Eks Brexitist räägiti palju juba eelmisel aastal, sest see kuupäev on nii mitu korda edasi lükkunud, kuid üks julgustav aspekt oli Šotimaa enda sõnum, mida nad välja saatsid – Šotimaa on avatud. Üks esimesi videosid, mida nägin novembris, kui langetasin lõpliku otsuse tulla (enne ikka pendeldasin otsustamatuse tuules “tulen-ei tule, millal tulen-äkki ikka ei tule”), oli seesama, mis täna hommikul taas üles pandi. Nüüd vaatan neid liivaluiteid hoopis teise pilguga, kuigi 100% kindel pole, et need just Aberdeeni rannad on.

Pildike poe eest, 30.01.2020

Hommikul andsin väikse intervjuu ka Eestisse StarFMile, et kuidas Brexit mind mõjutab. See oli selline “Tere hommikust, Birgit, kas sa oleksid nõus?” “Jah, olen küll, aga mu hääl on nagu on.” Ja siis vähem kui 3 minutit hiljem olin ma juba eetris, jõudsin veidi vett juua ja nina korralikult tühjaks nuusata. Kedagi hoiatada küll ei jõudnud, isegi mitte Hr Kahemillist, kellest ka juttu oli.
Aga näe, ära kuuldi. Õde kirjutas pärast, et olen Staartõbine. Ei kujutanud tõesti ette, et see aklimatiseerumine sellisel moel just toimub. Eriti tingimustes, kus tõesti iga päev päike paistab. Eile ka – hommikul tuli sahmakas, siis klaaris taeva ära ja õhtul niisutas veel veidi. Praegu, kui meil on kell 14 pärastlõunal, on jälle juba mitu tundi päikeseline. Kohe, kui Amazoni kuller mulle need 3 asja ära toob, lähen õue. Ootan teda siin nagu lapsed jõuluvana või surijad hinge õnnistust.
Kutt paraneb, aga visalt. Palavikku pole, söögiisu vaikselt tekib, aga põhiline mure on see, et “emme, iiiiigav on”. Ma olen siis mõnikord öelnud, et väga hea, kui on igav. Ajuteadlased on ammu kindlaks teinud, et kui lapsel on vähemalt 30 minuti päevas igav, siis just see on aeg, kus tema aju areneb, tekib võimalus loovuseks. Jah, lollusteks ka muidugi, aga see on meie, kui täiskasvanute arusaam asjast, onju. Nende endi arvates oli neil lõbus. Või noh, vähemalt mitte igav.

Täna sain oma national insurance numbri kätte. Esialgu lubati, et hiljemalt 3. märtsiks, aga tuli juba vähem kui kuu ajaga. Ma ei oskagi võrdlust Eestiga tuua, sest see pole isikukood, aga see pole ka haigekassa number (mida Eestis ka enam kasutusel pole). Aga seda numbrit on vaja siis, kui tööle lähen, see tuleb esitada tööandjale ning siis lähevad riigimaksud selle pealt. Jah, see annab ka õiguse hüvitisteks, aga nagu ma teada olen saanud, siis nt lastetoetustega ongi nii, et neid saad täpselt selle aja, kui oled tööl. Ehk siis osa hüvitisi laieneb välismaalastele ainult siis, kui käid tööl. Mis on ka õige, kui meenutan juhtumit, kui käisin ise seda taotlemas ning 25-aastase naisega, kel oli väike (ehk silma järgi 8-10 kuud) laps vankris, oli kaasas tema ema – saabunud riiki päev varem, nagu tütar intervjuu käigus mainis. Seda numbrit on vaja juhul, kui soovid

• riigis töötada, 
• oma ettevõtte asutada, 
• UK’st mingeid maksusoodustusi vms saada, 
• oled sellise inimese elukaaslane või 
• soovid taotleda õppelaenu. 

Välistada muidugi ei saa, aga küsimusi tekitas küll, kui naine, kes ei saanud ka väga lihtsatest küsimustest aru, mida intervjueerija küsis (tütar tõlkis), teatas täie veendumusega, et tuli siia riiki tööle. Samas, võib-olla juba töötabki, ja see töökoht oli tal juba enne olemas, sest kohalik abi tütre näol olemas. Päris tegevuseta ma muidugi ei istu, sest järgmiselgi nädalal on üks ühepäevane koolitus, mille saan pärast CV-sse lisada ning kaks veebipõhist koolitusprogrammi on praegu pooleli.

