Kõlab filosoofiliselt? Tekitan põnevust? Näkää, lihtsalt maalin sõnadesse neid tundeid, mis – päriselt ka – iga päev mind saadavad. Kuti programmis on ka juba muutusi märgata, mõned neist on isegi suuremad kui minu omad. Rõõmustan, kuidas temas on julgust mõelda, seada sihte. Jah, see siht võib veel muutuda, aga see julgus ja otsustuskindlus, millega ta nendest räägib – see on vägev!
Täiesti uus, või siis ammuunustatud vana iseloomujoon Kuti juures – oskus iseenda üle naerda.
Eile avastas ta, et trepist saab kõhuli alla lasta. Lasi mitu korda, ise itsitas nagu keegi oleks teda kõditanud. Kutsus mind vaatama ja salvestama.

Selliseid väikseid äratundmishetki, kus ma näen täiesti uutmoodi Kutti, on igasse päeva mahtunud. Minu Isemõtleja on tagasi. See on üks asi, mida ma ei osanud unistada, et nii kiiresti juhtub.

Teine selline asi (no tegelikult ei ole asi, pigem uudis elusast inimesest) oli täna hommikul. Õhtul oli Hr Kahemillisega pikk videokõne. Oleme taastanud siin traditsiooni, et kes hommikul varem ärkab, äratab ka teise. Ärkan siin kella 6 paiku, et jõuda õppimised õpitud ja ka blogi kirjutamisega tahan edaspidi enne Kuti ärkamist valmis saada. Täna hommikuses kõnes aga tekkis idee, et Hr Kahemilline võiks ju ära kasutada 24.veebruarit, mis on esmaspäev ja väikse nädalavahetuse tripi teha.
Veidi uurimistööd ning paari tunniga olid broneeritud nii lennupiletid, hotell Edinburghi ja ka ostetud loomaaia piletid.
Ma pole teab, mis loomaaedades vantsija, sest need raudvarvaste taga olevad nukra näoga linnud või aeglaselt loivavad tiigrid tekitavad ängi, aga kui 2017 käisime Šotimaal Cairngormi rahvuspargis asuvas loomapargis, siis kogesin esimest korda vangistuses elavate loomade vaatlemist, mis jättis hinge ka vabaks.
Miks ma siis Edinburghi loomaaeda tahan minna?
Mu lähedased teavad mu hiidpanda-lembust. Mul on nendega mingi teema juba lapsest saati. Ma pole vist ühegi looma kohta nii palju lugenud ja uurinud kui pandade. Jah, lisaks hiidpandadele on veel väiksemaid nunnumeetri kõmmutajatest pandasid. 
Kuna hiidpandasid on väga vähestes loomaaedades Euroopas, broneeritud hotell asub loomaaia lähedal ja 2017 jäi meil Kutiga loomaaed külastamata, sest pandade nägemiseks tuli eelnevalt aeg broneerida, siis kaua ma ootan? Ma arvan, et igaühe päeva võiks kuuluda 2-3 pandade jälgimise minutit. Youtube’is on päris palju videosid ka just Edinburghi pandadest.
Neid vaadates saab karukalli hoopis uue tähenduse, kas pole?

