You are currently viewing Öeldes ei ütlen jah

Öeldes ei ütlen jah

Kellele tundub see lause naise muutliku meele tüüpilise väljendusena, siis õnnitlused pinnapealsuse puhul. 😂  Ma olen eluaeg selline pehmo olnud, et lasen end liiga kergesti ümber rääkida ja siis ikkagi ütlen jah asjadele, mis nii väga ei meeldi. Viimased kuud olen palju osavam olnud, aga nagu ikka on aeg-ajalt veidi suuremaid proovikive ja eelmine nädal (tegelikult veidi rohkemgi), on tulnud treenida endale kindlaks jäämist. Tegeleda teadlikult selle mõttega, et kui ütlen EI asjadele/tegevustele, mis mulle väga ei istu ehk moodsas keeles ei kõneta, siis teen rohkem ruumi ja võimaldan endal öelda JAH asjadele, mis mulle väga meeltmööda on. 

Kusjuures selliseid võimalusi enda kindlameelsust proovile panna oli eelmisel nädalal ikka omajagu. Kasvõi laupäeval. Olime ju mõttes valmistunud Findhorni minekuks koos Susiga. Mul oli isegi kartulisalat juba valmis! Reede pärastlõunaks oli selge, et esialgne tugev vihm ja “tavaline sügisilm” on seekord midagi karmimat ja sõit tuleb edasi lükata. See midagi karmimat oli siis Prantsusmaalt nime saanud torm Alex. Reedehommikused oranžid üleujutushoiatused Aberdeeni ja siinse piirkonna kohta olid pärastlõunaks muutunud punaseks. Vihma tõenäosus 100% ning võimalikud liiklusseisakud üleujutuste tõttu st ka jõgedel oli oht üle kallaste tõusta, kuna lisaks vihmale on ju ka 2x ööpäevas tõusuvesi. See aga tähendab veetasemes mõnigi kord ca 3m erinevust. 

Kusjuures reede õhtul oli eriliselt kuldne päikeseloojang. Ööl vastu reedet sadas samuti kõvasti, nii et kui hommikul 10 paiku Seaton parki läksin hooaja viimasele taluturule, siis puud kõik tilkusid alles, kuigi päike juba paistis. Ostsin kohalikke õunu ja tomateid. Seda taluaia õuna süües mõmisesin kuuldavalt. Südamik suhkrustunud, külmast kergelt karge, pisut hapukas õun. Sordist pole õrna aimugi. Ostsin veidi koju kaasa ka ja tegin pärast kaneeliga moosiks. 😋 Eestis elades oli mul ju endal korralik õunaaed ja kodused õunad olid head küll, samas ei kujutanud ma päris hästi ette, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et “appi, kui hea on süüa kodust õuna.”  On küll. Päriselt. 

Kuna nädalavahetused on meil n-ö pikkade jalutuskäikude päralt, aga Findhorn lükkus koolivaheaega, siis hakkas mul vaikselt lõunaks tekkima motoorne rahutus. Olin endale pähe võtnud, et pean nädalavahetusel õue saama. Ilmateade ja nutirakendus küll lubasid, et 12-14 vahel on vihma tõenäosus vaid 80% saja asemel, aga aknast välja vaadates oli ikka suht 100% kogu aeg. Vahepeal tuli isegi kahesajaga. Lahe! See on see ilm, mida mulle Šotimaale kolides lubati. 😁 Mõned üksikud korrad olen ikka saanud nautida ka seda. Kella 14ks oli mu rahutus sellisel tasemel, et ma enam ei suutnud. Oh, kui hea värske vihm, oli esimene mõte õue saades. Jõgi oli pruun. Mitte hall ega sinine, vaid pruun. See video on pühapäevast, kui vee tase oli veel kõrgem ja see oli täis puuronte ja sodi. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, kui kõrgel see vesi võis mujal olla. Alles hiljem sotsiaalmeediast nägin. 

