6 kuud Šotimaal tähistasime esimese grillimisega

Ilma naljata, see oli igapäevane eneseületus ja ma tunnen enda üle absoluutselt põhjendatud uhkust, et ma ei korkinud veinipudelit lahti ei kell 10 hommikul ega isegi mitte iga nädal! (See ei tähenda, et ma nende naljade üle naerda ei oska.)
Kuti jaoks oli muidugi raske juba see, et mina ja tema õpetaja?! Ei. Ei. Ei. Ta niiväga ootas Šotimaal koolis käimist ja õppimist, lisaks vahepeal oli  puudmine, kui 2 nädalat kopse välja köhisime ning siis vaid napp kuu koolis käimise aega, kui tuli koju jääda. Seega on tal kodus õppimise kogemust praegu rohkem kui siin koolis käimist. Mata oli kõige raskem, sest kohati nad õpivad siin materjali, mida Eestis alles 7ndas klassis võetakse, aga ta tuli viiendast klassist.
Aga me pingutasime lõpuni, kuigi oli väga-väga raske ja ekraanisõltuvus ning sellega kaasnevad keskendumisraskused kippusid vägisi võimust võtma. Merekadettide õpe muudeti ka digitaalseks ja sellest me loobusime. Loodetavasti nüüd ikka suvel saavad mere peale ka, kasarmutes õpet nad praeguse seisuga enne septembrit ei taasta.

Tervitustega emale!

Pealkirjas olev hüüatus AYE hääldatakse “ai” ja seda saab kasutada nii nõusolekuna, aga ka rõõmuhüüatusena. Selline mõnus, mänguline šotipärane sõna ning see Aye oli sel nädalal natuke teemaks ka. Ma kilkasin rõõmust üles-alla, kui mul oli esmaspäeval kõne sellenimelise elustiili-ja turundusagentuuri loojana. Ma olen nende tegemisi jälginud sotsiaalmeedias juba sellest ajast peale, kui siia tulin ning paar kuud tagasi kirjutasin neile isegi kirja, et kui neil kunagi peaks vaja olema inimest, siis ma niiväga tahaks. See, kuidas nende aju töötab, kui erinevad nad teistest turundajatest on, kui julged ja ägedad. Lihtsalt vau. Pole siis ime, et kui nad eelmine nädal sotsiaalmeedias teatasid, et otsivad meeskonda liikmeid, siis ma jätsin reaalselt kõik asjad pooleli ja kirjutasin. “Meile tuleb aeg-ajalt kutseid igast kohtadesse Šotimaal ja üritustele, kas sa oleksid valmis neist ka osa võtma?” küsis Victoria ettevaatlikult. “Mulle tundub see hea ettekääne kanda kõiki neid kleite ja avastada Šotimaad,” vastasin rõõmsalt. Tundus, et mu suhtumine jättis hea mulje (CV’d nägid nad ka), ja uuel nädalal pidime veel rääkima täpsemalt üle. Oh, ma nii-nii tahaks nendega koos töötada. See oleks megasuper võimalus praktiseerida seda, mida Jamie Jauncey’ga õppinud olen.

Denmore pargi tiigil olevad 3 pardipoega ristis Kutt kohe ära: Hups, Tups ja Lups. Koomiksisõber, jätkuvalt.

Teel Scotstowni nõmmele. Pikad, sihvakad puud. Haldjalik mets. Vägagi.

2-3 m kõrgused põõsad. Vaarikas ei ole. Millega tegu?

Kuna nädala sees venisid tööpäevad jälle pikaks, siis nädalavahetusel lasin arvutil puhata. Tundsin, et oli vaja juhe seinast välja tõmmata. Täiskuu ikkagi. Olime Kutiga palju õues. Käisime tegime eile nädala šopingu ära ja hiljem nõmmel, kus polnud ammu käinud. Sõnajalad on kasvanud Kutil üle pea. Näitasin talle teiselpool nõmme üksikuid puid, mille otsas hea turnida. Olime natuke lihtsalt looduse rahus.

Täna pärast hommikusööki läksime mere äärde. Olime üle 4 tunni ära. Vaadata, kuidas eemal vihma sajab, ise kuivaks jääda, kuidas vesi on Vahemere-türkiis ja sätendab pealt kuldselt, kontrastid valge vahu, mustade kivide ja oranžikas-kollakate luidetega. Vaikus meis eneses.

