment oli siiski.
Üks nendest oli seotud transpordiga. Neljapäeva hommikul kirjutasin märkmikusse, et “saan kõne transpordifirmalt, ja selgub asjade kohale jõudmise aeg”. Kui asjad Tallinnast ja Rae vallast peale said, siis oli juttu, et jõuab kas neljapäeval või reedel. Noh, neljapäeva hommikuks oli kärsitus juba kuklakarvad krussi tõmmanud ja tegin ise kõne transpordifirmasse Eestis. Vastus oli, et “homme helistatakse, õhtupoole saabub.” Okei, mõtlesin, et sellega on nüüd klaar ja unustasin täitsa ära, mis ma olin sinna kirja pannud. Läks vast paar tundi mööda, kui võõras kohalik number ekraanil. Et nemad sellisest kullerfirmast ja kas ma olen pärastlõunal kodus. “Jah, olen küll.” “Meil on teile saadetis, autojuht tuleb pärastlõunal.” Viisakad tänusõnad ja väike mõttepaus. Okei, ma tellisin küll Amazonist aiakiige, aga see pidi saabuma juulis. Hmm. Eestist pidid asjad saabuma ju reedel… Äkki on need ikkagi Eesti asjad? Lootus tõstis pead.
Alates kella 15st ei tulnud töö tegemisest eriti midagi välja. Jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet iga suurema müra peale. 15 minutit enne 17 auto jõudis. Aga minu lootus polnud eriti suur, kuna see parkis ennast üle tänava ja pigem naabrite maja kohale. Jäin siiski köögiaknale passima ja autost välja tulnud autojuht lehvitas mulle. Siis läks kiireks. See euroalus, mis sealt tagaluugist paistis tekitas emotsiooni, nagu päkapikk oleks maja leidnud. Kutt tuli ka trepist nii kiiresti alla, et kannad ka vaipa ei puudutanud. Tema lootis oma koomiksitele.

Tassisime ruttu asjad tuppa, emme oli “natuke” kommi ja Eesti toitu pannud. Must leib oli küll liiga lühikese realiseerimisajaga  – täna hommikul sõime viimased viilud. Suur rõõm oli ka Kristeli õmmeldud seelikute üle, samuti Hr Kahemillise saadetud snäkkide jms eest. Oma puusanõksuvideo eest võidetud Sinu Naise plaadi sain ka kätte. Kiiresti sobrasin läbi ka dokumendikasti – ja ei leidnud ID-kaardi paberit. Kuti omasid leidsin küll. Isegi 4 tükki, ja mõtlesin, et mida värki – ta pole nii vanagi, et võiks 4 ID-kaarti üle elanud olla.
Raamatud jätsin meelega viimaseks avada. Tegin seda otseülekandena, mida saad järele vaadata siin.
Ma küll arvasin, et kuna olen neid nii kaua oodanud, siis vist panen ühe ööseks padja alla ka, aga ei pannud – virn oli laua peal.
Nii, järgmisel hommikul kirjutasin märkmikku, et “täna leian oma koodid üles ja saan IDkaardi lukust lahti”. See oli enne kella 6 hommikul. Kella 11ks oli rahutus kasvanud selliseks, et ma jätsin kõik oma toimetused pooleli ja võtsin eelmisel õhtul ära pandud dokumendikasti (see oli hiiglaslik) uuesti lahti ja veendusin, et see paber peab seal olema, sest selles kastis on kõik asjad, mis olid mul kirjutuslaua sahtlis ja dokumendisahtlis. Täie veendumusega asusin selle kallale ning kahe Kareda valla aasta naise raamitud tunnuskirja vahelt ma selle paberi ka lõpuks leidsin. See möire, mis mu suust tuli ehmatas Kuti oma toast välja. Alla ta ei tulnud, kuigi väitis, et “see võib kõhu lahti võtta”. Ju siis ikka ei võtnud. Igal juhul olid mul kella 13ks päeval nii koodikaart lukust lahti kui ka vajalikud ülekanded tehtud. Aitäh pöidlahoidjatele! Mõttejõud aitas kaasa.

Reedel joppas veel ka sellega, et läksin raamatuid postkontorisse ära viima ning lõpuks ometi oli ilm, mida mulle Šotimaale tulles lubati, aga mida ma olen selle aja jooksul (juunis saab 6 kuud) kogenud umbes kolmel korral: horisontaalne nõelterav vihm ja tuul.
Nii kaua, kuni ma mulliümbrikke juurde ostsin, tekkis mõnus järts postkontori leti taha. Kell oli umbes 16.30. Järtsus seistes (2 meetrite vahedega) kirjutasin aga mõnusalt aadresse ümbrikutele ja lohistasin end edasi. Kell oli 16.43 ja tädi leti taga oli üsna närviline, sest järts oli välisukseni (ca 6 inimest). Et oli reede, ja postiauto oli juba kohal, teatas tädi üle saali, et andku head inimesed andeks, aga tema teenindab peale mind veel maksimaalselt 1 inimest.
Keegi suurt lärmi ei teinud, aga minule esitas ta küsimusi, mida mu käest varem pole postkontoris küsitud (ja ma olen üsna mitu korda käinud kirju ja pakke posti panemas).
“Kas esimene või teine klass?”
Möh?? “Mis te arvate, et oleks õige?”
“Seda peate teie teadma.”
“Ma tõesti ei tea, kunagi pole küsitud.”

“Mis siin sees on?” (ainus küsimus, mida on enne ka küsitud).
 “Raamatud ja šokolaad.”
“Mis selle paki väärtus on?”
“Eee…. £25”.
“Kas katate selle osa, mis on üle £20.”
Mul tekkis selline lühis, et seda vist oli silmist ka näha. Mul oli sellest tädist kahju – nii lolli näoga klienti kui mina, pole tal vist ammu 10 minutit enne tööpäeva lõppu olnud.
“Jah, katan,” otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna, teadmata, mida see tegelikult tähendab.
“Kas esimene või teine klass. Esimene klass maksab …. ja teine klass….”
Kõik läksid lõpuks teise klassiga. Me lõpetasime 2 minutit enne kella 17 ja minu teenindamise ajal oli tädi teatanud ka minu järel seisnud pakikoormaga mehele, et ei jõua teda teenindada.
Seda tohutut vedamist tähistasin limonaadipurgi ja paki krõpsudega. Vihma käes, pargis. Minu moodi, veidi ekstreemse ilmaga.
Londonisse ja lähiümbrusse on pakid igal juhul kohale jõudnud, loodan, et Eestisse saadetud kirjad ja pakk jõuavad ka mõistliku aja jooksul.

Laupäeva hommikul tundsin, et see tormituul on täna minu purjedes ning kirjutasin enesekindlalt märkmikku: täna näen delfiine. Või noh, midagi sinnakanti. Vaatasin siis tõusu aja kah ära ja sättisime Kutiga end sadama suunas. Sinna on selline tore 4 miili jalutada. Lained olid ägedad ja vesi tuli mööda treppe üles. Üht eriti julget kajakat sain ka pildistada. Päriselt, meetri kaugusel olin oma kaameraga temast – siruta käsi välja ja süga sulestikku.
Jõudsime sadamani välja, seal oli üks vanem proua Mary, kellega ajasime juttu, ja ta kahtles, kas ikka siinpool sadamas neid näeb, et ikka peaks sinna Greyhope’i lahe poole minema. Mulle aga tundus, et nägin delfiini seljauime. Parasjagu läks üks pisike paat välja, ja siis oli juba selgesti näha, kuidas kaks delfiini ujusid sadamasse. Päris akvatooriumisse välja. Tegid ka kaks-kolm kaunist hüpet ja jehhuu- see ainus pilt, mille tegin, oli täiusliku hüppega, see-eest videos on ainult veidi ujumist näha.
Kuigi oli tuuline, oli soe, olin taas täitsa lühikeste varrukatega ja sain kah endale päikesetriibud näkku ja käsivartele. Tegelikult on siin mitu raksu sooja suveilma olnud, Lääne-Šotimaal on kahel või isegi kolmel korral 27 kraadi sooja olnud. Siin Aberdeenis on veidi jahedam olnud, “vaid” 25 soojakraadi. Ma olen nendel päevadel tööd teinud ja end päikesepistest säästnud. 

