6 kuud Šotimaal tähistasime esimese grillimisega

Ilma naljata, see oli igapäevane eneseületus ja ma tunnen enda üle absoluutselt põhjendatud uhkust, et ma ei korkinud veinipudelit lahti ei kell 10 hommikul ega isegi mitte iga nädal! (See ei tähenda, et ma nende naljade üle naerda ei oska.)
Kuti jaoks oli muidugi raske juba see, et mina ja tema õpetaja?! Ei. Ei. Ei. Ta niiväga ootas Šotimaal koolis käimist ja õppimist, lisaks vahepeal oli  puudmine, kui 2 nädalat kopse välja köhisime ning siis vaid napp kuu koolis käimise aega, kui tuli koju jääda. Seega on tal kodus õppimise kogemust praegu rohkem kui siin koolis käimist. Mata oli kõige raskem, sest kohati nad õpivad siin materjali, mida Eestis alles 7ndas klassis võetakse, aga ta tuli viiendast klassist.
Aga me pingutasime lõpuni, kuigi oli väga-väga raske ja ekraanisõltuvus ning sellega kaasnevad keskendumisraskused kippusid vägisi võimust võtma. Merekadettide õpe muudeti ka digitaalseks ja sellest me loobusime. Loodetavasti nüüd ikka suvel saavad mere peale ka, kasarmutes õpet nad praeguse seisuga enne septembrit ei taasta.

Tervitustega emale!

Pealkirjas olev hüüatus AYE hääldatakse “ai” ja seda saab kasutada nii nõusolekuna, aga ka rõõmuhüüatusena. Selline mõnus, mänguline šotipärane sõna ning see Aye oli sel nädalal natuke teemaks ka. Ma kilkasin rõõmust üles-alla, kui mul oli esmaspäeval kõne sellenimelise elustiili-ja turundusagentuuri loojana. Ma olen nende tegemisi jälginud sotsiaalmeedias juba sellest ajast peale, kui siia tulin ning paar kuud tagasi kirjutasin neile isegi kirja, et kui neil kunagi peaks vaja olema inimest, siis ma niiväga tahaks. See, kuidas nende aju töötab, kui erinevad nad teistest turundajatest on, kui julged ja ägedad. Lihtsalt vau. Pole siis ime, et kui nad eelmine nädal sotsiaalmeedias teatasid, et otsivad meeskonda liikmeid, siis ma jätsin reaalselt kõik asjad pooleli ja kirjutasin. “Meile tuleb aeg-ajalt kutseid igast kohtadesse Šotimaal ja üritustele, kas sa oleksid valmis neist ka osa võtma?” küsis Victoria ettevaatlikult. “Mulle tundub see hea ettekääne kanda kõiki neid kleite ja avastada Šotimaad,” vastasin rõõmsalt. Tundus, et mu suhtumine jättis hea mulje (CV’d nägid nad ka), ja uuel nädalal pidime veel rääkima täpsemalt üle. Oh, ma nii-nii tahaks nendega koos töötada. See oleks megasuper võimalus praktiseerida seda, mida Jamie Jauncey’ga õppinud olen.

Denmore pargi tiigil olevad 3 pardipoega ristis Kutt kohe ära: Hups, Tups ja Lups. Koomiksisõber, jätkuvalt.

Teel Scotstowni nõmmele. Pikad, sihvakad puud. Haldjalik mets. Vägagi.

2-3 m kõrgused põõsad. Vaarikas ei ole. Millega tegu?

Kuna nädala sees venisid tööpäevad jälle pikaks, siis nädalavahetusel lasin arvutil puhata. Tundsin, et oli vaja juhe seinast välja tõmmata. Täiskuu ikkagi. Olime Kutiga palju õues. Käisime tegime eile nädala šopingu ära ja hiljem nõmmel, kus polnud ammu käinud. Sõnajalad on kasvanud Kutil üle pea. Näitasin talle teiselpool nõmme üksikuid puid, mille otsas hea turnida. Olime natuke lihtsalt looduse rahus.

Täna pärast hommikusööki läksime mere äärde. Olime üle 4 tunni ära. Vaadata, kuidas eemal vihma sajab, ise kuivaks jääda, kuidas vesi on Vahemere-türkiis ja sätendab pealt kuldselt, kontrastid valge vahu, mustade kivide ja oranžikas-kollakate luidetega. Vaikus meis eneses.