Nüüd, õhtul oli eksprompt-esinemine kohalike kirjanike ühenduses – seal mõned esinejad kukkusid ära ja ma pakkusin end kiirelt asemele. Veidi rabe sai see esinemine, sest millegipärast muidu ideaalne internetiühendus hakkas kakkuma ja veidi ajas pabinasse see, kui ekraanile tuleb teade, et otseülekanne katkenud kehva internetiühenduse tõttu. Samas, märk on nüüd maas ning järgmine tuleb parem. Ettevõtmise pealkiri on “Igaühel on lugu” ning neli korda aastas saavad kohalikud kirjanikud (virtuaalselt) kokku, et jagada lugusid. Kas tõsielulisi või väljamõeldisi, ei olegi tähtis. Jutustamine on.

Veerand peenart. Tegelikult pool.

Veidi muigama ajab ennastki, kuidas olen end sisse möllinud kohalike korilaste gruppidesse ning ilma peenramaata kah ei saa. Peenramaaks on mu potikesi muidugi palju nimetada, aga naabreid suutsin küll üllatada. “Enne oli siin üks vana naine, tal olid ka peenrad, aga ta ei jaksanud neid hooldada.”
Mõned lillepotid on ka, aga “tarbeaias” on sibulad, lehtsalatit, tilli ja peterselli. Tavaline tagasihoidlik värk. Ei mingeid tomateid-kurke. Oih, ühes lillepotis on üks kartul.
Need kivikesed on sellised, mis pimedas helendama hakkavad. Pole olnud juhust järele kontrollida, kas ka helendavad, ööd on siingi veel liiga valged.

Lennuliiklus Eesti ja UK vahel on küll taastunud, aga kuna selle eneseisoleerimise kohustusega on nagu on, ja raamatuesitlused vist ei kuulu jätkuvalt eneseisolatsiooni põhimõtetega kooskõlla, siis praeguse seisuga on tulek väga kahtlane. Raamatupoodidesse teatavasti raamat ei jõuagi, sest esialgsest tiraažist jäi selleks liiga vähe järele, aga kes raamatut soovib, siis kolm kohta on, kuskaudu saab osta: minnes A.H. Tammsaare muuseumisse Vargamäel kohale, tellides Armastusest Inspireerituna e-poest või Lahemaa Looduskooli kaudu (kirjutades Facebooki). Kui palju neid veel järel on, pole mul ausalt öeldes õrna aimugi, aga oleme emaga kokku leppinud, et sadakond hoiame ikka esitluste tarbeks ka. Tulgu need siis suvel või sügisel. Aitäh kõigile, kes on jaganud minuga oma lugemise emotsioone. Need hetked on hindamatud.

The post Aye! Me saimegi sellega hakkama! 👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Õhtul oli väga tore teie kõigiga Marek Sadama virtuaalkontserti nautida.  See on nüüd siis teine Eesti artist, kes mulle siiakanti tervitusi saadab. Nii armas. Aitäh.
Eh, tegelikult me veidi eirasime “sotsiaalse eraldumise” reegleid ka. Istusime naabrite juures. Üksteisest 2 meetri kaugusel. Naistel oma pudelid, meestel oma purgid. Nii tore oli üksteisega lähemalt tuttavaks saada.
Oli imeilus päev.

Kui Eestis praegu koolivaheaeg käib, siis meenutan, et siin oli eelmised kaks nädalat koolivaheaega. Panin sellel vaheajal Kuti punuma. Sõna otseses mõttes. Esimesel õhtul oleks ta vist Chuck Norrise moodi kõik asjad ära pununud, sh mu dresside paelad igast asendist. Iga korraga lähevad soengud järjest uhkemaks. Seega oskavad nüüd mõlemad mehed mulle patsi punuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin teile kohe-kohe üllatust. Paar inimest juba teab, eks osa ilmselt ka aimab, aga nüüd võin välja öelda, sest kirjastusega Rajakaar on kokkulepe olemas ning kohe, kui tutvustav video valmib, läheb info ka Hooandjasse üles. Seega, ilmselt oleks ilus, kui saate seda minu käest teada: annan trükki raamatu pealkirjaga #õnnelikteekond #becominghappy. Tegemist on kinkeraamatuga, kus on minu fotod ning tekstid eesti-ja inglise keeles. Justnimelt, kakskeelne raamat. Miks? Sest meil tänapäeval on juba kõigil tutvusringkonnas keegi, kelle emakeel ei ole eesti keel.
Tegemist on suurepärase kingitusega

• iseendale
• olulisele õpetajale
• koolilõpetajale 
• heale kolleegile
• parimale sõbrale

Trükisooja(d) raamatu (d) saad kätte mai lõpus/juuni alguses, kui oleme nädala jagu Eestis. Jah, ma olen kindel, et lennuliiklus taastub selleks ajaks.

