Jah, Kutt lõikas Eestis oma juuksed maha. Olid teised juba ca 50cm pikkused, seega annetamiseks piisavalt pikad. Otsus need Eestis maha lõigata sündis üsna viimasel minutil, aga kõik sujus. Samuti võttis ta mõtlemisaega, kas ta tahab sellest ka avalikult rääkida, aga arvas, et kui rääkida avalikult, siis äkki teised lapsed julgevad ka rohkem. Järva Teatajas ilmunud lugu saab lugeda siit. Age juures lasin endale ka uue kaubandusliku välimise teha. 

Selle sonksiga tulin ma Šotimaale ära. Nii hästi punutud oli Agel. St, 14nda õhtul ta punus, ja 17nda õhtuni pidas ilusti vastu. Ma poleks pidanud juukseharja Eestisse kaasa võtmagi, sest Šotimaal punus mulle patsid Sille tütar Signe ja need võtsime Age juures lahti.  

Mõtlesin, et äkki lähen elus esimest korda Kakerdaja rappa ka, aga rendikas oli veits madala põhjaga selleks, et selles kevadises supis seal metsa vahel ekstreemsusi harrastada. Jah, ma läksin sealt “suure” maantee poolt sisse, kus Noku lõkekoha peale juhatab. Aga hea oli tõdeda, et talvised sõiduoskused on alles. Käisime siis Kutiga Viru rabas. Seal oli ka piisavalt lumine, laukad olid jääs. 

Suur rõõm oli näha, kuidas Müüsleri ja Köisi rahvas on seltsitare kenasti korda teinud. Kunagist klassivenda Silverit, kes Tallinnas avas Hõbeallika massaažistuudio, tänan ka südamest, et ta kohtumise paigaks oma kaunid ruumid võimaldas. 

Kui südaöö paiku Tiia ja Kareli saunatrepil end jahutasin, kuulsin ka sookured ära. Kuna kergelt tibutas vihma, siis virmalisi ei näinud, aga uduvihm kuumal nahal oli väga mõnus. Tagasi koju tulime nii, et nii Kutil kui ka mul oli 20kg kohver+seljakotid. Seljakotid mõlemal 12kg, kohvrid 20,8. Hästi pakitud, onju? Mis me kaasa võtsime? Ikka head-paremat. Ma arvan, et Eesti maiustusi oli ca 5kg jagu juba, aga neid on nii hea siin tänuks pakkuda. Hiljuti sain kahe šokolaadi ja 6 Mesikäpa kommi vastu pika, maani punase õhtukleidi. Siin on ballid jätkuvalt moes, ja kuigi teatris käiakse teinekord ka teksadega, siis nt auhinnagalad on kõik õhtukleitides. 

Päeval, kui mina pärast kohtumist Piretiga Eesti Kaubandus-Tööstuskojas presidendi pildiga endlit tegin, oli Kutil veel pats pikk. Kutt oli mul kaasas, sest olime teel maale ja kuna Kutt harjunud minuga tööl kaasas käima, siis ei kahelnud ka, et olla oskab. Pärast oli tal muidugi mustmiljon küsimust, millele ma ka vastasin. Hästi armas oli see, et emadepäeva-eelses postituses tõi Piret seda käiku kui positiivset näidet emadusest esile.

Selle käigu hetkel polnud kolmetunnine koolitus veel toimunud, kuid nädal hiljem juba oli ning osales 11 inimest. Ilmselt kõneleb kiituste edasi andmisest rohkem fakt, et kvaliteet hinnati piisavalt heaks, et see on nüüd saadaval ka Koja e-poes, seega saab igaüks ise endale sobival ajal oskusi arendada. Samuti leppisime kokku kaks koolitust sügiseks, oktoobriks. Üks ettevõtlusnädala raames, ja teise 10. oktoobriks. Ilmselgelt võtan selleks ajaks puhkust, puhkust nii oma kirjutamisest kui ka peatsest töökohast Aberdeeni Teaduskeskuses, kus alustan 18. mail ürituste ja turunduse koordinaatorina. Just koordinaatorina, sest neil on oma PR-agentuur, kes osa turundustegevusest teeb, lisaks tuleb suhelda meeskonnaga ja teiste teenusepakkujatega. Palju võimalusi õppida ja kohtuda põnevate inimestega. Neile meeldis mu loomingulisus, põhjalikkus ja teistsugune lähenemine. Tulevase ülemuse sõnul polnud neil pärast vestlusi (kuhu kutsuti 5 inimest), kellele esimesena pakkumine teha. 