Kui Kutt siin karkudel oli, siis ma käisin ju ka tõusuvett vaatamas, ja siin meie pool linna polnud nagu midagi eriti aru saada. Seekord oligi asi karm. Vee vool oli nii-nii kiire. Seaton park, seesama, kus need kaunid lillepeenrad on, ja kus tihti jalutamas käisime, oli samuti üle ujutatud. Seal me ei käinud vaatamas, aga nägin pilte. Me käisime mere ääres ja nägime pühapäeval üsna tigedat Doni jõge. Vee vool oli väga kiire, nii kiire, et isegi luiged ei suutnud kohati vastuvoolu ujuda ja hoidsid rahulikumasse kohta. Jõgi oli prahti ja palke täis. Ilmselgelt kuskilt kaldaäärsetelt kohtadelt lahti tõstnud. Nii kõrget vett polegi näinud me siinse 9,5 kuu jooksul. 

Laupäeval panin siis esimest korda jälle talvejope selga. Kutt vahetas nokamütsi puuvillase mütsi vastu. 😂 Laupäeval Kutt mere äärde kaasa ei tulnud, käis omal onni juures. Ma käisin üksi. Vaatasin lainete möllu ja mõtlesin endamisi. Elust ja inimestest. Nautisin soolaseid piisku näol ja aeg-ajalt sadavat hoovihma. Mõnus oli vaadata, kuidas linna kohal oli kõik tumehall, aga mere ääres oli kuidagi heledam. 

Ära hakkasin tulema siis, kui näpud olid nii kanged, et enam ei saanud kõrvaklappe kõrva pandud. Koju jõudes olin muidugi läbi ligunenud. Koos vaatasime pilte ja kustutasin pool nendest kohe ära. Täna kustutasin veel pool, ja ilmselt võiks rohkemgi kustutada, sest udused on. 😒 Selliseid ägedaid asju pildistades tajun ikka ja jälle, et oleks vähe tuusamat kaamerat vaja, kui selle Samsung 40 oma. Ja arvestades, kuidas mulle mere ääres meeldib, siis ta võiks veidi rohkem kui 10 piiska merevett kannatada. 😎 See ülemine pilt on laupäevast, üks esimestest. Alumine on pühapäevast. Pühapäeval olid lained veel võimsamad ja ikka mõnusad paugud käisid, kui see vastu seda kaldarajatist lajatas. 

Eks me saime vihma ja saime ka veidi lainetuse pritsmetega pihta, sest see laine pritsis ikka promenaadiäärsele asfaldile välja. Ma osa pilte tegin muidugi altpoolt. Hirmus ei olnud, põnev oli. Kuidagi natuke ajuvaba oli ka vaadata, kuidas sa seisad veepiirist 2 meetri kõrgusel ja laine ülemine ots sulle kohe-kohe pähe lärtsatab. Vastu kintsu ka. 

Kutile ka meeldis. Alguses võttis teda veidi kõhedaks, aga pärast kõndis ise ka selle kivise osa ülemises servas. “Lahe oli!” ütles ta, kui koju tulime. Minu arvates ka. 

Pühapäeval enne mere äärde minekut oli veel ka väike videokõne Londonis elavate eestlastega, endised kooli-ja kursavennad. Ajame koos üht ühist projekti, aga sellest siis, kui juba miskit kindlamat paigas. Marko ja Ranno film UK eestlaste koorist laulupeol pääses ka Haagi rahvusvahelisele filmifestivalile, seega on põhjust nende tegemiste üle ka rõõmu tunda. 

Oktoobri töistest asjadest võtab suure osa ühe raamatu kirjutamine. Kuna me praegu pole töö tellijaga kokku leppinud, kas ta soovib seda n-ö varikirjutamisena või mitte, siis täpsemalt ei saa rääkida, kuid üsna mahuka teosega on tegemist. Töö võtsin Eestis käies pulga peal kaasa, seega tegemist eestikeelse raamatuga. Kohe pärast seda on järge ootamas teine raamat – samuti praegu veel kokku leppimata, kas varikirjutamise ehk ghostwritingu korras või kajastub mu nimi seal ka. Varikirjutamine ehk ghostwriting tähendab seda, et raamatu autor ei ole see, kes selle tegelikult kirja on pannud. 

Ilusat õpetajate päeva teile sinna Eestisse! Siin seda meile teadaolevalt sel moel ei tähistata. Küll aga saame reedel tähistada kahenädalase koolivaheaja algust. Siis saavad käed pidevast desinfitseerimisest ja kõrvatagused maskist puhkust.