Pühapäeval sai rändamiste mõttes veidi rahulikumalt võetud, ilm soosis kirjatöö tegemist. Üks mu siinsetest klientidest on Still Tours Scotland, mis korraldab reise kohalikesse viski-ja ginikodadesse. Eks lossid ja kogu muu Šotimaaga seostuv on samuti osa neist. Neile kirjutatud pressiteade äratas huvi – ühendust võtsid kaks suuremat kohalikku meediaväljaannet, seega olid nad väga rahul ning eelmisel nädalal sain ülesandeks kaardistada Šotimaa ägedaimad lossid, vaatamisväärsused ja tegevused. Ühest küljest koostada n-ö TOP, aga teisalt leida ka selliseid avastamata pärle. Kuigi nende numbrite ja meiliaadresside tabelisse panemine oli üsna tüütu, õppisin ma Šotimaa kohta selle 10 tunniga ehk rohkem kui muidu 10 päevaga. Palju on selliseid atraktsioone, mille peale isegi ei tule – näiteks on võimalik olla sul pistrikutaltsutaja – õppida mingeid lihtsamaid nippe. Ning et Šotimaal on olemas oma jääronimissein, – sisetingimustes – mis on aasta läbi kasutatav.
Seda, et Aberdeenshire on nn losside maakond, kus on ca 300 lossi, teadsin enne ka, aga selle uurimustöö käigus sattusin nii mõnelegi, mis on müügis. Mõni maksis £10 miljonit, aga mõnusa restaureerimisprojekti saab soodsamalt kui Range Roveri ehk £130 000 naela, kuigi autos on mugavusi ilmselgelt rohkem kui selles kauni asukohaga Knockhalli lossi varemetes.
Nüüd on mul endal ka selgem ettekujutus, et kui hakkan marsruuti kokku panema, siis millistesse lossidesse Google Mapsi peal tasub sisse põrgata ja kuhu mitte, sest need on kellegi elupaik või seal on lossi meenutamas vaid vaevumärgatav küngas.
Ettevõttele tuleb vaikselt kliente juurde ning sel nädalal saadan siin samuti raamatuid laiali. Jah, neile meeldib. “Kerge, aga tähendusrikas lugemine”, “mu uus lemmiktegevus enne magama minekut”, “kaunis ja värviline”. Eh, eks ikka võib ju eestlaslikult mõelda, et “ju nad on lihtsalt viisakad” ja lasta kahtluseussi ennast närima, aga kellele see kasulik on?
Pealegi, kuulsin ma juba Eestis ja olen siingi korduvalt kuulnud, et ma “pole üldse eestlase moodi”.
Nii et see niuksumine ja enda madalamaks mõtlemine tuleb asendada millegagi, millest kasu on.

Neljapäeva hommikul kavatsen kohaliku aja järgi hiljemalt 2:30 tõusta, sest kell 4 hommikul kohtun ma juba fotograafiga. Teeme mõned promopildid. Kui küsisin Iska käest, et “kuidas sulle meeldiks selle fotošuudiga täiesti hullu panna?” läks ta elevile ja palus, et räägiks lähemalt. Siis ma mainisingi, et “päikesetõusu ajal on kõige parem valgus”. Enne olime juba Pinterestis mingid pildid valmis vaadanud, et mis stiil meile meeldib. Äge. Ma olen väga põnevil.
Täna lähen vaatan üle, kui kõrge veetase täpselt on, kuna hommikune tõusuvesi jõuab ka jõkke. Siis teab, kas peame osa kohti muutma või saame pildid ära teha enne, kui vesi kõik üle ujutab.

The post Olete südamest tänatud! 🙏 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See koristamine tundus selline hea viis kogu lõppeva töönädala pinged ära saada. Nö majast välja. On jah pingeline olnud ja mu töö-ja kirjutamise asjad on suht tagaplaanil olnud. Nagu ka blogi postituste sagedusest näha. Instagramis oli ka täna hommikuni vaikus.

Kuna ootamatult selgus, et Kutil on nädal varasemast mingid ülesanded “õhku” jäänud ning tema kirjalik inglise keele oskus ei ole sugugi nii hea kui suuline, siis pidin reaalselt kõik ülesanded talle lahti tõlkima. Mõnda mitu korda. Lisage sinna juurde ka Kuti jätkuv frustratsioon sel teemal, et tema ei taha, et mina teda õpetan ning oma õpetajad on paremad, et kogu see olukord on “täiega nõme” ning ta parema meelega tahaks koolis käia, ning saate ise ka aru, et saime mõlemad sel nädalal seda rahulikuks jäämise kunsti harjutada.
Positiivse poole pealt võib välja tuua õpetajate ja tugipersonali abipakkumise ning tagasiside. Sh kui Kutt teatas, et ta mingit asja lihtsalt ei oska, siis õpetaja tuli vastu, ja lubas selle osa ülesandest tegemata jätta. Osa asju olid tõesti rasked ja see ülesanne, kus neil tuli pidada terve nädal päevikut, mida nad söövad ja kui palju ning millist liiki trenni teevad ning välja arvutada kõikide asjade kaloraaž.
See oli jupp pusimist, et otsida välja, kui palju on hakkliha-kapsa hautises või pasta carbonaras  või isetehtud skoonides kaloreid. Teine osa ülesandest oli koostada treeningplaan, kus oli ära näidatud, mida ja kui kaua teed, selleks, et kõik need sissesöödud kalorid ära kulutaksid. Ma pole suurem asi vanduja, aga sellised ülesanded võtsid mind ka vanduma. Ega kuskile midagi edasi lükata ka polnud, sest neil on nüüd kaks nädalat koolivaheaega, aga to-do list ehk nimekiri asjadest, mis peavad 2 nädala pärast valmis olema, on selline, et igaks päevaks on midagi.
Näiteks tuleb neil A4 paberitest ehitada võimalikult kõrge torn, mis ise püsti püsib. Liimida tohib, teipi tohib ka kasutada. Paberit tohib lõigata ja voltida. Torn tuleb ära mõõta ja üles pildistada. Aine? Disain ja tehnoloogia. Ärge küsige, mis sellest tornist pärast saab.  Need toidupildid on Kuti kodunduse ülesanded. Okei, pasta carbonara kastme osa tegin ise, aga skoonid – mis tõsi, näevad välja ja maitsevad nagu küpsised – tegi Kutt täiesti ise. Vahepeal olen veidi targemaks saanud – ei tohi tainast rullida ja muna pean rohkem panema, siis kerkivad paremini. Liiga õhukeseks patsutasin ka taigna- õige paksus on 2.5cm.
Makaronide/nuudlite keetmise on Kutt korralikult selgeks saanud. Sellega muret pole ning skoonid – kohalikud maiustused – lähevad kordamisele. Ilmselgelt tuli mul kogu selle protsessi juures olla, seega endal seinal olevast nädalaplaanist jäi suht vähe järele. Õppetöödega lõpetasime reedel kella 17.30 paiku. Ilmselgelt rakendasin kogu oma põhjalikkust, sest nagu mulle enne äratulekut Eestist öeldi, et “kui sina juba midagi teed, siis on tehtud.” Ei ole lihtne mu laps olla, ilmselgelt.
Eks siis nüüd tuleb turbo peale tõmmata. Järgmisel nädalal on päris mitu veebikoolitust kohalikust business hub’ist ehk siis Eesti mõistes vist midagi arenduskeskuste laadset.
Kutile võib julgesti helistada – ta on sotsiaalne tüüp ja tunneb puudust võimalusest (eriti omaealistega) eesti keeles rääkida. Videokõned ka leevendavad seda eraldatuse tunnet, millega on tulnud maadelda.
Lühidalt kokku võttes, siis “arenguruum on suurim ruum maailmas”. Jah, ka rahulikuks jäämise peatükis. See minu Facebookis tehtud postitus võtab suhteliselt hästi emotsioonid kokku.

