Haar ja mina

Lõppev nädal on tõepoolest toonud nii saavutusi kui ka seiklusi. Kas neid just seitse oli, kindlasti oli rohkem, aga numbriliselt lihtsalt hea kokku võtta.

Siin jaanipäeva ei tähistata, ja isegi pööripäeva tähistamisest suurem püha on isadepäev, mis on siin juuni III pühapäev. Seega oli terve eelmine nädal täispikk kooli-ja töönädal. Kool lõpeb 3. juulil, töö – noh, siis kui puhkuse võtan. 😊

Pühapäev ja esmaspäev olid töö tegemise mõttes rahulikumad, pühendusin n-ö tõeliselt tähtsatele asjadele elus ja tegelesin oma mõtetega. 💭Oma arutlustes jõudsin sinnamaani, kas ülemõtlemine kui selline on olemas ja mis on see tegevus, mida minu puhul enamik on ülemõtlemiseks nimetanud. Ehk, et mis ma siis tegelikult teen, kui ma väidetavalt mõtlen üle. 🙆

Teisipäeva õhtud on traditsiooniliselt kirjutamise päralt: siinse aja järgi kell 19 koguneb nii Suurbritanniast, aga ka nt Uus-Meremaalt ja USAst seltskond Zoomi, et Dark Angels Writing’u egiidi alla ühiselt kirjutada. Sellised loomingulise kirjutamise harjutused. Minu kirjutamise mentor, Jamie Jauncey on ka üks selle ühenduse loojatest. Lisaks inglise keeles loomisele on see teretulnud võimalus rääkida kirjutamisest inimestega, kes suhtuvad sellesse sama kirglikult. Neljapäeval oli mul ka 1:1 kõne Jamie’ga, kus sel korral oli teemaks kõne minu raamatust (talle meeldis, aga täpsustasime väljendeid) ja ettevõtte kodulehekülg. Natuke rääkisime enda vastu lahke olemisest ka. 💙

💪Kolmapäeval oli NESLIBi ehk Kirde-Šotimaa naisettevõtjate ühenduse avalik live, kus ühenduse liikmed said võimaluse oma tooteid ja teenuseid 2 minuti jooksul tutvustada ning osalustasu annetatakse valitud heategevusorganisatsioonile. 😤 Vahepeal jõudsin ära käia ka üle jõe, oma tulevaste kolleegidega tutvumas, samuti suhtlesin ühe kohaliku turundusagentuuriga, kellega saame ehk koostööd hakata tegema. Kolmapäeval avaldati siis minu lugu ka rahvusvahelisel platvormil nimega Lightbox Originals.😍 On suur rõõm olla avaldatud, eriti suur rõõm on olla nende seas, kelle kohta öeldaks, et need inimesed inspireerivad. Lugu pealkirjaga “Julge olla unistaja” on inglise keeles, seda saab lugeda SIIT.

Kutt, mõõn ja Põhjamerelt saabuv haar.

Neljapäev oli päev, mis möödus kui lenneldes. Pärastlõunal said virtuaalselt kokku piirkonna loomeinimesed, et üksteisega tutvuda. Emotsioonid on vägevad ja tutvusringkond kasvab. Kas neist ühel hetkel ka koostööpartnerid saavad, on teisijärguline, pigem on see küsimus, et “keda sina tead?” ja ka teistpidi – “kellele end tutvustad?”

Kutt saab kohe kahe lainega pihta.

🌞🌅 Kui kohtumine läbi sai, panin esimest korda siinviibimise ajal selga bikiinid ja võtsime suuna randa. Jah, käisime ka Põhjameres, kastsime end vette. Kuigi osa kohalikke ujus ka kaldast ca 2 m kaugusel, siis oli aru saada, et nad tegid seda piisavalt madalas vees, et jalad vette ulatuksid.
Võrreldes Läänemere lainetega on Põhjameri soolasem. Nahale jäi kerge kipitus, mis meenutas veidi Vahemeres suplust. Kargelt karastav oli see igal juhul. Kas lähen veel? Kindlasti.

