Lõppev nädal läheb meie kahe jaoks küll ajalukku. Meil on kahepeale kokku kolm asja, mida oleme kaua oodanud, kusjuures vaid üks neist kolmest on ühine.
Alustan Kutist.
Tema lõppeva nädala tähtsündmused on seotud jalgratta remondiga. Ikka sellesamaga, mille majaomanik talle sebis, aga kus käikudel mingi jubin oli katki nii, et see mitmekäiguline tuli ümber teha ühekäiguliseks, aga selleks polnud tööriistu ei temal, ammugi meil, aga ka mitte nn üleukse naabritel.
Nädala sees leidis ta aga ühise keele teispoolt üleaedsetega, kel olid kuuris vajalikud tööriistad olemas ja nii nad siis teisipäeval ja kolmapäeval putitasid seal kahekesi. Kutt oli nii õnnelik mulle oma küünarnukkideni õliseid käsi näidates. Ei, ma ei tea, miks ja kuidas need nii õliseks said, aga mulle tundub, et ta aitas sellele ise kõvasti kaasa. Üks õhtu olid igal juhul põsed ja nina ka hallitriibulised. “Emme, ma kallistaks sind, aga see vist ei meeldiks sulle!” ütles ta mulle ukselt, endal nägu õitsemas.
Praegugi oli ta naabrimehe juures ja miskit keti pingutit on vaja, see jubin maksab ca 8 naela. Naabrimees tellib ära, ju ma siis pärast arveldan. Kutt küpsetas ise koogi ka. Minu osa piirdus sellega, et ostsin koogipulbri, juhendit luges ja ajas näpuga järge ise, ma aitasin veenduda, et on ka seest ära küpsenud.

Ühine kauaoodatud asi on see, et me ikkagi otsustasime Eestisse külla tulla. Kodu on siin, ja koju tuleme tagasi, aga üha tiheneva graafikuga 9 päeva saame Eestis veeta. Otsustasime tulla vaatamata sellele, et praeguse seisuga peaksime tagasi tulles 14 päeva kodus istuma. Ja siis peab kodus istuma. Ei poodi, ei kodu-ümbrusele jalutuskäigule. Trahvid on liiga suured selleks, et riskida. Loodame, et see poliitiline olukord leebub lähema 2-3 nädalaga ja Kutt saab ikka õigel ajal kooli minna. Ta 13.08 peab minema paariks tunniks, kus siis uusi olusid selgitatakse, aga kooliaasta hakkab 17ndast augustist. Kui ei, eks siis õpib veel paar päeva kodus.

Iska Birnie Photography

Jah, nende päevade sisse mahuvad ka raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega. Kui kuupäevad ja kohad kindlad, siis annan teada. Paide kuupäev selgub pärast 22. juulit, teised peaks oluliselt varem paika saama. Esitlustel jagan kindlasti ka Šotimaa muljeid ja vastan sellekohastele küsimustele, ja jagan ära kõik lubatud autogrammid raamatutesse. Kel veel pole, siis oleme ca 150 raamatut hoidnud ka justnimelt nende kohtumiste tarvis.
Ütlen kohe ära, et saartele seekord ei jõua oma tuuriga, sest tarvis on ka lihtsalt varbad vees ligunemise või saunalaval vestutamise aega võtta. Ideaalis võiks olla mõni suveüritus või lemmikartistide kontsert ka kuskil.

Kolmas kauaoodatud asi oli siis see, et sel nädalal avaldati ajakirja Scottish PEN uus number. Nagu ma varem maininud olen, on tegemist rahvusvahelise ajakirjaga, milles avaldatakse välismaal elavate šotlaste ja Šotimaal elavate välismaalaste töid. Ajakiri ilmub 2x aastas ning sel korral oli teema “Kannatlikkus”. Eks ma ju teadsin, et mu lugu ilmub seal, aga näha oma kirjatööd neljal leheküljel sh 2 lk eestikeelset teksti rahvusvahelises ajakirjas, see on midagi, milleks ma isegi ei osanud valmis olla. Ehk siis lugu ilmus nii eesti kui ka inglise keeles. Lugeda saab siit: lk 22-23 on eestikeelne ja 24-25 inglisekeelne versioon. Mul pole õrna aimugi, kas ja kui palju nad inglisekeelset versiooni toimetasid. Pole jõudnud näpuga järge ajada. Ega ma otsest kinnitust ei saanud, kas nad enne mõne eestlase töid avaldanud on, samas suurt vahet ei ole ka – mulle endale tundub see väga suure saavutusena, et eestikeelne lugu avaldatakse rahvusvahelises ajakirjas.

Päikesetõusu ajal Doni jõesuudmes. 12.07.2020

Boonusena saab kirjutada lõppevasse nädalasse ka selle, et meile siin hästi palju abiks ja toeks olnud Sille käis meil külas (jaa, lõpuks ometi on lubatud, ka siseruumidesse külla minna) ning eile kohtusin Lee’ga, kes on mu raamatu siinne toimetaja-korrektor. Tuli välja, et kuigi ta on aastaid toimetaja ja korrektoritööd teinud, on see esimene raamat, kus ka tema nimi sees. Istusime siis kaks tundi mere ääres, ajasime naistejutte ja vaatasime, kuidas poisid omavahel veepiiril müttavad. Tema poeg on Kutist aasta noorem, klappisid küll.

Paar esinemist broneerisin ka endale juba augusti ja septembrisse ära. Raamatu nn kõne on ka valmis kirjutatud ja Jamie Jauncey kiitis selle täiuslikuks, seega…

Ahjaa, selle kollaste marjade mõistatuse lahendasime ka ära. Selle eestikeelne nimetus on kaunis vaarikas. Maitseb pigem nagu valge sõstar, väliselt on ta muraka moodi läikiv, aga noppides nagu vaarikas. Kohalikud teevad likööri ja marmelaadi. Plaanis on korjama minna. Maitsesin ära. Olen elus. Kutt maitses ka. On ka elus. Inglise keeles on see salmonberry, ja nime sai selle järgi, et söödi kunagi koos lõhega. Ei ole kohalik taim, vaid Põhja-Ameerikast sisse toodud, laiemalt levinud just Šotimaa põhjaosas ja saartel. Põldmarju on siin ka mee-lee-tult. Seega – ilmselgelt saan oma isu neist täis süüa.

Lõpetuseks on üks peegelduse-pilt tänasest hommikust. Meil läks mõlemal Kutiga öösel poole nelja paiku uni ära ja siis ma küsisin, et “kuule, kas läheme päikesetõusu vaatama”, ja ta oli nõus. Õige otsus, sest ma mõtlesin, et sellised hetked nagu täna on ainult imalates filmides või kirjanduslikud liialdused raamatutes. Me tõepoolest nägime vähemalt 10pealist delfiinide parve peegelsiledal Põhjamerel päikesetõusu poole sulpsamas. Neid oli palja silmaga ilusti näha, aga mu Samsungi kaamera oli nende jaoks liiga lahja. Järgmine suurem investeering on korraliku objektiiviga kaamera. Kuna oli ka tõusuaeg, siis tavaliselt Doni jõekaldal peesitavad hülged olid vees mängimas ning see etteaste, mida nad korraldasid, oli super. Ujusid neljakesi ringi, sulpsasid ja sulistasid vees. Kutiga oleme korduvalt mõtisklenud, et üks asi on lugeda tõusude, mõõnade, hüljeste ja delfiinide kohta, aga see, et meil on võimalus neid oma silmaga näha, see on imeline.

The post Kolm kauaoodatud asja appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eelmine nädal oli hästi toredalt õpetlik selles osas, et kui soovid kirja paned, siis ole valmis, et need ka täituvad. Nüüdseks juba üle kuu aja tegutseb meil siin ka kohalik 5:30 hommikuklubi. Ma mai alguses kirjutasin kohalikus emadest ettevõtjate FB grupis eestlaslikult ääri-veeri, et “näe, osalesin sellises klubis Eesti, ja väga tore oli, andis päevale vunki juurde, et äkki keegi teab mõnda sellist klubi ja äkki ma ikka võiks ühineda.” Noh, nii hästi viisakalt-tagasihoidlikult. Sest ma olin ikka 98% kindel, et kamoon – ainuüksi Aberdeenis juba üle 200 000 inimese, lähipiirkonnas kokku ca 300 000, ja paljud nii varakult üleval, et mõni klubi ju ikka on? Igaks kümneks juhuks lisasin, et “noh, kui te ei tea, kas siis oleks huvilisi, et teeks koos?”
Mul läks siis kiireks. Praeguseks on meid juba üle kümne, täna hommikul liitus üks naine ka Glasgowst, aga on ka üks eestlane, kes elab Iirimaal, üks Eesti eestlane ja ülejäänud on Aberdeenist ja selle lähiümbrusest. Meil on pundis ka üks joogaõpetaja ja pilatese-instruktor, seega nemad jagavad omavahel seda, kes meile 5 minutise virgutusvõimlemise teevad, siis on kaks meditatsiooni-guru (minu väljend, mitte nende määratlus), kes pea tühjaks ajavad, ja igasuguste muude asjad hulgas me kirjutame ka üles 3 asja, mida me elus veel pole, aga mille saabumiseks oleme valmis.
Eelmine nädal oli mul 3 hommikut järjest, kus läks täpselt täide see, mis kirjas oli. Okei, ma natuke pidin ikka ise ka liigutama, aga üllatusmoment oli siiski.
Üks nendest oli seotud transpordiga. Neljapäeva hommikul kirjutasin märkmikusse, et “saan kõne transpordifirmalt, ja selgub asjade kohale jõudmise aeg”. Kui asjad Tallinnast ja Rae vallast peale said, siis oli juttu, et jõuab kas neljapäeval või reedel. Noh, neljapäeva hommikuks oli kärsitus juba kuklakarvad krussi tõmmanud ja tegin ise kõne transpordifirmasse Eestis. Vastus oli, et “homme helistatakse, õhtupoole saabub.” Okei, mõtlesin, et sellega on nüüd klaar ja unustasin täitsa ära, mis ma olin sinna kirja pannud. Läks vast paar tundi mööda, kui võõras kohalik number ekraanil. Et nemad sellisest kullerfirmast ja kas ma olen pärastlõunal kodus. “Jah, olen küll.” “Meil on teile saadetis, autojuht tuleb pärastlõunal.” Viisakad tänusõnad ja väike mõttepaus. Okei, ma tellisin küll Amazonist aiakiige, aga see pidi saabuma juulis. Hmm. Eestist pidid asjad saabuma ju reedel… Äkki on need ikkagi Eesti asjad? Lootus tõstis pead.
Alates kella 15st ei tulnud töö tegemisest eriti midagi välja. Jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet iga suurema müra peale. 15 minutit enne 17 auto jõudis. Aga minu lootus polnud eriti suur, kuna see parkis ennast üle tänava ja pigem naabrite maja kohale. Jäin siiski köögiaknale passima ja autost välja tulnud autojuht lehvitas mulle. Siis läks kiireks. See euroalus, mis sealt tagaluugist paistis tekitas emotsiooni, nagu päkapikk oleks maja leidnud. Kutt tuli ka trepist nii kiiresti alla, et kannad ka vaipa ei puudutanud. Tema lootis oma koomiksitele.

