Minul on olnud mitu koolitust, ja olen ka ise teadmisi jaganud, seega on kooliaasta – tõsi, meile siin väikse hilinemisega – on täiega alanud. Seega on ehk mõistetav, kuidas vahepeal kindlaks kujunenud rütm, kus kirjutasin igal pühapäeval uue postituse, läks jälle veidi nihkesse. 

Eelmine pühapäev võtsin osa 7-tunnisest sotsiaalmeedia kursusest, kus oli põhjalikult vaatluse all sotsiaalmeedia tervikuna. Usina iseõppijana olid paljud asjad tuttavad, kuid minulgi sai 10 lk märkmeid, lisaks pildistasin vähemalt samapalju slaide üles. Seda muide julgustati tegema. 

1. FB ja IG omapära ehk milliseid postitusi kumbki kanal eelistab 
2. Twitteri võimalused: koguda infot, aga ka kuidas säutsumised raha teenima panna. 
3. LinkedIn ja selle uuendused/kiiksud/nipid. Muu hulgas sain teada, mis on minu LinkedIni sotsiaalne müügiindeks ja kuidas see mõjutab minu postituste ulatust. 
4. Mis peaks olema sotsiaalmeedia eesmärk turunduskanalina laiemalt? 
5. Lisaks uusi ideid sotsiaalmeedia sisuloomeks, loo jutustamiseks ja ristpostitusteks. 

Sel pühapäeval võtan osa veebis toimuvast pulmamessist, mis keskendub peigmeestele – ja õpetan kõne kirjutamist, sh vastan peigmeeste küsimustele. Tegemist on kolmandaga, mida AC Weddings&Events korraldab ning seda kantakse ka Facebookis otse üle. 

2. septembril annan aga poolteise tunnise koolituse sellest, kuidas “uue normaalsuse” tingimustes ehk virtuaalsetele ärikohtumistele/messidele koostada esitlus või promovideo, alustades sisu läbi mõtlemisest kuni teostuseni. Eesmärk on, et vabavaraga ja võimalikult lihtsate vahenditega inimene ise selle tehtud saaks. Septembrisse jääb veel kaks veebikoolitust, aga need on kinnises grupis. Samuti on ees kaks rahvusvahelist podcasti salvestust. 

Kutt on siin ka kõvasti Canvaga tutvust teinud ja need logod, kaanepildid, kollaažid jms, mis ta kokku

paneb, on päris muljetavaldavad. Mulle meeldib väga tema värvikasutus. Tal on julgust ja ka oskust neid värve omavahel sobitada. Juuresolev on üks tagasihoidlikumatest, aga seal on ta on julgelt ka neooni kombineerinud, samuti katsetab videote ja animatsioonidega. Kutil on plaan oma ettevõte luua, seega olen julgustanud harjutama ja katsetama eri võimalusi, sest näha on – kõigil ei ole aega ega viitsimist mässata sotsiaalmeedia postituste ilusa kujundamisega, samas on see ikkagi oluline, et inimesed tahaks seda jagada… 

Teisipäeval, kui õmblused ära võeti, sai laps ka üle kahe nädala taas mere äärde. Avastasin, et pilte ma tollest korrast ei teinud. Nautisime kahekesi olemise võimalust, sest tänavad ja rajad olid inimtühjad. Mina nosisin ka põldmarju (jeee, ned on lõpuks valmis), Kutt sai paar hilist vaarikat. Põldmarjad ei ole tema maitse.

Piltide kohta veel niipalju, et sättisin siinsele turule (eelkõige) mõeldes üles oma pildipanga. Igal pildil on kasutamise hind juures. Eriti ränka vaeva ja aega nende üles laadimine ei võta, ja on ütlemata tore, kui sellest sissetulekuallikas kujuneb. Selge on see, et kui ma neid arvutis hoian, siis nad seda kindlasti ei tee.

Pühapäeva õhtusse jäi veel ka üks nn avatud mikrofoni üritus, kus kirjanikud ja luuletajad tõesti üle maailma lugesid oma loomingut. Ma lugesin 3 lugu oma raamatust sh Vargamäe loo eestikeelsena, ja läks vägagi peale. Panin end juba järgmisele ka kirja, vist oli 9. septembril, kui õigesti mäletan. 

Lõpetuseks üks lõbus pilt Balmedie rannast, kus on hiiiiiglaslikud liivaluited. Nii kõrguselt, pikkuselt, pindalalt. Ma saan aru nüüd küll, miks Balmedie rand Šotimaal kuulus on ja miks Donald Trump ühe oma golfiväljakutest just sinnakanti sättis. Pildil on ka üks ilmatuma vahva naine, Zara, kelle elust ja valikutest võiks kirjutada mitu raamatut. Oluline on aga see, et vaid £50 pani ta püsti ettevõtte, omades kaubamärki Love Rara, mis on praeguseks noppinud rohkesti ettevõtlusauhindu ning mis on tuntud üle Šotimaa. 

The post Tagasi kooli! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Täpselt nädal tagasi (või isegi tunnike varem) panin eelmisele postitusele punkti ja lippasime rannapromenaadile, Eveliga kohtuma. Olen ka varem tõdenud, et juhuseid pole olemas ning Eveliga kohtumine on üks täpselt selline tore lugu, kus tagantjärele tulevad igasugused vahvad detailid välja. Huumorimeel tundub meil ka üsna sarnane olema ning tänases postituses lähemalt kirjeldatud põhjusel olen ma nii talle kui ka kõikidele teistele asjaosalistele lõpmata tänulik.