See raamat oli mul 2020 aasta eesmärkide seas kirjas. Kuupäevaks oli 18.04. Võib öelda, et selleks kuupäevaks oligi mul lõplik otsus tehtud ning päev hiljem saatsin eestikeelsed tekstid korrektuuri, praegu on veel inglisekeelsed üle vaatamisel. Ma olen 100% kindel, et Šotimaata poleks seda raamatut sündinud. Vähemalt mitte praegu ja sellisel kujul.

Ühe “väikse asjaga” sain veel hakkama. Tegin oma ettevõtte. No ei saanud enam edasi lükata, inimesi, kes mu abi vajavad, on omajagu ning arveldamine siin on lihtsam, kui on oma ettevõte. Ettevõtte nimi on Word Accord, mis tõlkes tähendab sõnaakordi. Inglise keeles on sõnal accord nii palju tähendusi ja mulle meeldib nii selle kõla kui ka mängulisus. Nii Facebooki lehekülg kui ka kodukas on inglisekeelsed, seega pigem siinsetele klientidele suunatud. Eestis on mul teistsugused arveldamise võimalused, sest eks ole mul sealgi veel kliente. Samas, kui nüüd keegi loeb neid teenuseid ja tunneb, et see on info, mida tema ettevõte vajab, siis ikka võib mulle kirjutada ja eesti keeles ka.
Need kaks “lapsukes” on olnud üsna ajamahukad. Nii ajamahukad, et ma pole 3 päeva õueski käinud. Seega kõik pildid on eelmisest nädalast. Pühapäeval tegin näiteks kirsimoosi.
Ei saa just öelda, et oleks odavam tulnud, kui poe omad, sest tegin sügavkülmutatud marjadest, aga kuna sain “poola poest” neid hapukirsse, siis tundsin, et tahaks sellele magusale kirsile vahelduseks midagi kodusemat.
Kutt tegi ka samal ajal katseid. Seebimulliga.

Ta oli nii ise õnnelik. Harva ta palub, et teeksin pilte millestki, see oli üks nendest kordadest. Ta isegi tegi uuesti selle “triki”, et ma ikka saaks pildi. Mõnes mõttes on ikka täitsa tore koos lapsega uuesti oma lapsepõlve hetki taaskogeda. Kogu see elevus tuli ikka väga tuttav ette.
Kutil on ka loovus lahti läinud. Meil naabrite maja katusel käivad aeg-ajalt kajakad jalgu puhkamas. “Peavad koosolekut,” kommenteeris ta ükskord. Sealt tuli päris lahe lugu, mis ta nendele kajakatele juurde mõtles. Kuna nad on seal üsna tihti, siis on sellele ka lühikesed järje-kommentaarid tulnud. “Kajakad võtavad päikest.”

Ma siia lõppu panen veel neli pilti eelmise nädala jalutuskäigust nõmmele, kus Kutt veetis paar tundi onni ehitades. Ta oli nii õnnelik, kui leidis sealt veel ühe onni. Seda strateegiat, kes selle võis ehitada, mis vanuses ja kuidas nendega liitu lüüa, oli päris tore kuulata. Nõmm ja mereäärsed liivaluited lõhnavad praegu ikka väga magusalt, isegi imalalt. Eks ikka see astelhernes. Ja see, kui pikad need astlad on, on ikka hirmutav. Kutt sai paaril korral näpu veriseks ka. “Ilus, aga valus. Nagu naisterahvad. Ütlevad Sulle valusat tõde näkku.”  

Astelhernes.

Ma olin muidugi üllatunud, kui kollane see kõik on. Õhtuses ja ilmselt ka hommikuses valguses on see kõik väga kaunis. See on hea mõte minna ükskord ka hommikul sinna, kuigi hommikuti tunduvad need mereäärsed päikesetõusud ahvatlevamad. Samas, nõmmelt näeb ka merd. Seega, katsume ette võtta.