Tassisime ruttu asjad tuppa, emme oli “natuke” kommi ja Eesti toitu pannud. Must leib oli küll liiga lühikese realiseerimisajaga  – täna hommikul sõime viimased viilud. Suur rõõm oli ka Kristeli õmmeldud seelikute üle, samuti Hr Kahemillise saadetud snäkkide jms eest. Oma puusanõksuvideo eest võidetud Sinu Naise plaadi sain ka kätte. Kiiresti sobrasin läbi ka dokumendikasti – ja ei leidnud ID-kaardi paberit. Kuti omasid leidsin küll. Isegi 4 tükki, ja mõtlesin, et mida värki – ta pole nii vanagi, et võiks 4 ID-kaarti üle elanud olla.
Raamatud jätsin meelega viimaseks avada. Tegin seda otseülekandena, mida saad järele vaadata siin.
Ma küll arvasin, et kuna olen neid nii kaua oodanud, siis vist panen ühe ööseks padja alla ka, aga ei pannud – virn oli laua peal.
Nii, järgmisel hommikul kirjutasin märkmikku, et “täna leian oma koodid üles ja saan IDkaardi lukust lahti”. See oli enne kella 6 hommikul. Kella 11ks oli rahutus kasvanud selliseks, et ma jätsin kõik oma toimetused pooleli ja võtsin eelmisel õhtul ära pandud dokumendikasti (see oli hiiglaslik) uuesti lahti ja veendusin, et see paber peab seal olema, sest selles kastis on kõik asjad, mis olid mul kirjutuslaua sahtlis ja dokumendisahtlis. Täie veendumusega asusin selle kallale ning kahe Kareda valla aasta naise raamitud tunnuskirja vahelt ma selle paberi ka lõpuks leidsin. See möire, mis mu suust tuli ehmatas Kuti oma toast välja. Alla ta ei tulnud, kuigi väitis, et “see võib kõhu lahti võtta”. Ju siis ikka ei võtnud. Igal juhul olid mul kella 13ks päeval nii koodikaart lukust lahti kui ka vajalikud ülekanded tehtud. Aitäh pöidlahoidjatele! Mõttejõud aitas kaasa.

Reedel joppas veel ka sellega, et läksin raamatuid postkontorisse ära viima ning lõpuks ometi oli ilm, mida mulle Šotimaale tulles lubati, aga mida ma olen selle aja jooksul (juunis saab 6 kuud) kogenud umbes kolmel korral: horisontaalne nõelterav vihm ja tuul.
Nii kaua, kuni ma mulliümbrikke juurde ostsin, tekkis mõnus järts postkontori leti taha. Kell oli umbes 16.30. Järtsus seistes (2 meetrite vahedega) kirjutasin aga mõnusalt aadresse ümbrikutele ja lohistasin end edasi. Kell oli 16.43 ja tädi leti taga oli üsna närviline, sest järts oli välisukseni (ca 6 inimest). Et oli reede, ja postiauto oli juba kohal, teatas tädi üle saali, et andku head inimesed andeks, aga tema teenindab peale mind veel maksimaalselt 1 inimest.
Keegi suurt lärmi ei teinud, aga minule esitas ta küsimusi, mida mu käest varem pole postkontoris küsitud (ja ma olen üsna mitu korda käinud kirju ja pakke posti panemas).
“Kas esimene või teine klass?”
Möh?? “Mis te arvate, et oleks õige?”
“Seda peate teie teadma.”
“Ma tõesti ei tea, kunagi pole küsitud.”

“Mis siin sees on?” (ainus küsimus, mida on enne ka küsitud).
 “Raamatud ja šokolaad.”
“Mis selle paki väärtus on?”
“Eee…. £25”.
“Kas katate selle osa, mis on üle £20.”
Mul tekkis selline lühis, et seda vist oli silmist ka näha. Mul oli sellest tädist kahju – nii lolli näoga klienti kui mina, pole tal vist ammu 10 minutit enne tööpäeva lõppu olnud.
“Jah, katan,” otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna, teadmata, mida see tegelikult tähendab.
“Kas esimene või teine klass. Esimene klass maksab …. ja teine klass….”
Kõik läksid lõpuks teise klassiga. Me lõpetasime 2 minutit enne kella 17 ja minu teenindamise ajal oli tädi teatanud ka minu järel seisnud pakikoormaga mehele, et ei jõua teda teenindada.
Seda tohutut vedamist tähistasin limonaadipurgi ja paki krõpsudega. Vihma käes, pargis. Minu moodi, veidi ekstreemse ilmaga.
Londonisse ja lähiümbrusse on pakid igal juhul kohale jõudnud, loodan, et Eestisse saadetud kirjad ja pakk jõuavad ka mõistliku aja jooksul.

Laupäeva hommikul tundsin, et see tormituul on täna minu purjedes ning kirjutasin enesekindlalt märkmikku: täna näen delfiine. Või noh, midagi sinnakanti. Vaatasin siis tõusu aja kah ära ja sättisime Kutiga end sadama suunas. Sinna on selline tore 4 miili jalutada. Lained olid ägedad ja vesi tuli mööda treppe üles. Üht eriti julget kajakat sain ka pildistada. Päriselt, meetri kaugusel olin oma kaameraga temast – siruta käsi välja ja süga sulestikku.
Jõudsime sadamani välja, seal oli üks vanem proua Mary, kellega ajasime juttu, ja ta kahtles, kas ikka siinpool sadamas neid näeb, et ikka peaks sinna Greyhope’i lahe poole minema. Mulle aga tundus, et nägin delfiini seljauime. Parasjagu läks üks pisike paat välja, ja siis oli juba selgesti näha, kuidas kaks delfiini ujusid sadamasse. Päris akvatooriumisse välja. Tegid ka kaks-kolm kaunist hüpet ja jehhuu- see ainus pilt, mille tegin, oli täiusliku hüppega, see-eest videos on ainult veidi ujumist näha.
Kuigi oli tuuline, oli soe, olin taas täitsa lühikeste varrukatega ja sain kah endale päikesetriibud näkku ja käsivartele. Tegelikult on siin mitu raksu sooja suveilma olnud, Lääne-Šotimaal on kahel või isegi kolmel korral 27 kraadi sooja olnud. Siin Aberdeenis on veidi jahedam olnud, “vaid” 25 soojakraadi. Ma olen nendel päevadel tööd teinud ja end päikesepistest säästnud. 

Pühapäeval sai rändamiste mõttes veidi rahulikumalt võetud, ilm soosis kirjatöö tegemist. Üks mu siinsetest klientidest on Still Tours Scotland, mis korraldab reise kohalikesse viski-ja ginikodadesse. Eks lossid ja kogu muu Šotimaaga seostuv on samuti osa neist. Neile kirjutatud pressiteade äratas huvi – ühendust võtsid kaks suuremat kohalikku meediaväljaannet, seega olid nad väga rahul ning eelmisel nädalal sain ülesandeks kaardistada Šotimaa ägedaimad lossid, vaatamisväärsused ja tegevused. Ühest küljest koostada n-ö TOP, aga teisalt leida ka selliseid avastamata pärle. Kuigi nende numbrite ja meiliaadresside tabelisse panemine oli üsna tüütu, õppisin ma Šotimaa kohta selle 10 tunniga ehk rohkem kui muidu 10 päevaga. Palju on selliseid atraktsioone, mille peale isegi ei tule – näiteks on võimalik olla sul pistrikutaltsutaja – õppida mingeid lihtsamaid nippe. Ning et Šotimaal on olemas oma jääronimissein, – sisetingimustes – mis on aasta läbi kasutatav.
Seda, et Aberdeenshire on nn losside maakond, kus on ca 300 lossi, teadsin enne ka, aga selle uurimustöö käigus sattusin nii mõnelegi, mis on müügis. Mõni maksis £10 miljonit, aga mõnusa restaureerimisprojekti saab soodsamalt kui Range Roveri ehk £130 000 naela, kuigi autos on mugavusi ilmselgelt rohkem kui selles kauni asukohaga Knockhalli lossi varemetes.
Nüüd on mul endal ka selgem ettekujutus, et kui hakkan marsruuti kokku panema, siis millistesse lossidesse Google Mapsi peal tasub sisse põrgata ja kuhu mitte, sest need on kellegi elupaik või seal on lossi meenutamas vaid vaevumärgatav küngas.
Ettevõttele tuleb vaikselt kliente juurde ning sel nädalal saadan siin samuti raamatuid laiali. Jah, neile meeldib. “Kerge, aga tähendusrikas lugemine”, “mu uus lemmiktegevus enne magama minekut”, “kaunis ja värviline”. Eh, eks ikka võib ju eestlaslikult mõelda, et “ju nad on lihtsalt viisakad” ja lasta kahtluseussi ennast närima, aga kellele see kasulik on?
Pealegi, kuulsin ma juba Eestis ja olen siingi korduvalt kuulnud, et ma “pole üldse eestlase moodi”.
Nii et see niuksumine ja enda madalamaks mõtlemine tuleb asendada millegagi, millest kasu on.

Neljapäeva hommikul kavatsen kohaliku aja järgi hiljemalt 2:30 tõusta, sest kell 4 hommikul kohtun ma juba fotograafiga. Teeme mõned promopildid. Kui küsisin Iska käest, et “kuidas sulle meeldiks selle fotošuudiga täiesti hullu panna?” läks ta elevile ja palus, et räägiks lähemalt. Siis ma mainisingi, et “päikesetõusu ajal on kõige parem valgus”. Enne olime juba Pinterestis mingid pildid valmis vaadanud, et mis stiil meile meeldib. Äge. Ma olen väga põnevil.
Täna lähen vaatan üle, kui kõrge veetase täpselt on, kuna hommikune tõusuvesi jõuab ka jõkke. Siis teab, kas peame osa kohti muutma või saame pildid ära teha enne, kui vesi kõik üle ujutab.

The post Olete südamest tänatud! 🙏 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Raamatu esi-ja tagakaas

No on ju nii – ma lihtsalt pidin!