Taaskohtusime Eveliga rannapromenaadil, et minna Dee jõe äärde, Kutt oli jalgrattaga (sest ta oli 2 päeva varem selle naabri juures korda saanud), mina olin läbinud selle 3-4 km hoogsal sammul ehk “maamõõtja sammul” nagu Hr Kahemilline ütleb. Tegime mõned pildid, vaatasime liivale maalitud kunsti, mille puhul oli teada, et alanud tõus selle paari tunniga ära uhub, ning sõime jäätist. Mõtlesin küll talle Fittie’d ka näidata, aga kuna siin on veel kohalik lockdown, siis kohalikel elanikel oli silt väljas, et paluvad mitte siseneda sellesse väiksesse külla. Kui otsa ümber pöörasime, oli tänavanurgal istunud papi väga tänulik. Me liikusime rahulikult järele, aga Kutt oli end juba Fittie mänguväljakule sättinud. Ma jõudsin veel küsida, et kus minu laps on, ja siis ma nägin, aga mitte päriselt. Ilmselt oli see alalhoiuinstinkt, mis hoidis täpselt seda kukkumishetke nägemast. Teised nägid küll, aga ma siiamaani ei taha teada. Kutt ise ütleb ka, et ta täpselt ei näinud, mille vastu tal põlv läks, aga tegemist siis klassikalise olukorraga, kus lend oli suurepärane, kuid maandumine vajanuks veidi täpsemat arvestamist. 

Esimene mõte, kui näed verd, ja asud veekogu lähedal, on see veekogu ääres puhtaks pesta. Seda enam, et soolane vesi on haavale kasulik. Vale! Pane laps pikale, kalla kotis olev veepudel tühjaks ja loputa sellega haava. Ja kui see on 12 cm, siis kutsu kiirabi. Mitte ära utsita tede mere äärde lonkama, et siis lahti löönud haava kogu oma koleduses imetleda ja tõusulainetesse ise peaaegu ära minestada. Ma aeg-ajalt olen Kuti käest küsinud, et millise kehaosaga ta mõtleb, kui ta mingisuguse “geniaalsusega” välja tuleb, aga sel päeval küsisin seda endalt üsna mitu korda enne, kui otsustasin, et aitab! Enese materdamine ei aita ei mind ega Kutti kuidagimoodi, veel vähem suudan ma sel moel talle 100% toeks olla, mida ta vajab. 

Kui juhtub mingi õnnetus, ja ma olen ainus inimene, kes aidata saab (sh kui mulle tundub, et teised on

veel abitumad), siis tõuseb mul adrenaliin nii kõrgele, ja ma hakkan korraldusi jagama, olukorda juhtima. Kui ma aga vähegi tajun, et on keegi teine (antud olukorras oli seal neid palju), kes suudab seda paremini, siis ma “vajun ära”. Kui Kutiga mere äärde jõudsin, olid juba 2 inimest me juures, ja sellal kui ma 999 olin valinud, suhtlesid nad temaga. Ühel neist oli beebi vankris, ja ta polnud ka kohalik, aga teine oli päris kohalik, ja kui ta nägi, et ma olen näost hallim kui Kutt, ja ma ei oska hädaabikeskuse töötajaga enam rääkida vaid korrutan samu lauseid, siis ta oli nõus mu telefoni enda kätte võtma ja suhtles nendega. Mul läksid ausalt kõik sõnad meelest ära. Eesti ja inglise keeles ka. Kõnet alustades läks mul isegi see meelest ära, et esmalt tuleks öelda see, kus linnas me oleme. Aadressi st tänavanime ma tõesti ei teadnud, aga õnneks need kaks naist teadsid. Verejooks oli küll peatunud, aga vaatepilt oli mu jaoks õudsem kui siis, kui Kutt endal jalal arterisse augu kukkus või pöidlal veeni läbi lõikas ja terve elamine oli vereplekkidega kaetud. Ma lõpuks kükitasin lihtsalt vee piiril, mõlemad käed vees ja merevesi tundus mulle tuline! Ja siis vaatan Kutti, kes tõstab mõlemad pöidlad üles ja ütleb, “Emme, minuga on kõik hästi!” Süü-ja tänutunne, uhkuse-ja haletsustunne pidasid minus meeletut võitlust. Tänutunne ja uhkus oma lapse vapruse üle võitsid. Tänasin seda naist, kes tema juures oli ja häirekeskusega suhtles, ja ütlesin Kutile, et lähen otsin ülevalt ta ratta üles ja toon vett. Andsin seljast oma boolero, et sellega haava katta, aga pärast selgus, et Kutt ei olnud nõus seda haavale panema põhjendusega, et “see on emme lemmik”. Siki, see on see liblikatega boolero, mis Sa kunagi Iirimaalt ostsid. 

Ma ei tea, kuidas ma veepiirilt uuesti üles sain. Eveli kinnitas mu kahtlusi, et midagi verelaadset mu

näos enam ei ole, kui siis, ainult valged verelibled. Meenusid kiirabiarsti õpetussõnad ajast, kui autojuhilubade jaoks esmaabikoolitust tegin: Istu ja pane pea jalge vahele. Nii ma tegin ka. paar lonksu vett ka ning mõne aja pärast tuli nägemisvõime tagasi ning kohin kõrvades asendus sõnadega. Uurisin Kuti ratta kohta, sest ilmselgelt seda ju haiglasse võtta ei saa, aga kohalikud kinnitasid vastupidist: “Kiirabi võtab selle auto peale, ärge muretsege!” Ma ei tea, kaua me kiirabi ootasime. Kõne algusaeg oli 14:22. Veidi pärast kella 15 igal juhul oli Kutt rihmadega kinni, ratas auto peal ning juba esimesed naljadki visatud. “Järgmine kord, kui õnnetus juhtub mänguväljakul, jätke laps sinna, mitte ärge vedage teda mere äärde, kus temani jõudmine on keerulisem,” aasis üks parameedikutest. Ma ei jäänud sõna võlgu. “Viisin ta spetsiaalselt sinna, et teil oleks keerulisem!” Kutt sai parameedikutelt kõvasti kiita. “Võitleja, väga vapper! Tubli mees!” Ta väitis, et ainult natuke valutab. Haigla juurde jõudes olid tal igal juhul näpud püsti. Juuresolevad pildid kiirabiautost ja haiglast on siin Kuti nõusolekul ja ta ise “tuunis” neid. Arvab, et nii on lahedam. 

