Kuidas mõtted sünnivad? Mulle aeg-ajalt tundub, et nad uitavad ringi. Uitavad ja ootavad, et keegi nad üles korjaks ja ellu viiks. Paljud asjad, paljud otsused on minu elus alguse saanud uitmõttest. Uitmõttest, mida uskuda ei julge, aga unustada ka ei suuda ega tahagi. 

Kasvõi see blogigi. Lõin selle esialgu ainult selleks, et endale kogu teekonda jäädvustada. Alles paar kuud hiljem sain isekusest üle ja teadvustasin, et ka kellelgi teisel võiks minu käekäigu jälgimisest abi ja tuge olla. Mulle nimelt väga meeldib mõttekäik, et loomingu varjamine on üks kohutavalt isekas tegevus. Meil kõigil on mingi anne, eriline oskus, teadmised, mis on aidanud meid saavutusteni. Õpetajad, arstid, insenerid, ehitajad, õmblejad, kokad ja kondiitrid – kujutlegem, et nad ei jagaks oma annet ega oskusi kellegagi. Võib-olla ainult ehk kõige lähedasematega. Kuivõrd palju vaesem oleks maailm! Kuivõrd palju rohkem oleks meil keskpärasust ja kehva kvaliteeti, sest peame kõike ise tegema! Kujutage ette, et need inimesed mõtleksid, “kes olen mina, et teisi ravida/õpetada, neile ehitada või õmmelda.”  Nad seisavad võimalusega kriitikaks või kiituseks silmitsi iga päev. Kõigile nad kindlasti ei meeldi. 

Ent loomeinimesed – mitte kõik, kuid siiski – mina aastaid nende hulgas – on suures kriitikahirmus kogu oma annet kiivalt endale hoidmas, jagamas vaid kõige lähedasematega. Tegelikult on meie loomingud samamoodi vaja, nagu me ise vajame teiste inimeste panust ühiskonda. On mõeldamatu, et ühel päeval ei loodaks enam ühtki uut laulu või taasesitataks neid, sest “kõike on juba lauldud”. Noote on piiratud kogus, ometi sünnib üha uusi kombinatsioone. Samamoodi kunstis. Kirjanduses sünnib isegi uusi sõnu, kombinatsioonidest kõnelemata. 

Kriitika, mis sisaldab endas konstruktiivsust, võimet seeläbi enda oskusi lihvida, on sama, nagu korrigeerida sihtimist, kui oled esimese lasu märgist mööda kõmmutanud. Täiesti okei. Isegi teretulnud. Kriitika, mis sisaldab lihtsalt fakti, et ma lasin mööda või olen kehv sihtija, küll kuidagi edasi ei aita ning sellel end ka mõjutada ei lase. 

Eraldi tänusõnad tahan aga öelda lugejale, kes mu Eestis käigu ajal mainis, et mu blogi pole usutav. Et pole tõenäoline, et välismaale elama minnes kõik nii lilleline on. Ma siis küsisin, et mida ta täpsemalt lugeda lootis, ja vastus oli, et “noh, aga teismeliste poistega on ikka raske, eriti üksikemadel.” Ma küsisin siis uuesti, et mida ta täpsemalt lugeda lootis, ja vastata ta sellele ei osanud. Või ei tahtnud. “Võib-olla on hoopis teismelistel poistel oma emadega raske?” küsisin seepeale, ja seepeale muutis ta jututeemat. Ma ei saanud aru, miks see mind kraapis. Nüüd saan, ja jõudsin selgusele. Ilma selle vestluseta poleks ka mul seda selgitust enese jaoks – miks ma olen otsustanud meie elu ja tegemisi kajastada just sellisel moel, kus raskustest on küll juttu, kuid must pesu jääb avalikult pesemata. See ongi minulik. Ei ole ma väljaspool blogi oma isiklikke suhteid avalikult lahanud ega näe vajadust seda siingi teha. Erimeelsusi on igas suhtes, sh emade ja poegade vahel, aga need ei defineeri meie suhet. Need pole meie suhte igapäev (aitäh, õde, et selle mõtteni aitasid) ja ma ei näe põhjust võimendada vähemust. Pealegi, ma olen veendumusel, et millele oma elus rõhku paned ja energiat annad, seda oma ellu rohkem saad ka. Ehk siis, kui kirjutada pidevalt probleemidest, siis neid tuleb juurde, sest hakkame märkama detaile. Kui aga märgata ja jäädvustada head elus, siis positiivse oskaal kindlasti suureneb, sest me lihtsalt ei lase negatiivsel end häirida. 