Tegelikult hakkavad need juba ära õitsema

Teine asi, mille pärast näpud kirjutama sügelesid, oli asjaolu, et me lükkasime jälle ühe asja siin käima. Kui veel Eestis elasin ja toimetasin, siis osalesin oma mentori, Kai Oja, 5:30 hommikuklubis ja oi-oi, millise energialaksu sealt saab. Siinne ajavahe tähendanuks ärkamist hiljemalt 3:23, et pooleks kaamera ette saada. Noh, laupäeval ja ka täna hommikul ma seda harrastasin. Tõusta ei olnud raske, aga kell 14 päeval kippusid silmad kinni vajuma. Eriti täna, kui eile läks kaanega ca 22ni ja siis hoidis veel adrekas üleval, sest meil oli Aberdeeni naisettevõtjate esimene ühine hommikuklubi. Ma viskasin eile hommikul FB gruppi üsna eestlaslikul viisil küsimuse, et kas on sellist “kellaviieklubi” või kui tõesti ei ole (ma olin üsna kindel, et on, lihtsalt kujutlesin end ukse taha kraapima, et sisse lubataks), kas oleks huvilisi. Mul oli raske üksi järjepidevalt kell 5 ülles tõusta. Kui magasin kauem, siis jäid osa asju tegemata ja kuidagi närvilisem oli ka. Olin vägagi õppinud seda hommikust õppimist hindama, kuid õhtuti kella 22ni põnevaid asju tehes (sh raamatu kujundust) andsin liiga tihti kiusatusele järele hommikul kauem magada.
Lühidalt öeldes, käisin iseendale närvidele ja otsisin õigustust õige raja peale tagasi kalpsata.
Täna hommikul oli meid 3. Homseks vist veel 2 juures. Nii-nii äge lihtsalt. Üks osalistest võtab enda peale väikse füüsilise virgutuse, teine teeb juhendatud meditatsiooni, mina panin kondikava paika, mis tundus sobivat. Teeme tänulikkuse ja vastaskäega kirjutamise harjutusi ka.

Laupäevase tõusmise preemiaks tegin endale pärast hommikuklubi jalutuskäigu päiksetõusu vaatama. Otsustage ise, kas tasus ära.

Päikesetõus Aberdeenis 2.05.2020

Ahjaaa, ja siis oli eile veel üks pommuudis. Minu enese jaoks ka. Aga läheb see sinna kategooriasse, et millest mõtled, selle enda ellu kutsud. Nii nagu oma ettevõttega – Eestis punnisin vastu, et “ma ei tahaaaa, pole vaja.” Siin tegin ära. Täna hommikul oli raamatupidamiskoolitus. Huh, siinne maksusüsteem on nii nunnult mitmeastmeline, et pärdik pea kohal saab korralikult taldrikuid taguda. Samas, mingi esmane ettekujutus on siiski tekkinud. Pean veel nt guugledama, et kuidas ma iseenda eest hakkan sotsiaalmaksu maksma.
Eelmisel nädalal oli väike videokõne Silviga, kes ütles, et see raamat on alles algus, tulevad filmistsenaariumid ja filmid. Ma jälle: “Filmistsenaariumit küll ei taha, see pole minu teema.” Noh, nüüd ma siis istun ja vaatan eilse videokõne märkmetele ning 17ndale maile kui tähtajale otsa. Esmalt lugu ja siis stsenaarium. Ettevõtmise taga on Kaks Eesti Habemikku  Londonis ehk TEB Creative. 50% kursavend ja 50% koolivend ehk Marko ja Ranno. Kaks ja pool tundi videokõnet oli vägaväga produktiivne. Suur tänu usalduse eest!

Kui mõte uitab, uidake siis siia. Umbes selline võiks olla selle sildi tähendus.

Eks te tehke sellest oma järeldused, kas ja kui palju mõtteviis mõjutab. Mina olen küll aru saanud, et sõltumata valdkonnast (isiklik elu, töö) on suhtumine ja mõtteviis palju kindlamad edu garantiid kui aastatepikkune kogemus ja ränk rügamine. Olgu need minu enda või kellegi teise kogemused, jõuan analüüsiga ikka punkti, et kui millestki pidevalt rääkida, siis see ühel või teisel moel ellu jõuab ka.

Homme on jälle väga tore päev. Esiteks on meie naiste hommikuklubi teine kohtumine, meid vist on isegi rohkem kui täna hommikul oli. Päeval on mul aga telefonikõne Jamie Jauncey’ga kelle karjäär on nii mõneski mõttes mulle tohutult inspireeriv. Pöidlad pihku!
Kutist on vähe juttu olnud? Ta on leebelt öeldes koolivälistes asjades väheaktiivne olnud. Nüüd on nutitelefon kindlas kohas mõneks ajaks ja äkki on siis teda vähe tihedamini allkorrusel ja õues näha.

The post Ma lihtsalt pidin! 😇 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Peame pidu ja vaatame teatrit, kui lühidalt öelda. Kui lühikese jutuga oleks, siis olekski postitust tehtud, aga  – võib vist öelda õnneks – ma olen veidi pikema jutuga.

Eile õhtul vaatasime Paide Teatri suvelavastust Eesti jumalatest. Kutiga mõlemad. Kohupiima-õunakook sai ka selleks hetkeks valmis, seega oli selline mõnus teatriõhtu. Kuna me käisime Kutiga kahekesi seda vaatamas ka, siis oli hea võrrelda ja lemmik-kohti etendusest oodata. 

Mulle Paide teatri loooming meeldib. See, kuidas nad suudavad kõikide isiklike konnasilmade peale astuda viisil, et oled neile selle eest hiljem tänulik, on anne või siis ühisest mõtteviisist tekkinud sünergia. Ma pole kõiki lavastusi näinud, aga need, mida näinud olen, on kõik parimas mõtteks pahviks löönud.   See mitmekihilisus, mängulisus, nimetagem seda, kuidas tahes. Muidugi ma vaatan ka seda, kuidas midagi on tehtud, analüüsin kasutusel olevaid meetodeid jms. On see raadiorežii õpingutest kaasa saadud poolprofessionaalne kretinism või lihtsalt asjaarmastaja analüütiline mõtlemine – tont seda teab. 

Tänulik on selle võimaluse eest küll vaadata kaks tundi armsaid Vargamäe nõlvasid ja mõelda end sellesse suveõhtusse tagasi. Aitäh!

Eks Kutt hakkab vaikselt jõudma perioodi, kus emaga koos tantsida on “iuuuu” ja “kamoon”, aga kardinad olid ees, keegi ei näinud, nii et sai ikka tantsitud küll. Eriti kiirelt hakkas ta flossima siis, kui tekkis võimalus plaati võita. Võitsime ka. Jeee! Aitäh. Plaat on kenasti Hr Kahemillise juures ning eile kuulasime veidi Valget Jänest.

Järgmine reede on Suur Reede, küllap selleks õhtuks ka midagi välja mõtleme. Eelmisse pühapäeva, 22. märtsi jäi kohalik emadepäev. Vampsu aitas Kutil väikse üllatuse ka planeerida, nii et kui ma pühapäeva hommikul kööki läksin, oli vaatepilt selline.

Eilse koogiküpsetamise põhjus polnud siiski rahvusvaheline teatripäev, vaid asjaolu, et meil sai eilsega siin 3 kuud kohal oldud. Mõnikord tundub see aeg pikemgi, teinekord jälle, nagu oleks alles nädal-paar tagasi kõik ette võetud. Naabrid said ka sel puhul kooki. Jätsin lävepakule ja koputasin aknale. Kutt teatas seekord, et põhi sai liiga paks. “Liiga saiane.” Mida iganes see ka ei tähenda. Seega, söön üksi seda poolt suurt plaaditäit. Okei, panin osa sügavkülma, seega, kes esimesena külla saab tuldud, võib “kolme kuu kohupiimakooki” küsida.

Täna mängisime Kutiga jalkat. Seis jäi 13:12. Arvake ära, kes võitis? Napilt, aga siiski kindlalt. Vihjeks võin öelda, et viimased 10 pealelööki tegi ta vasaku jalaga, sest parem reielihas hakkas juba hellaks muutuma.

Püüame ikka päevas tunni-kaks õues olla. See, kuidas me oleme avastanud kodulähedastes paikades huvitavaid kohti – ikka hing otsib ju uut, kasvõi detailides – on hästi tore. Mõistus hakkab keskenduma hoopis muudele asjadele. Nagu öeldakse, et kes otsib, see leiab ning nii oleme meiegi avastanud, kuidas loodus muutub praegu iga päev. Kuidas põõsastik hakkab vaikselt heleroheliseks muutuma. Iga päev on uued värvid. Õhus on veel talve kargust – pikemalt seistes hakkab jahe, aga need värvid ja muutused looduses on väga ilusad. Ei peagi kuskile kaugemale minema.

 Põnevaid taimi, mis õitsevad, on praegu nii palju, ja nime ma neile küll ei oska anda. Taamal see kollane on forsüütia, astelhernes läheb iga päevaga üha kollasemaks. Selle astelhernega oli nii, et pärast eelmist postitust sain emalt kirja, et astelhernes on ravitaim. Uurisin välja, et õitest tehakse teed ning õied on söödavad, viljad ja kaunad mitte. Pidavat olema kookose maitse. See oleks pidanud mind juba hoiatama. Järgmine õhtu proovisin ära ja sama kiiresti, kui suhu läks, ta sealt välja tuli ka. Las ta ravib kedagi teist. Ma piirdun vaatlemisega. Aupaklikukst kaugusest.
Seda, et rododendronid siin koos pajudega võpsikus kasvavad, nende all lumikellukesed ja nartsissid õitsevad, sellest olen varemgi kirjutanud. Seega võib öelda, et kevad Šotimaal on väga värviline, on kollast, valget, punast, roosat ja muidugi rohelist.
Muidugi on päikest, rahet, vihma, tuult ja kevadist kargust. Nagu siinmail tavaks.

