1. Kohtuda nendega, kes mind ootavad. 
2. Jagada lugusid. 
3. Kallistada kalleid. 
4. Vedeleda rohul ja vahtida pilvi. 
5. Külastada vabaõhuüritust või mõnda kontserti. 
6. Nautida mere ääres päikeseloojangut. 
7. Sõita esimest korda elus Elroni rongiga. 
8. Istuda õhtupäikeses Piusa liivadel. 
9. Ennast merevette kasta (järvevette võib-olla ka). 
10. Naerda, pisarateni, korduvalt. 
11. Saunas käia. 
12. Süüa kirssidest (mitte murelid) isu täis. 
13. Süüa mustikaid ja metsmaasikaid (peost). 
14. Teha parima sõbrantsiga mõned kokteilid. 
15. Süüa Sämmi grillis sealset lõhet. 
16. Süüa tädi Lea marineeritud kurke suitsuvorstiga mustal leival. 
17. Süüa kodust kartulisalatit. 
18. Süüa värsket kartulit ise korjatud kukeseente kastmega. 
19. Süüa koduseid vahvleid. 
20. Süüa pehmet masinajäätist.  

Jah, mõningaid asju saan siin endale ise ka teha, näiteks värsket kartulit kukeseenekastmega, aga limiteeritud transpordivõimaluste tõttu pole veel juhust olnud. Seevastu nt hapusid kirsse kui selliseid siin mina pole müügil näinud. Mõtlen praegu, et kas 5kg kastist piisab mulle (turult saab paberredeliga kiiresti korjatud) või jääb väheks.
Mere ääres saan ma siin nautida päikesetõusu, aga loojub ta mägede taha. Küllap ma jõuan sinna poole saart ka, kus ta Atlandi ookeani kukub, aga vahelduseks vaatame Läänemerd.
Merevette ma kastsin ennast eile ise ka. Kolm korda. Oli karastav, ja kindlasti mitte üle 16 kraadi. Väljas oli küll soe, telo näitas 22 kraadi, aga päikese käes tundus soojem.
Ujumiseks ilmselt seda päris nimetada ei saa, kuigi 10 tõmmet ujusin iga kord küll enne, kui põlve vastu liiva ära kraapisin jälle. Käisime eile nimelt taas mere ääres, võtsime päikesevanne ja mina käisin vees ka. Kutt ehitas liivast tunneleid.
Mingi hetk tuul pööras ja kus siis hakkas liiva lennutama. Kolm korda vahetasime asukohta, aga ikkagi saime seda peenikest liiva nahal tunda. See on päris valus, kui see suure tuulehooga tuleb, imepisikesed terad, nagu teravad nõelad nahal.

Aberdeeni liivaluited ja rand.

Koju jõudes oli siis aimata ka, et saime veidi päikest kah. Triibud on mõlemad peal, aga ei midagi hullu. Vaharit peale ja tõmbab kenasti tagasi.
Olen avastanud, et mulle meeldib rannas raamatut lugeda. IFFi raamatu lugesin läbi, ja Marek Sadama “Tulbid ja bonsai” on samuti rannas loetud. Ega seal rannas muud teha pole ka, sest moblalevi on suht kehva. Vaevu üks nõrk pulgake.

Kutt kärutas mulle jätsi välja.

Eestisse tulekust rääkides, siis olen püüdnud logistika tekitada nii, et võimalikult vähe oleks sõitmist
ja sinna sõitmise sisse mahuks võimalikult palju kohtumisi. Arvestades, et plaani on võetud lisaks Tallinnale märkimisväärne osa Järvamaast, aga ka Viljandi, Pärnu, Raplamaa, Tartu, Võru-ja Setomaa, siis läheb põnevaks. Ahjaa, Mohni on ka kavas jõuda. Lisaks enda logistikale on ju ka vaja Kuti logistika välja mõelda.

Raamatuesitlustest on praegu kindlalt paigas kolm. Läbirääkimised käivad ka Paide ja Tartuga, aga kuupäevad-kohad-kellaajad selguvad hiljemalt algava töönädala lõpuks.
28.07. kell 20 Müüsleris Saare seltsi hobusetallis
31.07. kell 6 hommikul Vargamäel
31.07. kell 16 Tallinnas, Kalamajas, A.Krautmani terviseakadeemias.

Kõik sündmused on tasuta, ja kõigil, kel raamat juba olemas, saavad soovi korral sinna pühenduse ja autogrammi. Kel raamatut pole, siis oleme ca 150 hoidnud just nende esitluste tarvis, seega võtke kaasa sularaha. Raamatu hind on 12 eurot, kui ostad 5 raamatut korraga, on tükihind 10 eurot.

Sel nädalal panin veel siin 2 raamatut posti. Üks läheb Šoti kirjanike ühenduse presidendile, teine NESLIBi loojale ja tegevjuhile. Lisaks kirjutasin ja salvestasin videosse luuletuse, mille kirjutasin kohalikule heategevusorganisatsioonile MISS, kes toetab katkenud rasedusega peresid. Septembrisse sai kirja veel esinemist/koolitust, seega tagasi tulles tuleb hakata neid ette valmistama.

