Oleme nüüd juba veidi enam kui kuu aega uues kodus. See on vaid mõne minuti kaugusel eelmisest

kodust. Korter on soe, avar ja siin on palju valgust. Ja kui ütlen, et soe, siis mõtlen selle all seda, et ei pea istuma kahekordsetes villastes sokkides, kuigi korter ka esimesel korrusel. Eriti hea meel on köögi üle. Pisikese “uru” asemel nagu siin tavaliselt kombeks, on ruumi omajagu, mõnus laud ja toolid ümber. Üks mu lemmikpaiku ongi istuda köögis ja vaadata aknast pargipuid. Nimelt Kuti magamistoa ja köögi aknast näeme parki. Minu magamistoa ja elutoa vaade on muruplatsile ja teistele majadele, see-eest näeb akna all seistes majade vahelt merd ja päikesetõusu. 

Korter on isegi natuke suurem pinnalt, kui see maja, milles olime. Ma olen nii tänulik selle eest, et selle saime, et järgisin oma intuitsiooni. 

Eelmine elutuba kolimiseelsel õhtul.

Muidugi võttis kõik omajagu aega, osaliselt tegelen kolimisega seotud paberimajandusega siiani. Kokku on vist selle kaheksa nädala jooksul, mil saime teate, et kolimine ees, ca 80 tundi kindlasti läinud kolimisele ja sellega seotud paberimajandusele. Näiteks maksejõulisuse tõestamise ankeedi täitmine+ kuvatõmmised vajalikest kohtadest – see võttis ca 2 tundi. Kuna paberite määrimine pole mu tugevus ega lemmiktegevus, samas pean end ikka keskmisest kirkamaks kriidiks, ei tulnud see ajakulu praeguseks enam üllatusena. Palju keerulisem oli rahulikku meelt säilitada, sest pidevalt alateadvus tegeles sellega, et klientidele lubatud tähtajad on kukil. Üleeilegi veetsin neli tundi linnavalitsusele vajalikke pabereid kokku pannes. Täna käisin postkontoris seda paberipatakat teele panemas. Õnneks on nii, et tegemist on n-ö tasuta postiga ja ainus kulu on ümbrik. 

Kolimine ise, kui võtta puhtalt seda aega, mis kulus kastide ühelt aadressilt teisele viimiseks, siis see oli ca kaks tundi. Neljakesi olime ja kolimisautoks oli miski suurem maastur. Mul ei ole Kymi automark meeles lihtsalt. Kym on superpakkija. Oleme aja ja tegutsemise mõttes üsna sarnased. Läheneme aja-ja kuluefektiivsuse printsiipi pidi. 

Näostki näha, et haige.

Kolimisnädala, sh kolimispäeva ja sellele järgnenud nädalad kuni praeguseni, muutis keerulisemaks see, et nii Kutt kui mina korjasime endale selle moenakkuse külge. Ma olen ligi kaks aastat suutnud selle blogi hoida siin koroonavaba, aga no nüüd enam ei õnnestunud, sest 24.jaanuari hommikul olime mõlemad positiivsed. Teada sain nii, et mul oli samaks pärastlõunaks silmaarsti aeg. Siin on tarvis enne arstile minekut teha kiirtest. Tegin selle ja see oli positiivne. Üldiselt polegi siin rohkem vaja sh PCR testi teha, et sulle isolatsioonimeetmed rakenduks. PCR on vajalik siis, kui sa tahad taotleda seda eneseisolatsiooni toetust (£500), sest sinu sissetulekud seeläbi kahanevad. Seda saab taotleda iga isolatsioonikorra eest, kui vahe on vähemalt kaks nädalat. 

Kusjuures kolida saime ainult eriloaga ja seepärast, et uues kohas olid üürid-deposiidid makstud, seega oli tegemist olukorraga, mida pole mõistlik peatada. Soovitati kanda maske kolimispäeval, hoida aknad lahti. 

Kuni kolimispäevani olid mu sümptomid väga kerged. Kurgus kerge kõditus, natuke hääl kähe, neljapäeval tuli vajadus köhatada. Reede, ehk kolimispäev tõmbas rihmaks. Õhtuks oli hing kinni ja köhahood ei lasknud hingata. Õnneks oli kahe aasta tagusest ajast alle need inhalaatorid. Tõmbasin paar korda seda ja sain magama jääda. Kell lähenes südaööle. Järgmine päev oli vaja minna koristama. Kutt jäi koju. Tal polnud küll nii hull, aga lasin tal kosuda. 