Tantsimist olen maininud ma mitmel korral. Enne, kui eelmise aasta detsembris sellega alustasin, polnud ma kordagi tantsinud ei salsat ega bachatat, kizombast polnud ma kuulnudki. Pildil olevad tantsukingad tellisin endale veebruaris, kuigi jalga sain need esimest korda vist alles maikuus, kui saalitreeningud taastusid. Need on spetsiaalsed, seemisnahkse tallaga, seega õues nendega ei tantsi. Seega, laupäeval toimuval Jerusalema tantsu flashmob’il. Jerusalema tants levis üleilmsena 2020ndal aastal ning praeguseks on ka mitu Eesti asutust oma versiooni youtube’i laadinud. Kui kirjutada Jerusalema tants, siis saate valida nt Viljandi haigla, Rapla kooli ja veel mõne paiga vahel. Üleilmseid versioone on ka, nt Šveitsi märulipolitsei oma. Flashmob on aga selline üritus, kus üks(ikud) alustab/vad ja näiliselt möödakäijad ühinevad tantsima. Kui õigesti mäletan, siis rahvatantsijad tegid ühel aastal ka kuskil kaubanduskeskuses. Meie teeme vabas õhus, praeguse seisuga lubab ilusat ilma ka. Minu jaoks esimene kord flashmobist osa saada, seda enam tantsijana. 

Meie treener Daniel seadis meile aga veel teisegi üleilmse tantsu-väljakutse, mis on tehtud Pinto Picasso loole Paris. Me neid samme olime ikka mõni nädal õppinud, aga piisavalt pika vahega, seega iga kord hakkaks justkui nullist peale. Meie Eestis oleku ajal viskas Daniel aga õhku, et kes lõpuni ise ära õpib ja veatult ette tantsib, saab kaks tasuta tundi. Noh, mis sa selle eneseisolatsiooni ajal muud ikka teed, kui õpid, onju? Nii lihtne muidugi see polnud. Ja ega ma üksi video järgi (selleks oli teine video, kus samme seletati) polekski suutnud seda selgeks saada. Teised tantsijad aitasid. See oli ka esimene kord, kus ma reaalselt tundide kaupa harjutasin – mõni õhtu neli tundi, ühel õhtul ei teinud midagi, aga kui tunnid 10 päeva peale ära jagada, siis igasse õhtusse tuli kaks tundi. Oli pisaraid, meeleheite ja vihapisaraid, mõtteid tantsimisele üldse joon alla tõmmata, oli enesehaletsuspidusid, kuid sõprade abiga sain hakkama! Selgeks sain. Koordinatsiooniharjutused on mulle eluaeg rasked olnud, isegi ülikooli ajal kehatehnika tunnis sain aru, et mul on kaks vasakut jalga ja vähemalt kaks paremat kätt. Selleks, et seda treenida, seepärast ma tantsuga tegelengi. Teine põhjus see, et sel ajal ei saa mõelda millelegi muule. Mõte puhkab. 

Eelmisel nädalal sai läbi ka neljanädalane üks-ühele koostöö. Kirjutamine ei ole tema põhitöö, kuid ta polnud ka algaja. Loominguline kirjutamine oli talle üsna tuttav mõiste. Seda enam oli mul hea meel, et suutsin pakkuda talle midagi, millega ta ennast üllatas. On täiesti võimalik, et koostöö ühel hetkel jätkub, sest selle nelja kohtumiskorraga seadis ta endale paika kirjutamisrutiini, mõistis, mis teda inspireerib ja mis loometööd segab ning seadis eesmärgi, millal raamatu esimene mustand valmis saab. 

Reedel tähistasime Eesti taasiseseisvumispäeva kartulisalati ning koduse õunakoogiga. Rosina-ja kaneelirulle tegin ka. Õhtul vaatasime veebist öölaulupidu Tallinnas. 