Esmaspäeva õhtul pidasid naabrid pulmapidu. Peretütar abiellus ja tseremoonia toimus nende koduaias. Ainult kõige lähedasemad. Peiu vanemad olid Põhja-Iirimaal ja nemad said osa otseülekande vahendusel. Järgmisel hommikul said kõik tulevased abiellujad teate, et pulmad tuleb vähemalt 3 kuud edasi lükata. Seega olid nad sõna otseses mõttes viimaste seas. Tundub, et kui siin on ka kombeks, et kui ka enne elati vanematega koos, siis pärast pulmi kolib laps kodust välja. Nii oli ka naabritüdrukuga, kelle peigmees elas koos nendega, aga pärast abielu läksid omaette korterisse.   Pulmadest saime teada nii, et naabrimees Kutile ütles, et õhtul võib olla natuke rahvast nende tagaaias ning muusikat. Pakkusime küll abi ettevalmistustel, kuid ega me neid aidata saanud. Pesunööri võtsime küll oma aiast ka alla.
Võtsin siis Hr Kahemillise toodud varudest 2 pakki Eesti kommi. Tundus, et neile see žest meeldis. Kui neljapäeva õhtul “eesliinil olijatele” tänaval plaksutasime, siis pruudi ema rääkis, et pidu oli väga tore olnud. Leppisime ka kokku, et joome mõnikord koos kohvi – tema oma aias, mina meie omas.
Tegemist on vist algklassi õpetajaga, igal juhul ta rääkis, kuidas tema “oma lastega” on ka ühenduses ning tänulik iga ülesande eest, mis saadetakse. “Kuidas need on tehtud, polegi niivõrd tähtis. Oluline on olla perega üksteisele toeks, õppekava läbimine on teisejärguline.” Nii armsasti öeldud. Siin on õpilastelt ka pinge sellega maha võetud, et lõpueksamid jäetakse ära ja aastahinded pannakse välja seniste tööde põhjal. Meil seda muret pole.
Nii palju oli küll sebimist, et tuli tehnilisi vahendeid muretseda. Ostsime Chromebooki siiski, kuna tehnikapoes selgus, et just Chromebookiga nad koolis töötavadki. Vist sai enam-vähem sarnane mudel isegi. E-kooli kui sellist neil pole, kasutavad Google Classroomi ja Drive’i.  Kõikidesse ainetesse sai ta ilusti kontod tehtud, välja arvatud keka. Kaotas lihtsalt parooli ära. Ma ikka igaks juhuks olen siin pilte ja videosid teinud, kuidas ta sörgib ja nõmmel tegi mahalangenud puudel takistusjooksu ka. Reedel võttis youtube’ist ise mingi trennivideo ja rassis elutoas ca 30 minutit. “Mis sa lobised, tee juba järgmine harjutus,” õiendas ta selle treeneriga.
Kutile kodus õppimine eriti ei istu. Ütleb, et koolis on ikka parem – õpetaja seletab ja saab päriselt suhelda. Samas – maht eriti suur ei ole. Saab paari tunni jooksul kõik tehtud. Näiteks kodundustunnis ongi teada tal viie nädala programm ja saab ise valida ülesande raskusastme järgi. Raskusastmeid oli vist ka 4-5. Et kas teeb Kahooti viktoriini, küpsetab pitsa vms. Ma kõike ei jälginudki, aga nii palju ta sai küll ise esimese nädala jooksul aru, et ta tahab õppimise ajal olla minu kõrval. “Muidu lähen youtube’i multikaid vaatama,” tunnistas ta.
Kuna ta siin on minu kõrval nillinud seda Bob Proctori materjali ka, esitanud küsimusi ja oleme nendel teemadel arutlenud, siis Kai Oja Kriipsujuku vebinar poleks saanud enam õigel ajal tullagi. Selline mõnus mõtete koondamise ja rahunemise aeg. Samuti võimalus suhelda teiste omaealistega, eesti keeles. See on midagi, millest lapsed samamoodi puudust tunnevad. Kutt seda enam, sest ta on tunnistanud, kuidas tahaks mõnikord “noorte asjadest” noortega rääkida. Mul on hea meel, et ta ikka ise ka suhtleb nendega, kellega tal Eestis kontaktid olid.

Praegu olen eesmärgiks võtnud kaks postitust nädalas. Kui enam millestki muust kirjutada ei ole, eks siis hakkan oma romaani siin järjejutuna avaldama. Praegu seda hirmu muidugi veel pole. 

Meie taga näeb, kuidas Doni jõgi Põhjamerre suubub. Veetase on väga madal praegu.

The post Kuidas reede õhtud kulgevad? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Jäigi selgusetuks, kas see on üksik hüljes või on neid seal kuskil rohkem. Kutt kartis, et äkki on hüljes sinna kinni jäänud, aga kui ta ennast seal nii-ja naapidi sättis, siis rahunes ta ka maha. Sai aru küll, et kui see hüljes seal ennast veidi keeraks, oleks ta mõnusa plärtsatusega vees.
Nagu eelnevalt mainisin, siis Doni jõe suudmest mitte väga kaugel, meile üsna kodu lähedal oleval saarel oli ka hülgeid. Neid nägin reede varahommikul, kui võtsin osa päikesetõusu matkast, mille käigus tutvustaski matkajuht meile linde ja loomi, kes Donmouthi looduskaitsealal elavad. Hülged, saarmad, mitmesugused linnud, jah, ja delfiinid ka. Delfiine ei näinud, aga imelist päikesetõusu küll.

Olgem ausad, tegemist oli valdavalt vaatlemisega, kilometraaž oli üsna napp, usutavasti ei ületanud läbitavate miilide hulk isegi kaht miili. Võimalik, et kodust mineku ja tulekuga sain kolm kokku, sest läksin hommikul ringiga. Hommik oli karge – autod olid jääs, mere ääres oli liiv ja kivid härmas ning öise tõusuvesi kivide vahel kirmetunud.
Muidugi olin end soojalt riide pannud, aga koju jõudes kahetsesin ikkagi, et n-ö lumepükse ei pannud ja pelgalt teksadega olin. Näitas küll vaid paari miinuskraadi, aga see, et me oluliselt ei liikunud ja oli päikesetõusu eelne aeg, suurendas tajutavat külma.
Kuigi matkajuht Simon avaldas kahetsust, et on pilvine ning päikesetõus polnud selge, arvan ma, et kõik oli väga kaunis – peaaegu tuuletu Põhjameri ning kiiresti vahelduvad värvid. Kella kuuesest öösinisest 40 minuti hiljem sellise roosani, siis hallikassiniseks ja siis sinakashalliks. Kui päike pilvedest kõrgemale tõusis, värvis see pilved kuldseks. Päike tõusis tol hommikul 6.47 ja see roosa pilt on tehtud mõned minutid enne seda.

Memm, kellelt palju ilmanähtuste kohta õppisin, ütles, et kui päikesel selline “küünlaleek” hommikul peal, siis läheb sajule ja tuuliseks. Talvel tähendab see tuisku.

Kokku olin väljas reede hommikul ca 3 tundi, sellest aktiivset liikumist oli ehk ca 35 minutit. Minu jaoks aktiivne liikumine tähendab muidugi tempot, mille kohta Hr Kahemilline ütleb, et need on maamõõtja sammud. Minu jaoks tähendab see lihtsalt normaalse kiirusega kõndi ehk ca 6km/h. No näiteks kodu juurest 3,5km kaugusel olevasse seminarisaali läksin ca 40 minutiga. Lonkides hakkab mul lihtsalt külm. Jalutades, vaadeldes ja pildistades hakkas samuti jahe, kuigi lõpuks keha harjus jahedusega. See aga tähendas, et koju jõudes kimasin kohe duši alla, aga isegi seal ei saanud sooja.
Tegin siis sooja kohvi, ja panin radikad 26 kraadi peale ning istusin selle “kaisus”. Küll kintsud vastu radikat, küll tagumikuga toetades. Tunnikese istusin kindlalt selle ääres. Nii kui eemaldusin, hakkas jahe. Varbad ei külmetanud, just parka alt väljas olnud jalgade osa ja parem labakäsi, sest see oli rohkem kindast väljas kui kindas. Siiski panin villased sokid jalga, ja mitte ühed vaid, kahed. Tänks Empsile, kes on kudunud mulle kahes erinevas suuruses villud.
Empsi kootud sõrmikuid ma juba presenteerisin, kes vanu postitusi vaatab, siis need ägedad oranžid. Seda, et need on ägedad, näitab juba seegi, et Kutt kannab ka neid heameelega.
Ühed Memme kootud villud on ka kaasas, aga neid kannan ainult väga üksikutel öödel. See oli tema viimaseks jäänud sokipaar, seega on tegemist omamoodi reliikviaga.  Käpikuid on kaks paari kaasas, neid olen ikka kandnud rohkem, eriti siis, kui Kutt sõrmikud kätte paneb. Ühed käpikud on sinimustvalged.

Reede varahommiku juurde tagasi minnes, siis pildistamise mõttes oli täiesti super hommik. Kaunid värvid, imeline valgus ja võimsad peegeldused. Muidugi sain ka palju teada kohaliku looduse kohta.
Näiteks seda, et Doni jõe suue on viimastel aastatel tihti kuju muutnud ning liikunud pigem põhja poole.
 Sain teada, et uus tõus algab kell 9 hommikul. Teine on ca 14-15 paiku pärastlõunal. Võimalik, et algab varem, aga sel ajal olen näinud jõe veetaset kõrgemana.
Looduskaitseala ise on juba ligi 30 aastat vana. Seal on oma väike linnuvaatlusvarje ka.

Ma olen varem ka maininud, kuidas ma naudin Šotimaa puhul seda pikka varakevadet. Seda, et kevadised lilled õitsevad nii kaua. Lumikellukeste hooaeg kestab juba vähemalt kuu aega, neid on praegu parkides peaaegu igal pool ja otsetõlkes on nende lillede nimi “lumepiisad”. Lumeroosid, rododendronid, mandlipuu ja midagi, mis meenutab kirssi vm luuviljalist. Ausalt, kõikidele õitsvatele taimedele ei oskagi nime anda, veel vähem neile igihaljastele lehtpuudele, mida siin parkides ja metsades tohutult kasvab. Luuderohu ja iileksi tunnen ära, aga teiste puhul oleks põnev mõne teadjamaga ringi käia.

Eilsel jalutuskäigul kogesime taas tänulikkust, et elame just selles piirkonnas, kus praegu elame. Hubane eramajade piirkond, ümber palju rohelust ja valdavalt siiski puhas. Kuigi siin käivad ka suured koristustalgud, st korjatakse loodusest prügi, on ülikoolilinnaks olemisel oma puudused. Jõkke ja puu otsa (jah, olen ka seal neid näinud) lennutatud ostukärud ja -korvid võivad olla muidugi ka teismeliste tembud.

 Võimalik, et on ka rahvuslikke eripärasid ning osa sisserännanuid ei ole kursis siinse hästi korraldatud prügimajandusega (iga nädal viiakse ära ja prügivedu on linnateenuste maksu sees). Kohutavalt kahju oli vaadata eilegi, kuidas kottide kaupa oli lihtsalt visatud metsa alla rämpsu. Kuuled kaunist ilupõõsast valju linnulaulu ja selle alune on täis sinna kogunenud pakendeid. Päriselt oli ka klomp kurgus. Teeme Ära! tulge appi! Koristamine koristamiseks, aga see mõtteviis…. Kohalikud on sellest ka väga häiritud. Aeg-ajalt ikka näeb sotsiaalmeedias gruppides mägedes korraldatud “prügimatku” või rannas toimunud “prügijookse”.