Tol laupäeval oli küll päikseline, aga tuul oli kõva. Maja juurde jõudes avastasin, et naabrite puidust varjualune on lennanud tuulega kruntide vahel oleva heki peale. Helistasin. Neid polnud kodus ega sel päeval ka koju tulemas, aga lubasid tütre mehega appi saata. Parasjagu oli üks teistest naabritest, vanem meesterahvas seal, ja sellega siis liigutasime varjualuse madalamale pinnale ja natuke varjulisemasse. Pärast, kui nende väimees jõudis, panime paremini. Pildil on näha ka natuke seda hekki paremal servas, pärast liigutasime veel aknale lähemale. See oli päris raske, eriti siis, kui hing kinni. Köha polnudki, aga rinnak oleks nagu kinni surutud olnud. 

Alles siis sain koristamisega jätkata. Kym oli eelmisel päeval aidanud, enamus oli tehtud, aga tööd oli ikka veel paariks tunniks. Olemine oli päris kehva ja üsna mitu korda lihtsalt istusin, sest pea käis ringi. Vast kella kaheks pärastlõunal jõudsin koju tagasi. Hinges oli kergus ja tänutunne, aga jaks oli nii otsas, et terve pärastlõuna ja õhtupooliku olin lihtsalt diivanil. Rääkida ka ei jaksanud. Pühapäeval käisime Kutiga korra poes, sest toiduvarud olid otsas ja kuna kiirtestid olid kaks päeva negatiivset näidanud, siis justkui takistust ka polnud. Minu jaoks oli see taas liig. 

Kuna Kutt kurtis ka veel rinnus valusid, helistasin igaks juhuks arstile. Kuti puhul soovitati võtta valuvaigistit ja jälgida, minul kästi puhata, sest ilmselgelt olin oma organismi ära kurnanud. Natuke oli endast hale, sest nii polnud ma algust uues kohas ette kujutanud. Tahtsin ju väga kohe tööle asuda, hakata “sabasid” likvideerima. Jaksu lihtsalt ei olnud ja köha oli ka päris hull. Kõik rahvaravi võtted läksid käiku. Esmaspäev ja teisipäev olid suhteliselt kehvad. Miinimum-programm. Kolmapäeval tundsin end veidi paremini ja suutsin päris mitu tööasja ära teha. Neljapäeval tuli selle eest lõivu maksta. Sel moel – väikeste tõusude ja suurte mõõnadega kulges terve nädal. Uue nädala alguses kaks päeva oli optimism suur. Kaks päeva valusid ja köha trotsides tööd, kolmapäeval must auk. Meeletud valud. Neljapäeval samamoodi. Kõne arstile. Kutsuti kohale: kopsud olid puhtad, aga kuskil hingamisteedes siiski põletik. Arvestades minu meditsiinilist ajalugu, arvati, et kortikosteroidid on ohutumad kui antibiootikumid. Sain 30mg järgmised viis päeva. See tõmbas hingamise lahedaks tõesti. 

Nädalal, mis algas 14ndaga, võtsin nädala algust rahulikumalt. Töises mõttes vähemalt. Mu tantsupartneri Suurbritannia viisa oli läbi saamas. Olime saanud headeks sõpradeks ning otsustasime Kutiga, et viime ta Edinburghi lennuki peale, üksiti kasutame ära ka loomaaia piletid, mis kaks aastat tagasi ostetud said, kuid piirangute tõttu kasutamata seisid. See tähendas, et täitus mu ammune unistus – näha pandakaru oma silmaga. 

Seisime seal puuri juures umbes tund aega. Nägin seda hetke, kui ta sealt majakesest välja loivas, mõõduka aeglusega selle bambusekuhila taha end sisse sättis ja siis väga rahulikult, isegi süsteemselt bambust järas. Krõmpsudes, ise meile aeg-ajalt küsivaid pilke heites. Kusjuures alustas ta alati alumisest otsast. Kuna loomaaed oli tol päeval ainult kella 16ni lahti, aga meil oli veel vähemalt kolmandik läbi käimata, siis läksime vahepeal ära. Tulime ca poole tunni pärast tagasi, ja ikka veel oli tal bambust krõmpsutada. 