Ajal, kui parameedikud Kutti mere äärest üles tarisid, tänasin seda naist, kelle nime unustasin siiski küsida, aga lootsin oma raamatut (juhuslikult olin 2 raamatut kotti pannud, teadmata miks) kinkides, et ta võtab ühendust, kes all rannas Kutiga koos oli, ja ta lohutas mind, et “kui see oleks minu laps olnud, ma oleks vist teie asemel samas seisus olnud.” Ma tegelikult isegi ei tea, kui palju oli neid kõrvaltseisjaid, kes meid aitasid. Osa aitas parameedikutel asju tassida, kui need Kutti tõstsid. Ma loodan väga, et minu tänulikkus jõuab nendeni. Ühel või teisel moel. Ja et see jõuab ka Aberdeeni lastehaigla personalini. Järgnenud 24 tundi kohaliku meditsiinisüsteemi hoole all oli midagi sellist, milleks ei osanud valmis olla. Kes ikka veedab pühapäeva mere ääres mõttega, et öö veedad haiglas? See, et meil ei olnud see plaanitud, oli ikka mitu korda õdede ja arstidega jutuks. Või see, kui abitu mina selles olukorras olen. “Noh, mõni meist naudib selliste asjadega tegelemist, mõni mitte,” muigas üks õde, kui ma keeldusin asjalikku tegutsemist enda nimele võtmast ja ütlesin, et kõrvalseisjatest oli rohkem abi kui minust. 

Kuna tegemist oli alla 16-aastasega, siis tuli lapse haiglasse toomisest ette teatada. Seda parameedikud

tegid ka. Minu käest küsiti ka, kas on OK anda lapsele konkreetselt neid valuvaigisteid. Kutil mõõdeti kiirabiautos ka veresuhkrut jms esmased protseduurid. Haiglas vaatas arst haava üle, saadeti röntgenisse (vanemal on täiesti OK röntgeniruumis selle akna taga olla). Vahepeal öeldi, et ortopeed vaatab ka haava, ja siis otsustatakse, mis edasi saab. Röntgen näitas, et haavas on päris palju liiva, ortopeed kontrollis ka liigutusi, ja otsustati, et Kutt pannakse tuttu ning protseduur (puhastus+õmblused) on üldnarkoosiga. Enne 20 ei saanud oppi teha, sest 6h pidi olema viimasest söömisest-joomisest möödas. (jäätis, noh). Vahepeal paluti veel mitu korda vabandust, et nii kaua peab ootama, aga traumasid oli tol päeval palju. “Arste, kes opereeriks on, aga anestesiolooge peame ootama,” selgitas üks ortopeedidest. Kaks anestesioloogi käisid ka veel end tutvustamas, rääkisid narkoosi protseduure ja lasid Kutil endal valida, kas kanüüli kaudu või sisse hingatav. “Kui sisse hingatava valid, siis sulle võib ühel hetkel tunduda, et sein on kohutavalt naljakas,” hoiatas ta. 

Kutile oli oluline, et valus ei oleks. See arteri õmblemisega kaasnenud valu kohalikule tuimestusele vaatamata oli see, mida ta kartis. Vahepeal jõudis ta isegi tukkuda, aga kell pool kümme õhtul läksime koos opisaali. Teda muidugi sõidutati. Mina sain kilepõlle ette, sussid jalga, mask oli nagunii ees, müts ka pähe, kott ukse taha. Hoidsin Kutil kätt, silitasin pead, kuniks üks anestesioloogidest ütles. “Nüüd võite maski korraks eest võtta, talle põsele musi teha, ja kui ärkamispalatis on, siis kutsume teid.” Nii saigi tehtud. Mina sain kaasa sellise asja nagu kohvikutes antakse, mis hakkab põrisema, kui toit valmis ja võib järgi tulla. Üks õdedest organiseeris ka telefonile laadija ning istusin seal ooteruumis, kus olid arvutid, teler, kohvi-ja snäkiautomaat, kui seesama õde ütles, et näitab mulle palati, kus me öösel olla saame. “See on lapse voodi ja see on seal teile,” näitas ta. ”Kas mina saan ka ööseks siia jääda?” “Jaa, te olete rohkem kui teretulnud haiglasse jääma. Ma mõtlesingi, et miks te räägite, et tahate taksoga koju minna ja hommikul tagasi tulla.” Ma siis seletasin, et Eestis üldjuhul on nii suured lapsed haiglas öösel omapäi. “Meil on kuni 16nda eluaastani vanematel lubatud lapsega koos haiglas olla,” märkis õde. 

Järgmisel hommikul sain kohvi ja röstsaia, Kutil oli valikus ka hommikusöögihelbed, mahl, võikud.

Lõunasöögi osas oli ka mitu-mitu valikut. Õhtusöögi osas tuli valida kas makaronid juustuga või kanakarri. Emps küll arvas, et saan korraliku arve kaasa, kuid ei. See kõik kuulub riikliku ravikindlustuse sisse. 