Black Dog Beach

Eelmisel pühapäeval võtsime ette tavapärasest pikema jalutuskäigu. Musta koera randa ehk Black Dog Beach’ile on Google Mapsi järgi 3,7 miili, aga kuna meil õnnestus ka veidi ringi minna, siis ütleme nii, et sinna jõudmine oli ca 4 miili, ja tagasi tulime mööda mere äärt pidi. Kuna Maps mereäärset rada ei näidanud, siis pole õrna aimugi, pikk see oli, aga usutuvasti sama pikk.
Kilometraaži arvutamiseks korrutage 8 ja 1,6. Väga mõnusad neli tundi olid. Mõõn oli just algamas, aga tuul tasapisi tõusmas, seega oli palju hästi mõnusaid, vahuseid laineid. Rahvast vähe ja ilm kevadiselt jahe, kuigi mitte külm. Mõned veenired olid ka, aga neid oli võimalik siiski kuiva jalaga ületada.
“Mõnikord võiks veel sinna minna,” arvas Kutt, kui väsinuna koju tagasi jõudsime.
Sel nädalal tuli ka kaks toidutellimust – ASDAst 2 nädalat tagasi tehtud tellimus ja siis kohalikust köögi-ja puuvilja poest/hulgilaost. Köögiviljavarud on nüüd eestlaslikult korralikud ja poest 2-3kg kaupa ostmine on nüüdsest minevik! Sibulad on ka toredalt suured – pildil on võrdluseks pooleliitrine meepurk. Üldiselt oleme suutnud nädala sees poes käimist vältida – mingid üksikud asjad nagu kohvikoor jms on olnud vajalikud. Täna täiendasime taas varusid ja kuna Kutt kurtis, et ta on kõik raamatud, mis tal on seal üleval juba läbi lugenud sh need, mis sai 2 nädalat tagasi ostetud (£70 naela läks Star Warsi teemaliste asjade peale), siis ostsin täna veel £22 eest raamatuid. Eesti keeles on selle sarja nimi “Ühe äpardi päevikud”, aga siin ta loeb neid muidugi inglise keeles. “Mul on üks juba läbi, kohe hakkan teist lugema,” teatas ta mulle ca 15 minutit tagasi. Kui meil on vaikus, siis ta kas loeb või istub nutiseadmes. Täna on lugemine popp.

Black Dog Beach, kaugemal eemal Aberdeen

Nõmmele see nädal vist polegi jõudnud. Homme on ka päev. Lubab käesoleva aasta soojemat ilma – isegi 16-17 kraadi. Nädala sees oli küll vahepeal päris jahe, aga täna ja kolmapäeval oli päris mõnus, sai isegi mütsita käia. Neljapäeval ja reedel selle-eest oli suisa kindaid vaja.

Horisont on küll veidi viltu, aga vaadake siis laineid, mitte laevu

Tundub nii olevat, et inimeste lemmik-aastaaeg on seotud tema enda sünniajaga. Vähemalt paljudel minu tutvusringkonnas on nii. Kutt ja mu Vend talviste sünnipäevalastena võiks vist lumes magada ka. Ma jälle naudin seda kuude pikkust kevadet. Kevadised ja sügisesed päikesetõusud ja -loojangud on mu kogemust mööda kõige rikkalikuma värvikombinatsiooniga. On pilvi ja valgus langeb kuidagi teisiti. Olen põgusalt näinud 2011. aastal Šotimaa sügist oktoobri lõpus ja olen 2017. aastal näinud nädala jagu Šotimaa suve ning ütlen, et kevad on siin väga värviline aeg. Neid õisi ja värvitoone tuleb iga päevaga üha juurde. Ning pole nii, et lihtsalt erinevat värvi tulbid või võõrasemad. Jah, neid on ka, aga tänaselgi käigul poodi nägime erinevaid põõsaid, mille õied olid kas oranžid, kärtsud või mahedamad roosad, loomulikult mitut tooni kollast, sest lisaks nartsissidele õitseb forsüütia, aga ka mitut tooni sinist, lillat, valget, punast ning loomulikult rohelist. Astelhernes on nüüdseks niimoodi kõikjal õites, et kui nende lähedusse satud, on äratuntavalt imal kookoselõhn üleval. 

Värviline Šotimaa kevad.

Ning põõsastik, mis iga päevaga, isegi tundidega läbipaistvast läbipaistmatumaks muutub. Ma pole teab mis romantik, aga looduses jalutades ma olen küll valjult õhkama hakanud.

Homseks on kavandatud mõningad aiatööd, näiteks ostsime täna ämbriga maasikaid, mis on vaja mulda panna, samuti jaanuaris ostetud maitserohelise ja lilleseemned. Ei tea, kas peaks kuskile potti kartuli ka panema? Peenarde jaoks meil ruumi pole, kõik on kenasti võrgu, geotekstiili ja killustikuga kaetud, aga on peenrakaste ja suuremaid potte, kuhu üks kartulipesa ikka sisse mahub. Külas nagu otsus, mis? 

Päike loojub Don jõe suudmes

Mis ma siingi salgan, et lõppeval nädalal on olnud põhjust enda üle ka uhkust tunda, sest Aberdeeni keskraamatukogu ja ühenduse Four Pillars avaldatud e-raamat on nüüdsest avalik ning minu luuletus on kohe kogumiku alguses. Tegemist on ka ainsa luuletusega, ülejäänud siis kõik proosa. ✎

Kui mäletate, siis ma veebruaris kirjutasin koolitusest, mida viis läbi ilmakuulus Šoti kirjanik Jo Clifford. Mälu saab värskendada siit. 

Kiire guugeldamine vastust ei andnud, kas teda Eesti teatrites ka mängitud on, küllap kultuurigurud oskavad sellele paremini vastata. 

Luuletusest siis nõnda palju, et tegemist on esimese luuletusega, mille Šotimaal kirjutasin. Tõlge sellele sündis 1.aprillil, kui päris mitu inimest mulle messengeri kirjutasid, et “tahaks teada, millest see on”. Päris üks-ühele tõlge pole, aga püüdsin mõtte samaks jätta. 

Originaal on siis roosal taustal. 

Kõik on sama

Mis mulle valge täna

on punane su suul.

Meil miski pole sama,

kuid leib meil üks on suus.

Kui pruuti vaatan mina,

siis sina peige otsid.

Meil miski pole sama,

kuid kallistus on tähtis.

Kui möödas aeg on minul,

siis sinu oma algab.

Meil miski pole sama,

kuid kas näeme ainult halba?

Taas segaduses mina,

sa ütled – sina ka.

Meil tunded üsna samad,

keda süüdistada saaks?

Saan öösel armastada

ja sina kiita päeval.

Tunne südames on sama:

kes mõista võtab vaevaks?

Ei enam nutta taha,

las parem sina naerda.

Meil tunded päris samad,

ööst öösse, päevast päeva.

Kui postituse algusest võis jääda mulje, et oleme nagu kaks saamatut Kuti koolitöö kallal ning ma üldse sel nädalal midagi “kasulikku” ei teinud, siis päris nii ka ei ole. Ma leidsin esmaspäeval megalt palju konkursse, kuhu oma loomingut saata ning otse loomulikult oli mõnel tähtaeg samal päeval. Jah, saatsin ära paar tööd. Paar veebiseminari oli ka, ja oi, kuidas tahaks inimestele anda juhendust. Olen siiski suu kinni hoidnud. Raadiorežissöör minus tõstab pead.

Panen siia mõned esmased tähelepanekud: 

Palun kasutage kõrvaklappe ja mikrofoni. Täiesti tavalised telefoni “nööbid” on ka paremad kui see ruumi kaja, mis enamikul kaasa tuleb. 

Zoom’is (mida paljud kasutavad) on võimalik panna end Mute nupu abil hääletu peale. See on oluline, sest siis ei kosta paberikrabin ega laste kilked teisest toast sisse. 