Jätkates loeteluga sellest, millest enne siiatulekut ei osanud unistada, siis ma poleks kunagi arvanud, et võiksin elada linnas. Vastupidi. Ma oleks sellele sõrgade, saba ja sarvedega vastu sõdinud ja arvajale selgeks teinud, et ta ei tunne mind ikka üldse.
Nüüd tänan end ja Kutti iga päev, et selle maja kasuks otsustasime. Majaomanikke muidugi ka, sest nendele oli see ikka ka julgustükk võta üürnikuks välismaalane, keda nemad pole enne näinud, aga kes väidab, et tal on kontol piisavalt raha, sest müüs Eestis maja ja on valmis maksma ette 3 kuu üüri+deposiidi. Teine asi – mina ei olnud enne maja näinud ja nad polnud kindel, kas meile see meeldib. Kõik on täiuslik. Tegelikult ka. Maja on paraja suurusega, väga heas korras, kõik eluks vajalik sh potid-pannid, pesumasin jms on rendihinna sees. Muru niita pole vaja, sest maja ümber on killustik.
Asukoht on super – ümbruses on ainult eramajad, suurest tänavamürast oleme piisavalt kaugel, samas on bussipeatus, pangakontor, toidupood, raamatukogu, mänguväljakud, kõik ca 5 min kaugusel. Kesklinna saab 15min bussisõiduga. Palju parke, jõgi, meri, nõmm – kõik on maksimaalselt 15 minuti kaugusel. Naabrid on super. Eile hommikul Rachel nägi, et lähen linna – viskas mind ära ja näitas õige ukse kätte, kus ootama pean.
Jah, ilmselt oleksime saanud korteri samas linnas poole odavamalt, aga milline oleks olnud asukoht? Kes oleks seal ümbruskonnas elanud? Kas seal oleks olnud kool, mille kohta kõik ütlevad, et “see on väga hea kool”, ja kuhu tahetakse tulla ka kaugemalt. 
Siin on nt samamoodi elukohajärgne kool, ja mitte ainult algkooli, vaid ka keskastme ehk akadeemia osas.
Ehk siis, nagu ütleb mu mentor, kui otsustad, siis lähtuvalt sellest, mida tahad, raha ei puutu asjasse. Alguses ehmatas see mind, aga kui hakkasin oma elule tagasi mõtlema, siis on tõesti olnud nii, et kui olen midagi päriselt tahtnud, siis on raha tulnud minu juurde. Okei, mitte just lotovõidud, vaid minuni on jõudnud raha teenimise viise, mis aitavad mul eesmärgini jõuda. Lihtsalt alateadvus asub leidma võimalusi, kuidas saaks, mitte vabandusi miks ei saa.
Raamatukogus käies nägin kuulutust, milles kutsuti täiskasvanuid šoti tantse õppima. Ma tõsiselt mõtlen sellele – nagunii oli mingit trenni vaja. Jälle üks asi, millele polnud enne siiatulekut mõelnud.

Linn ise pakub ka üllatusi. Sellest baarist, mis oli kirikusse tehtud, ma juba rääkisin, aga nüüd on küll see koht, kus kõik puritaanid (kui sa ei ole kindel, kas oled puritaan, siis kontrolli siit )kõigepealt

• teevad endale suure klaasi suhkruvett või varustavad end kõige suurema šokolaaditahvliga, veel parem – mõlemaga; 
• jälgivad, et neil oleks võimalikult turvaline minestada; 
• tuletavad meelde, kuidas rahulikult sisse-välja hingamine käib. 

Kui see infokild jättis Su südame samasse rütmi, siis Sa ei ole puritaan.

Eile käisin pärast intekat Jobcenteris ja põiget pangas ka paaris poes. Just nendes, mis pakuvad kohalikku toodangut ning sain aru, et need ketipoed, kus peaks meie mõistes olema soodsam ostelda, ei ole tegelikult nii odavad midagi. Kvaliteetse ja kohaliku kauba eest tuleb vaid veidi rohkem maksta. Lihtne näide pleedide kohta. Kohalikust villast šotiruudulise pleedi sain vähem kui 10 naelaga, paksud fliisid maksid 15-20 naela (neid praegu ei ostnud), aga odava masstoodangu pleedid 5 minutit eemal nn ühenaelapoes maksid 7 naela. Mida teie ostaksite? Mina ostsin šotiruudulise. 

Poodides saab juba väga hästi aru, mis tähtpäevad tulemas on ja et ükssarvik (unistuste täitumise võimalikkus) on Šotimaa sümbol.

Linnatänavatel jalutades tunnen teatavat elevust, avastamissoovi. Vahet pole, mis ilm on. Šotimaa pole koht, kuhu ilma pärast tullakse. Tuul kuulub saarel elamise juurde. Päikesest ei tunne ka puudust, sest oleme seda iga päev vähemalt 15 minuti jagu näinud ning selline vaheldumine pilvedega pakubki põnevamat valguse ja värvide mängu. 

Täna sain oma esimese kirja siin aadressil. Jeee… See oli kutse eilsele NiNo ehk national insurance number kohtumisele. Seal, kus ma käisin, ja mille toimumisest nad mind ka eelmisel õhtul smsiga teavitasid. Nüüd jääb veel vaid numbriga kirja oodata.

