Mul on nii hea meel, et Kutt saab taas koolis käia. See muutus temas, elamise julgus, iseolemise julgus, enesekindlus sh südikus probleemidele silma vaadata ja otsida lahendusi. Mul on selle üle meeletult hea meel ja uhke tunne ka muidugi. 

Ma olen kuidagi teadlikumaks saanud tõsiasjast, et tal on vaja ise otsusele jõuda ja lahendused välja töötada. See on nii olnud juba väiksest saati, aga ilmselt polnud ma ise kuigi arukas seda märkama. Nüüd aga, kasvava mehelikkusega on seda lihtsalt tugevamini märgata. Kaudsed vihjed ei tööta. Otsesed vihjed ka ei tööta. Valmis pakutud lahendused lükatakse kõrvale. Aga kui esitada küsimusi, pakkuda võimalust otsustada, tal endal järelduseni jõuda, siis on kuidagi koostööaltim. No näiteks trenni tegemine. Sellega on siin veits lapanud. Eelmisel aastal ta käis vettehüpetes, aga siis pandi kõik lukku ja pärast ta enam ei tahtnud. Ma siis püüdsin küll utsitada, kutsusin kaasa endaga trenni tegema, koolis kekaõps tegi mingeid udupeeneid väljakutseid, aga mott oli mitte null vaid miinustes. Nüüd on ta väidetavalt (ega ma ju üleval kontrollimas ei käi) igal hommikul kükke ja kätekõverdusi teinud ja terve see nädal pärast kooli uhab suures toas trenni teha. Eile küsis isegi harjutusi mu käest. Näitas oma musklit ka. Enam ei ole punnis pähkel, vaid korralikud käelihased. Pole siis ime, et ta mind õhku tõstab. Varsti viskab üle õla. Kätekõverduste kehahoid on tal küll ilusamaks läinud. 

Homme läheb Kutt jahiga merele. Mitte jahtima, aga jahiga sõitma. TS Royalist on laeva nimi ning tegemist siis merekadettide õppelaevaga, n-ö nende lipulaevaga. Kell 10 peame kohal olema ja kell 16 saame kätte. Nende üksusest läheb 10 last. Õppuste programm on tihe – tuleb üle parda kukkunud mees jahile tagasi aidata ning usinamad saavad vist purjedega ka mässata. Alguses pidi laev Aberdeenis peatuma, aga nädala alguses tuli teade, et hoopis Peterheadi tuleb minna. Nii et homse päeva veedan siis ka seal. Sille juba teatas, et võin tema juures olla. Lubab sadu homseks ja ainult 6 kraadi sooja, aga nagu öeldakse – ilmast räägitakse õhtul. Sille just helistas – läheme teeme homme ca 20km ringi. 

Õhtul on mul veel 2 tundi tantsimist ka. Pühapäeval ma vist käin ainult kõrvade peal.

Järgmine nädal tuleb küll aga üks päev puhtana hoida, sest äripartner, kellega teeme koos loova sisuloome koolitusi, tuleb oma pruudiga Braemarisse. Kuna see on meile nii lähedal, siis oleks mõistlik kasutada juhust ning ka silmast silma kohtuda. Juunis tuleb meil temaga viienädalane koolitus, kus tema õpetab sisuloome struktuuri – ehk missugune on veenva postituse raamistik, mina aga aitan inimestel tõsta enesekindlust kirjutamise osas ning leida oma stiili. Ühegi raamistiku kopeerimisest pole kasu, kui sind ennast sealt välja ei paista. 

Ma juba eelmisel aastal täheldasin, kuidas varakevad kestab siin kaua. Ja varakevad on mu lemmikaastaaeg. Hakkab see umbes jaanuari lõpus ning praegu ka veel nartsissid õitsevad. Metsad paistavad veel läbi ning päevane temperatuur on ca 10 kraadi juures. Võililled võtavad vaikselt võimu ja rohi on roheline, kuid eilegi sadas rahet. 

Selle nädala kõige suurem uudis on see, et ma sain oma prillid kätte. Käisin enne sünnipäeva juba silmaarsti juures ning siis selgus, et kaugele vaatamiseks nt autoga sõites peaks prillid ees olema. Kolmapäeval käisin järel ja viisin prillid siis ka jalutuskäigule. Vaatasime koos päikeseloojangut, vahukommiroosasid pilvi ja hästi madalat mõõna. See, et sa näed võib tunduda nii enesestmõistetav, aga ei ole seda mitte. Tunne oli sama, mis 14 aastat tagasi, kui silmaopijärgsesse kontrolli sõites nägin trammi teises otsas oleva inimese pluusi mustrit. Ma olin selleks ajaks prille kandnud ligi 20 aastat!  

