Isegi Kuti arvates läheb aeg megakiiresti

 

Arutasime siin ükspäev Kutiga, kaua me oleme olnud, ja ta imestas, et kas tõesti juba kaks aastat. “Aeg läheb ikka megakiiresti,” arvas ta. Muigasin, ja vastasin, et oodaku ainult, kuni veel kasvab. Siis on tunne, et ei saa aega kätte enam. 

Pikkust on tal minust kolm sentimeetrit rohkem. Sel pildil kohaldas ta end lihtsalt väiksemaks. Aga küllap jõulude, või siin oleku aastapäeval teeme ka pildi, kus pikkusevahe olemas. 

See pilt on tehtud novembri lõpus, pärast esimest siinset jõuluturgu/laata, kus osalesin. Piirangud on jätnud oma jälje, rahvast liikus vähe. Võimalik, et ei olnud ka väga minu sihtgrupp seal. Aga Kutt sai oma müügioskust treenida. Pakkus end ise vabatahtlikult appi, aitas ettevalmistusi teha, väljapanekut sättida ning teistel prouadelgi asju sisse tuua. (Natuke pidin teiste abistamist ikka surkima, sest kui nina ekraanis, siis ju teisi ei näe). Pärast kõndisime selle ca 3 tundi koju mööda päikeseloojangus mere äärt. Kuskil poole maa peal see pilt tehtud ongi. 

Kuti jaoks suursündmus oli kahtlemata 13. novembril toimunud paraad, kus ta koos merekadettidega osales. Teravam silm leiab ta sellelt pildilt üles. Distants polnud pikk ja ilm oli novembri kohta soe. Kohal oli sadu inimesi, ja tegemist siis I maailmasõja lõppu tähistava paraadiga. Kadettide tegevus on selleks aastaks lõppenud, kolmapäeval sai ta oma uue triibu kätte. Jaanuaris jälle. Koolis läheb tal ka ilusti, tänase hispaania keele testi tegi maksimumile ja matemaatikas liigub vist ka üks grupp kõrgemale. 

November on olnud hästi õpetlik kuu. Juhtus palju head, ja suuremaid asju hõikasin ka Facebookis maha. Näiteks, et Dark Angels Writing, mille liikmete hulgas olen, saatis mulle 5. novembril järelpärimise, et sooviks mind oma uudiskirjas tutvustada. Uudiskiri ilmus 19. novembril ja kes inglise keelt mõistab, saab seda lugeda siin

Samuti sain kutse rahvusvahelisele ettevõtlus-bonanzale, kus Iain’iga teeme 90-minutilise praktilise seminari, kuidas oma brändi häält peitusemängus võita. Brändi hääl on see, kuidas sa oma klientidega suhtled, mitte ainult suulises ja kirjasõnas vaid ka visuaalides. Seminar ise on esmaspäeval, minu aja järgi kell 5 õhtul. Kel huvi liituda, andke aga märku, saadan juhised. 

Novembrisse jäi ka kokkulepe Carmel Murphyga, kes on turundusekspert Austraaliast. Tegime temaga sel nädalal otse-eeter taskuhäälingut, kus jagasin kolme nippi kirjutada hästi isegi siis, kui sa enda arvates seda ei oska. 

Visit Järvaga koostööd mainisin juba eelmises postituses. See kestab. 22. detsembril teeme uue otse-ülekande, kus võtame ideekorje kokku. Seniks aga, kui sul on mingigi kokkupuude mingigi kohaga Järvamaal olnud, siis palun anna sellest märku! Kõige lihtsam (ja soovi korral anonüümsem) võimalus seda teha on selle ankeedi kaudu. Saab isegi mitut lugu jagada. Võid jagada lugu oma kodupuust, toiduelamusest või sellest, mida näed oma lemmik rabarajal. Ükski mõte pole vale ega teistest vähem väärtuslik. Järvamaa Arenduskeskuse lehelt saab ka rohkem lugeda. Homses Järva Teatajas on ka artikkel. 

Tööalaselt on see vahepeane kuu õpetanud piire seadma enesekehtestamise mõttes. Endale kindlaks jääma. Meelde tuletama, mis on päriselt tähtis ja mida ikkagi tegelikult teha tahaks. See, et Jamiega taas kirjutamist treenin toetab seda igati. 

Ja muidugi kolmas fotosessioon Iskaga. Mu siinse fotograafiga. Meil oli lõbus. Nagu alati. Mulle meeldib tema põhjalikkus ja ausus. Kui ikka mingi idee või poos ei tööta, siis ta ütleb. Ja vastupidi, ta on nõus mu ideid katsetama, mitte ei nulli neid eos. Kui varem olen sessiooniks ise soengu ja meigi teinud, siis nüüd otsustasin proovida Iska koostööpartnerit. Ütleme nii, et oli aru saada, et tegemist on kellegagi, kes on valdavalt pulmades meiki ja soengut teinud. Mulle nii nukulikku soengut polegi vist kunagi tehtud. Meik oli üllatav, aga otsustasin, et kui selline, siis selline – paneme toimima. Ja nii oligi. Ma oma FB Word Accordi lehele panin natuke rohkem pilte üles, kes soovib, saab sealt juurde piiluda. 

Isikliku elu tähtsündmuseks võib lugeda seda, et tantsuõpetajale ühiselt korraldatud üllatuspidu läks korda. Üllatavalt paljud inimesed tulid mõttega kaasa ja õpetajal endal oli tohutult hea meel. Nii kingituste üle, aga eelkõige selle üle, et sai meiega koos olla. Ja see tõi taas tantsima ka need, kes olid vahepeal eemale jäänud. Samuti käisin siin esimest korda juuksuris. Mu juuksuri nimi on Kirstin ning ta on sama hullult äge kui Age Eestis. Mõlemad sündmused olid samal päeval. Lisaks kostitas ilmataat sel õhtul Aberdeeni imekauni päikeseloojanguga nii et teekond, mis muidu oleks võtnud mul 30 minutit jalutada, kulus poole pikemaks. Panen ühe pildi ka sellest seeriast. Siis on võib-olla paremini aru saada. Facebooki ajajoonelt leiab rohkem. Pildid on avalikud seal, ei pea olema FB kasutaja. Pilt on tehtud Diamond Bridge’i peal, ja Doni jõgi ikka. 