Uue töönädala plaan on igal juhul enam-vähem paigas. Eks väikseid asju tuleb juurde, aga üldiselt näib kõik klappivat. Tulge siis jutuõhtutele! Elu on ju näidanud, et isegi lennukid ei sõida alati.
Kohtumiseni juba Eestis!

The post Ma ei teagi, mis nüüd saab😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Minu suureks rõõmuks on ka tagasiside raamatule just selline, nagu mu sisetunne ütles. Hetkel, kui inimesed nägid olemasoleva raamatu pilti, saabusid tellimused ja kasvas ka hooandjate arv.
Praegu, kui seda postitust kirjutan, on eesmärgist puudu napp 100 eurot ja mõned tunnid veel toetamiseks aega. Kes 2. juuni kuupäeva sees seda postitust loevad, ja soovivad ettevõtmist toetada, siis seda saab teha SIIN. Palun vali endale sobiv summa ja auhinnavahemik. See ei pea olema see number, mis on loetelus, võid valida enda lemmiknumbri, on see 3, 16 või hoopis 21.
Otsustasin eile õhtul saata igale toetajale ka väikse lisaüllatuse!
Nagu seal kirjas on – toetust kasutan kirjastuskulude katmiseks. Mis raamatu esialgsesse tiraaži puutub, siis Hooandja on ka praeguseks ainus 100% kindel võimalus raamat endale saada, sest kuigi arvestasime esitluste jaoks 150 raamatut, siis praegune kogemus on – inimesed ostavad neid 5- ja 25 kaupa. Jah, mõtleme juba lisatiraaži peale, aga selle eelduseks ongi see, et saame esimese tiraaži kulud kaetud. Suur osa on olemas, koera sabaots on ainult jäänud. Pöial pihku. 

Suurtesse raamatupoodidesse esimesest tiraažist miskit ei jõuagi, küll aga saab seda juba praegu osta A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt, samuti Lahemaa Looduskooli kaudu ning lähipäevil ka Armastusest Inspireerituna e-poest.
Esitlustega on nii, et praeguse seisuga lükkuvad need, kus soovitakse minu isiklikku kohalolu, juulikuusse. Eeldusel, et lennuliiklus taastub ja Suurbritanniast saabunutel kohustusliku karantiininõue maha võetakse. Veel kõvemini pöial pihku. 
Mul on varbad ka kronksus, et selles dokumendikastis, mis koos muu Eestist tuleva asjade laadungi ja raamatutega tuleb (oi, selle orgunn oli logistiline ime), oleks ka minu ID-kaardi koodid, sest kiire otsinguga Tallinnast neid ei leidnud. Kui ma alguses arvasin, et noh, mis seal ikka – jalutan konsulaati ja saan uued kaardid, siis tutkit brat, praegu. Eesti konsul Aberdeenis oli küll kiire vastama ja väga abivalmis, aga üleriigiliste ja rahvusvaheliste piirangute ees on ka tema võimetu.
Üldiselt sain teada, et mul on suisa 3 suurepärast varianti oma blokeeritud ID-kaardi probleem lahendada.
1) Tellin uue ID-kaardi – see võtab 6 nädalat.
2) Lendan Londonisse, kus asub Eesti saatkond, ja mulle väljastatakse uued koodid. Õnneks saan lennupiletid krediitkaardiga osta, küsimus on ainult, kas see kvalifitseerub “hädavajaliku reisimise” alla ning ilmselgelt peaksin lapse kaasa võtma, sest 12-aastane päev otsa üksi kodus olla ei tohi. Lennugraafikuga pole veel kursis.
3) Lendan Eestisse ja taotlen neid PPA-st. Jah. Päriselt sain ka sellise soovituse PPA telefonile helistades.

Ma eelistan kõigest hingest seda varianti, et need koodid on selles dokumendikastis ning ma saan suurepärase PUKi abil oma kaardi lukust lahti. Sest noh – Eesti kontol raha on, aga ligi ei pääse. Vaata ja imetle palju tahad, aga ülekandeid teha ei saa. Digiallkirjastada dokumente ka ei saa. Mobiil-IDd ka teha ei saa, sest seal läheb ju ka PIN-2 vaja. Nii et, palun – äkki aitate pöidlaid hoida?

Seekordse postituse lõpetan tänusõnadega. Mu ema on kogu selle protsessi juures näidanud end küljest, mida ma ei olnud varem märganud. Ütlesin talle eile, et kui Venna on valge juut, siis tema on helesinine araablane. Ma olen meeletult tänulik talle selle töö eest, mis ta info jagamisel on teinud. Kuigi – ka tema oli üllatunud, kui raamatu avas. Nii piltide kui ka sisu osas.

Suur tänu ka Järva Teatajale, raadio Elmarile ja Star FMile, kes on aidanud sõnumit inimesteni viia. Loomulikult kõigile toetajatele Hooandjas, raamatu tellinutele ja info jagajatele. Ning neile, kes on julgenud tagasisidet avalikult jagada.

Ma lähen nüüd istun akna alla ja ootan seda autot. Küll ta ükspäev ikka tuleb ja siis saan mina ka raamatut hoida. Ma luban, et teen otseülekande sellest.

The post Nüüd võiks mõneks ajaks pöidlad pihku panna✊ appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.