Aberdeen oma loomuomaselt mõtteviisilt on roheline. Võimalik, et just oma seotuse tõttu gaasi-ja naftatööstusega (mis kahaneb) väärtustatakse palju loodushoidu. Kas siis kompenseerimaks tehtavat kahju või lihtsalt soovist ühiskonnale tagasi anda. Näiteks võib linna saabudes siltidelt lugeda, et tegemist on õiglase kaubanduse linnaga. Ka poodides toitu ostes on pakendil enamasti õiglase kaubanduse märk. Sellel pildil on Kutt Šotimaa esimese linnas asuva kogukonnale kuuluva hüdroelektrijaama juures. 2016 sai see valmis ning varustab energiaga kõrval asuvat elamurajooni. 

Naistepäeva tähistatakse siin ka, aga sellist kommet, et naised üksteisele soovivad, siin muidugi pole. Palju kõneldakse naistest, kes lisaks emaks olemisele on ka ühiskondlikult või ametialaselt aktiivsed. Nt H&M saatis mulle täna uudiskirja, et nende ettevõttes on naisjuhtide osakaal seitse kümnest. Teine selle nädala äge uudiskiri oli ASDA’lt. Nad jagasid tõsielulisi lugusid sellest, kuidas nende töötajad on päästnud klientide elusid neile õigel ajal esmaabi andes või üks toidukuller läks appi ja tõi põlevast majast välja lapse. Kindlasti on selliseid igapäevaelu kangelasi ka Eesti ettevõtete töötajate seas. Minu jaoks on tegemist igal juhul töötajate väärtustamise ja tunnustamise viisiga. 

Muidugi ma sain lilli ka. Kutt ja Hr Kahemilline tegid koostööd. Ma siis tegin omalt poolt parima, et oleks magus naistepäev – koogi tegemine oli pildi tegemise ajal pooleli ja juuksedki kammimata.

Kahe nädala pärast tähistatakse siin emadepäeva. Hr Kahemilline on siis meiega ja Kutt lubas siis teene sisse kasseerida. Aga mina? Ma lihtsalt naudin oma imelist elu ja armastust enda ümber.  Tehke teie ka nii. Sest 95% sellest, kuidas meil tegelikult elus läheb, sõltub meie enda mõtteviisist. Edukate inimeste elulood räägivad enda eest. Kui neid loete, märkate, kuidas muutused inimeste elus said alguse hetkel, kui nad otsustasid enda mõtlemist muuta.

Ma lähen nüüd järgmise nädala tegevuskava paika joonistama. Tegevusi on palju ja need tuleb ära mahutada. Jah, mul on jälle põnevaid uudiseid tulemas, seega püsige kanalil!

P.S Eile, 7. märts, oli kokkuvõttes teine päev Šotimaal elades, kus me üldse päikest ei näinud.

The post Mis või kes ajas hülge puu otsa? 😕 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mõnikord on ta ikka täiega nunnu – ma tean, ükski lugupidav ema ei tohiks teismelise poja kohta enam avalikult nunnu öelda, aga hetkedel, kui laps loeb hoolega ema kirjutatud kaarti, oskab hinnata kodus valmistatud kohupiimatorti (esiplaanil) paremaks poekraamist (kuigi see on uhkem ja värvilisem) ning on absoluutselt rahul sellega, et tema sünnipäevakingitus on sõit lumistesse mägedesse, tunnen ma, et ma emana olen üsna hästi hakkama saanud. Jah, mul on olnud abilisi, sest päris üksi vägevat meest ei kasvata ja suuri asju korda ei saada. Aitäh teile kõigile.

Kuna Kutt on talvine laps, siis ta on leebelt väljendudes lumelemb. Nii sai antud lubadus, et sünnipäeval saab ta lumes hullata. Vaatasin välja, et Lecht 2090 suusakeskuses on tuubitamise võimalus ka. Sinna me teisipäeva hommikul suundusime, enne panime veel 2 sünnipäeva kaarti posti. Väljasõit küll hilines ca tunnikese minust sõltuvatel asjaoludel ning Šotimaa mägiteedel sõidan ma ka enam kui 30 minutit aeglasemalt kui GPS alguses välja pakkus, seega oli sõiduaeg 2 tundi, algse 1.20 asemel. Aga vaatepilt oli võimas. Kui veel 20 miili enne pärale jõudmist ei uskunud Kutt, et üldse võiks lund olla, siis viimased 7 miili, kus tee kulges üsna selgelt tõusvas joones, olid lumised mäetipud meie päralt.

 Kutt oli üliõnnelik. Järts varustuse laenutamiseks oli korralik – oma 40 minutit seisime. Esialgu oli Kutt veendunud, et tema üldse mäesuuska ei proovi, sest aega nii vähe ja keskendub tuubitamisele, aga suutsin ta ikka ära rääkida. Pärast selgus, et tuubirada on üldse ainult kuni 8-aastastele.
Oeh, pikemalt kirjeldamata, aga saime mõlemad õppetunni, kuidas mõtteviis on see 95%, millest sõltub, kas tegevusel on tulemus või tagajärg. Lõpp hea – kõik hea, see tähendab, et pärast kolmandat laskumist oli tal enesekindlust juba määral, et tahtis võidu teha ja vähe järsema nõlva võtta. Kokku käis ta käna kolm korda, aga kuna sai ka 3 võitu, siis oli ülirahul. Ma panin ka korraks kannid maha, aga alles siis, kui oli aeg suusad alt ära võtta.
Minu jaoks tähendas see mäesuusatamine muu hulgas ka järjekordset täidetud eesmärki aastal 2020.

Kuti arvates võiks sinna veel minna, talle hakkas ka see suuskadega mäest alla sõitmine ja liftiga üles minemine meeldima. Sai nipi kätte. Samas – poolteist tundi esimeseks korraks oli täitsa paras. Äge oli veel see, et just siis, kui lift suleti, hakkas täiega tihedat lund sadama ning 10 minutit hiljem oli auto ca 2 cm paksuse lumega kaetud. Sõit tagasi oli ka imeline. Valguse mäng oli lihtsalt võrratu ning ikka mitmel korral peatusime pildi tegemiseks. Auto GPS juhatas meid ka kiirteid vältides, aga ses mõttes oligi kõik hästi, et sain samal ajal Kai vebinari kuulata ja isegi kaasa mõelda. ❆

Eile oli Kutil Sõber külas. Käisid koos kinos, pärast käisime söömas, siis oli aeg juba trenni minna ja õhtul merekadettidesse. Kuskil selle vahepeal käisid naabrid ukse taga ning tõid ka väikse ümbriku  ning maiustusi.
Millalgi trenni ja merekadettide vahel tuli meelde, et Kutil on prantsuse keele kodutöö tegemata. See, et minu prantsuse keelest pole enam suurt midagi alles, selgus juba kuu aega tagasi. Seega, mina oskan teda aidata ainult Google translate’i abiga, aga see ei ole vist kõige parem. Sõber oli aga valmis aitama ning nii sai veel pärast merekadette ka veel meil oldud. Me Sõbra Emaga jõime teed ja avastasime, et meil on ikka suht palju sarnast elus, isegi sünnipäevadel on vaid nädal vahet. Eile sai Kutt merekadettides oma vormiriietuse ka kätte. Selle nn tavavormi, mitte paraadvormi. Täna pesin ära, aga alles hiljem selgus, et seda baretti ei oleks tohtinud vette pannagi, ainult keemilisse. Tõmbas veits kokku. Eks näis, mida imet 2 pooleliitrist veepudelit ja vitamiinitopsikud teha suudavad. Ehk ikka saab õigesse peamõõtu ja kuju tagasi. Igal juhul on ta seal huviringis ka silma jäänud kui tohutu huvilisena mootorite ja tehnika valdkonnas. Inseneeria. Ilmselgelt on tal mehelikke eeskujusid.

Kui ma eelmises postituses kirjutasin tormidest, siis see Dennis oli tõesti paras nuhtlus. Eriti Inglismaa ja Walesi jaoks. Laupäeval said paljud piirkonnad, sh Šotimaa korraliku vihma, aga pühapäeva hommikuks oli Šotimaa jaoks suurem sajuala möödumas, saareriigi lõunaosa ootas aga halvim ees. Selline oli vaatepilt teisipäeva hommikuks Inglismaal ja Walesis. Ega ma päris täpselt ei teagi, mitu inimest selle tormi tõttu hukkus, viimane number, mis ma nägin, oli kolm. Neist ühe viis tuul naftaplatvormilt minema, üks kukkus sillalt jõkke, kolmanda puhul ei mäleta asjaolusid.

Praeguseks on osa madalamaid piirkondi jätkuvalt vee all ning ega seal Inglismaa poolel asi paremaks ei lähe ka, sest kuigi torm, mida Elleniks peeti, on Šotimaa mõistes lihtsalt talvega kaasnev sadu ja veidi tuulisem ilm, siis piirkondadele, mis on veel vee all, ei meeldi see “lihtsalt sadu” ilmselgelt mitte.
Ma väga loodan, et saame laupäeval siiski pandad ja pingviinid paraadil ära vaadata ning loomaaeda ei panda kinni. Täna tuligi kiri, et “avame hiljem, hoiame teid kursis”. Tormi mõõtmed pidi ilm taas esmaspäeval võtma. See juhtub kindlasti pärast seda, kui Hr Kahemilline on ära lennanud, eks? Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et ta kauemaks siia jääb, aga parem oleks, kui ta oleks siin vabatahtlikult, mitte seepärast, et ilm ei lase ära.

Dundee kesklinn, kunstigalerii ja muuseum.

Laupäeval selle suure sajuga käisime Dundees, sest mul oli üks töövestlus kokku lepitud. Kuidas kaks linna ikka nii erinevad on! Mis mulle kohe silma jäi, oli ühesuunaliste tänavate rohkus ja hästi palju jalakäijate alasid kesklinnas. Kui keegi võrdles ükskord Aberdeeni Tartuga, siis ma pigem ütleks, et Dundee on nagu Tartu. Oma loogikalt.
Aberdeen…..ma ei oskagi öelda. See üliõpilaslinnak – see ongi nagu eraldi linnaosa. Rannapromenaad, mis on kilomeetreid pikk. Bridge of Doni linnaosa meenutab pigem Lagedit vms Tallinna lähedal asuvat ajaloolist asumit, seevastu Dee jõe äärne on rohkem ära planeeritud: kõrged kortermajad otse jõe kaldal, neljarealise tee ääres. Kuidagi oli nii, et sattusime laupäeval Dundeest tagasi tulles Aberdeenis Dee jõe äärt pidi kodu poole sõitma ja taaskord veendusime, kui hea valiku olime teinud, et just selles piirkonnas maja valisime.
Dundee töövestlus oli edukas- avaldasin muljet. Nüüd on mul igapäevaselt 2-3 tundi vabatahtlikku tööd, aga kuna vabatahtlik töökogemus on siin võrdsustatud palgalise töökogemusega, siis see on väärtus. Lisaks on Dundee projektil kõvasti potentsiaali kasvada millekski, kus ka reaalselt raha tuleb – saan jagada oma teadmisi-kogemusi ajakirjanikuna.