Arutlesime, et miks me teda nii kaua vaatame? Kas seepärast, et osa meist tahaks ka sel moel elada osata? Ainult hetkes. Päriselt kohal olles. Lustides. Oma parimat elu elades. Sest, kuidas me teame – võib-olla oleme meie seal aia taga tema jaoks nagu Netflix, mida vaadata? Üks programm majas sees, teine õues. Erinevad vaated. Äge. 

Pingviinid olid ka vahvad. Kaelkirjakut polnud ka enne oma silmaga näinud. Nad on ikka pikad küll. Laisklooma nägime ka ja flamingosid. Pelikanid läksid aga omavahel kaklema. Kängurude alast saime aga suisa läbi jalutada. Kes kunagi Edinburghi tuleb ja loomaaia külastust plaanib, siis võtkegi terve päev, sest meil läks ikka lõpp kiireks – kuigi saabusime sinna kella 11st alates. Siis saate rahulikult kõike nautida. Näiteks pingviine on samamoodi võimalik ka vee all vaadata nii nagu Tallinnas jääkaru. 

Kirjutamisgeeniuste seminari Järvamaa raamatukogutöötajatele andsin Edinburghi lennujaama hotellist. Seejärel võtsime suuna Birnami peale, kus elab mu kirjutamisjuhendaja Jamie Jauncey. Rääkisime Eestist, vabadusest, kirjutamisest, mõtteviisist. Tema sõnul olen ma nagu loodusjõud. 

Kuna Cairngorms oli sealt kiviga visata, siis läksimegi läbi mägede koju ja Kutt sai natuke lumes ka olla. 

Kuti sünnipäev kulges nii, et eelmisel õhtul tegime plaaditäie küpsisetorti. Pärastlõunal viisin ta koos ta kolme sõbraga bowlingut ja laserlahingut mängima. Mul oli väga hea meel kohtuda Kuti sõpradega, kõik toredad ja viisakad noormehed. Teiseks oli mul Kuti üle hea meel, see oli ka esimene kord, kus ta sai niiviisi mitme sõbraga koos tähistada. Oma sünnakingi – eratunni golfitreenerilt sai ta juba kolmapäeval kätte. 

Pühapäeval käisin Peterheadis Sillel abis tapeeti panemas, ja kuigi olin enne ka (sh eelmine päev, kui olime käinud looduses jalutamas ja mul lumes sumpamine üle kere värisema pani) mõned korrad täheldanud, kuidas mul mingid lihtsad liigutused pulsi lakke viskavad ja minestuse tunne tekib, siis tol päeval oli olemine üsna nõrk. Pea ka valutas. Teistmoodi, mitte migreen, mitte pingepeavalu. Sillel olid vahendid kodus olemas ja selgus, et mu rauanäitajad on normist madalamal. 

Egas midagi, esmaspäeval jälle kõne perearstikeskusse. Sel hetkel tahtsin nutta. Nutsin ka. Olin kurb, pettunud ja väga-väga tüdinud kõigest. Ma ju tahtsin tööd teha, aga keha ei tule järele. Isegi klientidele helistasin ja ütlesin, et see on minu jaoks uus olukord. Nad olid mõistvad. Nii mõnigi neist oli seda kõike ka juba omal nahal kogenud. Vahepeal vitsustasin muidugi rauarikkaid toite sisse, sest eesmärk polnud rauatablette saada, vaid püsis ikka lootus, et ehk saab niisama korda. 

Arst kuulas kopse ja südant, tundusid kombes olevat. Võttis kolm tuubi verd, vastused pidid tulema hiljemalt reedeks. Reedel ei olnud. Esmaspäeval, st 28ndal veebruaril helistati ja paluti tulla uuesti verd andma, sest ühes tuubis oli veri halvaks läinud ja labor ei saanud seda uurida. Täna helistati, et esmaspäeval ootab arst vastuvõtule, et analüüsi tulemusi arutada. Registratuurist rahustati, et kui midagi hullu oleks olnud, siis oleks arst märke teinud. Ju siis on lihtsalt piiripealsed näitajad. Pöidlad pihku. Füüsiliselt on jõudu natuke juurde tulnud. Olen igal hommikul sel nädalal jalutanud ja teinud ka paarsada hüppenööri hüpet (muidugi mitte järjest, vaid 20-60 kaupa ja siis pausi pidades), kükke, kõhulihaseid, venitusi. Tunde järgi. Mitte viimase piirini. See oleks rumalus. 