Ma olin vähemalt sama õnnelik, kui 12 aastat varem, kui Vargamäel tööle asusin või omal ajal JT’s. Ka siis kiljusin rõõmust.

Korraks veel aprilli põigates, siis Edinburghis maandudes ootasid meid õitsvad Jaapani kirsid ja 17 soojakraadi. Eestis olles valdavalt lõdisesin, aga Edinburghis oli ikka hea meel, et talvejopet kaasa ei võtnud. Olin t-särgi väel. Rongisõit Edinburghi ja Aberdeeni vahel on tulvil imekaunitest, valdavalt mere-äärsetest vaadetest. Seega, kel valida, kas bussi või rongiga, siis mina soovitan rongi igal juhul. Ka Aberdeenis oli soe ja päikseline. Õhtul tegin veel Eestist kaasa ostetud Kalevi küpsistest ja kohupiimast endale sünnipäevatordi. Pildil on ka Kuti kingitud lilled ja kartulisalat Eesti hapukoorega.

Sünnipäevahommikul ärgates avastasin, et mu tantsu-kogukond on mulle sünnipäevapeo organiseerinud. Sotsiaalmeedias kõik spetsiaalne poster, üritus jne. Ma olin pahviks löödud. Polnud ju juubel, ja jutt oli, et pakun natuke kooki… Olin väga liigutatud. 

Ja kõik need soovid, mis päeva jooksul tulid. Rõõm ja tänu. Muide, Eestis kingitud roosid õnnestus ka Šotimaale ära tuua. Keegi ei kobisenud kuskil. Eestis lennujaamas piirikontrollis murdus küll paar õit ära, aga üle elasid selle pika reisi! Emps on mul ikka superpakkija. 

Värska raamatu käsikiri sai ka aprilli lõpuks valmis. Üle antud, vastu võetud ja heaks kiidetud. Ma olen ääretult tänulik selle usalduse eest. Ja see koostöö! Imeline. Rõõm teadmisest, et ka neile töö meeldis, on suur. Kas raamat ilmub detsembris või 2023 aprillis, on minu käeulatusest väljas, aga põnevil olen küll. 

Kui ülikooliõpingud välja arvata, on kõik suured projektid justkui lõpule jõudnud, mai lõpuga lõpeb leping ka sots-min’iga, seega tuli see Teaduskeskuse aastane leping täpselt õigel ajal. Esialgu lähen tööle sinna emaduspuhkuse asendajana, kuid nagu siin on mulle öeldud – aasta on pikk aeg ja kes teab, mis pakkumised selle aja jooksul tulla võivad.  Kindlasti tulevad. Silvi numbrite põhjal sünnipäevakaardile pandud ennustus, kuidas sel eluaastal tuleb minu ellu tööalaselt palju uut, ja minu asi on see vaid vastu võtta, on praegu küll täie hooga käima läinud. 

Kasvõi see fotosessioon, mis tuli mu ellu nii, et kolmapäeval ütlesin jah, ja laupäeval oli juba pildistamine. Umbes 5 aastat oma elust püüdsin pildistamisest täiesti eemale hoida. Kuna teismelisena lähedase matusel tehti pilti, kui südantlõhestavalt nutma puhkesin, tuli see hetk iga kord meelde. Nn kohustuslikud pildistamised oli paras eneseületus. Tasapisi leppisin.  Aga seda, et ma oleksin ilus, seda ma ei uskunud. Ma olin alati olnud tark, aga mitte ilus. Kena. Nutikas. Kaunis ei olnud see sõna, millega mind oleks kirjeldatud. Keskkooli lõpuks olin “üsna tüdruku moodi”.

