Reede õhtul enne Hr Kahemillise saabumist hotelli jõudes ja check-ini tehes sain jälle veidi targemaks. Kui hotell on tehtud ajaloolisse hoonesse, siis ei ole sugugi ka peretoa puhul enesestmõistetav, et tualett ja vannituba on igas toas olemas. Ei. Neid oli koridoris kaks tükki. Kui ikka toa kirjelduses pole eraldi välja toodud, et WC ja vannituba on toas olemas, siis võivad need vabalt ka kolmetärnises hotellis koridoris asuda.
See info on kasulik neile, kes Šotimaale tuleku osas jutust kaugemale kavatsevad jõuda. Lubajaid on olnud rohkem, kui meil kahepeale sõrmi, aga mulle teadaolevalt pileti ostnuid veel pole. 😜

Loomaaeda pandasid vaatama me ei saanudki, sest loomaaed teatas reedel, et ilmaolud on sellised, mis loomade ega inimeste turvalisusele mõeldes väravaid lahti teha ei luba. 😞Tuulisevõitu oli tõesti ning laupäeva hommikul hotellis hommikusööki süües nägime ka midagi lörtsilaadset. Hiljem sõidu ajal sadas ka, aga üldiselt oli nii nagu ikka – ilmataat hoidis meid ja lasi tähtsamad asjad ära vaadata ilma, et oleksime pangetäite kaupa mingit jama krae vahele saanud.
👉Sellel pildil on Birnami tamm, mida mainib Shakespeare oma “Leedi Macbethis”. 900 aastat vana ning viimane Birnami tammesalust. Sildilt tamme juures võis lugeda, kuidas see tamm on koduks sadadel putukaliikidele. Lähemalt uurima minna ei saanud, sest tamme taga paistab Tay jõgi, mis ajas korralikult üle kallaste. Teisel pool Tay jõge on Dunkeldi linn ning alles kaht linna ühendava/eraldava silla peal seistes sain aru, et see on seesama linn, kus Kutiga 2017 aasta suvel peatusime. Lihtsalt eelmisel korral sõitsimegi autoga üle jõe. Tahtsime ka siis seda tamme vaadata, aga ei osanud otsida.
Igal juhul oli mul jõe kaldal selle silla peal tõeline déja vu tunne. Nagu oleks olnud siin. Ja siis vaatasin lähemalt mõlemale poole silda ning sain aru, et olemegi ju….. Kutt väitis, et ei mäletanud ning isegi siis, kui talle Instagramist pilti näitasin, ei meenunud talle.
🙉😻
Vasakul pool seda silda on igavesti vägev katedraal ning puuks pügatud rododendronid, erinevat värvi. Paremal pool aga parkla ning piknikuala. Me jalutasime toona mõlemal pool silda, seekord sõitsime autoga üle silla ning paremale, mäenõlva pidi üles.
Sealsamas lähedal on ka The Hermitage, mõnus poolteisekilomeetrine matkarada kose, väikese majakese, koopa ning väidetavalt Šotimaa kõige kõrgemate kuuskedega. Pikad ja jämedad olid need puud küll, mitte ainult kuused vaid männid ka. See, et vett oli palju, tähendas ka kose juures imelist vetemängu. Mis veel muutis selle metsaraja põnevaks ja salapäraseks, olid rohelised samblikud ja sõnajalad puudel. Oli natuke müstiline, kuidas peenikesed raagus oksad, aga üleni rohelised, vee kohale kummarduvad. Üks väike kollaaž nendest okstest, sest see, kuidas valgus neile langes tekitas tõesti tunde, nagu oleks kuskile muinasjuttu sattunud. 💫👇

Kosk ise oli ka muidugi võimas. Ja need suurte puude ladvad pea kohal õõtsumas. Metsa all nägime ka mitut kändu, kuhu oli münte sisse pandud. Selle kombe kohta internetist infot otsides sain teada, et need on õnnemündid. Münte pannakse ainult kändudesse puu hingehaldjatele, et need aitaksid soove täita.
Komme on sajandeid vana, nagu ka mündid, mis nendest mahakukkunud puudest leitud on.
💁Mis ehk Šotimaal ringi reisides veel oluline teada – ka sellistes kohtades nagu The Hermitage, hoidke mündid endal taskus. Kui loodus ise on vaatamiseks tasuta, siis parkimise eest on viisakas maksta. Ilmselt turismi kõrghooajal on ka järelvalve suurem ja parklad/piknikukohad rohkem täis. Samas, tualett ja infokiosk oli seal ka täitsa olemas, rada ilusti tähistatud ja hooldatud.
Ka enamik losse tehakse lahti alates 2. aprillist ehk siis suviseks hooajaks. Lossi aedades saab praegugi ringi jalutada, ja seda võimalust kasutasime me ka nt Perthi juures asuva Scone palee juures. See on olnud aastasadade jooksul Šoti kuningate/kuningannade kroonimispalee. Praegu, kui Šotimaal on oma parlament ja ministrid, annavad nemad seal ametivande.

Nagu ülaltpoolt vihjamisi lugeda võis, siis pühapäeval nägime hülgeid, delfiine ja lund. Tegime sellise korraliku tiiru ja mägedes saime isegi natuke lumesõda mängida. Lechtis, kus Kutiga suusatamas käisime, tegime peatuse ja käisime söömas.
Mulle väga meeldib Šotimaa mägede avarus. Cairngormis on see veel eriti hästi tajutav. Lääne-ja Põhja-Šotimaal pole lihtsalt veel käinud, ainult piltidelt näinud. Õhk liigub ja valgus mängib, pilvede liikumist on maapinnalt näha. Praegu on kanarbik pruun, aga kui see ühel hetkel õitseb, siis on mäeküljed imeilusad ja kutsuvad. Samas, nagu raamatutest lugenud olen, siis peab olema ettevaatlik, sest kanarbik, mustikad jms Eestis tuntud rabataimed annavad märku pehmest, soisest pinnasest ning meeles on ka see, kui Aunega esimest korda Šotimaal olime, kuidas põlvist saati märjaks sain, kui üritasime aia taga mägiveiseid paitada. 😁

Sain mitu korda muiata, kui Hr Kahemilline liiklusest rääkis. Ta on üsna kogenud ja tasakaalukas autojuht, sõitis Mallorcal nagu Miška mägiteedel ja kiirteedel, aga Šotimaal teatas, et unustagu ma ära tema rooli panek. 😂😂 Ringristmikud olid talle eriti arusaamatud, kuigi minu arvates ristmikel parempööre on veel hullem. Ringristmikel valepidi sõita oleks veider, sest kaar läheb ju teistpidi…. 😊
Ehh, ma arvan, et aprillis, kui ta nädalaks tuleb, on ta juba üsna harjunud ning julgeb rooli taha istuda küll.
Esmaspäeva hommikul sõime kiluleiba (aitäh Aune nii kilude kui ka maitsva leiva eest). Sadas. See oli seni ka ainus päev, kus üldse mingitki päikesekiirt ei näinud. 😒Seevastu sain Hr Kahemillist Edinburghi transportides sõita paksus lumepudrus, tihedas vihmasajus ning ütlesin talle ka, et Šotimaa nutab tema lahkumise pärast. Tagasi tulek oli nukker, kuigi teeolud olid paremad. Aga kõik on nii, nagu talle ütlesin: mul on kahju, et ta läheb, aga ma olen õnnelik ja tänulik, et ta tuli, oli ja ta nautis, et ta tundis ennast meie juures hästi ning siinne loodus meeldis talle. Uute seiklusteni!