“Täna läheme mere äärde!” hõiskas mu hing rõõmust, kui hommikul kell 7 kohaliku aja järgi silmad lahti tegin. Progress, hakkan õigesse ajavööndisse jõudma, muigasin mõttes, kui kella vaatasin.

Kutt magas eelteismelise magusat und ja lubasin endale poolteist tundi isiklikku aega enne, kui ta toas tule põlema panin ja esimese ärkamise sel aastal videosse võtsin. Ei, te ei näe seda. 😆 Nagu ka videot sellest, kuidas ta mere ääres hirmkõrge liivaluite otsa ronis ja siis oli hädas alla tulekuga, aga minu juhendamist ka kuulda võtta ei tahtnud. Aga kui võttis, sai ka ruttu alla. 😝

Uue aasta esimene päev tervitas meid päikesepaistega. Väidetavalt olevat see siinkandis haruldane, aga meil on olnud juba kaks päikesepaistelist päeva. Tegelikult oli ka tänane hommik imelise taevaga, kuigi öösel hakkas niimoodi puhuma, et uksel olev postiava kolksus mõnusalt. Aga ikkagi läheme täna ka jalutama, vaatame promenaadi üle. Poodi ka vaja minna.
Mere äärde minekuks valisime tee üle mänguväljaku, mille Kutt oli juba vana aasta viimasel päeval üle vaadanud. Jah, nägi merd küll ja atraktsioone oli seal nii pisematele kui ka suurematele. Rohelise muruplatsiga pildid ongi mänguväljakult, liiklusmärki, mis teatab, et 20 miili tunnis on liikumiskiiruseks piisav ning silti Doni jõel, mis teatab, et vesi on siin madal ja vettehüpe ohtlik, nägime teel mere äärde. Kusjuures see sild, mille juures silt oli, on ikka megakõrgel jõepiirist. Tundub, et mõned siiski sildist ei hoolinud või olid võtnud seda kindla piletina pilvepiirile, sest teisel pool silda oli märkimisväärne kogus küünlaid ja lilli. 😶

Selle jõe ja jõeäärse raja avastasime üsna juhuslikult. “Vaatame, kus see läheb!” ja läksime trepist alla. Täiega äge, kuidas luuderohi paneb mööda puid. Jah, ma tean küll, et see lõpuks toitub puudest, aga mulle meeldib, kuidas kõik on roheline isegi siis, kui puudel lehti pole. Ja luuderohu lehed on siin nii suured, et katab mu peopesa ära.
Pilte tegime palju ja mingil hetkel kuskil Wifis tekitan korraliku albumi ka, aga praegu panen siia kollaaže ja mõned vaated.
Mul on küll kohaliku numbriga ka 20GB andmesidet+ Eesti numbriga 10, aga kahtlustan, et see saab sel moel üsna ruttu otsa. Seega tuleb kohalik konto pangas avada, siis saab ka igasuguseid igapäevaseid luksuseid rahulikumalt nautida. Mis kohalikesse maksudesse puutub, siis majaomanik luges meile sõnad peale, et me nii kohalike teenuste maksu (council tax) kui ka telekamaksu maksaks igakuiselt, kuigi nad avaldavat survet, et maksaks terve aasta korraga ära, sest kui peaksime otsustama, et kolime keset aastat kuskile teise piirkonda, siis ega me seda ettemakstud maksu tagasi ei saa. Aga see council tax aastas on ca £1200 Aberdeenis. Telkumaks on ca kuus kümpi ja seda tuleb maksta ka siis, kui võtad endale nn targa teleka, kus kõik vabaprogrammid sees. Esialgu saame kasutada Lynni tütre telkut, aga selline korraliku suure ekraaniga maksvat ca kaks sajast. Ühel hetkel läheme nagunii poodi, sest Kutile vaja ka lauda õppimiseks.

Nii, aga mere äärde minek oli tõeline elamus. Kutt sai katsuda kohalikke kasse ja koeri, neid viimaseid jooksis seal luidete vahel tõeliselt palju. Ma olen väga õnnelik, et me otsustasime eile just selle jõe põhjakalda kasuks ega läinud kahe jõe vahelisele promenaadile. Esiteks oli eile mõnus, kerge tuuleke vaid, ja saime seal liivasel rannal jalutada, imetleda tõusude ja mõõnade tekitatud pinnavorme ning ägedaid karpe ja kivikesi. Teiseks oli promenaad eile autosid täis, aga meile sobis see rahulik rand rohkem. Põhja suunas ulatusid need luited nii kaugele, kui silm ulatus ja ilmselt veel kaugemalegi. Lõuna pool Aberdeeni on rannik kivisem ja kaljusem.
Kokku kestis me jalutuskäik ca 3 tundi. Kilomeetreid või miile, nagu siinkandis on kombeks, ilmselt eriti palju ei tulnud, sest võtsime rahulikult, aga põsed olid küll mõnusalt punased, kui tagasi jõudsime ja toit maitses hästi. Vaikselt õpin pliiti ka tundma. Ahjus pole veel midagi teinud, aga selle puutetundliku pliidi kasutamise olen vist peaaegu selgeks saanud.
Küttega on nii, et gaasiküte läheb tööle (kui ma õigesti aru sain) kolm korda ööpäevas. Öösel küte ei huuga, mis tähendab seda, et magades on parem varbad ja nina teki all hoida. Kiidan end kaasa võetud villaste sokkide ja soojade susside eest.
Esimesel ööl ärkasin üles, sest õhk oli harjumatult karge. Vaatasin seinal andurit ja hetkega hakkas külm – see näitas 13 kraadi. 🙅
Kruttisin kohe juurde 22 peale ja kuulsin, kuidas küte tööle hakkas. Viis minutit hiljem oli juba täitsa soe. Hiljem pole nii järsku temperatuurilangust kohanud. 😇 Kutt magab teisel korrusel ja seal tal külm ei olnud.

Kui olime eile tagasi tulnud, kõhu täis söönud, siis uurisin veidi linna kohta ka. Ema oli mul juba inglisekeelses vikipeedias oleva info endale selgeks teinud, seega tundsin, et kohalikuna pean oma teadlikkust tõstma. 😂 Mis ma teada sain?

• Siin on kaks ülikooli, aga Aberdeeni Ülikool on vanuselt viies inglisekeelne ülikool maailmas ning tähistab käesoleval aastal oma 525. tegutsemisaastat. 
• Keskaegset linnakroonikat tõlkides selgus, et just Aberdeen võib olla viski sünnipaik Šotimaal, sest kirjalike allikate kohaselt pruuliti seda jooki juba renessansiaegses Aberdeenis. 
• Aberdeeni Ülikoolis töötati välja MRT-aparaat, mis on praegu igas suuremas haiglas. Kasutusele võeti see 1980.aastal. 
• Aberdeenshire’s on kõige enam losse ruutmiili kohta kogu Suurbritannias ning marsruudid kohalike lossidega tutvumiseks on ühest kuue päevani. 
• Kohalik keel või murrak kannab nime Aberdoninan. 
• Asustus on siin vähemalt 8000 aastat vana. Ausalt öeldes pole siin midagi imestada, kui mõelda soodsale asukohale – kaks jõge, on nii lauget, liivast randa kui ka kaljusid. Piisavalt künkaid. 
• Elanike arvu poolest kolmas linn Šotimaal Edinburghi ja Glasgow järel.