Taastumist on pikemaks venitanud ka üks sümptomitest – ma ei maga enam öösiti. Probleeme pole magama jäämisega, vaid ärkan tihti üles öösel. Ikka vähemalt neli korda. Arvasin, et asi uue kodu pehmes, memory foam madratsis, tellisin kattemadratsi, aga ei, asi pole selles. Rekord, mis olen ärkvel olnud, oli 22 tundi. Und polnud, aga füüsiliselt väsinud. Uimane. Magamise probleemid on ka praegu. 

Vahepeal õnnestus ka ühel sõnakunsti õhtul oma loomingut lugeda (kunsti-ja kirjandusühing Leopard Arts sai kahe-aastaseks ja sel puhul oli neil konkurss, mille parimad said töid avalikult esitleda) ja EV 104 ära pidada. Eestlastega Cafe52, kus omanik tegi Eesti toitudest inspireeritud neljakäigulise õhtusöögi. Registreerinud 20st tuli kohale 18, toit maitses ja seltskond oli tore. Seega, läks korda. Aitäh kõigile, kes tulid. Aitäh Eesti aukonsulile Aberdeenis, kelle abita poleks ma suutnud seda korraldada. 

Rääkisin ka Kaiga, kes nädala sees minapildi seminari tasuta tegi. Läksin seda kuulama, lihtsalt et üht-teist meelde tuletada. Pärast rääkisime veel pisut ja siis selgus, kuidas see haigus on paljudel välja toonud mingid vanad käitumismustrid. Kehtib ka minu puhul. N-ö vana mina pidevalt piitsutas end. Ma ei osanudki enda vastu lahke olla. Lasin end kohusetundel nahutada ja süütunne ei lasknud hingata. Nüüd haiguse ajal juhtus sama – ainult siis lasin endal “lihtsalt olla”, kui kehas mingi asi üles ütles. Alles siis, kui hakkasin enda vastu lahkem olema, hakkas taastumine. 

Süütunne tähendab, et võtad kellegi teise elu, heaolu ja otsuste eest vastutuse, justkui otsustad teise inimese eest. Selle süütundega on veel ka nii, et selleks ei peagi otseselt süüdistama, vahel piisab ka etteheidetest, mis vihjavad, et sa pole piisav, et oled liiga hõivatud oma elu elamisega. Mantra, mida olen aastaid sellises olukorras korranud kõlab nii: “Mina ei pea end pahasti tundma seepärast, et kellelgi teisel on paha olla.” 

Kelle elu siis veel elama peaks kui mitte iseenda oma? Ma olin oma 38ndaks eluaastaks muutunud teiste elude elamises ja korraldamises väga osavaks. Muudkui õpetasin, kuidas võiks ja peaks. Klattisin teiste suhteid, tormasin kohe korraldama. Jätsin enda asjad pooleli, sest uskusin siiralt – ma ju aitan neid. Neil on mind vaja. Usaldamatus, et nad ilma minuta toime tuleks. Kuniks Liis küsis, millal hakkan oma elu elama? Oma elu elamine ei tähenda, et teised ei huvita. Oma elu elamine tähendab, et lased teistel ka oma elu elada. Ei torma kohe “päästma”. Naissaarel oli kunagi üks koer, Hugo. Saksa lambakoer. Kui see kedagi vees nägi, tormas ka kohe “päästma”, aga kuna ta polnud treenitud päästekoer, siis võis see ujuja (mitte uppuja) jaoks tähendada küünejälgi seljal või käsivartel. 

Kutt sai sünnipäevaks golfi eratunni.

Olen kõik alustamata asjad edasi lükanud ja võtnud esmatähtsaks poolikute projektide lõpetamise, olemasolevate lepingute täitmise. Mis seal salata, ka blogi ei ole olnud prioriteetide hulgas, samuti jäi toppama teise raamatu kirjutamine, sest kuigi need on hingele head, tuli mõelda ka sellele, et kolimine tõmbas säästud minimaalseks, aga kulutusi tuli katta ka veebruaris. 