See, et minus võiks olla modellimaterjali, seda ma küll ei uskunud. Ei uskunud isegi siis, kui Supermodelli saateid vaatasin ja sealt fotograafide õpetusi kõrva taha panin. Lihtsalt selleks, et mitte nii koledana jääda. 3/4 piltidest läks nagunii ka pärast seda kustutamisele. Mis aitas lähemale eesmärgile, et minust ei tehtaks nii koledaid pilte, oli piltidel olemine. Taipamine, milliste nurkade alt jään paremini peale. Töö endaga. 

Aberdeeni elama tulles, on mul olnud kolm sessiooni Iska’ga, kellega meil on imeline klapp. Tänu nendele sessioonidele julgesin üldse mõelda, et… 

Aprilli viimasel päeval kandsin kohalike disainerite kleite, ehteid, ridiküle. Sessioon oli kesklinnas, rahvarohketes paikades, sh peatänaval. Täismeik, soeng. Sädelevad kleidid. Kingad olid enda omad. Kleitide autor on Maltal sündinud-kasvanud disainer, kes on töötanud Londonis suurtes moemajades, kuid nüüd tuli rahulikumat elu Aberdeeni otsima. Aga teada värk, kui ikka ei oska keskpäraselt elada, siis ei oska. 

Kaadritagust tegevust annab edasi see väike klipp.

Mitte keegi ei uskunud, et ma olen algaja. Kui nägin neid pilte päev hiljem, tönnisin nutta. Mitmel põhjusel. Tänutundest, aga ka sel põhjusel, et see naine piltidel oli imekaunis! Ja see naine olen mina. See fotosessioon muutis mu minapilti. Seda, kuidas ennast näen. Ja see on nii vabastav. 

Muidugi tuleb tööd edasi teha. Esimene kord on teatavas mõttes lihtne, sest kui oled algaja, siis ei ole ka paljudel suuri ootusi. Neid on lihtne ületada. Aga leida üha uusi “nägusid”, õppida oma näolihaseid lõdvestama, aga säilitada pilgus intensiivsus – seda tuleb harjutada. 

Ma loodan väga, et see uus loomeinimeste koostööplatvorm läheb täiega käima ja sünnib palju põnevaid koostööprojekte. 

Ah, et kuidas ma tänast emadepäeva tähistasin? Sõin hommikul pasteedileiba, käisin pikal jalutuskäigul, veetsin pärastlõuna raamatut lugedes, potentsiaalse kliendiga rääkides ja maiustasin maisikepikestega. Rõõmustasin selle üle, et Kutt tuli täitsa ise selle peale, et omal kooliriided ära pesta, veidi kööki koristada, ja et ta eile mul lükandustega garderoobi kapiukse korda tegi: pidurid olla valepidi pandud ja üks uks tagumise hinge pealt maas. Okei, ja mina mõtlesin, et pean mõne täismehe appi kutsuma. 

Praegu ehitab ta kodulehekülge. Tudeerib WordPressi, sest üks mu klient pakkus talle tööd, kui ta WordPressi selgeks saab. Kutil mott kõrge. Oma raha on ikka oma raha. 

Nartsissid on praeguseks suuremas osas õitsenud, aga kirsid, nii jaapani, kui ka metsikud, on täisõitevahus. Astelhernes samuti, seega mere-äärne lõhnab jälle kookose järele. See on tugevam isegi koerapissilõhnast, mis muidu koeraga jalutajate radu iseloomustab.

Metsaalused on praegu siin ka sinised, aga mitte sinililledest, vaid sinikellukatest, mis võivad olla samuti roosakad ja lillakad. Looduslik ebahüatsint on nende eestikeelne nimetus. Lõhn on neil tõesti tugev. Veel on märgata erinevat tooni rohelist, aga kui sel moel edasi läheb, siis on peagi kõik ühtlaselt roheline ja looduses kõige kaunim aeg minu arvates on siis möödas. Õnneks hakkab uus kevad jaanuari lõpus peale. Suvel tahan kindlasti minna kanarbiku õitsemise ajal mägedesse – vaja need lillakad nõlvad üle vaadata. Seni olen sel ajal Eestis olnud. Sel suvel pikka reisi ei tule, vähemasti minul mitte, aga Kutt ilmselt ikka tuleb.