Pane telekas ja raadio kinni. Sind ei ole vastasel juhul kuulda ja kui Sa veel end mute’inud ka pole, siis ei kuule keegi ka inimest, kes räägib. 

Kui Su vebinar/seminar kestab rohkem kui 2 tundi, tee vahepeal 5-10 minutit sirutuspausi. 

Ära slaididega üle pinguta. Kui kohutavalt tüütu on vaadata 90 minutit järjest slaidiesitlust, mis on mõeldud n-ö tavakoolitusse. Vähem on rohkem. Kogu paketi võid saata hiljem või enne osalejatele e-kirjaga. 

Räägi rahulikult, et inimesed jõuaksid jälgida ja märkmeid teha ka tingimustes, kus levi ei ole täiuslik. 

Küsi vahepeal küsimusi, et ei läheks “loenguks”.

Valmista end ette: jah, ka välimus st pane riidesse, kammi juuksed ära. Lugupidamisest teiste osalejate vastu. See ei loe, et see on veebis. Liiga palju on piinlikke juhtumeid, kus keegi on kas bokserite väel või läheb keset seminari kõrvalruumi hädale.
Loobu tegemast midagi, mida Sa ei teeks “päris” seminari või koosoleku ajal. 

Sul on lapsed? Kui nad teleka taga ei püsi, siis praegu on väga palju veebipõhiseid n-ö huviringe, kus lastega tegeletakse ning nad saavad võimaluse omaealistega üle maailma suhelda. Näiteks Kriipsujuku vebinar ja Loovustund. Mõlemal juhul on lapsed vanusegruppidesse ära jaotatud. 

USAs elav pere, kes on tuntud oma paroodiavideote poolest, on kogu selle Zoomi ja vebinarid ka ühte laulu kokku pannud. 

Neil on palju muhedaid paroodiaid tuntud lauludele, seega kes vähegi keelt oskab, siis saab muheleda päris mitme laulu ajal. Niisama on neid ka muidugi lõbus vaadata, sest nad näevad ka visuaaliga kõvasti vaeva. 

Nad julgevad enda üle naerda. Üks näide. USAs teatavasti pole sellist asja nagu riiklik tervisekindlustus ning kord postitasid nad loo “õpetuseks teistele”, kuidas mehe kõhuvalu läks neile maksma 10 000 dollari suuruse haiglaarve. Diagnoos? Tavaline kõhukinnisus st natuke rohkem vett ja liikumist oleks seda ennetada aidanud. See, kuidas nad seda rääkisid, on muidugi klass omaette.  

Elu on ilus.

The post 🔎Kõik puhtaks! 🔍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Peame pidu ja vaatame teatrit, kui lühidalt öelda. Kui lühikese jutuga oleks, siis olekski postitust tehtud, aga  – võib vist öelda õnneks – ma olen veidi pikema jutuga.

Eile õhtul vaatasime Paide Teatri suvelavastust Eesti jumalatest. Kutiga mõlemad. Kohupiima-õunakook sai ka selleks hetkeks valmis, seega oli selline mõnus teatriõhtu. Kuna me käisime Kutiga kahekesi seda vaatamas ka, siis oli hea võrrelda ja lemmik-kohti etendusest oodata. 

Mulle Paide teatri loooming meeldib. See, kuidas nad suudavad kõikide isiklike konnasilmade peale astuda viisil, et oled neile selle eest hiljem tänulik, on anne või siis ühisest mõtteviisist tekkinud sünergia. Ma pole kõiki lavastusi näinud, aga need, mida näinud olen, on kõik parimas mõtteks pahviks löönud.   See mitmekihilisus, mängulisus, nimetagem seda, kuidas tahes. Muidugi ma vaatan ka seda, kuidas midagi on tehtud, analüüsin kasutusel olevaid meetodeid jms. On see raadiorežii õpingutest kaasa saadud poolprofessionaalne kretinism või lihtsalt asjaarmastaja analüütiline mõtlemine – tont seda teab. 

Tänulik on selle võimaluse eest küll vaadata kaks tundi armsaid Vargamäe nõlvasid ja mõelda end sellesse suveõhtusse tagasi. Aitäh!

Eks Kutt hakkab vaikselt jõudma perioodi, kus emaga koos tantsida on “iuuuu” ja “kamoon”, aga kardinad olid ees, keegi ei näinud, nii et sai ikka tantsitud küll. Eriti kiirelt hakkas ta flossima siis, kui tekkis võimalus plaati võita. Võitsime ka. Jeee! Aitäh. Plaat on kenasti Hr Kahemillise juures ning eile kuulasime veidi Valget Jänest.

Järgmine reede on Suur Reede, küllap selleks õhtuks ka midagi välja mõtleme. Eelmisse pühapäeva, 22. märtsi jäi kohalik emadepäev. Vampsu aitas Kutil väikse üllatuse ka planeerida, nii et kui ma pühapäeva hommikul kööki läksin, oli vaatepilt selline.

Eilse koogiküpsetamise põhjus polnud siiski rahvusvaheline teatripäev, vaid asjaolu, et meil sai eilsega siin 3 kuud kohal oldud. Mõnikord tundub see aeg pikemgi, teinekord jälle, nagu oleks alles nädal-paar tagasi kõik ette võetud. Naabrid said ka sel puhul kooki. Jätsin lävepakule ja koputasin aknale. Kutt teatas seekord, et põhi sai liiga paks. “Liiga saiane.” Mida iganes see ka ei tähenda. Seega, söön üksi seda poolt suurt plaaditäit. Okei, panin osa sügavkülma, seega, kes esimesena külla saab tuldud, võib “kolme kuu kohupiimakooki” küsida.

Täna mängisime Kutiga jalkat. Seis jäi 13:12. Arvake ära, kes võitis? Napilt, aga siiski kindlalt. Vihjeks võin öelda, et viimased 10 pealelööki tegi ta vasaku jalaga, sest parem reielihas hakkas juba hellaks muutuma.

Püüame ikka päevas tunni-kaks õues olla. See, kuidas me oleme avastanud kodulähedastes paikades huvitavaid kohti – ikka hing otsib ju uut, kasvõi detailides – on hästi tore. Mõistus hakkab keskenduma hoopis muudele asjadele. Nagu öeldakse, et kes otsib, see leiab ning nii oleme meiegi avastanud, kuidas loodus muutub praegu iga päev. Kuidas põõsastik hakkab vaikselt heleroheliseks muutuma. Iga päev on uued värvid. Õhus on veel talve kargust – pikemalt seistes hakkab jahe, aga need värvid ja muutused looduses on väga ilusad. Ei peagi kuskile kaugemale minema.

 Põnevaid taimi, mis õitsevad, on praegu nii palju, ja nime ma neile küll ei oska anda. Taamal see kollane on forsüütia, astelhernes läheb iga päevaga üha kollasemaks. Selle astelhernega oli nii, et pärast eelmist postitust sain emalt kirja, et astelhernes on ravitaim. Uurisin välja, et õitest tehakse teed ning õied on söödavad, viljad ja kaunad mitte. Pidavat olema kookose maitse. See oleks pidanud mind juba hoiatama. Järgmine õhtu proovisin ära ja sama kiiresti, kui suhu läks, ta sealt välja tuli ka. Las ta ravib kedagi teist. Ma piirdun vaatlemisega. Aupaklikukst kaugusest.
Seda, et rododendronid siin koos pajudega võpsikus kasvavad, nende all lumikellukesed ja nartsissid õitsevad, sellest olen varemgi kirjutanud. Seega võib öelda, et kevad Šotimaal on väga värviline, on kollast, valget, punast, roosat ja muidugi rohelist.
Muidugi on päikest, rahet, vihma, tuult ja kevadist kargust. Nagu siinmail tavaks.