Kuna esmaspäevast algab ka neljanädalane Dark Angels kirjutamiskursus, mis võtab kahel õhtul nädalas kaks tundi + kodutööd, samuti Aberdeeni ülikooli kursus, siis enne aprilli uusi projekte ei võta. Aprillis on teada nt see, et Kaubandus-Tööstuskojaga tuleb kolmetunnine veebiseminar kirjutamisest. “Tähemärkidest mõjusate tekstideni”. Samuti võib juhtuda, et Kutt saab aprilli koolivaheajal Eestisse tulla, ja ka ise tulen lühiajaliselt. Sinililli imetlema. 

****’

Alustasin selle postituse kirjutamist rohkem kui 24h tagasi ja kokku on vist kulunud neli tundi vähemalt. Mitte et sõrmede trükkimiskiirus oleks haigusega kahanenud, pigem mõtete koondamine nõuab rohkem energiat. Aju oleks nagu udus aeg-ajalt. 

Vahepeal käisime Kutiga ka mu masööri, Blairi juures. Kutil on põlvekõõluste põletik. Mõlemas põlves. Aeg-ajalt põlved kanged. Võrreldes esmaspäevaga olid kõõlused paremas korras ja liigesed on ka heas korras, aga see on ilmselt selle tulemus, et nädal aega pole kehalises ka käinud. 

Kutt on kõva kasvuspurdi teinud – minust ca 6-7 sentimeetrit pikem juba. Blairi arvates sellest piisab, et kõõlused pinge alla satuks, lisaks 4x nädalas kehalist kasvatust. Nüüd on siis režiim selline, et 3x nädalas peab ta Blairi programmi järgi tegema venitusi ja lihasharjutusi, teistel päevadel vähemalt 15-20 minutit jalutama. Istuvat asendit võimalikult vähe. 18ndal läheme uuesti. 

Seega, järgmisel pühapäeval, kui kohaliku Balti kogukonnaga on plaanis Glen Glova (pisike mäekene Cairngormist lõunas) otsa jalutada, Kutt mäkke turnida ei saa. Eks minu turnimine ole ka pigem rahulike killast. Pole ju tegemist võistlusega. Kohalikul Leedu kogukonnal on tavaks nende vabariigi aastapäeva (11. märts) paiku mõni pisike mägi ette võtta. Seekordne aktsioon seotud ka korjandusega Ukraina toetuseks. 

Toredaid uudiseid on rohkemgi. Nüüdseks olen kindel, et 7. oktoobril esinen Wicki linnas Põhja-Šotimaal raamatufestivalil – minu päralt on 90 minutit. Esmaspäeval olin ka külaliseks oma siinse sõbra, Susi taskuhäälingus. Kes inglise keelt mõistab, siis Facebookist, mu Word Accordi lehelt leiab ka lingid.

Selline mõte ka lõppu veel: kui teil on mõne asja kohta küsimusi või mõni teema rohkem huvitab, kommenteerige julgesti. Siis võtan selle teema ette.  

The post Kaheksa nädalat suuri kõikumisi appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Nädal tagasi saime teada, et meil tuleb elukohta vahetada, sest praegused omanikud soovivad seda pinda oma tütrele. See on ka üks 18 põhjusest, mis on seaduslikud alused üürilepingu lõpetamiseks omanike poolt. Seega – tulebki pakkima hakata. 

Üürileping ise, nagu ma ilmselt blogi algusaegadel mainisin, on 74 lehekülge. 25 esimest külge on see, kus on lepingutingimused, ja ülejäänud lehekülgedel seletatakse lahti, mida kõik need tähendavad. Justkui laiend. Kuna tulime täismöbleeritud pinnale, siis on kaasas ka nimekiri asjadest, mis majas, aias ja garaažis on. Omast kogemusest soovitus – võtta tõsiselt lepingus olevat punkti, et majas oleva kontrollimiseks (sh asjade nimekirja ja maja üldise seisukorra kohta) on üürnikul 7 päeva, ja kui selle aja jooksul kirjalikult pole fikseeritud lepingu lisas oleva kohta erinevusi, siis üürnik on andnud vaikiva nõusoleku. 