The post See, millest ei oska unistadagi appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ilmselt varsti ei kuule enam neid. Kurdiks jäämist ei karda, aga mäletan, et kui elasime kunagi 100 meetrit raudteejaamast, siis üks nädal või paar läks aega, mille jooksul kuulsime KÕIK rongid ära. Jah, ka need kaubarongid, mis kell 2 öösel majast mööda logistasid või ennast haruteele parkisid. Kohutava rauakolina saatel. Rongidega oli lihtne – raudtee- järelikult sõidavad, reisi-ja kaubarongid. Ei tule mõttessegi, et võiks mõni muu põhjus olla, kui et see on normaalne.
Helikopteritega on teisiti. Eestis elades nägi neid harva. Siis oli ikka mingi värk, kui helikopter ringi udjas.
Siin ei ole muud värki, kui et Aberdeeni lennujaam on maailma kõige tihedama helikopteri liiklusega ja helikopterid moodustavad poole lennujaama liiklusest. 
Põhiliselt lendavad nad muidugi nafta-ja gaasiplatvormide tõttu. See, et neid 1. ja 2. jaanuaril vähe liikus, oli suurte pühade tõttu. Eile oli ka veidi vaiksem, aga täna kuulsin esimest tõesti juba ca 6.30.  Kes inglise keelt mõistab, siis siin lehel on rohkem lugeda ja väike video ka kohaliku saareriigi lennu-ja helikopteri liikluse kohta. 

Eile oli väga vinge päikeseloojang. Selline nägi see mingil hetkel välja minu magamistoa aknast. Olime just koju jõudnud, kui taevas hakkas kuldseks värvuma. Käisime eile ühes kohalikus toidukohas söömas ja kõhud said väga täis. Pidasime veel Kutiga aru, et äkki oleks tark mere äärde minna, aga ta väga vaimustuses polnud sellest ning ma tundsin, et ei jaksa teda vist täna ümber rääkida ka. Vale otsus. Eriti siis, kui Facebooki hakkasid tulema pildid sellest, milline see päikeseloojang mujalt paistis. Tõeliselt korraliku soolakihi haavale raputas see video Aberdeeni rannast (mis on meie kodust ca 15 minutit) koos majaomaniku kommentaariga, et nii ägedat päikeseloojangut on tema harva näinud. Järgmine kord võtame jalad tagumiku alt välja, ausalt. 

Eile käisime nõmmel. Šotimaa nõmm on midagi sellist, mille kohta olen päris palju raamatutest

lugenud, aga tegelikult ongi vist nii, et ega enne aru ei saa, mis see täpselt on, kui ise üle vaadanud pole. Selle kohaliku ogalise nimi, mille esialgu kohalikuks kadakaks ristisin, õige nimi on astelhernes. Tore hernes küll, mille pikkus on kohati 3 meetrit ja mis kasvab nii tihedalt, et inimene sealt küll läbi ei mahu. Umbes nii, nagu meil saartel kadakad, ainult, et ogad sellel “hernel” on ca 2,5 sentimeetrised. Kaunad on väiksemad, vaid 2 sentimeetrit.
Seda kasvab tõesti igal pool – mere ääres ja muidugi nõmmel ka. Inglise keeles on see gorse, aga kohalikud kutsuvad whin, mis keldi keeltes tähendab talvist jumalannat. Okei, ühe nunnu fakti leidsin ka selle kohta, et kui see astelhernes õitseb, siis on suudlemise hooaeg.

Nõmm ehk kohalike sõnavaras moor on kooslus, mida Eestis ei saagi vist olla, sest seal vaheldub graniidine pinnas soiste aladega, must turvas, laukale sarnased veelombid, kõrrelised ja see “hernes”, mõned meetrid eemal saja aasta vanune kuusik. Kõik on esindatud. Meenuvad raamaturead, kus kangelased teadsid teed üle nõmmede, mis olid võõrale läbitavad vaid talitee ajal, kohalikud aga said suvelgi uppumata-eksimata läbi. Ja see avarus. “Siia võiks veel tulla,” arvas Kutt. Noogutasin, kogu sellest ilust tummaks löödud.