Täna pidasime Kutiga ka kiire koosoleku, et millised majapidamistööd on ta valmis enda õlule võtma, sest praegu tuleb mõlemal pingutada. Kui ta nüüd sõnapidaja mees on, siis nõud, prügi ja osaliselt ka pesumasina järelvalve on minu õlgadelt maas.
Eks ta ka elevil, et emmel on “pisness”. “Kuidas Sul läheb, kuidas sissetulekud on?” Tundub, et on onusse, sest no mis tõsiseltvõetav pisness see ikka on, kui 24h jooksul rahajõed voolama pole hakanud. Eks ta ole õige kah, sest tänagi küsis üks kogenud turundusinimene minu käest nõu. 

Scotstown Moor

 Nädalavahetusel peame vist poetuuri ka ette võtma, sest Kutt juba kurtis, et külmik on “nii tühi”. Õnneks sügavkülmas ja kappides veel süüa on. Garaažis on köögivilju ka, seega toormaterjali on. Leiba ja mune võiks muidugi minna juurde ostma. Või minna mugavuse teed ja uurida, äkki enam ei pea toidupoest tarnet kahte nädalat ootama?
Mis delfiinidesse puutub, siis nii palju sain targemaks, et tunnike enne tõusu tuleks minna sadama juurde ja siis nad seal Dee jõesuudmes pidid hullama tõusu ajal. Selle võtaks kah pühapäeval plaani, või mis?

The post Veidi uskumatu endale kah😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Jõeäärsed rajad on ka toredad, kuid kui hing rahu otsib, siis tõmbab esimesse kahte. Ükspäev käisime Kutiga jälle nõmmel. Minu salaplaan oli seekord ära vaadata ka see pool, kuhu esimese käiguga ei jõudnud. Seal on kilomeetrite, või nagu siin öeldakse, miilide viisi radu, mida mööda jalutada. Maastik on ka hästi liigirikas: on metsa, puuparke, lodusid, astelhernega võpsikuid ja turbasamblaseid laugastega maastikke, heinamaid. Mis tähendab teatavasti tohutut liigirikkust. Ma olen väga põnevil, kuidas kõik kuu või kahe pärast seal sumisema ja lõhnama hakkab.

Lumikellukesi, kohe-kohe õide puhkevaid nartsisse (nagu olen kirjutanud, siis need õitsevad siin metsikult, samuti krookused) oli muidugi ka, aga astelhernes oma päikesekollaste õitega ning see roosaõieline põõsas moodustasid kaunid värvilaigud maapinnast kõrgemal. Kontrastid selles neljas aastaajas, mida tol õhtul nõmmel kogeda õnnestus. Lund, päikest, tuult, vihma, kõike oli.

Alguses kõndisime mööda tuttavat rada, põikasime suureks kasvanud nn puupõllule, kus hõbedaste otstega kuuselaadsed puud nagu joonlauaga pandult sirgusid. Ühest ladvast paiskus lendu kari vareseid. Segasime vist nende nõupidamise ära.

Väiksest künkast üles minnes olime otsekui vanal külatänaval – kahel pool olid sammaldunud kiviaiad. Astelhernest ja kuivanud puid oli talgute käigus vähemaks võetud ning lagedamatel kohtadel oli näha ka lõkkejälgi, kuid jätkuvalt oli vaatepilt üsna ürgne. Ma pole end kunagi väga metsa-inimeseks pidanud, aga metsa servas, kergete põigetega puude alla meeldib mulle jalutada küll. Naissaarel giidiks olles oli üks mu lemmikradu just see kõrge kaldapealne, mis sadamast Hülkari poole viis. Oli avarust, tuult ja varju. Palju-palju rahu, sest enamus valis liivase tee, mitte samblast metsarada.
Scotstowni metsatukad on teistsugused. Puudki on teistsugused. Alguses hirmutavana tundunud astelhernes hakkab tasapisi omaseks saama – seda on lihtsalt nii palju siin igal pool. Ei, ei ole invasiivne võõrliik, vaid täiesti kohalik. Mis ei tähenda, et seda piirama ei peaks. Seekord jalutades nägime ka üsna mitut platsi, mis olid lagedaks, puhtaks raiutud.
Salapäraseid radu, nagu väikseid turvalisi tunneleid jätkus sellegipoolest. Nagu pildilt näha, siis on tegemist üsna käidavate radadega.
Oma puu leidsime ka nõmmel. Ma olen harva tundnud kuuskedel sellist tugevat lõhna. See oli segu okaste, koore ja vaigu lõhnast. Ma tean, et okaspuud võivad tugevalt lõhnata, Eestis elades kasvas õuel suur nulg, mis lõhnas alati, kui okste vastu läksid. Selle, vana nõmmemetsa servas asuva kuuse lõhna tundsime sõna otseses meetrite kaugusele.