Samal ajal mõteln, et kui palju vastab tõele see soovitus, et CV-s peaks ülikoolihariduse juures välja tooma ka n-ö lisaeriala ja teised olulisemad ained ning tavalise dokumendiformaadi asemel peaks kasutama fäänsimat blanketti (olemas n-ö tasuta näidised veebis) ning selle siis pdfi panema, et oleks ka visuaalselt haarav. Mõned personaliotsingu ettevõtted väidavad, et CV vaatamise aeg on vaid 7 sekundit, osa väidab, et isegi vaid 2 sekundit. Jap. Se-kun-dit. See tähendab, et teise leheküljeni ei jõua mitte kummalgi juhul.
Teisalt on jälle soovitused ka üsna vastukäivad: osa ütleb, et haridus peaks olema esimene, teised jälle, et tegelikud oskused ja saavutused on olulisemad. Ühed rõhutavad, et kasutada tuleb kindlaid sõnu, sest personalijuhid lasevad CV läbi n-ö spetsiaalsest programmist, kuhu nad on kirjutanud märksõnad ja siis see programm teeb esimese valiku ja kui sa ei kasuta õiget keelt, pannaksegi CV kõrvale, kuigi võid oskustelt olla kahe parima seas. Teised jälle, et loomingulistel töökohtadel on väga oluline eristuda ning trafaretseid väljendeid tuleks vältida.
Selle info sees on üsna lihtne pea kaotada ja paanikasse sattuda, aga ma olen praegu otsustanud, et kõige tähtsam on selle aklimatiseerumise ning nende kõrvalnähtudega ühele poole saada ning taastada 100% aju ja organismi hapnikuga varustatus. Praegu on see tagatud vaid kolmandiku osas, ehk suur osa hingamisest käib naha kaudu. Minu lähedasteks sõpradeks on saanud ingver, kaneel, mesi, nelk, vanilje ja kirsid. Ja mineraalvesi. Ja inhalaatori-aparaat. Minu voodikaaslaseks aga salvrätikupakk.
Nunnu on muidugi see, et ma olen oma praeguse keskmisest madalama tämbri eest saanud ka paar komplimenti. Kutt arvas, et mul on praegu palju ilusam hääl ning paar inimest (jätame nimed enda teada praegu) arvas, et see hääl on seksikas.
Mulle väga meeldib poes käies lihtsalt vaadata, mis asju üldse müüakse. Õpin kohalikku kaubandust tundma- seda võib ju ka nii võtta, onju. Siin on teile väike valik asjadest, mis võiksid vabalt olla ka nn valentinipäevakingitused. Kusjuures osa neist ongi sealt väljapanekust. Kas saate ikka aru, mis piltidel on?

The post Staartõbise viimane postitus Euroopa Liidust 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

       

Koju tagasi jõudes läksin joonelt saabastega vannituppa, dušikabiini. Olin üsna kindel, et saan saabastest sirinal vett välja kallata. Jopes polnud kindel. “Emmeeeee, mis sa tegid?!” hõikas Kutt, kui mind nägi. Lasin tal filmida. Selgus, et jope alumine serv, kergelt vöökohast ja varruka otsad olid märjad. Kui veest tilkuvate alumise serva ja varruka otste puhul võis mõelda sellele, et teksad ja kindad andsid vett edasi, siis vöökoha puhul seda öelda ei saa. Panin jope riidepuule kuivama, hommikuks oli see õnneks kuiv. Kehal oli kuni lõpuni soe, aga nägu ja jope alt väljas olnud reied torkisid terve õhtu nendest nõeltest, mis taevast sinna pihta olid lennanud.

Täna hommikul läks enne 7 juba uni ära. Katsetasin ahjus küpsetamist ja imetlesin päikesetõusuga kaasnevat värvidemängu.

Eile külas olles sain teada, kui oluline on Šotimaal kaaskirjas väljendada seda,

• miks just see on sinu unistuste töö, 
• tuua välja ettevõtte väärtuste kattuvus enda omadega 
• tuua välja enda eelised ses osas, et mida unikaalset on mul kui kandideerijal neile pakkuda, 
• kuidas minu senine töökogemus aitab ettevõttel/organisatsioonil oma eesmärke saavutada
• kuidas minu senine töökogemus teeb minust neile asendamatult väärtusliku töötaja 
• millised oleks minu ideed-ettepanekud lähtuvalt teadmistest, mis mul nende kohta on. 

Ütlen ausalt, mul pole õrna aimu ka, kas Eestis ka see kaaskirjas oluline on ning kui paljud tööandjad üldse kaaskirja oluliseks peavad, aga siin on see sama elementaarne nagu tuua CVs välja enesearengu etapid ja reaalsed saavutused, tulemused, isiklik panus ettevõtte arengusse.
Seega on mul kirjatöö uue nädala alguseks olemas. Ajule mõttetööd, eneseanalüüs ja minapildi parandamise järgmine tase, ma ütleks.
See päev, kui mul õues käimine vahele jäi, tegelesingi taas (mul läks pärast kolmandat korda lugemine sassi, mitmes kord see on) oma CV ümber kirjutamisega.
Nimelt oli võimalus online tööportaalist tellida tasuta tagasiside-hindamine oma CVle ja seda ma kasutasin. Sain siis teada, et minu omast arust nii edev CV jätab minust mulje kui “Tegutsejast” mitte kui “Tegijast” ehk siis saavutuste asemel olen ma näidanud end tubli töömesilasena. Esialgu võttis kõhu külmaks ja silma märjaks, aga siis vaatasin sellele otsa ja mõtlesin veidi oma diplomite ja tunnustuste peale ning panin kirja. Tahaks öelda et kõik, aga panin siiski kõige uhkemad. Täiendasin ka oskuste loetelu ja tõstsin vabatahtliku töökogemuse ettepoole. Vaatame, mis nüüd saama hakkab, kui selle vägeva kaaskirja ka valmis kirjutan.
Mõtlesin vahepeal ka, et lasengi kogu krempli professionaalil valmis kirjutada, sest teenusepakkujad tagavad “vestlusele kutsumise hiljemalt 60 päeva jooksul”, aga siis ütles Kai mulle midagi, mis pani mind näppe taskust välja võtma. “Mõtle, mida sa tahad. Kui sa tahad standardseid pabereid, mis tagavad sulle standardse töökoha, siis lase valmis kirjutada. Kui sa tahad eristuda, siis pusi ise ja vaata, mis saama hakkab.” Ilmselt saite aru, mille kasuks ma otsustasin.

Head rahvusvahelist lumepäeva kõigile. Šotimaa suusakeskustes ja mägedes on lund omajagu, ja meilgi oli hommik karge. Kutt jalutab praegu mööda elamist tolmuimejat. Meil vist on külalisi oodata.

The post Panin jope ja saapad proovile. 💦Kumb paremini vastu pidas? 💦 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.