Kui tavaliselt kirjutan postitusi hommikul, siis praeguseks on kell juba pärastlõunas ning ma olen mõnevõrra targem kui hommikul. Samas, mitte Kuti kooli osas. Läksime siis kella 9.30ks kohale, nagu reedel kutsuti ja siis selgus, et Mr Haggerty on koosolekul. Võeti nimi ja number ja lubati tagasi helistada. Hommikul koolist tagasi jalutades saime ka kohaliku rulapargi ja kooli juures oleva turnimisala üle vaadata.
Kõne tuli 14.30. ehk just praegu. Selgus, et ta ilmselt ikkagi võetakse Akadeemiasse vastu, et veebruari-märtsi sünnipäevalapsed veel võetakse, kui oleks aprillis või hiljem sündinud, oleks algkool olnud. Kutt ise on väga rahul.
Eestlasi pidi seal koolis rohkem olema, loodame, et hoiavad kokku ja Kutil on sisseelamine kerge. Homme veel kooli ei saa, sest dokumendid pole veel kooli jõudnud, nii et Kuti vaheaeg on veidi pikem. Direktor pidi helistama ja meid kooli kutsuma, kui paberimajandus kohal. Kas see juhtub sel või järgmisel nädalal, ei tahetud lubada, aga “see ei tohiks eriti kaua võtta”, oli krapsakas proua kindel. Pöidlad pihku. Seni õpime kohalike linde, taimi, puid jms mõisteid.

Akadeemia asub kodust kiirelt astudes 15 minuti, loivates 20 minuti kaugusel, algkool on vastavalt 5 ja 7 minutit. Joostes kohale jõudmise aega pole mõõtnud, aga oma 7klassi kogemusest mäletan, et viie minuti teekond on võimalik läbida joostes ka kahe minutiga.
Akadeemias on hilinejatega kehvasti: vanemad saavad SMSi, et laps jäi hiljaks. Kaks neiukest olid sellest üsna häiritud. Ära tulles nägime, kuidas päikesekiired pilvede vahelt piilusid. Muidu on olnud selline pilves ja tuulutav päev. Sellest, kas tuul on tugev või mitte, saab aru, kui postkasti luuk uksel kõlksuma hakkab.

Muud paberimajandust ajasin ka. Pangakonto avamisest võin vist varsti eraldi raamatu kirjutada.
Sain ju vajaliku rendilepingu ja koolist koju tulles olin valmis teotahet, et panka kohtumine kokku leppida. Vajaliku visiitkaardi leidsin 10 minutise otsimise järel väga kindlast kohast: koos ID-kaardiga oli teine passi vahele peitu pugenud. Vastu võttis maheda häälega meesterahvas, kes mu rõõmu rikkuda tahtis: neile otse omanikuga sõlmitud rendileping ei sobi, vaid on vaja agentuuri oma. Council taxi arve sobib ka. Aga et kuna sellega läheb 90 päeva aega, siis võiksin ma kohalikust maksuametist küsida miski maksuteate nimelise paberi. Kohalik maksuamet küsis minu käest, et “mida te selle all mõtlete, mis asi see olla võiks?” Vastasin, et pole õrna aimugi, aga täpselt nii mulle pangast öeldi. Oli juba veidi naljakas.
Selle aja peale oli mul olemas juba telefoni teel tehtud avaldus kohaliku sotsiaalkindlustuse numbri saamiseks. Pean minema homme kohalikku esindusse, mis tõlkes on midagi Töötukassa laadset ning kõik oma paberid sh need, et ma olen taotlenud siin tööd, paberkandjal kaasa võtma. Eesti Töötukassast saadud U1 vorm tuleb ka kaasa võtta.
Kui selle kirjatükiga lõpetan, siis järgmine peatus on kohalik raamatukogu. Kutt tahtis end lugejaks ka teha.
Täna õhtul teen veel midagi ägedat – Eestis olles käisin esmaspäeva õhtuti 19.30 trennis. Siin olen ainult kilomeetreid kogunud, aga täna õhtul loome videosilla Koeru kultuurimajaga ning teen koos oma trennikaaslastega trenni. Saab põnev olema.
Muidu oleme õhtuti mänginud Kutiga tegevusmänge. “Ütle nüüd!”, siis mingi grimasside mäng ja meremuuseumist ostetud piraaditäringud, kus on 8 täringut, kõigil on külgedel erinevad pildid ja siis tuleb jutustada lugusid, kus on need elemendid sees. Kutt läheb iga looga paremaks. Elavdab fantaasiat ning paraneb jutustamisoskus ka. Šotlased on ju teada-tuntud loojutustajad, seega  – oma isiklike raamatute kontekstis õpin siin parimatelt.

The post Pidev 🚁 põrin pea kohal appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Hoiatan kohe ette, selles postituses tuleb rohkem toidupilte kui tavaliselt. Kaks kindlasti, lisaks üks valmistamisprotsessist.