Väga tahaks metsa. Mustikale. Seenele. Nõmmel on põldmarjad ka valmis. Karbitäie hiliseid metsvaarikaid sain ka. Ehk õnnestub nädalavahetusel põldmarjugi korjata. Praegune 20kraadine temperatuur ja kuivus seenelkäiku just ei soosi. 

Nii, aga nüüd tuli üks kiire tööasi vahele, mis on vaja 15 minutiga valmis saada, sest siis algab kirjutamiskursus, ja siis tantsima minek! 

The post Uitmõtted appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Küsimusi ennetades, siis kinganumber on 44. Pikkust sinna 172-173 cm kanti, seega minust selgelt pikem. Talvejope jätsin küll praegu ostmata. Ilmselgelt jõuab ta sellest kahe-kolme kuuga välja kasvada. Vesti pani ta täna hommikul selga mitte seepärast, et meil oleks külm olnud, vaid et see vest meeldis talle. Oli selline spontaanne leid. Kingadega oli rohkem jama, aga kui lõpuks suure survestamise peale jalga proovis, tõdes ise ka, et ülimugavad on. Kuna siin pannakse enamus poode kinni juba kell 18, vaid kaubanduskeskustes on osa poode kella 20ni lahti, tuli teha kiire ostutiir – kahe tunniga saime enam-vähem kõik ostetud. Kooliaasta algust ning edukat ostutuuri tähistasime välikohvikus burgeri ja ülisuure hot dog’iga. Kutt arvas, et see hapukapsaga hot dog, mis ta Aberdeenis 2019 aasta viimasel päeval sõi, oli parem, kui see, mis eile. “Mugavam oli süüa ja parem maitse ka.”

Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui palju süüakse siin erinevaid burgereid. On mõned toidukohad,

mis pakuvad n-ö traditsioonilist toitu nt kartuli-kaalikapuder, kus salatiosa täidavad enamasti sügavkülmast võetud ja keedetud rohelised herned ning siis on midagi lihalaadset ka kõrval. Või siis päris grill-toidud. Need variandid on ka olemas, kuid ikkagi pigem õhtusöögina. Lõuna on siin kerge – võiku või midagi vahepealset. Traditsiooniliselt on muidugi šoti hommikusöök tugev, ja kui selle ära sööd, siis enne õhtut ei tahagi midagi, aga no kui palju on neid, kes iga päev täis-hommikusööki vaaritavad ja ka söövad? Pildil olev hommikusöök on kodulähedasest kohvikust, kus hinna-ja kvaliteedisuhe paigas. Selline taldrikutäis, lisaks 2 viilu röstsaia moosi ja võiga, maksab £7.

Eestist tagasi tulles ongi läinud suur aur nii mul endal kui ka Kutil rütmi kujundamisele. Vastamata või poolikult vastatud (vastan alates 10. augustist) kirjad, sõnumid, suulised kokkulepped, mis olid vaja üle rääkida. Selgus ka, et osa paberimajandust oli mingil põhjusel kuskile toppama jäänud, tuli hakata uurima, kuhu ja kellele kirjutada. Korralik mugavustsoonist väljas olek minu jaoks. Otsida see rütm, mis toimib nüüd, kui ettevõttes on uued teenused (sh üks-ühele kirjutamistunnid), uued kliendid. Ma ei saa öelda, et kõik on paigas. Pigem on praegu käigus ajutine töökorraldus, mis septembris, kui lisandub veel üks pikaajaline klient, kindlasti tuleb ümber vaadata.

Kuna Eestimaa suveööd polnud magamiseks, oli kiusatus ka saabumisnädalavahetusele järgnenud töönädal maha magada ja molutada. Seda enam, et Kutil oli vabadus, aga minul tuli eneseisolatsioonis olla ja rõõmsalt Suurbritannia valitsuselt PCR teste oodata. Mida aga 10 päeva jooksul ei tulnud, olid testid. Seega on see “testiäri” mõnusalt käima läinud ning mitmes väljaandes kajastatud probleem, et osa ettevõtteid müüb lihtsalt testide broneerimiskoode, kuid teste ei postita/analüüsi, leidis praeguse seisuga ka meie puhul kinnitust, sest nüüdseks ligi kaks nädalat möödas.  Tellisime siis NHSi lehelt endale need tasuta testid, et noh, juhuks, kui keegi küsib, siis võime puhta südamega kinnitada, et oleme jätkuvalt negatiivsed inimesed.