St, tuleb teha pildid, videod, lugeda üle noad-kahvlid jne. Meil on küll maja üle andmine alles ees, aga juba on veidi pinget õhus tagatisraha osas. Nt, kui kasutatud ikkagi söögitoa laud ja toolid olid jms. Ka asjade nimekirjast oleme leidnud kümmekond sellist asja, mida pole meie üürimise ajal majas olnud. Omad vitsad peksavad, nagu öeldakse, aga loodame, et väga hullu pole midagi. Kehvemal juhul tuleb lihtsalt tagatisraha korstnasse kirjutada. 

Ma muidugi majaomanikule teatasin ka, et ajastus on ülikehv: veebruari lõpuni on mul tööde järts ees. Kolimine ise oma paberimajanduse ja pakkimisega aga võtab ca nädala. Me küll leidsime juba uue elamispinna, praegusest mõni tänav eemal ja pind tundub isegi suurem, kuid kammida läbi kinnisvaraportaale (ca kümmekond) sh FB Marketplace, saata päringuid vaatamisteks, ainuüksi see võttis juba ca 8 töötundi. Nädalavahetustel kinnisvarabürood ei tööta. Jaanuar ei ole üüriturul ka teab, mis tipp-kuu, sega ega piirkonnas valikut, mida vaatama minna, suurt polnud – leidsime kokku 4 kohta, neist vaid üks (paaris)maja, aga seal selgus, et ülemise korruse tubades igal pool must hallitus sees. Selliseid pindu aga ametlikult siin üürile anda üldse ei tohi. 