Siinne silmaarst ütles ka, et silmade tervis on väga hea, kuid nägemise halvenemise põhjus on see, et mu pisarad kuivavad väga kiiresti. Noh, mõnes mõttes ju hea uudis, onju. Ei mingit pikka vesistamist. Nutad oma nutu ära ja edasi minek. 

Laiemas plaanis suur uudis oli muidugi see, et üle nelja kuu tehti jälle kaubandus lahti, sh pubid, kohvikud, restoranid. Vahva oli eelmine nädalavahetus näha, kuidas muru niideti, välitoolid ja lauad pandi paika. Nt alkoholi siseruumides tarbida ei tohi, vaid kui tahad praegu pubis õlut juua, siis pead õues istuma. Esmaspäeva õhtul sadas mõnusat vihma, aga šotlased olid ikkagi pubis – kes teab, kaua neid lahti hoitakse.

Ma ise, ja Kutt ka, ootame rohkem seda, et saaks rõiva-ja jalatsipoodi minna. Kutil vaja kekasse uusi tosse (keskmiselt iga kahe kuu tagant uued) ning mulle uusi teksapükse. Samas, järtsus ka seista väga ei viitsi. Esmaspäeval mõned läksid kell 6 hommikul juba Primarki ukse taha, et ostelda saaks. Kolmapäeva pärastlõunalgi lookles poe ukse taga 20st inimesest saba. See liikus küll kiiresti, kuid veider oli vaadata. Aga arusaadav, kui 4 kuud on ainult esmatarbekaupade poed lahti olnud. Esmaspäeval ja teisipäeval on Kutil koolist vabad päevad, sest esmaspäeval on nn pangapüha (nädalavahetusel ju 1. mai) ja teisipäeval on õpetajad hõivatud. 

The post Elamise julgus appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

“Sind ei ole näha olnud. Kas kõik on ikka korras?” küsis eile ema. Jah. Kõik on korras. Unetunde küll veidi napib, aga kõik on hästi. Eelmine nädal oli tihedat tegemist täis nii et erandkorras isegi nädalavahetusel veetsin liiga palju aega arvuti taga. Ning see nädal on samamoodi tihe, kuid võtsin aega postituse tegemiseks. 

Tegelikult on kogu novembrikuu olnud selline tihe. Ja tihe just selles mõttes, et palju on asju, mida teen kas siis oma isiklikust kaubamärgist või ettevõttest lähtuvalt. Kasvõi nt 10-minutise promovideo tegemine NESLIBi jõuluteemaliseks veebiürituseks, mis oli nüüd 14. novembril. Selle tegemine võttis ca 20 tundi, sest kuna ma polnud esimeste sisseloetud tekstidega rahul tegin uuesti. Muu hulgas sain aru, et mul olemasoleva tasuta tarkvara ning 6+ vana aastat sülearvutiga video monteerimine on nagu s-tast saia tegemine: saab küll, aga jahust saab oluliselt parema. See selleks. 

Ma ise sellel veebiüritusel osaleda ei saanudki, sest istusin samal ajal Ajujahi top100 ideede müügikõne koolitusel. Jah. Eelmisel teisipäeval selgus, et idee, mida ma oktoobri alguses unes nägin, pääses Ajujahil 100 parema hulka. Kokku oli üle 300 idee. Mäletan, et kui Järva Teatajas töötasin ja sel teemal lugu(sid) kirjutasin, oli kuklas mõte, et “kes need ajugeeniused küll on, kes selliste asjade peale tulevad.” Nüüd ma siis tean. Üks vahib mulle peeglist vastu. Alguses oli see ikka väga harjumatu ennast nendega seostada. Tiimi peamine eestvedaja on Eestis elav Reili, ma panustan rohkem kirjutamise poolelt ning mõtlen kaasa. Nädalavahetusel esitab ta nüüd selle kõne ära ja siis selguvad 30 parima hulka saajad. 