Lõhna peale me ligemale läksimegi. Mul tekib harva soov end vastu puud toetada või panna põske vastu puukoort, kätega libistada mööda tüve ja tõmmata sõõrmetesse hoovihmade, õhtu karguse ja iidsele puule omast lõhnade segu, kuid sel korral ma seda tegin. Me mõlemad tegime. Vaatasime okstelt tilkuvat vaiku ning lagendikul kaduva päikese kumas lendlevat tihedat, peenikest vihma, kuulasime latvasid sasivat tuult ning lihtsalt olime. Me küll ei rääkinud sellest pärast omavahel Kutiga, aga mul on tunne, et sellest on saanud meie “oma puu” me mõlema jaoks.

Vaadake taevast ka – täiesti erineva ilma värvid on seal.

Sel korral nägime tõesti ära ka teise poole nõmmest, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Inimesi (ja koeri) oli sel korral vähe, aga kui me olime oma jalutuskäigu alguses, tuli majade vahelt noorem mees oma pruuni koeraga. “Lily,” kutsus ta koera, kes oli ilmselgelt Kutist huvitatud. Metsa vahele padrikusse nad kadusid siiski.
Veidi pärast selle pildi tegemist ristusid me rajad uuesti ja sel korral Lily enam meie juurest lahkuda ei tahtnud. Olgem täpsed, rajad isegi ei ristunud, vaid koer tuli meie juurde. Hüüdis see mees, mis ta hüüdis, vilistas, mis ta vilistas, aga koer meie juurest ära ei läinud. Läksime meie teise suunda, tuli meiega kaasa. Nagu oleks meil lihapallid taskus olnud või eestimaine suitsuvorst. Ei olnud, ausõna ei olnud ja seda ma peremehel naljatades kinnitasin ka, aga ta eriti jutukas ei olnud. Eks kõigil ole paremaid ja kehvemaid päevi. Me ei osanud muud teha, kui võtsime siis suuna noormehe poole ja siis läks koer ka peremehe juurde tagasi.  Meil Kutiga oli muidugi lõbus, peremehel mitte eriti. Pani koera rihma otsa.

Päevavalgus hakkas otsa saama. Selgi korral läksime pärastlõunal, kuid õhtud on ju nüüd valgemad. Seega on ka aega tuiamiseks rohkem. Rääkisimegi just hommikul Kutiga, et nüüd saame koolijärgseid jalutuskäike suurendada, vaadata üle tuttavad rajad ning käia kohtades, kuhu pole üldse jõudnud. Ja neid on ikka väga palju kasvõi siinsamas linnas. Ta oli täitsa päri sellega, peaasi, et me ikka kesklinnas asuvasse suurde lasteraamatukokku ka jõuaks. Ta on nüüd paar õhtut käinud täitsa omal algatusel raamatukogus koolitöid tegemas ja raamatuid lugemas. Telku sai meil kogemata mänguautoga veits pihta nii et sel hääl on, aga pilti pole. Jah, ma tean, tavaliselt inimestega on vastupidi. Majaomanikuga sellest suuremat probleemi ei tekkinud, sest uus sai asemele ostetud. “Õnnetusi ikka juhtub, ärge muretsege,” lohutas ta, kui selgitasin, kuidas see kõik juhtus. Tal oli Kutist suisa kahju, sest see juhtus ju järgmisel hommikul kohe pärast seda, kui me traumapunktis olime käinud. Ta arvas, et seda telekat, mis meile jäi, saab parandada st kahjustus on ainult ekraanil ning selle vahetus maksvat ca £50. Ütleme nii, et praegu on olnud olulisemaid asju, millele aega kulutada, kui remondimeest otsida.
Nüüd tuleb end käsile võtta, teha ära tööasjad ja kirjutada Avatud Ülikooli lõputöö valmis. Siis võib nädalavahetus tulla!

The post Kaks puukallistajat ja koer nimega Lily appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.