See ei ole kogu Suurbritannias nii, vaid Šotimaa tervishoiusüsteem erineb Inglismaa omast, kinnitavad kohalikud. Samuti haridussüsteem. 

Kuti opp kestis tund aega. Selle käigus vaadati üle ka kõõlused ja sidemed ning südaööl last vaatama tulnud ortopeed kinnitas, et nendega on kõik hästi. “Haav oli küll liiva täis, aga pesime selle korralikult puhtaks ning õmblesime kinni.” Seega, õnnelik õnnetus siiski. 

Öösel käisid õed iga tunni aja tagant kontrollimas, võeti ka koroonatest. “See on võrdlemisi ebamugav, aga katsu see 8 sekundit ära kannatada.” Hommikul pool seitse oli Kutil uni läinud ja kõht jube tühi. Kui ortopeed seda kuulis, tuli kohe Kutti vaatama, sest öösel ta magavat last üles ajama ei hakanud. Rääkis siis, et päeval tuleb ka füsioterapeut, kes näitab karkudel käimist, ja nii oligi. Esimesed sammud tegid haiget, ja ega ta just kõige õnnelikuma näoga laps ei olnud, aga kui kuulis, et koju saab siis, kui karkudega trepiastmetest käimine selge, üllatas ennast ja füsioterapeute ka. Enne kojuminekut tuli veel üks ortopeed. “Ma nägin eile ärkamispalatis teie kukalt ja poisi jalga,” lisas ta pärast enda tutvustamist. See, et med.personal enda nime ja ameti ütleb, see on siin elementaarne. Enne haiglast lahkumist pidin allkirjastama ka dokumendi, et olen tehtud protseduuridega ja personali tööga rahul (kahjuks polnud seal lahtrit pikemaks kiidukõneks) ning üks õdedest pani meile ka aja kirja, et saaksime teisipäeval arsti juurde tulla. 

Esmaspäeval kella 15 paiku saime siis koju. Taksofirmale teatasin ka, et mul on üks teismeline, kes peab jalga põlvest sirgena hoidma ning jalgratas, mis võiks eeldatavasti sama auto peale mahtuda. Selgus, et taksojuht Duncani pruut on ka 15 aastat tagasi Eestist Šotimaale kolinud. Saanud küsimusele, et “mis keeles te omavahel räägite” vastuseks, et eesti keeles, märkis ta, et “ma arvasingi nii.” Siis selguski, et ta on ise ka Eestis käinud. “Praegu ei tohi küll taksos keegi ees istuda, aga kui kinni peetakse, siis ma selgitan ise, sest ta lihtsalt ei mahu kuskile mujal nii, et jalg sirgu oleks.” Ma lihtsalt lasin tegutseda. 

Tegin õhtul veel söögi, ja kell 18 me vist juba magasime. Järgmisel päeval suhtlesin kooliga, ja andsin neile ka teada, sest neljapäeval oleks pidanud Kutil olema esimene koolipäev, aga see minek lükkub nüüd edasi. Kauaks, ei tea. Seega meil veel paar nädalat koduõpet, kuniks ta jalg kannatab selle kilomeetri kõndimist. Teisipäeval on arstile minek, siis ehk võetakse lahas ära, õmbluste osas on uus aeg 25. augustil. Rattasõit ja golf peavad ootama, aga praeguseks saab Kutt juba natuke jalale toetuda. See pilt on küll varasemast ajast, aga paari kuu pärast on see kõik minevik. 

Ahjaa, mida see õnnetus mulle õpetas? Teate ju küll, et mida rohkem aega ja energiat negatiivsele pühendada, seda rohkem seda enda ellu kutsud? Ühel hetkel teataski Kutt mulle, et ta ei taha, et sellest õnnetusest rohkem räägitakse, sest siis tekib talle negatiivne mälestus. Selle postituse eel küsisin ka temalt, millised pildid ja kui palju üldse. Loodan, et kõlama jäi siit see, kui vapper ja tubli ta on, ning et siinne meditsiinisüsteem on igati tasemel. Oleme hoitud. 

Ahjaa, vahepeal saime ka kinnituse, et elamisload on meil mõlemal olemas, seega kui aasta lõpus Brexit jõustub, siis meiega on kõik hästi. Minu oma jõudis varem, aga Kuti kinnituse saamiseks oli koolist vaja tõendit, et ta ikka õpib seal. Alternatiiv oleks perearstikeskusest olnud küsida, aga kool tundus mulle lihtsam. 

The post Iga õnnetus koosneb õnnest appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See kadettides käimine on ka kõvasti ta keeleoskusele kaasa aidanud. Merendusterminoloogiat teab inglise keeles minust kindlalt paremini juba. Täna õhtul läheb ka nädalavahetuseks laagrisse. Me Sõbra emaga andsime end vabatahtlikult kokanaati üles. Eile õhtul oli veel erakorraline “töökoosolek” messengeri kaudu. Selgus, et asjapulk, kes poest toidukauba ära pidi tooma, avastas, et poes pole ei makarone ega ube. Meil oli aga menüüs 2 pastarooga ning chilli con carne. Eks näis, mis roll mulle lubatakse, ei hakka kohe kohalikke kartulite ja hakklihasoustiga hirmutama.