Ma muidugi ei tea, kuidas on seal kesklinnapoolses otsas, kus on n-ö ametlik suplusrand, aga Doni jõe suudmes eelistasid inimesed ikkagi jões suplemist. Esiteks oli vesi soojem, teiseks ka hoovused väiksemad.
Ja need hoovused on mõõna ajal nii tugevad, et liigutavad ka täiskasvanud inimese paigast. Saime seda eriti eredalt kogeda just eile, kui hommikuse mõõna kõrghetkel rannas olime. Doni jõesuudmes oli vesi nii madal, et Kutile umbes põlvedeni, aga vool oli nii tugev, et tõmbas käpuli. Üks perekond kõndis ka läbi ning hoiti tugevasti üksteisest kinni. “Uskumatult tugevad hoovused,” sõnas pereema. Kutt käis ikka kastis end vette ka – jõevesi olla soe olnud.
Need udused pildid on kõik laupäeva ennelõunast, kui merelt oli jälle haar – see ongi Põhjamerelt tulev udu, mis on Šotimaale iseloomulik. Merekarust vend teadis öelda, et seda olla mujal ka, aga kõik kirjalikud allikad, mis mina Haar’i kohta leidsin, räägivad sellest udust, mis tekib siis, kui Põhjamerel on soe õhumass, mis suunab jahedamat õhku Šotimaa kohale. Kes tahab, võib internetist rohkem otsida.

😳Ma poleks elus arvanud, et minust saab inimene, kes mediteerimise enda päevadesse lülitab.🙉
Veel 3 kuud tagasi oli ka raudne ei. Võib öelda, et teatavate äärmuslike näidete tõttu tutvusringkonnas oli mul suisa selle sõna vastu tekkinud vaimne allergia. Mingist rahunemisest ei saanud juttugi olla, kui ma selle sõna peale 2 kätt üles tõstsin ja silmi pööritasin. “See pole minu jaoks,” oli tavavastus.
Mitte et minust nüüd mingi guru saanud oleks, aga need igapäevased 5 minutit vaikuses enese mõtete jälgimist on toonud päris häid loomingulisi sähvatusi, teisalt aidanud lahutada iseenese olemust oma mõtete tulvast. Tuua mõistmise, et kui meil on ca 76 000 mõtet päeva jooksul peas, siis ei saa ju olla, et mina=minu mõtted. 😵 Samuti on see aidanud neid mõtteid valida, millele oma aega pühendada.
Seda päris “oma” stiili aitab mul leida üks kohalik õpetaja, osalen ta viienädalasel koolitusel, mis õpetab erinevaid stiile sõltuvalt sellest, mis on inimese isiklikud vajadused (põhjused) meditatsiooniga tegelemiseks. Ei mingit linnusirinat ega ninaüminat, vaikus on kõige parem. 👍 Reede päev tõi vist mingisuguse murrangu. Eks seda ole näha.

Kui mere kohal oli haar tihedam, siis kalda poole tulles paistis soe päike.

Laupäeval kogesin aga midagi sellist, mida Aberdeenis on harva – äikesetormi. 🌩Kohalike sõnul oli see harvaesinevalt tugev, kuigi Eestis elades olen kuulnud-kogenud ka hullemaid – pikemaid ning valjemaid. Olin just kolmapäeval küsinud äikesetormide kohta kohalikelt, kes siis seletasid, et nii nagu jõhkrat kuumust (Londonis oli sel nädalal mitu päeva üle 30 kraadi ja ka Šotimaal ulatusid temperatuurid 28 kraadini) on siin ülimalt harva, sest Põhjamerelt tuleb alati mõnus briis, on siin ka äikest harva. Laupäeva hommikul 5-6 vahel oli. Kutt oli ilgelt pettunud, et maha magas.
Nüüd nuiab minu käest, et “äkki ikka  tuleb täna äikest.” Umbes nii nagu talvel lumega. 😁

Eelpool mainitud haar haaras meid laupäeval ikka täiega endasse. Selline tihe, tumehall, jahe, niiske, kontidesse pugev. Nähtavus vaid paarkümmend meetrit. Kuna see tihenes ja mõõn oli tasapisi asendumas tõusuga, seadsime sammud kalda poole. Mõnikümmend meetrit edasi paistis juba päike. Silla kohal oli veel udu, aga seegi oli sisemaa poole liikumas. Hülgeid nägime ka jõekaldal pikutamas. Vast ehk 30 meetri kaugusele jäid meist. Ei tihanud lähemale minna, ei tahtnud neid ära ajada.