Ahjaa, tormid olid ka meil siin teemaks. Arwen ja Barra. Kümnepäevase vahega. Nii et osa peresid, kes said 10.päeval elektri tagasi, jäid sellest 24h uuesti ilma. Arwen murdis meil ka aia maha. 

Arwen hullas 26. novembril ja Šotimaa kirdenurk oli esimene, mis sellega pihta sai. Pidime tol õhtul teatrisse minema, aga etendus jäeti tormi tõttu ära. Ilmselt peljati ebastabiilset elektrit. See võib ikka suht nüri olla, kui keset etendust saal pimedaks läheb ja sul on vaja neli korrusetäit inimesi evakueerida. Kohati olid tuuleiilid üle 100 miili tunnis, mis on umbes 45 m/s. Seega, puhus täitsa korralikult. Küttepuid saaks siinsetes parkides ja metsades kõvasti. Näiteks Aberdeenshire üks kuulsamatest paikadest Haddo House, seal ümbruses murdis Arwen arvatavalt 100 000 puud. Neil muidugi ka metsa omajagu, aga üks metsatukk oli tõesti nagu lageraide üle elanud, ühes servas mõned puud olid püsti ainult. Rongiliiklus seisis – nt Invernessist Aberdeeni teel olnud rong oli “kinni” ca 24 tundi. Murdunud puud raudteel, tõenäoliselt. Võimalik, et ka mudalaviin. Järgnev pilt on meie kodulähedasest Westfield pargist, Kuti kool paistab ka tagant. See oli Arweni järgne hommik. Need puud olid seal ka täna hommikul. Tööjõupuudus paistab silma, ütleme nii. Barra tõi vähemalt need kõlkuvad oksad alla, mis Arwen ära murdis, aga latvadesse rippuma jättis. 

Aberdeeni kesklinnas lendasid need pisikesed ilutornid – kahjustada sai nt linnavalitsuse hoone Marichal Collegi üks tornidest – selle tükid lõhkusid ka kohaliku jõuluturu ehitisi nii et jõuluturg oli nädal aega kinni. Ja siis ühe teise kiriku nurgatorn lendas selle hoovidele tükkideks – tavaliselt on seal ööklubist välja “värsket õhku hingama” tulnud inimesed, see on nö ööklubi sisehoov, aga sel ajal oli see juba kinni, kui tornijupp alla prantsatas. 

Seega, meie aiake on väga väike kahjustus selle kõrval. Barra, mis möllas selle nädala alguses, saabus üle Iirimaa ja suuremad kahjustused olid Šotimaa loodekaldal. Cairngormid ja Glencoe pidasid hullema kinni. 

Enne seda suurt tormi saime veel Aberdeeni jõuluturul ka Heleniga kokku. Kohalik eestlane, kes oma kohvris kahe kilo jagu ruumi tekitas nii, et emps sai väikse paki kaasa panna. Aitäh! Praegu ootan ise Estolingi kaubikut, sest ise tahan ka siitpoolt kingid teele panna. Ootavad teised suures toas pakituna. Jõuluturul sain üle pika aja uisud alla. Siinsetest jõulutraditsioonidest on silma hakanud, et jõuluturu lahutamatuks osaks on igasugused karusellid. N-ö lõbustuspargid Eesti mõistes. Teatris on panto ehk siis kogupereetendused, kuhu kaasatakse ka publik. Jõulukaardid on väga teema. Näiteks oli ühel hommikul piimamees Ewen jätnud koos pudeliga meile jõulukaardi. Paar päeva tagasi sain aga kaardi ja magnetpõhjal kalendri Speyside Cottage’i pidajatelt, kelle targas majas mu sünnipäeval ööbisime ja kelle kodukale ma sisu tootsin. Käsitsi kirjutatud kaardil oli ka sooduskood, mida uuel aastal puhkuse planeerimisel kasutada. 

See vasakpoolne pilt ongi jõuluturul tehtud, taamal paistab liuväljak. Kuti käes on aga väike pakike, mis Eestimaalt meieni jõudis. Topsis kuum kakao vahukoore ja vahukommidega. 

Täna oli veel üks kõne the Grey Hill nimelise stuudio ja agentuuriga, õigemini selle juhi ja omanikuga. The Grey Hill ühendab omavahel kirjanikud, näitlejad ja helikunstnikud, pakkudes neile koostöövõimalusi ja luues ka ise ühist sisu. Nad on hästi kiiresti populaarsust võitnud ja kui nad otsisid helikunstnikke, siis kandideeris kokku 10 000 inimest. 2022 on Šotimaal lugude jutustamise aasta ning Barry, stuudio omanik, paneb kokku aastase taskuhäälingu ning tänase kokkuleppe kohaselt läheb üks minu juttudest jaanuarikuisesse episoodi. Võimalik, et rohkem. Pean lihtsalt oma asjad üle vaatama, võimalik, et ka midagi kirjutama.  Uueks aastaks on märkmik olemas ja tasapisi täitub. 

Jõuluõhtul istume kodus, aga 25ndal on plaanis Sille juurde minna ja siis üks väike jõulutripp teha. Aastavahetuse plaanid on seoses omikroni uudistega lahtised. Aga sellest siis juba edaspidi.