Vaade Westfield’i pargi ülemiselt servalt. Uus kodu jääb puudesalu taha.  Uue kodu leidsime Westfieldi pargi külje alt. Kuti tulevasest magamistoast ja ka köögist paistab metsatukk. Elutuba ja minu magamistuba jäävad akendega lõuna poole. St Kutil kooli veel lähemalt tulla. Täna juba koolis sõpradele rääkis, et kolib, ja üks sõber avaldas soovi, et “siis saab ju koolinädala sees ka ööseks tulla.” Korteri omanik on meile oma jaa-sõna öelnud, nüüd on jäme ots agentuuri käes, kes vaatab üle mu rahalise seisu ning kontrollis praeguselt majaomanikult ega mul üüri maksmisega pole hilinemisi olnud. See konkreetne agentuur näiteks tahab veenduda, et sinu aastane sissetulek on 2,5 suurem kui aastane üürimakse. Eraldi tuli välja tuua ettevõtlusest saadud tulu, lastetoetus ja muud tulud. Kaks tundi täitsin lahtreid, aga ära sain saadetud. Päev hiljem küsiti veel täpsustusi, ja nüüd lihtsalt ootame otsust. Pöidlad pihus.  Korteril on palju plusse, aga üks asi jääb kripeldama – oleme Kutiga mõlemad natuke rohenäpud. Eelmisel suvel kasvatasime ju suisa lillepottides kartuleid, maitsetaimedest rääkimata. Korteris seda võimalust pole.  Olgu see aknalaud ükskõik, kui valge, siis sibulale tuleb õige maitse ikka õues. Sibulatest suurem küsimus on maasikad. Kaks aastat tagasi külvatud metsmaasikad lõpuks ometi nii suureks kasvanud, et vist hakkavad õisi näitama. Sügisel ostetud maasikataimed samuti.  Viskasime siin küll nalja, et hõivame pargis väikse maalapi ja teeme sinna peenramaa, aga sealt edasi arenes mõte, et Westfieldi pargil on tugev kogukond, ja miks mitte luua ühisaed, nii nagu mitmel pool on siin tehtud. Hästi palju tegevusi teevad nad seal pargis regulaarselt. Seega võimalusi justkui on oma rohenäplust rakendada.  Kutt pole veel korteris käinud, sest vaatamise ajal oli ta koolis. Ega ta enne kolimist ei saa minna ka. Pilte ja videosid ikka näitasin. Ilma temata ei otsustanud. Kui talle ikka üldse poleks meeldinud, siis oleks edasi otsinud. Kuna Kuti koolipäevad lõpevad praegu ikka veel hämaras, siis ei olnud teist varianti, kui minna päevasel ajal – siis valges on näha ka miskit. Ka uus kodu on täielikult möbleeritud. See sobib meile hästi, sest päris oma mööblit tahaks ikka päris oma koju. Sellega tuleb veel mõned kuud oodata, aga 2022 unistuste seas on see küll.  Mul on meeletult hea meel, et Kutt on endale koolis oma kogukonna leidnud. Sõbrad, kes temaga tahavad koos olla ja kellega tema tahab koos olla. Sel nädalal oli tal matemaatikas mingi riiklik eksam. Järgmisel nädalal kõige varem pidid tulemused laekuma. Vanem kooliaste valmistub samuti riiklikeks eksamiteks, mis tähendab, et koolimajas on neid harvem – ainult konsultatsioonide ajal. Ehk siis Kuti klass on kõige vanemad, ja neile oma sõpruskonnaga anti ülesanne jälgida, et koolikaaslased jälgiksid ühesuunalist liiklust treppidel. Ühe teise sõbraga, Cody’ga koos nad seda teevad. Omamoodi tunnustus õpetajate poolt, kes näevad, et neid saab usaldada.  Kui läheb nii, nagu olen mõelnud, siis annan praeguse kodu võtmed üle 30ndal, 25 kuud pärast seda, kui sisse kolisime. Mida see kolimine on mulle õpetanud, on see, et mul on siin oma inimesed. Piisas mul vaid mainida, ja inimesed pakkusid end appi kolima. See oli veidi ootamatu, kuid väga südantsoojendav. Seega on järgmised kaks nädalat hästi tihedalt tegevusi täis, sh nädalavahetused. Sel pühapäeval on koosolek selle aastase taskuhäälingu seeria osas, kuhu minu kolm lugu ka lähevad. Vaja on mõned näidised valmis kirjutada pressiteadete osas ja mõelda kaasa ka stsenaariumi osas, kuidas iga autor end tutvustada saaks. St, olen selle taskuhäälingu “Stories from the Grey Hill” ehk siis Grey Hilli’i (Halli mäe) Lood loovmeeskonnas ka.  Võtsin aja maha ka äripartneri Iainiga koolituste planeerimisel (teeme aprillis ühe, mis on seotud brändi häälega, kirjaliku kõnetooniga), samuti oma kirjutamismentoriga õppimisel. Isegi sotsiaalmeedia kanalites olen vaiksem kui tavaliselt. Kodulehekülg vajaks ka uuendamist… Aga raamatute kokku panemine käib edasi. Eelkõige muidugi Värska oma, aga ka enda isikliku raamatu sissejuhatus on nüüd ka olemas, nüüd on vaja veel harjutused ja sõnad kokku otsida. Uus raamat tuleb ainult inglise keelne. Esialgu. Kui nõudlust jätkub, saab ka eestikeelseks teha. Jätkame sarja – kohvilaua/öökapiraamatud. Veebruari alguses tahan saata beetalugejatele ning eessõna kirjutamiseks. Ilmumisaeg on planeeritud veeburari teise poolde. Vasakul väike näide, mismoodi see on üles ehitatud. Tegemist on siis tähestikuga, kus iga tähe juures on mõtisklus, mis seotud ühe sõnaga. Kuna eesti ja inglise tähestikud siiski mõnevõrra erinevad, oleks eestikeelne raamat oluliselt erinev. Kindlasti saab kasutada, aga see, mis keeles mingil sõnal suurem vägi on, ja kui tihti seda kasutatakse, erineb oluliselt.  Ootan ka põnevusega 3. veebruari meistriklassi Rob Moore’ ja Jessen Jamesiga. Mõlemad on Suurbritannias multimiljonärid, menukite autorid ning auhindadega pärjatud avalikud esinejad. Osutusin 50 hulka, kes pääsesid nende otseülekandena toimuvasse meistriklassi seeläbi, et reageerisin kiirelt – tuli lihtsalt Rob Moore’i taskuhäälingut kuulata, kirjutada arvustus ning olla 50 kiire hulgas. Olin. Nüüd on võimalus küsimusi esitada. Mu kirjutamismentori Jamie Jauncey’i võrdlus, et olen nagu loodusjõud, leiab ikka aeg-ajalt kinnitust. Uute kohtumisteni. Kas veel siin aadressil või juba uues kodus, näitab aeg.

The post Kes oleks seda osanud aimata? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.