Õnneks katsetasin ise esimesena. 

Pudeli servast see eriti ilusti lahti ei tulnud ka, aga näpuga vajutades eraldus.

Teoorias ja ilmselt kohalike randmeliigutustega raputajate käes see värk töötab, aga me alles sulandume.

Igal juhul kallasin selle kapis leiduvasse keraamilisse kaussi ja kasutasin visplit, mille eile koos türkiissinise sangaga pannkoogipanniga Unioni väljaku kaubanduskeskusest ostsime. Pildil oleva kirsimoosi ka. Kokku sai 7 kooki. Pildil olev mustadest kirssidest moosi jäi 1 lusikatäis järele. “Päris hea,” oli Kuti kommentaar. Moosi kohta. Pannkoogid said ka otsa, järelikult kõlbasid.

Noh, nende kookide küpsetamine oli ka kunst. Selle pudeli peal on kirjas, et taigna konsistents on selline, et need koogid sobivad õhku viskamiseks. Kui esimene kook klassikalise, labidaga pööramise peale pooleks tahtis minna, otsustasin proovida. Õhku ta lendas ja põrandale ta maandus. Okei, kolmandik koogist jäi pliidi servale. Kümne-sekundi reegel ja olid mõlemad pooled pannil tagasi. 

Söögi tegemisega on täpselt selline tunne, nagu alles õpiks süüa tegema. Olen ju harjunud aastaid tegema süüa puudega köetaval pliidil ning nüüd, keraamilise pliidi hingeelu tundmaõppimine on päris põnev. Praeahjuga samamoodi. Teine asi on poeletid. Meie kodupood on küll ka Coop, aga kui pakkusin poemüüjal Eesti Coopi kaarti, siis ta tegi suured silmad – “pole sellist enne näinudki!”

Meil on poes olles täiesti erinevad strateegiad. Tema läheb kohe klienditeenindaja juurde ja küsib: kus teil see asi on? Mina tahaks rahulikult vaadata, mis siin üldse on, sest võimalus ju on, et valik on laiem, kui see, mida küsida oskame. 

Siin pildil on kala ja kartulid ehk siis kodune versioon toidust “fish and chips”.

 Niivõrd kuivõrd. Tegin bataadist friikad ja panin need ahju grillima. Samal ajal praadisin pannil võis mõlemalt poolt lõhefilee ning suur oli minu rõõm, kui ostetud koor vahukooreks osutus. Jah, hapukoore leidsime ka üles. Mõlemad on täitsa šoti kohalik kraam. Maheasjad on siin samamoodi nagu Eestis loogilises kohas st mitte eraldi vahe, vaid seal kus on köögiviljad, on lihtsalt rohelise triibuga sahtlid, kus on maheviljad. Hinnavahe mahe vs mittemahe on minu meelest minimaalne. Eks sõltub kaubast ka – nagu Eestiski. Samas, ma olen 11 aasta jooksul korduvalt kogenud, et toidu ostmisel pean lähtuma Kuti maitsest. Ostame vähem, aga kvaliteetsemat. Nii on ka raiskamist vähem.

Korra nädalas hakkame käima kohalikke toidukohti avastamas. Täna on plaanis Must Koer ehk kodule lähim kõrts-pereresto-spordibaar Black Dog. Homme saate muljeid lugeda.

Eilse päeva elamused olid seotud kohaliku meremuuseumi ning tuledesäras linnaga. Viimast nägime ju ka saabumise õhtul, aga eile tekkis arusaamine, kus me ikkagi rongi pealt maha tulime ning kui kaugel või lähedal on bussipeatus, millega koju saaksime. Lähedal on, Kutt arvas nii. Veidi maad on kõndida ainult, sest raudteejaam on sisuliselt kesklinnas.

Aberdeeni Meremuuseum on täiesti tasuta ja asub osaliselt hoones, mis on üks neljast keskaegsest säilinud hoonetest Aberdeenis. Muuseumi ekspositsioon on võitnud omajagu auhindu ning väga hästi üles ehitatud on see tõesti. On nii lastele kui ka täiskasvanutele mõeldud. Palju ägedaid detaile ja fakte. Nn ajutine väljapanek on seekord keskendunud pildistamisele Victoria ajastul.