Teisipäeval sain ise korraliku ehmatuse osaliseks. Nõrganärvilistele ütle kohe, et järgnev kirjeldus võib sisaldada häirivaid detaile. Päev otsa oli seina tagant kostnud mõnusat undamist. Sellist toredat, madalat remondiga kaasnevat puuri undamist. Istusin suurema osa päevast klapid kõrvas ja telefonil heli maas, kuigi vahepeal oli kõnesid, mida vastu võtta.
Kella 14 paiku panin taas klapid kõrva ja süvenesin avatud ülikooli kirjutamiskursusse. Kirjutamine on midagi sellist, mille juures end täiesti n-ö unustan. Telefoni panin kohe kaugemale kapile, et ei kuuleks. Ca 15.50 paiku end sirutades, klappe kõrvast võttes kuulsin vibreerimist, aga jäin kõne vastu võtmisega hiljaks. Saatsin Kutile sõnumi, et kas ta süüa toob (neil on teisipäeviti kokandus, ja siis ta on öelnud, et tema toob ise mulle süüa). Ta vastas jaatavalt ja palus helistada. Jätsin tähelepanuta 4 vastamata kõnet võõralt Šoti  numbrilt ja helistasin Kutile.
“Kõik on hästi, aga ma lasen õpetajatel rääkida, mis juhtus.” Nüüd vajus küll süda saapasäärde. Hingasin välja, tegin rõõmsa näo ette ja kuulasin. Õpetaja tutvustas end ning kinnitas, et ta on praegu Kuti juures. Esialgu sain aru ainult sõnadest “õnnetus” ja “vaja haiglasse minna” ning Kuti nimi. Kartsin kaklust, sest Kutt on ikka rääkinud, kuidas paar tüüpi provotseerivad, ja kuna juttu oli ka sellest, siis ehmatasin väga-väga. Palusin aeglasemalt korrata, et mis juhtus ja kes haiglasse peab minema. Siis sain teada, et Kutt oli trepil libisenud ja kukkunud. Et tema peas on suur muhk ning jalg paistes ja sinine. “Kindlasti tuleb ta viia erakorralise meditsiini osakonda kontrolli,” rõhutas minuga rääkinud õpetaja.
“Kas ta kaotas teadvuse?”
“Me ei tea, sest ainult üks tüdruk nägi küll kukkumise algust, aga lõppu mitte. Selleks ajaks, kui teised lapsed ja meie, õpetajad, juurde jõudsime, oli ta teadvusel. Kas te saate kooli tulla?”
“Jah, muidugi ma saan. Kas ta jalale toetada saab?”
“Ta ütleb, et ei saa ning see jalg näeb päris kole välja.” 
Mu pead läbisid sekundis sajad mõtted, sest mul polnud õrna aimugi, kuhu ma minema peaksin. Kas sinna perearstikeskuse juurde? “Mul pole autot, mul läheb ca 15 minutit sinna jõudmiseks.”
“Võime teile takso kutsuda, et saaksite sinna minna.”
“Hästi, ma vahetan riided ja tulen nii kiiresti, kui vähegi võimalik.”
Mul ei olnud aega isegi ropendada mitte. Ma ei mäleta, millal ma nii kiiresti viimati riideid vahetasin. Ilmselt siis, kui Kutil sääremarja arter puruks oli ja sealt verd nagu Tallinna Politseipargi purskkaevust pritsis.
“Takso”, käis mul peast läbi. “Ma võin ju ise ka takso kutsuda.” Helistasin juba tuttavasse, korduvalt mind ägedate taksojuhtidega varustanud Rainbow Taxi’sse ning palusin taksot esimesel võimalusel, et sõita kooli ja sealt erakorralisse.
Sel korral ei hakanud nad smsi-dega vaeva nägema. Ca viie minutiga  – aga me teame, et sellistel hetkedel tunduvad minutid päevadena – oli valge Audi ukse ees ning taksojuht teadis täpselt, kuhu minna. Ei olnud vaja kooli asukohta selgitada “Mul poiss käib siinsamas kõrval” ega kus see erakorraline on. “Tuleb ikka suurde lastehaiglasse minna,” ütles ta. Seal oli ta ka paar korda oma poisiga käinud.
Sõitsime koolimaja ette ja Kutt lükati juba ratastooliga välja. Oli teine näost sama hall, nagu see kunagi siniseks värvitud juuksetutt ta peas. Aga toidukarpi hoidis käes nagu aaret. “Emme, see on Sulle.” Õpetajad heldisid. “Nii suure südamega poiss, ta on nii heasüdamlik”.
Palusin veelkord vabandust, et mu telefon hääletul režiimil oli. “Ei ole midagi,” lohutasid nad ja andsid kaasa paberi, kus oli kirjas, mis juhtus, mis kell juhtus ja mis on näilised vigastused. “Selle annate seal vastuvõtus neile,” rõhutasid nad korduvalt. Püüdsin meelde jätta. Märkasin, et õnnetus juhtus ca 5 minutit pärast kolme. 40 minuti jooksul olid nad mind püüdnud tabada. Jah, ma jõudsin endale juba moraalset näopeksu teha mõtetes.
Taksojuht tõstis Kuti asjad pagasnikusse, Kutt pandi tagaistmele ja õpetajad leidsid veelgi võimalust kiita ja tunnustada. Küsida, kuidas ta end tunneb. Põgusalt rääkisime, aga kinnitasin, et ta väga tahab. “Ta on väga püüdlik ja tal läheb nii hästi, teeb ilusti kõik kaasa, areng on väga kiire,” kiitsid nad.

See muidugi pani emotsioonid veel rohkem laperdama, sest pole see ju alati olnud nii. Paide Hammerbecki koolis käies suurem osa hingehaavu paranesid, aga eks nende vanade “vigastustega” ole ikka nii, et ilmamuutuse korral kipuvad nad märku andma. Seda mõtet, et kõne koolist on pigem neutraalne või siis soe, sõbralik, pean endale edaspidi vähe tugevamini sisestama.