Esmaspäeva õhtul pidasid naabrid pulmapidu. Peretütar abiellus ja tseremoonia toimus nende koduaias. Ainult kõige lähedasemad. Peiu vanemad olid Põhja-Iirimaal ja nemad said osa otseülekande vahendusel. Järgmisel hommikul said kõik tulevased abiellujad teate, et pulmad tuleb vähemalt 3 kuud edasi lükata. Seega olid nad sõna otseses mõttes viimaste seas. Tundub, et kui siin on ka kombeks, et kui ka enne elati vanematega koos, siis pärast pulmi kolib laps kodust välja. Nii oli ka naabritüdrukuga, kelle peigmees elas koos nendega, aga pärast abielu läksid omaette korterisse.   Pulmadest saime teada nii, et naabrimees Kutile ütles, et õhtul võib olla natuke rahvast nende tagaaias ning muusikat. Pakkusime küll abi ettevalmistustel, kuid ega me neid aidata saanud. Pesunööri võtsime küll oma aiast ka alla.
Võtsin siis Hr Kahemillise toodud varudest 2 pakki Eesti kommi. Tundus, et neile see žest meeldis. Kui neljapäeva õhtul “eesliinil olijatele” tänaval plaksutasime, siis pruudi ema rääkis, et pidu oli väga tore olnud. Leppisime ka kokku, et joome mõnikord koos kohvi – tema oma aias, mina meie omas.
Tegemist on vist algklassi õpetajaga, igal juhul ta rääkis, kuidas tema “oma lastega” on ka ühenduses ning tänulik iga ülesande eest, mis saadetakse. “Kuidas need on tehtud, polegi niivõrd tähtis. Oluline on olla perega üksteisele toeks, õppekava läbimine on teisejärguline.” Nii armsasti öeldud. Siin on õpilastelt ka pinge sellega maha võetud, et lõpueksamid jäetakse ära ja aastahinded pannakse välja seniste tööde põhjal. Meil seda muret pole.
Nii palju oli küll sebimist, et tuli tehnilisi vahendeid muretseda. Ostsime Chromebooki siiski, kuna tehnikapoes selgus, et just Chromebookiga nad koolis töötavadki. Vist sai enam-vähem sarnane mudel isegi. E-kooli kui sellist neil pole, kasutavad Google Classroomi ja Drive’i.  Kõikidesse ainetesse sai ta ilusti kontod tehtud, välja arvatud keka. Kaotas lihtsalt parooli ära. Ma ikka igaks juhuks olen siin pilte ja videosid teinud, kuidas ta sörgib ja nõmmel tegi mahalangenud puudel takistusjooksu ka. Reedel võttis youtube’ist ise mingi trennivideo ja rassis elutoas ca 30 minutit. “Mis sa lobised, tee juba järgmine harjutus,” õiendas ta selle treeneriga.
Kutile kodus õppimine eriti ei istu. Ütleb, et koolis on ikka parem – õpetaja seletab ja saab päriselt suhelda. Samas – maht eriti suur ei ole. Saab paari tunni jooksul kõik tehtud. Näiteks kodundustunnis ongi teada tal viie nädala programm ja saab ise valida ülesande raskusastme järgi. Raskusastmeid oli vist ka 4-5. Et kas teeb Kahooti viktoriini, küpsetab pitsa vms. Ma kõike ei jälginudki, aga nii palju ta sai küll ise esimese nädala jooksul aru, et ta tahab õppimise ajal olla minu kõrval. “Muidu lähen youtube’i multikaid vaatama,” tunnistas ta.
Kuna ta siin on minu kõrval nillinud seda Bob Proctori materjali ka, esitanud küsimusi ja oleme nendel teemadel arutlenud, siis Kai Oja Kriipsujuku vebinar poleks saanud enam õigel ajal tullagi. Selline mõnus mõtete koondamise ja rahunemise aeg. Samuti võimalus suhelda teiste omaealistega, eesti keeles. See on midagi, millest lapsed samamoodi puudust tunnevad. Kutt seda enam, sest ta on tunnistanud, kuidas tahaks mõnikord “noorte asjadest” noortega rääkida. Mul on hea meel, et ta ikka ise ka suhtleb nendega, kellega tal Eestis kontaktid olid.

Praegu olen eesmärgiks võtnud kaks postitust nädalas. Kui enam millestki muust kirjutada ei ole, eks siis hakkan oma romaani siin järjejutuna avaldama. Praegu seda hirmu muidugi veel pole. 

Meie taga näeb, kuidas Doni jõgi Põhjamerre suubub. Veetase on väga madal praegu.

The post Kuidas reede õhtud kulgevad? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Jõeäärsed rajad on ka toredad, kuid kui hing rahu otsib, siis tõmbab esimesse kahte. Ükspäev käisime Kutiga jälle nõmmel. Minu salaplaan oli seekord ära vaadata ka see pool, kuhu esimese käiguga ei jõudnud. Seal on kilomeetrite, või nagu siin öeldakse, miilide viisi radu, mida mööda jalutada. Maastik on ka hästi liigirikas: on metsa, puuparke, lodusid, astelhernega võpsikuid ja turbasamblaseid laugastega maastikke, heinamaid. Mis tähendab teatavasti tohutut liigirikkust. Ma olen väga põnevil, kuidas kõik kuu või kahe pärast seal sumisema ja lõhnama hakkab.

Lumikellukesi, kohe-kohe õide puhkevaid nartsisse (nagu olen kirjutanud, siis need õitsevad siin metsikult, samuti krookused) oli muidugi ka, aga astelhernes oma päikesekollaste õitega ning see roosaõieline põõsas moodustasid kaunid värvilaigud maapinnast kõrgemal. Kontrastid selles neljas aastaajas, mida tol õhtul nõmmel kogeda õnnestus. Lund, päikest, tuult, vihma, kõike oli.

Alguses kõndisime mööda tuttavat rada, põikasime suureks kasvanud nn puupõllule, kus hõbedaste otstega kuuselaadsed puud nagu joonlauaga pandult sirgusid. Ühest ladvast paiskus lendu kari vareseid. Segasime vist nende nõupidamise ära.

Väiksest künkast üles minnes olime otsekui vanal külatänaval – kahel pool olid sammaldunud kiviaiad. Astelhernest ja kuivanud puid oli talgute käigus vähemaks võetud ning lagedamatel kohtadel oli näha ka lõkkejälgi, kuid jätkuvalt oli vaatepilt üsna ürgne. Ma pole end kunagi väga metsa-inimeseks pidanud, aga metsa servas, kergete põigetega puude alla meeldib mulle jalutada küll. Naissaarel giidiks olles oli üks mu lemmikradu just see kõrge kaldapealne, mis sadamast Hülkari poole viis. Oli avarust, tuult ja varju. Palju-palju rahu, sest enamus valis liivase tee, mitte samblast metsarada.
Scotstowni metsatukad on teistsugused. Puudki on teistsugused. Alguses hirmutavana tundunud astelhernes hakkab tasapisi omaseks saama – seda on lihtsalt nii palju siin igal pool. Ei, ei ole invasiivne võõrliik, vaid täiesti kohalik. Mis ei tähenda, et seda piirama ei peaks. Seekord jalutades nägime ka üsna mitut platsi, mis olid lagedaks, puhtaks raiutud.
Salapäraseid radu, nagu väikseid turvalisi tunneleid jätkus sellegipoolest. Nagu pildilt näha, siis on tegemist üsna käidavate radadega.
Oma puu leidsime ka nõmmel. Ma olen harva tundnud kuuskedel sellist tugevat lõhna. See oli segu okaste, koore ja vaigu lõhnast. Ma tean, et okaspuud võivad tugevalt lõhnata, Eestis elades kasvas õuel suur nulg, mis lõhnas alati, kui okste vastu läksid. Selle, vana nõmmemetsa servas asuva kuuse lõhna tundsime sõna otseses meetrite kaugusele.

Lõhna peale me ligemale läksimegi. Mul tekib harva soov end vastu puud toetada või panna põske vastu puukoort, kätega libistada mööda tüve ja tõmmata sõõrmetesse hoovihmade, õhtu karguse ja iidsele puule omast lõhnade segu, kuid sel korral ma seda tegin. Me mõlemad tegime. Vaatasime okstelt tilkuvat vaiku ning lagendikul kaduva päikese kumas lendlevat tihedat, peenikest vihma, kuulasime latvasid sasivat tuult ning lihtsalt olime. Me küll ei rääkinud sellest pärast omavahel Kutiga, aga mul on tunne, et sellest on saanud meie “oma puu” me mõlema jaoks.