Jõe äärt pidi tagasi tulles vaatasime veel saaretipus kajakaid. See on nii vahva, kuidas nad end jõevees pesevad ja siis ise häälitsevad, luiged väärikalt mööda ujumas. Vesi oli nii madal, et Kutt otsustas oma mõtte teoks teha ja sel jõesaarel ära käia.

Sel ajal suhtlesin mina Edinburghis asuva Eesti konsulaadiga ning nad on minu raamatust huvitatud ning valmis ka turundamisega kaasa aitama! 👏

Tagasi kaldale jõudes hõiskas Kutt siis nii, nagu oleks vähemalt kullapaja leidnud. Oma arvates leidiski – mudas paistis iPhone telefon. Tema muidugi kujutas kohe ette, kuidas omanik on vahepeal uue telefoni ostnud ja ta saab selle endale jätta, aga müüb hoopis maha ja ostab parema. Esialgu ei suutnud me muidugi tuvastada isegi marki, pärast selgus, et vist iPhone10. Mõnusalt mudane oli see küll. Kutt ise ka muidugi. Koju kõndis ta sealt paljajalu. Ma küll kahtlesin tema väidetes, et need telefonid on “vee-ja mudakindlad”, aga rõõmu rikkumisega püüdsin end tagasi hoida.

Tagasiteel saarelt. See koolmekoht on nn kajakate pesula. Kaldaäärsest mudast leidis ta telefoni.

Koju tagasi tulles ootas meid uus seiklus – olime luku taga. 😕 Meil välisukse lukk on enne ka jupsinud, aga siis pigem nii, et ei saa ust lukku keerata. Nüüd oli nii, et kuidas me ka ei üritanud – võti keeras, aga uks oli lukus. Ja et seiklus oleks täiuslik, oli ka telefonil akut vaid 14%.
Omaniku sain siiski kätte ja ca tunnikese saime oodata – õnneks oli ilm ilus. Mina võtsin tagaaias päikesevanne, Kutt pani grilli kokku ja puhastas telefoni mudast. 💪

Selgus, et nendel iPhonedel on selline võimalus olemas, et paned n-ö varunumbri ekraanile, et kui
telefon leitakse, siis kuvatakse ekraanil seda numbrit ja sellele numbrile saab selle telefoniga helistada. Nii me tegime ja omanik oli siiralt üllatunud. “Te teete nalja? See telefon töötab? Mu 17-aastane poeg kaotas selle neljapäeva õhtul, me käisime seda otsimas, aga ei leidnud.”
Kutt on terve tänase päeva nagu nõeltel istunud ja kuigi telefoni omanik ütles korduvalt, et annab enne tulekut märku, siis Kutt jõudis vist 3x helistada ja küsida, millal tuleb. 🙈😂 Praeguseks hetkeks on tal jäänud veel 30 minutit oodata.

Nüüd on lõppeva nädala seiklustele vist tiir peale saanud. Kes midagi head tahab, siis mul on jätkuvalt ilus ja tehniliselt väga heas korras auto müüa. Heade autodega peaks ringi sõitma, mitte need ei peaks seisma. Kuna ma Eestisse tagasi tulla lähikuudel ei kavatse, ei ole mõtet autol niisama seista lasta. Kui endal auto olemas, võid infot levitada, ja kui ostja ütleb mulle, et Sinu käest sai infot auto kohta, olen ma valmis sulle 100 eurot peo peale maksma. 😎