Taksojuht teadis täpselt kuhu minna. Haiglakompleks on tohutu suur. “Võtke selle ukse eest ratastool, sest seal ei pruugi neid olla, ma sõidan niikaua sinna, siis poiss saab ümber istuda rahulikult,” suunas ta mind. Nii tegimegi. Aitas veel Kuti istuma, pani asjad sülle, soovitas jope peale võtta ja läksime sisse. Selle kollaaži peal on näha nii imeline tervenemine kui ka protseduurid, mida meiega tehti.

Jap. Küpsist ja õunamahla. Pool küpsistest oli ta juba ära söönud selleks ajaks. Pilvekesed on palatist. Siniste toolidega oli fuajee. Esimese ja viimase pildi vahe oli 2 tundi ning kohalike arvates läks meil väga kaua. Ise küll nii ei arva. Röntgenpilti ei tehtud, MRT-uuringut ka mitte. Kutt kurtis peavalu, jutust oli aru saada, et osade inimeste nimesid ta ei mäleta ning jume kõikus valgest lillakaspunaste laikudeni, olemine oli kahtlaselt rahulik. Lisaks vererõhu mõõtmisele ja veres hapniku mõõtmisele kontrolliti pupille, vaadati muhud ja sinikad üle (võrreldi teise jalaga). Ma igaks juhuks jalast pilti ei pane, sest see sinikas on põlvest hüppeliigeseni. Pole siis ime, et see jalg hell oli. Kaks õde küsitlesid, kontrollisid reflekse ja see teine õde siis küsiski, et kas Kutt sooviks süüa-juua midagi. Pakuti võikut ja jogurtit ka, aga küpsised tundusid talle kõige turvalisem valik. “Kui see toit tal sees püsib, siis läks hästi,” lisati mulle julgustavalt. “Seda mõtlesin ma ise ka,” noogutasin mõistvalt.
Paluti veel vabandust, et arsti tulekuni võib veidi aega minna, sest pisikesi patsiente on täna palju. “Me ei lähe siit kuhugi,” lubasin naeratades. Õde sai naljast aru. Või tegin mina lihtsalt nalja, mis oli naljakas.
Arst oli hästi rõõmsameelne. Tutvustas ennast ja küsis kohe Kutilt. “Noh, millega sina siis täna hakkama said, et sa selles toolis istud?”
“Kukkusin trepist alla.”
“See nüüd küll eriti mõistlik tegu ei olnud. Kas teised nägid pealt ka?”
“Ei näinud, üks tüdruk ainult nägi. Teised nägid mind siis, kui ma juba trepist all olin ja karjuma hakkasin.”
“Noh, siis läks sul hästi, et teised ei näinud. Ei olnud nii piinlik, onju?”
“Mhmh.” Ja Kutt hakkas muigama.
Järgnesid küsimused vigastuste kohta, palus kätt suruda mõlema käega, vaatas pupille ja selline rõõmus vestlus sekka. Ja siis  – palus ta Kutil püsti tõusta. “Kas sa istud seal toolis seepärast, et sa ei saa jalale toetuda?”
“Ei saa jah, valus on.”
“Kas sa ei saa või sa ei taha, sest sa kardad, et on valus?”
Kutt ei osanud selle peale midagi muud vastata, kui et valus on. “Noh, aga proovime,” jätkas arst rõõmsameelselt. Kutt tõusis püsti, toetus tervele jalale. “No nii, näed seisadki püsti. Väga tubli. Nüüd proovi minu juurde kõndida.”
Kutt hüppas tervel jalal. “Kuule, hüppamine nõuab palju suuremat energiat kui kõndimine, hüppamine on palju raskem. Proovi siis juba käia ka.” Kutt liipas vähe. “Noh, väga tubli, näed saad küll. Võid minna tooli tagasi istuma.” JA – siis juhtus ime. Tegelikult ka. Kutt kõndis rahulikult ratastooli juurde ja istus sinna. Ainult kergelt longates. Me vaatasime arstiga üksteisele otsa ja naersime. “Te tegite tõesti imesid praegu.”
Arst selgitas Kutile seepeale, et jalas on kaks suuremat luud ning kui tal oleks luu katki olnud, oleks olnud võimatu jalale toetuda. “Aga hell on see jalg Sul veel mitu päeva ja pea võib ka valutada,” teatas ta rõõmsa naeratuse saatel. “Praegu pea enam ei valuta,” teatas Kutt. Mingit valuvaigistit talle ei olnud antud.
Mulle andis arst kaasa paberi, kus kirjas, mida jälgima peab ja soovituse Kutil võtta valuvaigisti õhtul enne uinumist ja ka hommikul ajada ta vara üles, et ta võtaks valuvaigisti ja siis ärkab, millal ärkab. “See on hea mõte ta homme koju jätta,” kiitis ta. Ei, ei mingit visiiditasu. Jah, küpsised ja mahl olid ka ravihinna sees. Mul Õde ütles ilusti, et küpsised on odavamad, kui kompuuteruuring. Ma ise arvan, et ka last säästvam.