Vaadake taevast ka – täiesti erineva ilma värvid on seal.

Sel korral nägime tõesti ära ka teise poole nõmmest, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Inimesi (ja koeri) oli sel korral vähe, aga kui me olime oma jalutuskäigu alguses, tuli majade vahelt noorem mees oma pruuni koeraga. “Lily,” kutsus ta koera, kes oli ilmselgelt Kutist huvitatud. Metsa vahele padrikusse nad kadusid siiski.
Veidi pärast selle pildi tegemist ristusid me rajad uuesti ja sel korral Lily enam meie juurest lahkuda ei tahtnud. Olgem täpsed, rajad isegi ei ristunud, vaid koer tuli meie juurde. Hüüdis see mees, mis ta hüüdis, vilistas, mis ta vilistas, aga koer meie juurest ära ei läinud. Läksime meie teise suunda, tuli meiega kaasa. Nagu oleks meil lihapallid taskus olnud või eestimaine suitsuvorst. Ei olnud, ausõna ei olnud ja seda ma peremehel naljatades kinnitasin ka, aga ta eriti jutukas ei olnud. Eks kõigil ole paremaid ja kehvemaid päevi. Me ei osanud muud teha, kui võtsime siis suuna noormehe poole ja siis läks koer ka peremehe juurde tagasi.  Meil Kutiga oli muidugi lõbus, peremehel mitte eriti. Pani koera rihma otsa.

Päevavalgus hakkas otsa saama. Selgi korral läksime pärastlõunal, kuid õhtud on ju nüüd valgemad. Seega on ka aega tuiamiseks rohkem. Rääkisimegi just hommikul Kutiga, et nüüd saame koolijärgseid jalutuskäike suurendada, vaadata üle tuttavad rajad ning käia kohtades, kuhu pole üldse jõudnud. Ja neid on ikka väga palju kasvõi siinsamas linnas. Ta oli täitsa päri sellega, peaasi, et me ikka kesklinnas asuvasse suurde lasteraamatukokku ka jõuaks. Ta on nüüd paar õhtut käinud täitsa omal algatusel raamatukogus koolitöid tegemas ja raamatuid lugemas. Telku sai meil kogemata mänguautoga veits pihta nii et sel hääl on, aga pilti pole. Jah, ma tean, tavaliselt inimestega on vastupidi. Majaomanikuga sellest suuremat probleemi ei tekkinud, sest uus sai asemele ostetud. “Õnnetusi ikka juhtub, ärge muretsege,” lohutas ta, kui selgitasin, kuidas see kõik juhtus. Tal oli Kutist suisa kahju, sest see juhtus ju järgmisel hommikul kohe pärast seda, kui me traumapunktis olime käinud. Ta arvas, et seda telekat, mis meile jäi, saab parandada st kahjustus on ainult ekraanil ning selle vahetus maksvat ca £50. Ütleme nii, et praegu on olnud olulisemaid asju, millele aega kulutada, kui remondimeest otsida.
Nüüd tuleb end käsile võtta, teha ära tööasjad ja kirjutada Avatud Ülikooli lõputöö valmis. Siis võib nädalavahetus tulla!

The post Kaks puukallistajat ja koer nimega Lily appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Miks see on oluline? Sest see pakub meile võimalust areneda, aju töös hoida ja sellega igasuguseid taandarenguid ajus ja ka mujal organismis edasi lükata. Lühidalt öeldes – hoiab meis elutahet.

Aitäh kõigile õnnitlejatele. Kutt on väga õnnelik ja rahulolev. Kõik kingitused ja saadetised olid väga toredad. Nende kohaletooja oli veel eriti tore.
Eks mul oli enne Hr Kahemillise saabumist väike ärevus ka sees. Seda, et ta minu vaimustust Šotimaa osas jagab, ma mitte ei mõelnudki, aga uskusin väga, et talle võiks siin meeldida. Nii läks ka. Ta ütles, et jäi rahule ja tundis end hästi. Ning tuleb tagasi. Vähem kui kuu aja pärast.
Saabumishetkest pilti ei teinud, vaid pakkusime selle asemel korralikku tervitust: perekalli ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Kes teab, see teab. Kes ei tea, siis otsige endas seda tunnet, et oled kedagi kaua oodanud ning kohtumise hetkel polegi muu maailm tähtis. Pole tähtis, kui kaua on kaua. Mõnikord on ka kaks minutit liiga pikk aeg.
Saabumisel jäi lennuk kümmekond minutit hiljaks, ja Eestis tuli kohvri lisakilode eest ka maksta, aga kokkuvõttes oli sel moel odavam, kui osa asju postiga saata.
See kohver oli armastusest ja heast paremast pungil, sest kui hr Kahemillise talvejope välja arvata, siis ülejäänud sisu oli kõik meile.
Kusjuures kolm väga head raamatut, Aune leivad ja mõned asjad veel olid Hr Kahemillise seljakotis. Võime nüüd öelda, et mõneks ajaks oleme Eesti kommidega hästi varustatud. Šokolaadiga ka. Ning köögikapp on Armastusest pungil.
Köögikappidel on minul Napoleon Hilli “Mõtlemist muutes rikkaks”  – aitäh Kai - ning Maxwell Maltzi psühhoküberneetika raamat. Kutt sai lugemiseks Marek Sadama “Grifoon Leenu”. “Ahah, Marek Sadam kirjutab siin oma tunnetest.” oli tema esimene reaktsioon.
Vannituppa lisandus 3 uut Thorma bambushambaharja ning Signe Seepide mündi-meresoolaseepe. Mõlema ettevõtte klienditeenindus on üle prahi. Kusjuures ei ole makstud postitus. Kasutan neid asju, sest need meeldivad, sobivad ja on head. Kirjutan neist, sest tunnustavaid sõnu ei ole kunagi maailmas liiga palju. Kuidas see lause kõlaski, et kui Sul midagi ilusat öelda ei ole, siis parem ära ütle midagi. Siin üks ilus kollaaž teile tõestuseks, et Hr Kahemilline tõesti käis külas, sest pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.

Naah, ega te sõnadest ka ei pääse.
Jõudsime lühikese ajaga üsna mitu kohta läbi käia, arvestades, et Edinburghist Aberdeeni ainuüksi puhast autosõidu aega on 2,5h. Vasakpoolsemal pildil oleme taas Lechtis, kus 24h hiljem oli lund 20 sentimeetrit rohkem. Keskel siis Dunkeldi lähedal Hermitage’i matkarajal ning parempoolne pilt on Slains’i lossi juures, jah seesama nn Dracula loss Bram Stokeri raamatust. Selle lossi juures nägime ka delfiine meres ujumas. Päris pikalt näitasid end. Enne olime veel käinud hülgeid vaatamas Newburghi rannas. Sel korral ujus osa hülgeid kaldast tõesti mõne meetri kaugusel. 

Pühapäeva õhtul soojendasime EV102 kohaliku viski ja snäkivaagnaga, kus aukohal on Eestist toodud suitsuvorst ja tädi Lea marineeritud kurgid. Ma tean vähemalt 30 inimest, kes nende kurkide kohta on minuga ühel nõul: parimaid lihtsalt ei ole. 

Mis viskisse puutub, siis poes oligi müügil selline maitsmise komplekt. Meie mõlema senine varasem kokkupuude viskiga oli selline, millest Šotimaal kõva häälega rääkida ei maksa. Vähemasti mitte viski-kontekstis. Sest igasugused redlabelid jms segatud kraam võrdub siin autokütuse, mitte joogikraamiga. Korralik viski on ühelinnaseviski ning küsisin taksojuhi käest üle ning ta kinnitas, et pubist või poest viskit ostes tuleb kirjeldada meeleolu või olustikku, mida sa naudid. Ning siis antakse sulle õige. Noh, nendel pisikestel pudelitel ei olnud meeleolu kohta suurt midagi kirjas.