Glamis loss

Tagasiteel põikasime läbi ka Glamis lossi juurest. Seal elas lapsepõlves praeguse kuninganna Elizabeth II ema. Välja ei läinud, sest ämbriga loobiti auto pihta igast küljest vett. Aga faasanid jalutasid nii seal lossiaias vabalt ringi. Lambakari oli siiski aias. Veised ka. Mägedes tuiab neid faasaneid ka – päästsin teisipäeval ühe lollaka elu sellega, et pidurdasin ja lasin tal kolme kiire hüppega kuluheina kaduda. Laupäeva õhtuks hakkas kiirteedel ka vaikselt Dennise põhjustatud sadu tagajärgi näitama – vesi ei voolanud madalamatelt kohtadelt ära ning pühapäeval kuulsime, kuidas osa kiirteid oli üldse kinni pandud. Dundees korraks nägime päikest, aga üldiselt oli selline mõnus hallus. Ma tean, et teile kõlab see seal veidralt, aga kui ikka päikeselised ilmad on ülekaalus, siis on aeg-ajalt hea silmi puhata.

Pühapäeval oli plaanis õue minna, aga nautisime hoopis majaomanikuga mõnusat vestlust. Ta näitas mulle veel üht-teist maja juures, kus miskit on. Seega lükkuski hüljeste vaatlus edasi, aga kuna tuul oli tõesti väga tugev, siis ei olnud ka väga kahju sellest. Pesu kuivas ka nööridel kiiresti ära.

Esmaspäeval tähistasime alanud koolivaheaega hüljeste vaatamisega Newburghi rannas, saime kokku ühe Šotimaal 14 aastat elanud eestlasega ning nautisime päikeselist ilma (ei midagi uut, ainult päike ).  Pärast käisime veel Ellonis, vaatasime sealse lossi üle ja saime teada, et nartsissid on siin võilille staatuses. Väga äge pärastlõuna oli – aitäh!
Hülged olid muidugi omaette elamus. Pole neid kunagi nii lähedalt näinud, veel vähem sellises koguses. Kutt viskas vahepeal lutsu ja siis osa hülgeid ujus päris lähedale ka – ca 10 meetri kaugusele. See heli, mida nad seal karjakesi kuuldavale toovad on segu ulgumisest, krudinast ning kurguhäälsest kurisemisest. Natuke meenutab vaalade hääli, aga mitte päris. Selliseid kolooniaid nagu pildil, oli seal mitu. Ja see on meie kodust vaid ca 20 minuti kaugusel.
Lumikellukesed aga õitsevad metsa all sellise vaibana nagu Eestis sinililled. Vat sinililledega on küll nii, et mul pole õrna aimu ka, kas neid siin kasvab, aga võite absoluutselt kindlad olla, et uurin välja. Lemmikud ikkagi.

Hülged Newburghi rannas

Veebruari keskpaik on üldse minu tutvusringkonnas hästi sünnipäevalaste rohke. Tundub, et maikuu soojad õhtud on paljudele inspireerivalt mõjunud. Hea meel on, et kõik 10 päeva tagasi posti pandud õnnitluskaardid jõudsid kohale. Mida ma teada sain, oli see, et inimesed küll vaatavad oma e-postkasti – mõni ilmselt mitu korda päevas, aga tavalisse postkasti üldjuhul ei vaadata. Ja siis imestame, et tigupost on kadumas…. Muidugi on, kui keegi isegi ei oota enam kirja…. Palju õnne kõigile sünnipäevalastele siitkaudu ka veel. Empsi saadetud pakk jõudiski täpselt Kuti sünnal kohale, aga kuna me sel päeval jõudsime enne kullerit kodust ära minna, siis käis Kutt (jah üksi) jaotuskeskuses järel. See on meil kodust vähem kui 5 minuti kaugusel ja kui talle kaardil näitasin, siis ta küsis kohe, et “Kas seal, kus Royal Maili autod maja ees on.” Uskumatu ikka, kui palju ta märkab mingeid detaile.

Kusjuures eile õhtul oli esimene kord, kus Kutt väljendas mingilgi kujul igatsust tegevuste järgi, mida Eestis tegi. Ta tahaks traktorit remontida ja Hr Kahemillisega sõõrikuid teha koos tema Audiga. Seni on ikka öelnud, et tahaks et talle ka keegi helistaks, et tavaliselt helistab tema inimestele Eestisse. No nüüd paar päeva oodake, sest praegune nutikas otsustas lendamise kasuks, aga unustas ära, et tal pole turvapatju. Seega jõuab Hr Kahemillisega uus telefon (ei, ei oleks olnud odavam siit osta) ja seadistamisega läheb ka aega, aga noh, 24ndal Eesti aja järgi pärast 18 (siis on tal kool läbi) võite juba helistada talle ka jälle. Aga kui küsin, kas ta tagasi ei igatse, siis saan kindla EI. Ta pigem ikka räägib sellest, mida siin õppida tahab ning et hiljemalt 16. eluaastaks hakkab golfi mängima. Ta usub, et käib Eestis külas, kuid elukohana näeb siiski Šotimaad. Samas loeb ta mulle sõnu peale, et ma temaga suheldes ikka eesti keelt kasutaks – muidu ununevad eestikeelsed sõnad ära ja seda ei tohi.

Ilusat saabuvat Eesti sünnipäeva kõigile ja sööge siis meie eest ka vastlakukleid, sest meie laseme teie eest liugu. Võimalik, et katsetan ise ka siin midagi teha, sest vahukoor on täitsa olemas ning nagu esimeselt pildilt näha, siis isegi kohupiima-küpsisetorti saab teha – tooraine poes saada. Kutt arvas, et seda torti võiks veel teha, aga seda Marks and Spencerist ostetud vikerkaaretorti rohkem ei osta. Liiiiiiiga magus. Isegi tema jaoks. Ma katsetasin seda suhkruta kohvi kõrvale. Ikka oli liiga magus. Just see pealmine kreemi osa. Värvilised sisemised kihid olid täitsa OK.
Ahjaa, ma saan Eesti sünnipäeval süüa Eesti kodus küpsenud musta koduleiba suitsuvorstiga. Üht-teist tuleb veel, aga sellest juba uuel nädalal.

The post Lume(piltide) uputus: ❆❆❆Kaks päeva pidu ja nädalavahetus levist väljas ❆❆❆ appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ciara tagajärjede likvideerimine alles käib, nt maalihe sulges Glasgowst lõuna poole suunduva raudtee nii et näiteks rongiga Carlisle’i saamine on raskendatud. Hawicki linnas aga vajus kokku kohalik Bed&Breakfast nimega Bridge House.

Sel nädalavahetusel on oodata tormi nimega Dennis, ja kuigi selle tuulte kiirus on kolmandiku võrra väiksem, on välja antud üleujutuste hoiatus, eriti läänekaldale, sest kaasnevad tugevad paduvihmad. Nädalavahetus edasi on väidetavalt oodata Ellenit. Mõnes mõttes hea, et nädalavahetusel, inimesed võiks ju kodus püsida, aga meil on veidi teisid plaanid. Käisin just lennujaamas rendiautol järel. Sel korral on sõiduvahendiks Peugeot 2008 ning jah, sel on all talverehvid. Rentisin sõiduki 25ndani, sest Kutil on järgmine nädal koolivaheaeg, sünnipäev ning nädala lõpus on ka Hr Kahemillist oodata. Loodame, et Ellen enne 23ndat ei tule ja me saame loomaaias pandad jt loomad ära vaadata, sest nii nagu paljud mereäärsed objektid sh lossid, suletakse kehva ilma korral ka loomaaed. Nii inimeste kui ka loomade turvalisuse huvides.
Kohalikega rääkides selgus, et Aberdeen on justkui vanajumala seljatagune – viimane korralik lumesadu, kus lund oli kokku ca 10 cm, oli mitu aastat tagasi. Tuulega on nad harjunud, tegemist on Euroopa tuulisema piirkonnaga. Enamik on edelatuuled ning mitteametlik tuule kiiruse rekord on 312 km/h Cairngormi mägedes, mis teeb siis ca 86 m/s. Ametlik on veidi väiksem – 77m/s.
Seevastu talvine keskmine õhutemperatuur on pigem plussis või nulli ümber. Šotimaa külmarekord on aastast 1982, mil Braemaris (meist ca poolteist tundi sõitu) langes 10. jaanuaril õhutemperatuur -27,2 kraadini, sama madal oli see ka 30.12 aastal 1995 mägismaal asuvas Altnaharras.

Mis päiksesse puutub, siis väidetavalt on Šotimaa kõige päikesepaistelisem linn Dundee, aga ma usun, et Aberdeen on tihedalt kannul, sest me oleme tõesti iga päev, mis siin oleme olnud, näinud päikest vähemalt 15 minutit. Tavaliselt siiski rohkem. N-ö lühiajalist päikest on olnud vast viiendikul päevadest. Kuigi me saabusime 27nda õhtul, ja Aberdeenis oli sel hetkel juba pime, siis trammi-ja rongisõidu ajal Edinburghis ja sealt siia oli ka päikest. Kui ma nüüd päevad õigesti kokku arvutasin, siis tänasega on 50 päeva. 50 päikesepaistelist päeva.

Need pildid on Aberdeeni rannapromenaadilt päeval, mil Ciara hakkas oma nägu näitama. See jalutuskäik oli täiesti vapustav kogemus, sest see, kuidas lained murdudes mürisesid, kõlas nagu oleks tunnelist rong tulemas. Ainult, et iga laine oli nagu rong, ja kui neid saabus korraga 5-6, siis pole imestada, et Kutt kartis. Sellel pildil oli ta juba veidi julgem, ja pärast seda ei läinudki kaua aega, kui saime 9. laine saapasse. Okei, mina sain, sest filmisin. Kutt oli juba sammukese kõrgemale jõudnud. Laine käis ikka kohati sinna mummudega betoonini välja ja sealt üles ka.

Vahva oli vaadata, kuidas kohalikud koos koertega enesekindlalt selle vahuriba sees kõndisid. Ei, nad ei vaadanud mere poole, ja kuidagi oli nii, et jalad jäid neil ka kuivaks. Otsustasime Kutiga kõndida sinna, kus Doni jõgi ja Põhjameri kokku saavad. Õige otsus. Sest see vaatepilt oli lummav, kuidas liivasaareke jõe ja mere vahel järjest kahanes. “Me peame siit kiiresti kaduma, muidu jääme lõksu,” ütlesin talle ühel hetkel, ise püüdes veel jõe-ja merelainete kohtumist pildile jäädvustada. Ja täpselt nii oligi – hiljem üle silla kõndides polnud enam saarekest – jõgi ja meri olid üheks saanud. 