Kuti koolist ka leebelt soovitatakse 2x nädalas seda süljetesti teha ja siis andmed kuskile ametlikule kodukale panna, aga ma olen sellest suurepärasest võimalusest loobunud. Mitte seepärast, et mind ei huvitaks või ma ei hooli, vaid seepärast, et ma ei ole kindel, kuidas minu ja mu lapse andmeid edasi kasutatakse. Lisaks, kui sa sellega alustad, siis on ka kohustus seda kindlatel päevadel teha. Tervishoiuspetsialistilt sain ka kooli alguse puhul kirja, kus informeeriti, et distantsi hoidmine õpilaste vahel pole vajalik, kuid vähemalt esimestel nädalatel tuleb siseruumides näomaski kanda. Õpetajad peavad hoidma 1m vahet nii õpilastega kui ka omavahel.

Loomulikult kuulub kohustuslike koolitarvete hulka ka käte desinfitseerimise vahend (ostsin Kutile loodusliku, sest need alkoholiga lõhkusid ta käed väga ära). Sissepääs koolimajja on igal vanuseastmel eraldi. Majast lahkumine käib lähima ukse kaudu.

Seda, kas laulmistunnid on taastunud, ma ei tea. Eelmisel aastal mängisid nad mingeid pille, aga laulda muusikatunnis ei tohtinud. Sel aastal tal mu meelest muusikat pole. See, kuidas ta räägib koolis toimuvast, mis on hästi (prügikaste pandi juurde kooliõue) ja mis on nõme (need nooremad loobivad pudeleid kõrgest astangust alla, ja need lähevad kildudeks), on hästi huvitav. Suvi Eestis on kindlasti küpsust lisanud, seega täiesti võimalik, et need kõikumised, mis teismeeale iseloomulikud, võivad olla suured. Samas, võib ju ka vabalt olla, et ongi toimunud mingi rahunemine, emotsionaalne küpsemine – nii temal kui ka minul.

Eile oli ka esimene kord, kus saime tagasi tantsusaali. Või noh, mina sain. Teised on vahepeal kogu aeg tantsinud. Nüüd on reeglid sellised, et enam ei pea ühe partneriga tantsima, vaid saab tantsutunni ajal partnereid vahetada. Rueda puhul on see eriti oluline – see lisab mängulisust. Väga-väga mõnus oli tantsukingad tolmust puhtaks pühkida ning puitparketil libiseda. See emotsioon inimestel, et ma olen tagasi – mõnes mõttes uskumatu. Üle saali joosti vastu, et kallistada, öeldi üksteisele, et nüüd on minu kord. Väga-väga armas hetk oli. Laupäeval on suur havai-stiilis pidu. Ootan väga – palju on uusi nägusid tulnud ning kõiki vanu olijaidki pole veel näinud. Kuti nõusolekul panin tema kirja online-koolitusele koodikirjutamisest, matemaatikast ja füüsikast. Pühapäeval on tasuta avavebinar, kursust reklaamitakse NASA endise astronaudi Scott Kelly nimega. No näis, kas ikka on astronaut ise 12-14 aastastega või õpetab neile rakendusi, mänge jms looma ikka keegi teine.

Tänagi veel mõtlesin, et meie Eestist ära tuleku viimased 48h olid kuidagi väga kiired. Ei jõudnud kaasa osta neid toiduasjugi, mida oleks tahtnud – kohutavalt palju aega kulus igasugusele paberimajandusele ja sellega end kurssi viimisele. Mõned oma raamatud ja Anneliisiga tehtud märkmikud said siiski kaasa. Ühte märkmikku küsis Kutt ka endale – tal olevat ka vaja kohta, kuhu oma leiutisi kirja panna.

Ma tean, et paljud märkmikute autorid annavad ette ka mõtteid või suuniseid, millest kirjutada, aga mulle meeldivad just valged lehed. Piirangutevabadus. Just selline, mis hullult ägedatele ideedele meeldib. Täna tegin ka ise sinna kaks esimest sissekannet. Mõlemad ideed raamatuteks. Uitmõtete noppimise uus hooaeg on käima läinud.

The post Uus hooaeg appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.