Nüüd, õhtul oli eksprompt-esinemine kohalike kirjanike ühenduses – seal mõned esinejad kukkusid ära ja ma pakkusin end kiirelt asemele. Veidi rabe sai see esinemine, sest millegipärast muidu ideaalne internetiühendus hakkas kakkuma ja veidi ajas pabinasse see, kui ekraanile tuleb teade, et otseülekanne katkenud kehva internetiühenduse tõttu. Samas, märk on nüüd maas ning järgmine tuleb parem. Ettevõtmise pealkiri on “Igaühel on lugu” ning neli korda aastas saavad kohalikud kirjanikud (virtuaalselt) kokku, et jagada lugusid. Kas tõsielulisi või väljamõeldisi, ei olegi tähtis. Jutustamine on.

Veerand peenart. Tegelikult pool.

Veidi muigama ajab ennastki, kuidas olen end sisse möllinud kohalike korilaste gruppidesse ning ilma peenramaata kah ei saa. Peenramaaks on mu potikesi muidugi palju nimetada, aga naabreid suutsin küll üllatada. “Enne oli siin üks vana naine, tal olid ka peenrad, aga ta ei jaksanud neid hooldada.”
Mõned lillepotid on ka, aga “tarbeaias” on sibulad, lehtsalatit, tilli ja peterselli. Tavaline tagasihoidlik värk. Ei mingeid tomateid-kurke. Oih, ühes lillepotis on üks kartul.
Need kivikesed on sellised, mis pimedas helendama hakkavad. Pole olnud juhust järele kontrollida, kas ka helendavad, ööd on siingi veel liiga valged.

Lennuliiklus Eesti ja UK vahel on küll taastunud, aga kuna selle eneseisoleerimise kohustusega on nagu on, ja raamatuesitlused vist ei kuulu jätkuvalt eneseisolatsiooni põhimõtetega kooskõlla, siis praeguse seisuga on tulek väga kahtlane. Raamatupoodidesse teatavasti raamat ei jõuagi, sest esialgsest tiraažist jäi selleks liiga vähe järele, aga kes raamatut soovib, siis kolm kohta on, kuskaudu saab osta: minnes A.H. Tammsaare muuseumisse Vargamäel kohale, tellides Armastusest Inspireerituna e-poest või Lahemaa Looduskooli kaudu (kirjutades Facebooki). Kui palju neid veel järel on, pole mul ausalt öeldes õrna aimugi, aga oleme emaga kokku leppinud, et sadakond hoiame ikka esitluste tarbeks ka. Tulgu need siis suvel või sügisel. Aitäh kõigile, kes on jaganud minuga oma lugemise emotsioone. Need hetked on hindamatud.

The post Aye! Me saimegi sellega hakkama! 👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et “ta on lihtsalt viisakas/lohutav.” Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud – ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal.
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda.
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis.
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. Väike õrritaja ka raamatust.

Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

Kui nüüd keegi peaks ettevõtte või asutusepõhiselt ja n-ö väljaspool Hooandjat soovima minu raamatu välja andmist toetada või suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis  – JAH, see on võimalik. Kirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sõnum Facebooki või helistage ja annan täpsemad juhised. 

Oma ettevõttega Word Accord andsin sel nädalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö päris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ülikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sõna otseses mõttes kümnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tähelepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevõtjate ühendus, mille eestvedajal on ärikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli väga-väga positiivne. “Ma tegin 3 lehekülge märkmeid!” ütles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas võiksime teha salvestuse ja see läheb sinna ühenduse Fb gruppi üles. Jah, ma olin nõus.

Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 

Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kõndisime tol päeval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest üle Dee jõe teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ümber nelja sadama basseini. Nägime lähedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning tänavaäärseid majakaid. Mõlemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry küla/linnaosa. Mõned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks. 

Vihmasadu. Aberdeeni sadam.

Lambad ja šoti mägiveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna välja toomagi. Põllumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sõna otseses mõttes kümnetele tuhandetele Kesk-Šotimaal tööd ja leiba annab, on siin vähem, sest piirkond on mägisem ja põhja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mõtlema, sestap sünnib siin ka palju loominguliselt põnevat. 

Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole. 

Päris põnevaid maju nägime pühapäeval ka. Pildistasin neid üles. Kes teab, ehk kunagi mõni romaanitegelane hakkab neis elama. Inspiratsiooni kogumine täistuuridel. Täna hommikul suhtlesin ühe endise kolleegiga ja ütlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. Pole midagi, kui nüüd see trükikotta läheb, siis tuleb järgmisi hakata kirjutama. Jätkata olemasolevatega ja kirjutada üles ka uute ideed. 