Siin pildil on ka päris hästi näha see kohtumine. Järgmisel päeval, kui suurem osa Ciarast oli taandumas, käisime neil luidetel, mis sellel pildil paistavad. Liivariba seal all oli olematu. Kõndida saigi ainult üleval luidete peal. Aga seal meri enam niimoodi ei mürisenud, kuigi tuul oli tugevam. Ilmselt rannapromenaadi lainemurdjad olid need, mis lainete murdumisele müriseva kõla andsid.

Kuigi tol päeval oli meil hoopis eesmärk minna kesklinna, sest mu O2 kõnekaardil olev andmeside ei hakanud tööle, oli mul tohutult hea meel, et me kohe bussile ei läinud, vaid jõe äärt pidi kõndisime. Alguses Kutt küll mossitas natuke, et “pidime ju bussiga minema,” aga kui nägi, mida tõus oli jõel kaasa toonud, siis koukis taskust telefoni välja, pildistas ja hakkas õhinal rääkima, et kas ma ikka seda nägin, kuidas puud on täiesti vee sees. Siis tekkis tal tahtmine ka jõesuue üle vaadata ning tusatuju oli täiesti kadunud. Mulle täiega meeldivad need jalutuskäigud temaga. 

Eile õhtul andsin endale lubaduse, et püüan edaspidi veidi vähem vinguda ta kallal, kui ta telekat vaatab samal ajal, kui mina õpin või kirjutan. Tuleb tema valikuid rohkem usaldada, sest eile vaatas ta nt mingit II maailmasõja teemalist filmi ja siis arutlesime pikalt selle üle, miks inimesed sõja ajal kunstiväärtuseid hävitavad või kuidas sõda on tegelikult äri. Kas kõik kunstiväärtused, mis päästmise nime all enda kätte võeti, ikka jõudsid pärast sõda õigesse kohta tagasi ning miks suurele osale Euroopast seostuvad II maailmasõja kontekstis negatiivsetena sakslased, eestlastele aga Punaarmee…. 

Ma absoluutselt vaimustun sellest, kui tal mõte lahti läheb, ta hakkab looduse ja maailma asjade üle arutlema. Kõik need küsimused füüsikast, kosmosest, asjad, mida ta on kuskilt lugenud või telesaadetest vaadanud. Tema oma mõttekäigud, kus ta püüab oma nägemust seletada ning minu asi on lihtsalt kuulata või pakkuda talle mündi teist poolt vaatamiseks.

Täna hommikul jõudis minuni üks imearmas ja südantsoojendav kiri selle blogi lugejalt. Aitäh Sulle. See, mida igaüks siin lugedes märkab, mis talle korda läheb, pole ju niivõrd mitte minus kinni, vaid peegeldab sedasama vaprust, enesekindlust ja vägevust, mis lugejas endas peidus on. 

P.S Ma küll mõtlesin, et ei võta valentinipäeva puhul sõna, aga ma tõesti arvan, et pole võimalik südamest, tingimusteta armastada mitte kedagi teist, kui enda armastamisele tingimusi seatakse, kui iseennast südamepõhjani, iga väikse nahaprao ja hingesopini ei armasta. Ei mingit “siis, kui ma olen 10 kg kergem/lapsega kannatlikum/saan kõik kodutööd tehtud” vms. Mu Vend kirjutas täna hommikul FB’s oma seinal väga armsasti, ja ma jagan tema mõtet, et eelkõige tuleks täna endale midagi lubada, kinkida või teha midagi sellist, mida oled kaua edasi lükanud. Lihtsalt sellepärast, et armastad end nii väga. Jah, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Mida mina tegin? Mul oli alguses renditud hoopis teistsugune auto, aga ma otsustasin, et ma sõidan järgmised 11 päeva veidi mõnusama masinaga. Lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et ma võin seda endale lubada ja ma olen tuhandega seda väärt.

The post Ciara, Dennis, Ellen ja teised nädalavahetuse külalised🌊 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Üldiselt oleme Kutiga otsustanud (tema otsustas enne), et kolmapäevaks on ta juba piisavalt terve kooli minekuks. Täna teeme väikse õuetiiru ka, sest palavikku pole olnud nädalavahetusel. Vettehüpete trenni jätab seekord veel vahele, las võhm taastub. Kolmapäeval sööme siis kartulisalatit ja mõtlen veel, mis ma sinna kõrvale teen. Meie esimene kuu.

Täna tegin kooki. Banaanide ja kirsside, vanilje ja kaneeliga. Sest et….. täna 4 nädalat tagasi astusime siit majauksest sisse. Jah, meile jätkuvalt meeldib, on põnev, naudime ja tunneme end hästi. Eks ikka on asju, millega tuleb harjuda ning mille peale lihtsalt ei tule, kuid kas see pole nii mitte igal pool?

Jätkuvalt oleme kõik need 28 päeva iga päev päikest näinud. Kohalike arvates on see erandlik. “Järgmine nädalavahetus sajab,” lubasid nad laupäeval. Noh, las sajab.

Töökuulutusi vaatan igapäevaselt, aga huupi kandideerimist ei pea mõistlikuks. Võtan seda rahulikult, seda enam, et sissetulekuid on, kuna Eestist saabub jätkuvalt pakkumisi kirjatööks. Tõlked, igasugune tekstiloome on ju kõik sellised asjad, mida saan ka siit teha. Seega, jah – sellekohaseid pakkumisi võtan jätkuvalt vastu. Eks ma kirjutan omi asju ka, aga neist siis, kui kindlad kuupäevad koostööpartneritega kokku lepitud.

Täna tegime naabritele veidi lärmi ka. Suitsuanduritega. Ei midagi hullu, rasv läks pannil veidi liiga tuliseks ja hakkas suitsu eritama, sest meil oli Kutiga omavaheline kommunikatsioonihäire.

Hommikul lugesin üle siis linnavalitsuse kodukalt selle relva/noamääruse, mille vastu me Kutiga eksisime, kui talle käärid kaasa andsin. Selgus, et selle taga on mõne aasta tagune juhtum, kus 16-aastane oma sama vana klassivenna koolis surnuks pussitas. Mõni kuu hiljem vastu võetud määruse välja töötamisel osalesid nii noored ise, lapsevanemad kui ka spetsialistid ning selle määruse kohaselt on õigus õpetajatel koolis laste kotte läbi otsida, kui tekib kahtlus, et seal võib olla (külm)relv. Kui selgub, et see nii ongi, siis pikka juttu pole, vaid politseinikud kooli ja kõik sellised juhtumid fikseeritakse, asjad muidugi konfiskeeritakse ja vanematega võetakse ühendust. Jah, politseinikel on õigus ka laps/noor läbi otsida ning juhtumite korral, kus keegi saab vigastada, läheb kõik nii, nagu seadustes kirjas. Sellele 16-aastasele, kelle noahoopide järel teine noor suri, määrati 9-aastane vangistus. Kutt arvas, et need, kes sel moel arveid klaarivad on ikka “täitsa mõttetud” ja “kindlasti oleks ka mingi normaalsem võimalus olnud asju lahendada.”
Kõik need, kes on algkoolist väljas ehk siis käivad keskkoolis või akadeemias, peavad ise selle määruse läbi lugema ja paberile allkirja andma, et on lugenud ja saavad aru, et see kehtib kõik ka nende kohta.
Samamoodi peab õpilane ja lapsevanem lugema läbi koolis kehtivad arvuti ja interneti kasutamise reeglid ning selle kohta allkirja andma. Näiteks kõik sotsiaalmeedia saidid on kooli arvutites blokeeritud, WiFi on, aga selle paroole õpilased (üldjuhul) ei tea. Khm. Nutikamad neist uurivad sellised asjad kiiresti välja ja kui nad on piisavalt targad, siis nad hoiavad selle enda teada, et nad teavad.
 Lisaks andsin ma allkirja selle kohta, millistel tingimustel luban oma lapsest pilti teha ja millistes keskkondades neid pilte avaldada.

Kes talvist Šotimaad avastama plaanib tulla, ja autot kavatseb rentida, siis ei ole sugugi nii, et talverehvid on praegusel ajal elementaarsed, vaid see on lisatasu eest ning ainult teatud tüüpi autodel.  Päriselt ka. Sel polegi mõtet, kui sõidetakse valdavalt piirkondades, kus lund pole, nt Lõuna-Šotimaal või siin idakaldal, Põhjamere ääres. See, et öösiti miinuskraade on, pole mingi näitaja, sest soola pannakse teedele juba siis, kui õhutemperatuur seal pluss kolme kandis. Kui jaanuaris auto rentisin, nägime samuti soolapuisturit päise päeva ajal. Jah, ja suvekad olid all autol.
Veebruaris ongi meil plaanis mõni kohalik suusakuurort ära katsetada ja kuigi Kutt teatas, et tema kavatseb pigem kelgutada, siis mul on plaanis teha teoks mõte, et taas, üle 14 aasta proovida mäesuusatamist. 2006 talvel olin esimest korda elus mäesuuskadel ja see oli Otepääl. Meeldis. Nüüd võiks veidi suurema mäe võtta. Nagu peaaegu 12-aastane klassik ütleski: “Mis siin ikka põdeda!”

The post Mis siin ikka põdeda! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

       

Koju tagasi jõudes läksin joonelt saabastega vannituppa, dušikabiini. Olin üsna kindel, et saan saabastest sirinal vett välja kallata. Jopes polnud kindel. “Emmeeeee, mis sa tegid?!” hõikas Kutt, kui mind nägi. Lasin tal filmida. Selgus, et jope alumine serv, kergelt vöökohast ja varruka otsad olid märjad. Kui veest tilkuvate alumise serva ja varruka otste puhul võis mõelda sellele, et teksad ja kindad andsid vett edasi, siis vöökoha puhul seda öelda ei saa. Panin jope riidepuule kuivama, hommikuks oli see õnneks kuiv. Kehal oli kuni lõpuni soe, aga nägu ja jope alt väljas olnud reied torkisid terve õhtu nendest nõeltest, mis taevast sinna pihta olid lennanud.

Täna hommikul läks enne 7 juba uni ära. Katsetasin ahjus küpsetamist ja imetlesin päikesetõusuga kaasnevat värvidemängu.

Eile külas olles sain teada, kui oluline on Šotimaal kaaskirjas väljendada seda,

• miks just see on sinu unistuste töö, 
• tuua välja ettevõtte väärtuste kattuvus enda omadega 
• tuua välja enda eelised ses osas, et mida unikaalset on mul kui kandideerijal neile pakkuda, 
• kuidas minu senine töökogemus aitab ettevõttel/organisatsioonil oma eesmärke saavutada
• kuidas minu senine töökogemus teeb minust neile asendamatult väärtusliku töötaja 
• millised oleks minu ideed-ettepanekud lähtuvalt teadmistest, mis mul nende kohta on. 