Sel nädalal ongi fookuses müügi-alaste teadmiste õppimine. Ma eelmisel nädalal mõtlesin, et kas võtan selle lisakoormuse, sest see on ca poolteist-kaks tundi iga päev, mis kasvatab igapäevase õppimise mahu kolme tunnini. Samas – justkui ei põle ka, sest nt tellimusena kirjutatavate raamatute tööjärg on praegu veebruaris… Teisalt jälle – viiepäevast tasuta koolitust ei pakuta iga päev, eriti, kui seda teeb mees, kelle aastasissetulekud on seitsmekohalised. Jah, seesama Dave Conway, kes Kutti juhendab. Otsustasin lähtuvalt sellest, et me nagunii kõik müüme iga päev. Kas siis ennast kui kaubamärki, mõnda teenust või toodet…. parem siis seda juba õppida ja teha teadlikult, tulemuslikult mitte lihtsalt vatipatja pekstes. 

Praeguseks on kaks õhtut olnud ning igal juhul on see mu aega väärt. Kogu see struktuur, loogika ning mõte nende protsesside taga. Miks mulle Dave Conway koolitused meeldivad, on see, kuidas tal on justkui iga sõna läbi mõeldud. Mitte mingit juhuslikkust. Ning, et ta võtab aega sõnade tähendusi, mõtet lahti selgitada. See aitab tohutult enesele lähemale jõudmisele kaasa. 

Müügiprotsessi mõistmine nii nagu teevad seda need, kes 30 minuti jooksul saavad kätte JAH sõna nt 15 000 dollarit maksvale seminarile, on väärtus, mida saame kasutada nii mina kui ka Kutt. Kutt praegu sellest koolitusest osa ei võta, sest tal novembri lõpuni veel see turunduskoolitus Jacqueline’iga, kuid kuna materjal jääb üles, siis saab temagi sellest detsembris osa. 

Eile tellisin endale Amazoni raamatute nn autorikoopiad. Ehk neljapäeval jõuavad. Siis saan võrrelda erinevusi kahe raamatu vahel. Eile tegin veel midagi enese heaks – käisin massaažis üle pika aja. Kaks tundi. See õnnis naeratus ronib praegugi veel näole, sest isegi sõrmeotsad ja kõrvalestad said massaaži. Kuu aja pärast lähen jälle ja siis on plaan sealt pärast ka jalgsi koju kõndida – kahe tunniga peaks ära jõudma, mööda mere äärt tulek. 

Ma küll vahepeal mainisin, et taskuhäälingute salvestamises tuleb paus, aga ei ole mingit pausi olnud. Ma praeguseks enam ei mäletagi, paljudes ma nüüd külaline olen olnud, aga kümme vist on küll koos. Esmaspäeval oli ka veel üks. Taas USAsse, seekord idarannikule. Aga nagu nende taskuhäälingutega on – need on ju üleilmsed kõik praegu. Kaks salvestust on veel sel aastal juba kirjas. Kui avaldatakse ja linki minuga jagatakse, lisan neid järgemööda ka oma kodukale. Kõlab täitsa ägedalt – “oma kodukale”. Kes veel ei ole käinud vaatamas, siis klõpsa SIIA, et vaadata. Seal on eraldi eestikeelne osa ka olemas, mis kogu jutu kokku võtab. 

Ahjaa, ühe sotsiaalse eksperimendiga alustasin ka sel nädalal, aga sellest on praegu vara rääkida. See läheb ka kategooriasse, et ‘elus esimest korda’.  Eilsest jäi mind kummitama üks tsitaat, mille mõte on selles, et kui tahad saavutada midagi, mida sul pole kunagi varem olnud, pead ka tegema midagi, mida sa kunagi varem pole teinud. Praeguses ajahetkes on sel minu jaoks suurem tähendus just isiklikus plaanis, kus püüdlen tasandile, kus ma ilmselt pole kunagi varem olnud. See aga tähendab nihet enese mõtlemises ja tegudes määral, mis on mulle täiesti uus. Põnev. Väga põnev. 

Eeloleva nädalavahetuse tahan endale ja Kutile võtta, sest novembri viimasel nädalavahetusel on mul nii kirjutamiskoolitus, lisaks on Dave’il taas see eesmärgi seadmise seminar, seesama, kus Kutt endal elu mõtte, visiooni ja eesmärgi paika sai. Pean vaatama, kuidas need ajad klapivad. Õnneks on erinevad ajavööndid, seega lootus on. Ja siis juba ongi 11 kuud siin elatud ja detsember käes. Jõuluplaanid said ka selgemaks – leiame võimaluse minna kuskile, kus on lumi. Kasvõi paariks päevaks. Teisele poole Invernessi, kus on n-ö vana Šotimaa. 

The post Töösse ja õppimisse mattunud appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.