Õhtul sai Kutt valuvaigisti küll, aga hommikul lasin tal magada. Tundis end enamvähem hästi. Ca 12 paiku helistati taas koolist. Üks tugispetsialistidest. “Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas tal läheb. Eilne õnnetus tundus päris tõsine olevat.” Hea, et ma nutma ei hakanud toru otsas. Inimene oli nii siiralt rõõmus, et Kutt järgmine päev taas koolis. Selleks ajaks oli juba Kuti Sõbra ema uurinud, kuidas Kutt end tunneb (ta töötab samas haiglas ja tõi meid eelmine õhtu koju), taksojuht, kellega eelmisel päeval olin sõitnud (sest olin endale kolmapäeva hommikuks massaaži kokku leppinud ja sinna kohta ühistransport sõidab umbes sama tihti nagu Paidest Tartusse. Eestist ka paar inimest küsisid, et kuidas ta end tunneb. Neljapäeva hommikul ka veel pea kergelt tuikas, aga kui sõi, läks paremaks ning täna kekas hoidis end hüppamisega tagasi, aga see on arvestades pikka õhulendu – ca 10 astet, päris hästi. Seljakott päästis ta selgroo. Ta ise ütles, et jalg nagu jäi kuskile taha kinni ja siis kukkuski ettepoole.
Ütlesin kadettide laagriülemale ka igaks juhuks, et selline asi juhtus. Lisasin, et vaevalt see midagi mõjutab, aga ehk on hea teada.

Neljapäev oli ülivägev päev just minu ametialases mõttes. Ma sain lõpuks ometi pihta, mis on üks asi, mida praegu veel keegi teinud pole ja mis tuleks püsti panna. Mul on mõttekaaslased olemas juba ka, kellega hakkame seda asja üles ehitama. Sihtgrupp on täitsa olemas ning seda suisa kahesuunalisena. Nii, rohkem ei räägi esialgu.
Teine asi oli see, et ma käisin Jamie Jauncey koolitusel. Täitsa Aberdeenist pärit, aga nüüd valdavalt Edinburghi kandis elav, kuigi üleilmselt tegutsev. Tema poolteise tunni pikkune koolitus oli superlahe mitmes mõttes.
Esiteks sõnastasin ma endale kirjalikult elus esimest korda, miks mulle kirjutamine meeldib ja ma sellesse nii kirglikult suhtun.
Teiseks, sain aru, kui absoluutselt 1000% õigel teel olin ma oma turundustegevuses iseõppijana, lihtsalt sisetunnet järgides.
Kolmandaks, kirjutasin ma elus esimest korda haikut.
Neljandaks. Kui mu käest on küsitud, et okei, tahad kirjutada, aga kas ilukirjandust, tarbetekste, lüürikat või hoopis n-ö sisuloomega tegeleda, siis ma olen vastamisega jänni jäänud. Kui uskumatult kergeks läks mu hing, kui Jauncey end tutvustas ja ma sain aru, et ma ei peagi valima nende vahel. Saab teha kõik ja edukalt, sest need žanrid on üksteist täiendavad.
Ta tegi meile nii ilusti näitlikult selgeks, kuidas loov kirjutamine aitab kaasa paremale sisuloomele veebis ja paberil.
Lisaks veel see aspekt, et Joy, kes seda raamatukogu poolt organiseeris, tundis huvi mu IG loomingu vastu ning tahab mind aidata Šotimaal autoriõiguse teemadega kurssi viia, sest talle lihtsalt meeldib see, mida ma teen.
Ning nagu heade asjadega ikka, siis SEE ei ole veel kõik, mis 12. märtsil juhtus. Mulle helistati kohalikust ärinõuandlast “(business hub), ja mul on nüüd oma isiklik ettevõtlusnõustaja. Ma tean, tahaks näpistada end, aga sinikad jäävad. Kui ta mu ära kuulas, oli ta nii vaimustuses, et lubas mulle posti kohe mingeid materjale panna ja saatis mulle meiliga ka töökohti, mis mulle võiksid täiega sobida.
Vahepeal võtsin ma vastu pakkumise, millest oli raske keelduda ja lasin siis professionaalidel oma CV ümber kirjutada, teha kaaskirja ja ka Linked-Ini kontole muudatused teha. Selle mustandi sain ka täna kätte, seega saame kohe järele katsetada, kas nende lubadused peavad vett.

The post Kas edukas lend või pehme põrumine? 😮 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Niisiis, täna tuleb lähemalt juttu arstiabist. Kas see on sama roosiline nagu see õis, mis kohaliku pubi lähistel aia vahelt välja ukerdas, jäägu juba teie otsustada.
Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, on siingi perearstikeskused. Seda varianti, et “hingamisraskuste” (loe: tugev nohu ja köha) tõttu keegi EMO uksest sisse jalutaks, siin olla ei saa, sest selline ligipääs tavainimesele puudub. EMOsse viib kiirabi või kui helistad eluohtliku seisundi korral 999, ja sind suunatakse erakorralisse, siis saad uksest sisse. Vähemasti nii olen ma praegu aru saanud.
Kui nii eluohtlik olukord ei ole, siis helistad 111 või kohaliku riikliku terviseteenuse pakkuja valvenumbril ning see terviseteenuse pakkuja tuleb Sulle koju, eeldusel, et perearstikeskused/apteegid on juba kinni. Jah, ka kell 1 öösel. Eelmisel nädalal nt oligi üle tee naabritel kell 1.30 paiku öösel NHSi (National Health Service ehk seesama riiklik terviseteenus) auto ukse taga. Järgmisel päeval oli Apteegiauto ukse taga ja ulatas rohud.