Hr Kahemilline proovis ära ka neli kohalikku õlut. Jäi rahule. Kohalik, Aberdeeni külje all tehtav Brew Dog jääb järgmiseks korraks. Või ülejärgmiseks.

Reede õhtul enne Hr Kahemillise saabumist hotelli jõudes ja check-ini tehes sain jälle veidi targemaks. Kui hotell on tehtud ajaloolisse hoonesse, siis ei ole sugugi ka peretoa puhul enesestmõistetav, et tualett ja vannituba on igas toas olemas. Ei. Neid oli koridoris kaks tükki. Kui ikka toa kirjelduses pole eraldi välja toodud, et WC ja vannituba on toas olemas, siis võivad need vabalt ka kolmetärnises hotellis koridoris asuda.
See info on kasulik neile, kes Šotimaale tuleku osas jutust kaugemale kavatsevad jõuda. Lubajaid on olnud rohkem, kui meil kahepeale sõrmi, aga mulle teadaolevalt pileti ostnuid veel pole.

Loomaaeda pandasid vaatama me ei saanudki, sest loomaaed teatas reedel, et ilmaolud on sellised, mis loomade ega inimeste turvalisusele mõeldes väravaid lahti teha ei luba. Tuulisevõitu oli tõesti ning laupäeva hommikul hotellis hommikusööki süües nägime ka midagi lörtsilaadset. Hiljem sõidu ajal sadas ka, aga üldiselt oli nii nagu ikka – ilmataat hoidis meid ja lasi tähtsamad asjad ära vaadata ilma, et oleksime pangetäite kaupa mingit jama krae vahele saanud.
Sellel pildil on Birnami tamm, mida mainib Shakespeare oma “Leedi Macbethis”. 900 aastat vana ning viimane Birnami tammesalust. Sildilt tamme juures võis lugeda, kuidas see tamm on koduks sadadel putukaliikidele. Lähemalt uurima minna ei saanud, sest tamme taga paistab Tay jõgi, mis ajas korralikult üle kallaste. Teisel pool Tay jõge on Dunkeldi linn ning alles kaht linna ühendava/eraldava silla peal seistes sain aru, et see on seesama linn, kus Kutiga 2017 aasta suvel peatusime. Lihtsalt eelmisel korral sõitsimegi autoga üle jõe. Tahtsime ka siis seda tamme vaadata, aga ei osanud otsida.
Igal juhul oli mul jõe kaldal selle silla peal tõeline déja vu tunne. Nagu oleks olnud siin. Ja siis vaatasin lähemalt mõlemale poole silda ning sain aru, et olemegi ju….. Kutt väitis, et ei mäletanud ning isegi siis, kui talle Instagramist pilti näitasin, ei meenunud talle.

Vasakul pool seda silda on igavesti vägev katedraal ning puuks pügatud rododendronid, erinevat värvi. Paremal pool aga parkla ning piknikuala. Me jalutasime toona mõlemal pool silda, seekord sõitsime autoga üle silla ning paremale, mäenõlva pidi üles.
Sealsamas lähedal on ka The Hermitage, mõnus poolteisekilomeetrine matkarada kose, väikese majakese, koopa ning väidetavalt Šotimaa kõige kõrgemate kuuskedega. Pikad ja jämedad olid need puud küll, mitte ainult kuused vaid männid ka. See, et vett oli palju, tähendas ka kose juures imelist vetemängu. Mis veel muutis selle metsaraja põnevaks ja salapäraseks, olid rohelised samblikud ja sõnajalad puudel. Oli natuke müstiline, kuidas peenikesed raagus oksad, aga üleni rohelised, vee kohale kummarduvad. Üks väike kollaaž nendest okstest, sest see, kuidas valgus neile langes tekitas tõesti tunde, nagu oleks kuskile muinasjuttu sattunud.

Kosk ise oli ka muidugi võimas. Ja need suurte puude ladvad pea kohal õõtsumas. Metsa all nägime ka mitut kändu, kuhu oli münte sisse pandud. Selle kombe kohta internetist infot otsides sain teada, et need on õnnemündid. Münte pannakse ainult kändudesse puu hingehaldjatele, et need aitaksid soove täita.
Komme on sajandeid vana, nagu ka mündid, mis nendest mahakukkunud puudest leitud on.
Mis ehk Šotimaal ringi reisides veel oluline teada – ka sellistes kohtades nagu The Hermitage, hoidke mündid endal taskus. Kui loodus ise on vaatamiseks tasuta, siis parkimise eest on viisakas maksta. Ilmselt turismi kõrghooajal on ka järelvalve suurem ja parklad/piknikukohad rohkem täis. Samas, tualett ja infokiosk oli seal ka täitsa olemas, rada ilusti tähistatud ja hooldatud.
Ka enamik losse tehakse lahti alates 2. aprillist ehk siis suviseks hooajaks. Lossi aedades saab praegugi ringi jalutada, ja seda võimalust kasutasime me ka nt Perthi juures asuva Scone palee juures. See on olnud aastasadade jooksul Šoti kuningate/kuningannade kroonimispalee. Praegu, kui Šotimaal on oma parlament ja ministrid, annavad nemad seal ametivande.

Nagu ülaltpoolt vihjamisi lugeda võis, siis pühapäeval nägime hülgeid, delfiine ja lund. Tegime sellise korraliku tiiru ja mägedes saime isegi natuke lumesõda mängida. Lechtis, kus Kutiga suusatamas käisime, tegime peatuse ja käisime söömas.
Mulle väga meeldib Šotimaa mägede avarus. Cairngormis on see veel eriti hästi tajutav. Lääne-ja Põhja-Šotimaal pole lihtsalt veel käinud, ainult piltidelt näinud. Õhk liigub ja valgus mängib, pilvede liikumist on maapinnalt näha. Praegu on kanarbik pruun, aga kui see ühel hetkel õitseb, siis on mäeküljed imeilusad ja kutsuvad. Samas, nagu raamatutest lugenud olen, siis peab olema ettevaatlik, sest kanarbik, mustikad jms Eestis tuntud rabataimed annavad märku pehmest, soisest pinnasest ning meeles on ka see, kui Aunega esimest korda Šotimaal olime, kuidas põlvist saati märjaks sain, kui üritasime aia taga mägiveiseid paitada.

Sain mitu korda muiata, kui Hr Kahemilline liiklusest rääkis. Ta on üsna kogenud ja tasakaalukas autojuht, sõitis Mallorcal nagu Miška mägiteedel ja kiirteedel, aga Šotimaal teatas, et unustagu ma ära tema rooli panek. Ringristmikud olid talle eriti arusaamatud, kuigi minu arvates ristmikel parempööre on veel hullem. Ringristmikel valepidi sõita oleks veider, sest kaar läheb ju teistpidi….
Ehh, ma arvan, et aprillis, kui ta nädalaks tuleb, on ta juba üsna harjunud ning julgeb rooli taha istuda küll.
Esmaspäeva hommikul sõime kiluleiba (aitäh Aune nii kilude kui ka maitsva leiva eest). Sadas. See oli seni ka ainus päev, kus üldse mingitki päikesekiirt ei näinud. Seevastu sain Hr Kahemillist Edinburghi transportides sõita paksus lumepudrus, tihedas vihmasajus ning ütlesin talle ka, et Šotimaa nutab tema lahkumise pärast. Tagasi tulek oli nukker, kuigi teeolud olid paremad. Aga kõik on nii, nagu talle ütlesin: mul on kahju, et ta läheb, aga ma olen õnnelik ja tänulik, et ta tuli, oli ja ta nautis, et ta tundis ennast meie juures hästi ning siinne loodus meeldis talle. Uute seiklusteni!

The post Millal kogesid viimati midagi elus esimest korda? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ciara tagajärjede likvideerimine alles käib, nt maalihe sulges Glasgowst lõuna poole suunduva raudtee nii et näiteks rongiga Carlisle’i saamine on raskendatud. Hawicki linnas aga vajus kokku kohalik Bed&Breakfast nimega Bridge House.