Näha saab kohalike fotograafide töid ning selgitatud on ka, miks tol ajastul inimesed piltidel nii mornid olid. Üks põhjus oli see, et tol ajal ei olnud pildi tegemine “klõps ja valmis”, vaid täiesti liikumatuna tuli püsida mitu minutit. Teine põhjus oli see, et lõbusat nägu peeti ebaväärikaks, isegi lapsikuks. Nii nagu portree maalida laskmine, oli pildistada laskmine suur ja tähtis asi, mitte mingi naljategemine.

Püsiekspositsioon on üles ehitatud nii, et igal korrusel on oma teema. Maja ise on hästi sipi-sopiline ja mitmel tasandil. Ühel korrusel on näiteks vee-alune maailm, st kõik sonarid, akvalangikostüümid jms. Teisel korrusel on nafta-ja gaasiteema, mis on linnale ja kogu saarele oluline sissetulekuallikas. Näidatud oli ka, kus naftasaadusi kasutatakse. (vt video)

Samal korruse, aga teistes ruumides on ka kala-ja vaalapüük lahti seletatud. Põnevad lood sellest, kuidas korraga on Aberdeenis olnud isegi üle 350 heeringapüügilaeva.
Kolmas korrus on siinne laevaehitusajalugu – näiteks, et 19. ja 20. sajandil ehitati siin linnas üle 3000 laeva. Ja me räägime suurtest laevadest nagu kalatraalerid jms, mitte aerupaatidest. Muidugi oli seal ka ajaloolisi asju nagu laevamudelid, harpuunid ja 1980ndatest pärit akvalangikostüüm, aga neid polnud üleliia. Pigem oligi valik, aga seegi oli väga mitmekülgne nagu ka selle linna ajalugu ja inimesed.
Üks ajutine näitus oli ka Šoti samuraist Thomas Blake Gloverist, kes pani aluse Aberdeeni ja Jaapani vahelisele koostööle, mis kestab siiani.
Meeldis ka see, kuidas läbi mitme korruse oli kasutatud näiteks naftapuurtorni kuju (vt videot), laevade juurde kuuluvat atribuutikat või kuidas korruste servad olid tehtud nagu reisilaeva reelingud. Puidust lagi aga jättis tunde nagu oleksidki laevas. Väike kollaaž nähtust.

Oh, põnevaid asju oli seal palju. Muljed on väga vägevad. Kindlasti läheme sinna muuseumisse tagasi. Olime seal ca 2 tundi, aga seal on uudistamist mitmeks korraks.
Igal korrusel on ka piisavalt muuseumi töötajaid, kes on valmis lahti selgitama, kui midagi peaks selgusetuks jääma. See, et korrustel on n-ö kinosaalid, kus saad filme vaadata ning miniekraanid ja käed-külge eksponaadid, on tänapäeval juba ootuspärane.

Viimaselt korruselt avanes ka imeline vaade sadamale, Dee jõe suudmesse. 

Plaan osta endale bussiga sõitmiseks kuukaardid läks veidi vett vedama, sest sinna on pisikesi pilte vaja, aga neid me poleks jõudnud teha 15 minutiga. See-eest saime poest üht-teist vajalikku ning imetlesime Union Streeti ehk peatänava jõuluvalgust. Kuusest tegime ka pilti ja raekoja nägime ära. Üldiselt jõudsime arvamusele, et sinna kesklinna on veel vaja minna tuiama. Nii põnev on. Nagu iga päev tuleks jõuluvana.
Kui Kutilt õhtul küsisin, et mis ta me uuest kodulinnast arvab, siis temagi kasutas sama väljendit: põnev. Parempoolne pilt on tehtud bussi oodates King Streeti alguses, taustal näha jõulukuusk ja raekoda, vasakpoolsel lummav Union Street ja jõulukaunistused.

Siin viibides saan ma aru küll, miks eestlastel, kes on välismaal elanud on Eestisse tagasi tulles kohanemisraskused ja miks nii paljud neist mõne aja pärast ikkagi uuesti ära lähevad. Ma ei mõistnud seda kahe varasema Šotimaa reisi ajal, sest ma lihtsalt ei pööranud sellele tähelepanu, aga nüüd hakkab kohale jõudma. Mingi seletamatu nihe toimub, isiklikus mõtteviisis ja käitumises. Jah, meis ka.

P.S Täitsa mitu inimest on mulle kirjutanud sõnumitesse ja öelnud, et neile meeldib see, mida nad loevad. Aitäh.

The post 7 pannkooki ja purk kirsimoosi 😋 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.