Kuna minu kõige armsam rotipurakas hakkas läinud öösel kõvemini ja tihedamalt köhima ja oli hommikul valge nagu dušikabiini põrand, siis otsisin perearstikeskusest saadud paberid välja ja tegin kella 8 paiku kõne. Kusjuures eraldi liinid on neile, kes soovivad aega kirja panna, analüüse vms. Esmaspäeva hommik, liinid hõivatud. Paluti oodata, ma olevat järjekorras teine. Ootasin. Vast läks mõni minut, võeti vastu. Seletasin ära, milles asi, ja nad olid väga mõistvad. “Helistame 3 tunni jooksul tagasi ja anname vastuvõtu aja teada,” lubati. Napp tund aega hiljem helistas pereõde tagasi, selgitasin uuesti ja ta küsis, kas jõuame 9.50ks vastuvõtule. Muidugi jõuame, perearstikeskus on 5-7 minuti kaugusel ja kell oli 9.03. Kutt oli endale just kiirpudru kokku keeranud, ütlesin, et tal on söömiseks, hambapesuks ja protseduurideks 30 minutit. Noh, umbes 9.40 me uksest välja saime ka. Jah, mina ootasin tema järel.
Perearstikeskusega samas majas, kuid erineva sissekäiguga on ka nn päevakirurgia osakond. perearstide vastuvõtu juures on üks ooteala kõigile patsientidele. Enne võtad oma numbri või käid vastuvõtulauast läbi. Ja siis pereõde või-arst tuleb ja kutsub Sind. teeb oma kabinetist need 10 sammu. Ei mingit ukse taga ootamist.
Pereõde oli täitsa nõus teooriaga, et Kuti erakordselt visa köha põhjus on asjaolude soodne kokkulangemine: aklimatiseerumine, pingelangus (positiivne stress), viirus ja ka kodune kuiv õhk (Eestis elasime ahjuküttega majas, siin on gaasiküte). Saime täiega kiita kogu selle loodusravi eest. “Nendega kindlasti jätkake, sest need on tõesti asjad, mis aitavad organismil sellest päriselt jagu saada,” rõhutas ta. Soolaauru asemel soovitas Kutil teha tavalise veega auru, sest tugeva nohu tõttu on füsioloogilise lahuse sool ninasõõrmeid liigselt kuivatanud, aga kuna nohu on tugev, siis see turset alandav efekt sügavamale justkui ei jõua.
Kirjutas salvi ja kaks inhalatsiooni asja ka. Apteegis oli ka saba. Ootasin. Retseptile pidin enda allkirja ja kuupäeva panema. “20 minuti pärast on valmis, võite oodata siin, aga ka tagasi tulla,” sain teada. Käisin siis kõrvalpoes ümbrikke ja kaarte ostmas, sest mul on veebruaris mitu sünnipäevalast, eks te ise teate, kes postkasti peavad piiluma.
Nii, ca 20 minutit hiljem apteegis tagasi olles kuulsingi, kuidas Kuti nimi välja hüüti, küsiti mu käest veel kodust aadressi ja siis ulatati mulle paberkotis pakike.  Jap, seesama, mis seal ülalpool pildil näha.
“It’s all right, thank you,” ehk siis “Kõik on korras, aitäh,” ütleb mulle apteeker, kui talle nõutu näoga otsa vaatan. “No money?” ehk siis kas raha ei olegi vaja. Eitav vastus ja naeratus. Ma arvan, et mu näoilme oli midagi, mille kohta nad said öelda, et nende päev on korda läinud. Ehk siis, mu käest ei küsitud ei visiiditasu ega rohtude eest apteegis mitte midagi. Peterheadis elav Sille oli mulle öelnud küll, et lastele kirjutatud rohud on tasuta, aga ju ma kuidagi ei reganud ära, et see kehtib mulle juba nüüd – isegi siis, kui ma veel kohalik maksumaksja pole.
Eks rahulolematust ja murekohti ole siingi – et tervishoius on liiga vähe raha (sh, et London eraldab ühisest kassas Šotimaa haiglatele liiga vähe raha), järjekorrad eriarstidele pikad jne.
Näiteks lõi hiljuti meedias laineid juhtum, kus lapsevanem oli sotsiaalmeediasse paisanud pildi, et ühes Invernessi erakorralise haigla vastuvõtus pidi tema haige laps põrandal oma jope peal magama ja tunde raviotsust ootama. Õnneks osutus meningiidikahtlus (lööve+palavik) siiski tavaliseks viiruseks ja higilööbeks. Mida mul on aga raske mõista, vahet pole, kus see toimub, on mõtteviis, et pigem panen pildi sotsiaalmeediasse, mitte ei pöördu haigla (asutuse) juhtkonna poole lahenduse leidmiseks. Sest antud juhtumi puhul vanemad seda ei teinud, vaid elasid oma solvumist internetis välja mõtlemata, et kuigi nad lapse näo kohale panid sellise emotikoni, on ju nime järgi lihtne ka 10 aastat hiljem kindlaks teha, et just see laps magas seal põrandal.

Aasta on aga teatavasti me kõigi elus, noh, mu enda näitel isegi 3 kuud on piisavalt pikk aeg elus, et vaatenurgad ja arusaamad elust, inimestest, minevikujuhtumitest pea peale pöörata ja elus täiesti uus külg pöörata. Eeldusel, et me seda ise tahame. Sest nagu on öelnud Bob Proctor: “Muutused meie elus on vältimatud, isiklik areng on meie endi valik.”
Nii, ja lepime nüüd kokku, et kes kaardi kätte saab, annab mulle teada ka, eksju? Kaardid lähevad Harjumaale, Tartusse, Võrumaale ja Viljandisse. Hr Kahemillise oma panin juba hommikul posti, tema on väljaspool arvestust, aga need neli lähevad homme posti. Üks läheb veel nädala lõpus, et liiga vara kohale ei jõuaks. Tegelikult ka, sest kaks kaarti, mis ma ca 10 päeva tagasi posti panin, nendest Tallinna oma jõudis vähem kui nädalaga kohale, aga Harjumaa oma kolab vist siiamaani mööda Omniva sorteerimiskeskuseid ringi.

The post Kooli asemel siiski arstikeskusesse😷 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.