Sel nädalavahetusel on oodata tormi nimega Dennis, ja kuigi selle tuulte kiirus on kolmandiku võrra väiksem, on välja antud üleujutuste hoiatus, eriti läänekaldale, sest kaasnevad tugevad paduvihmad. Nädalavahetus edasi on väidetavalt oodata Ellenit. Mõnes mõttes hea, et nädalavahetusel, inimesed võiks ju kodus püsida, aga meil on veidi teisid plaanid. Käisin just lennujaamas rendiautol järel. Sel korral on sõiduvahendiks Peugeot 2008 ning jah, sel on all talverehvid. Rentisin sõiduki 25ndani, sest Kutil on järgmine nädal koolivaheaeg, sünnipäev ning nädala lõpus on ka Hr Kahemillist oodata. Loodame, et Ellen enne 23ndat ei tule ja me saame loomaaias pandad jt loomad ära vaadata, sest nii nagu paljud mereäärsed objektid sh lossid, suletakse kehva ilma korral ka loomaaed. Nii inimeste kui ka loomade turvalisuse huvides.
Kohalikega rääkides selgus, et Aberdeen on justkui vanajumala seljatagune – viimane korralik lumesadu, kus lund oli kokku ca 10 cm, oli mitu aastat tagasi. Tuulega on nad harjunud, tegemist on Euroopa tuulisema piirkonnaga. Enamik on edelatuuled ning mitteametlik tuule kiiruse rekord on 312 km/h Cairngormi mägedes, mis teeb siis ca 86 m/s. Ametlik on veidi väiksem – 77m/s.
Seevastu talvine keskmine õhutemperatuur on pigem plussis või nulli ümber. Šotimaa külmarekord on aastast 1982, mil Braemaris (meist ca poolteist tundi sõitu) langes 10. jaanuaril õhutemperatuur -27,2 kraadini, sama madal oli see ka 30.12 aastal 1995 mägismaal asuvas Altnaharras.

Mis päiksesse puutub, siis väidetavalt on Šotimaa kõige päikesepaistelisem linn Dundee, aga ma usun, et Aberdeen on tihedalt kannul, sest me oleme tõesti iga päev, mis siin oleme olnud, näinud päikest vähemalt 15 minutit. Tavaliselt siiski rohkem. N-ö lühiajalist päikest on olnud vast viiendikul päevadest. Kuigi me saabusime 27nda õhtul, ja Aberdeenis oli sel hetkel juba pime, siis trammi-ja rongisõidu ajal Edinburghis ja sealt siia oli ka päikest. Kui ma nüüd päevad õigesti kokku arvutasin, siis tänasega on 50 päeva. 50 päikesepaistelist päeva.

Need pildid on Aberdeeni rannapromenaadilt päeval, mil Ciara hakkas oma nägu näitama. See jalutuskäik oli täiesti vapustav kogemus, sest see, kuidas lained murdudes mürisesid, kõlas nagu oleks tunnelist rong tulemas. Ainult, et iga laine oli nagu rong, ja kui neid saabus korraga 5-6, siis pole imestada, et Kutt kartis. Sellel pildil oli ta juba veidi julgem, ja pärast seda ei läinudki kaua aega, kui saime 9. laine saapasse. Okei, mina sain, sest filmisin. Kutt oli juba sammukese kõrgemale jõudnud. Laine käis ikka kohati sinna mummudega betoonini välja ja sealt üles ka.

Vahva oli vaadata, kuidas kohalikud koos koertega enesekindlalt selle vahuriba sees kõndisid. Ei, nad ei vaadanud mere poole, ja kuidagi oli nii, et jalad jäid neil ka kuivaks. Otsustasime Kutiga kõndida sinna, kus Doni jõgi ja Põhjameri kokku saavad. Õige otsus. Sest see vaatepilt oli lummav, kuidas liivasaareke jõe ja mere vahel järjest kahanes. “Me peame siit kiiresti kaduma, muidu jääme lõksu,” ütlesin talle ühel hetkel, ise püüdes veel jõe-ja merelainete kohtumist pildile jäädvustada. Ja täpselt nii oligi – hiljem üle silla kõndides polnud enam saarekest – jõgi ja meri olid üheks saanud. 

Siin pildil on ka päris hästi näha see kohtumine. Järgmisel päeval, kui suurem osa Ciarast oli taandumas, käisime neil luidetel, mis sellel pildil paistavad. Liivariba seal all oli olematu. Kõndida saigi ainult üleval luidete peal. Aga seal meri enam niimoodi ei mürisenud, kuigi tuul oli tugevam. Ilmselt rannapromenaadi lainemurdjad olid need, mis lainete murdumisele müriseva kõla andsid.

Kuigi tol päeval oli meil hoopis eesmärk minna kesklinna, sest mu O2 kõnekaardil olev andmeside ei hakanud tööle, oli mul tohutult hea meel, et me kohe bussile ei läinud, vaid jõe äärt pidi kõndisime. Alguses Kutt küll mossitas natuke, et “pidime ju bussiga minema,” aga kui nägi, mida tõus oli jõel kaasa toonud, siis koukis taskust telefoni välja, pildistas ja hakkas õhinal rääkima, et kas ma ikka seda nägin, kuidas puud on täiesti vee sees. Siis tekkis tal tahtmine ka jõesuue üle vaadata ning tusatuju oli täiesti kadunud. Mulle täiega meeldivad need jalutuskäigud temaga. 

Eile õhtul andsin endale lubaduse, et püüan edaspidi veidi vähem vinguda ta kallal, kui ta telekat vaatab samal ajal, kui mina õpin või kirjutan. Tuleb tema valikuid rohkem usaldada, sest eile vaatas ta nt mingit II maailmasõja teemalist filmi ja siis arutlesime pikalt selle üle, miks inimesed sõja ajal kunstiväärtuseid hävitavad või kuidas sõda on tegelikult äri. Kas kõik kunstiväärtused, mis päästmise nime all enda kätte võeti, ikka jõudsid pärast sõda õigesse kohta tagasi ning miks suurele osale Euroopast seostuvad II maailmasõja kontekstis negatiivsetena sakslased, eestlastele aga Punaarmee…. 

Ma absoluutselt vaimustun sellest, kui tal mõte lahti läheb, ta hakkab looduse ja maailma asjade üle arutlema. Kõik need küsimused füüsikast, kosmosest, asjad, mida ta on kuskilt lugenud või telesaadetest vaadanud. Tema oma mõttekäigud, kus ta püüab oma nägemust seletada ning minu asi on lihtsalt kuulata või pakkuda talle mündi teist poolt vaatamiseks.

Täna hommikul jõudis minuni üks imearmas ja südantsoojendav kiri selle blogi lugejalt. Aitäh Sulle. See, mida igaüks siin lugedes märkab, mis talle korda läheb, pole ju niivõrd mitte minus kinni, vaid peegeldab sedasama vaprust, enesekindlust ja vägevust, mis lugejas endas peidus on. 

P.S Ma küll mõtlesin, et ei võta valentinipäeva puhul sõna, aga ma tõesti arvan, et pole võimalik südamest, tingimusteta armastada mitte kedagi teist, kui enda armastamisele tingimusi seatakse, kui iseennast südamepõhjani, iga väikse nahaprao ja hingesopini ei armasta. Ei mingit “siis, kui ma olen 10 kg kergem/lapsega kannatlikum/saan kõik kodutööd tehtud” vms. Mu Vend kirjutas täna hommikul FB’s oma seinal väga armsasti, ja ma jagan tema mõtet, et eelkõige tuleks täna endale midagi lubada, kinkida või teha midagi sellist, mida oled kaua edasi lükanud. Lihtsalt sellepärast, et armastad end nii väga. Jah, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Mida mina tegin? Mul oli alguses renditud hoopis teistsugune auto, aga ma otsustasin, et ma sõidan järgmised 11 päeva veidi mõnusama masinaga. Lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et ma võin seda endale lubada ja ma olen tuhandega seda väärt.

The post Ciara, Dennis, Ellen ja teised nädalavahetuse külalised🌊 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.