Ütlen ausalt, mul pole õrna aimu ka, kas Eestis ka see kaaskirjas oluline on ning kui paljud tööandjad üldse kaaskirja oluliseks peavad, aga siin on see sama elementaarne nagu tuua CVs välja enesearengu etapid ja reaalsed saavutused, tulemused, isiklik panus ettevõtte arengusse.
Seega on mul kirjatöö uue nädala alguseks olemas. Ajule mõttetööd, eneseanalüüs ja minapildi parandamise järgmine tase, ma ütleks.
See päev, kui mul õues käimine vahele jäi, tegelesingi taas (mul läks pärast kolmandat korda lugemine sassi, mitmes kord see on) oma CV ümber kirjutamisega.
Nimelt oli võimalus online tööportaalist tellida tasuta tagasiside-hindamine oma CVle ja seda ma kasutasin. Sain siis teada, et minu omast arust nii edev CV jätab minust mulje kui “Tegutsejast” mitte kui “Tegijast” ehk siis saavutuste asemel olen ma näidanud end tubli töömesilasena. Esialgu võttis kõhu külmaks ja silma märjaks, aga siis vaatasin sellele otsa ja mõtlesin veidi oma diplomite ja tunnustuste peale ning panin kirja. Tahaks öelda et kõik, aga panin siiski kõige uhkemad. Täiendasin ka oskuste loetelu ja tõstsin vabatahtliku töökogemuse ettepoole. Vaatame, mis nüüd saama hakkab, kui selle vägeva kaaskirja ka valmis kirjutan.
Mõtlesin vahepeal ka, et lasengi kogu krempli professionaalil valmis kirjutada, sest teenusepakkujad tagavad “vestlusele kutsumise hiljemalt 60 päeva jooksul”, aga siis ütles Kai mulle midagi, mis pani mind näppe taskust välja võtma. “Mõtle, mida sa tahad. Kui sa tahad standardseid pabereid, mis tagavad sulle standardse töökoha, siis lase valmis kirjutada. Kui sa tahad eristuda, siis pusi ise ja vaata, mis saama hakkab.” Ilmselt saite aru, mille kasuks ma otsustasin.

Head rahvusvahelist lumepäeva kõigile. Šotimaa suusakeskustes ja mägedes on lund omajagu, ja meilgi oli hommik karge. Kutt jalutab praegu mööda elamist tolmuimejat. Meil vist on külalisi oodata.

The post Panin jope ja saapad proovile. 💦Kumb paremini vastu pidas? 💦 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Tegelikult tulime just praegu ka poest, ning Empsil oli õigus – plaan oli osta Kutile kooliskäimiseks sviiter, aga sellega me ei piirdunud. Polnud kavatsustki, sest olin välja uurinud, kus asuvad kesklinnas mahekaupa, sh toiduaineid müüvad poed, sest nt maheriisi ja mahemakarone me suurtest ketipoodidest ei leidnud. Värskeid juurikaid ja nt kookosasju, jah, aga meil olid vähe spetsiifilisemad soovid.
Jätsime sinna poodi üsna mitukümmend naela, saime soovitud pastatooted, aga kõige suurem rõõm oli Kutil selle üle, et saime sealt hambapasta!
Tegelikult ka. Me pole vist mitte kunagi ühtki hambapastatuubi niiiii tilgatumaks pigistanud, kui seda, mis meil kaasas oli.
Me arutasime veel Kutiga, et ei tea, kauaks jätkub ja kuna see pakk, mille Emps meile Eestist teele pani, kohale jõuab. Kratsisime kukalt, sest lihtsalt ei kujutanud ette, et meie mõistes normaalset hambapastat siit tavapoodidest ei leia. On igasuguses variandis kolgeite ja blendameede, aga need on kõik rikkaliku fluoriidisisaldusega, mis meie pisikese pere õrna hambaemaili puhul on pigem vastunäidustatud. Olen ca kaks aastat enda hambaid pesnud hõbedat sisaldava hambapasta või siis naturaalset sütt sisaldava pastaga, mõlemas 99% looduslikud koostisained ning kui enne siiatulekut käisin oma hambaarsti juures, siis pidin üllatusest toolilt maha kukkuma, kui kuulsin, et mul pole poolteise aasta jooksul tekkinud ainsatki auku! Seevastu meestel, kes seni järjekindlalt kolgeiditasid, tuli auke lappima hakata. Eks kõik on individuaalne, aga pasta vahetasid nad igal juhul ära. Jah, hambaharjad on meil ka taastuvast materjalist – Thorma bambushambaharjad, nimed peal ja puha. Kutil on ka nimeline, lisaks pildil olevatele on kaasas 3 uut hambaharja, sh sinimustvalge, mille Kutt lähiajal kasutusse võtab.

Panin end ja Kutti perearstikeskusse ka kirja, seal oli ka vaja elukohta tõendada – näiteks mõne kommunaalarvega (mida mul veel pole) või siis üürilepinguga. Panin siis viimase valmis ja kile sisse, aga kui apteeki jõudsin (seal tuleb ka üles anda, sest väiksemate murede korral nagu tuulerõuged või täid, saab ka farmatseut ravimi välja kirjutada), avastasin, et see üürileping on kodus kindla koha peal. Küsisin siis perearstikeskuses, et “Kas teile digitaalselt ka sobib, et ma näitan seda või pean ma koju paberite järele minema?” Sobis. Nüüd saab Kutt oma tervisetõendi paberid ka kooli viia. Nendega oli ka paras jura, sest seal peab olema vähemalt 2 kontaktisikut, kellele häda korral helistada võib, lisaks üks varukontakt. Ma igaks juhuks naabreid ja majaomanikku siiski ei pannud kirja.

Kuti esimene koolinädal oli suurepärane. Tähistasime seda väljas söömas käies – tema kohaliku limpsi, mina pokaali valge veiniga.
Rääkisime sellest, millega ta ise kõige rohkem rahul oli, ja mida tahab paremini teha ning muidugi ka sellest, et sõprus ei tähenda seda, et said tuttavaks ja nüüd on asi vask. Et nagu iga suhtega, peab ka sõprusesuhet toitma ja hoidma. Kutt oli ise ikka väga rahul ja kiitsin teda ka, sest olen päriselt ka uhke tema üle. Ta veidi arutles, et kuidas oli küll nii, et Eestis oli tal raske sõpru leida, oli palju norimist, samuti tundusid teinekord 45 minutilised tunnid nii koletult pikad, aga siin on tunnid 60 minutit ja terve pika päeva peale ongi ainult 2 vahetundi. Hommikune vahetund on 20 minutit ja lõunane 50 minutit. Kahe tunni vahepeal on aega ainult nii palju, et nad saavad ühest klassist teise minna. Eks on siin ka olnud olukordi, kus ta on tundnud end häirituna, aga ta ütleb, et tuleb toime. Meenutasin talle siis eile õhtul, et nagu me rääkisime: 95% sellest, kuidas sul läheb, sõltub mõtteviisist, iseenda hoiakust. Et ta ise suhtub endasse teisiti, mõtleb endast teisiti, tema valmisolek on teine ning seega on ka käitumine muutunud. Tänaseks oli siis Sõbra juurde küllakutse ning aeg läks kiiresti. Me rääkisime Sõbra vanematega juttu ja Kutid möllasid omaette. Jah, meil oli natuke Eesti kommi ka kaasas ja need maitsesid neile.
Pärast seda kimasime koju, kiire praekartul ja vinkud ning läksimegi südalinna – vaja ikkagi sviiter kooli jaoks ära osta. Liinibussid on siin kahekordsed ja Kutile meeldib teisel korrusel esiistmel olla. Siit teile ka väike teise korruse vaade. Sild, millelt üle sõidame, on Doni jõe sild ja vasakule jääb selle suue ja Põhjameri.

Eile käisime vaatasime üle ka kohaliku “spordiküla” ehk Aberdeen Sport Village’i, sest olin Kuti kirja pannud sukeldumise/vetehüpete proovitrenni. Talle meeldis, nüüd tuleb ajad välja uurida. Oli saanud kiita oma tugevate ja kiirete jalatõugete eest. Mis seal ikka, endise batuudihüppa tunneme jalatõugetest ära, onju. Nõrganärvilistel ei soovita seda vettehüpete videot vaadata. Ja nõrganärvilised on ka kõik need, kes arvasid, et batuudihüpped on hirmsad. No tõepoolest, mõelge ise – batuuditrennis on igal pool matid ümber ja elemente harjutades on treener sul turvamatiga ootamas.

Vettehüpetes ei ole mingeid turvamatte, on 5 meetri sügavune bassein ja sinna “maandudes” (kui õigem oleks vist esialgu plärtsatades) pead ise suutma pinnale tulla ja basseini serva ujuda. Okei, pika tokiga treener on basseiniservas, kui jõud peaks raugema, siis saad sellest kinni haarata.
Nii et kui batuuditrennis käisin ma ise ka Eestis, siis vettehüpete puhul jään tribüünil plaksutajaks. Kusjuures seal basseinis ma nägin elus esimest korda, kuidas mõne minutiga saab 1,2 meetri sügavusest basseinist 5 meetri sügavune. Jap. Basseini põhi lasti allapoole. See oli väga veider vaatepilt. Pärast nende proovitrenni jälle üles tagasi.

Mille üle ma samuti väga uhke olin, oli see, et ta loobus võimalusest katsetada hüppamist kõrgemalt platvormilt, sest koolis oli ka olnud ujumine ning ta tundis, et on väsinud. “Ma teadsin, et vee alt on vaja üles ka tulla, ja ma polnud kindel, kas ma oleksin jaksanud sealt üles ujuda,” selgitas ta. Ma olen kogu aeg arvanud, et võrreldes sellega, mis mina tema vanuses tegin ja kui hulljulge ma olin, siis on tema täiesti normaalne. Alalhoiuinstinkt ja ohutunne on tal täiesti olemas.

Nagu te aru saate, siis on meil suht tihedad päevad olnud. Õppisime siin koos prantsuse keelt. Selgus, et 20 aastat on ikka liiga kaua aega tagasi, et elementaarseid asju kõiki mäletada, aga olgu taevas tänatud youtube’i ja multikate eest! Nende abiga sai Kutt üsna ruttu häälduspõhimõttele, sh see prantsuse r-täht, pihta. Sõber oli ka lubanud teda aidata, et mis nad varem õppinud on, nii et sellega on kõik hästi. Vanematelt on poistel omavahel sõbrustamiseks roheline tuli antud, ja kui vaja koolitööd teha või õues ringi tuiata, siis lasku aga käia!

Homme kirjutan sellest, mis siis juhtus, kui mina üks õhtu õues käisin.

The post Varsti ei pea üldse enam toidupoes käima! 😀 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.