Ahjaa. Täna sain kirja, et mul on nüüd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit läheb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tõestamiseks passist või ID-kaardist. Ütleme nii, et selle paberi saamisega läks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. Üks paberimajandus on vähemalt ees. Ettevõte tuleb maksuametisse üles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba £1000, aga ma teen enne ära. 

Nüüd lähen kooki küpsetama.

The post 😍Täiskäik edasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mis tuletab mulle meelde, et kui me siin paar nädalat tagasi Musta Koera randa jalutasime, siis ta otsustas seal Põhjamerd maitsa. Puristas tükk aega. Olla soolane olnud.

Sattusime mere äärde just siis, kui tõus hakkas. Päris põnev oli jälgida, kuidas vesi järjekindlalt lähemalt liikus ning lained omavahel kokku rullusid. Tol päeval me ei teinudki pikemat kõndimist. Lihtsalt istusime, nautisime ja olime. Rahus.

Ca nädala jagu tagasi aga otsustasime minna Tillydrone’i linnaosas asuvasse Poola poodi. Tundus lähemal kui need kesklinna omad ning ikka juhtub ju, et tahaks teinekord mannavahtu teha. Mannat siin n-ö tavapoodides ei müüda, sest kohalikud seda ei tarvita. Seega ainus variant ongi kas Kesk-ja Ida-Euroopa poed või hea juhuse korral leiab suurte supermarketite rahvusvaheliste toitude riiulitelt ka. Meil nii hästi pole läinud. Ilmselt pole osanud õigest kohast otsida.  Kui me alguses lootsime, et saame enda karumsivarusid täiendada, siis see pood oli ainult Poola kaupadele. Kutile ei meeldinud seal üldse. Nägin kohe, kuidas nägu läks pilve. Peale vee ei tahtnud ta sealt poest midagi. Veidi erksamaks läks siis, kui pelmeenide peale näitasin, aga nagu pärast välja tuli, siis need polnudki pelmeenid, vaid vareenikud. Söö ise, kui tahad. Ega rohkem pole sinna plaanis minna tõesti, sest poola keelt ma ei oska ja vene keel lonkab ka kaht jalga korraga.
Pigem siis juba kesklinna George’i tänavale, kus on mitu sarnast poodi, kuigi mannat ja üht-teist veel me sealt siiski ostsime. Jah, mannavahu tegime ära. Sügavkülmast vaarikaid mahla asemel. Tuli selline mõnus vaarikane. Kutt jahutas ja vahustas. Tuli mõnus kreemine. Sain kah kausikese, aga üldiselt oli tegemist lühikese realiseerimisajaga tootega. Vähem kui 24h läks suur kausitäis.

Ega me muidugi kahetse, et selle käigu ette võtsime. Saime vähemalt teada, millega tegemist ning nägime seda osa Aberdeenist, mida enne näinud pole. Ning veendusime taas tänulikkusega, kui hästi me otsustasime, et just selle maja valisime, mitte mõnd teist paika Aberdeenis. Meil on nii palju ilusaid parke ja rohelisi alasid vaid 15 minuti kaugusel kodust. Palju on avarust ning isegi kortermajad sulanduvad eramajade vahele hästi.
Kuidagi hea, kerge ja helge on olla. See nartsissiväljadega pilt on tehtud Seaton pargis, mis meie linnaosa ja Tillydrone’i ühendab või lahutab, võtke, kuidas soovite.
Seaton pargis nägime juba, kuidas politseinikud kannavad õues lühikeste käistega mundrit. Brrr. Mul oli tol õhtul veel talvejope seljas ja ei ütleks, et liiga palju riideid oleks seljas olnud.
Need nartsissiväljad on siin tõesti imelised. Nii palju erinevaid sorte – küll 10 sentimeetri kõrgustest mininartsissidest kuni suurte ja tugevate õitega, hästi lõhnavate isenditeni.
Ahjaa, kodulähedases Westfield pargis nägime päris kadakat kah! Ei olnud astelhernes, vaid täitsa kadakas.

Tillydrone’ist läbi jalutades ütles Kutt, et “kuidagi sünge, siin küll ei tahaks elada,” ning võttis käest kinni. Oli jah süngevõitu. Eks ma olin varem ka kuulnud, et kunagi oli see paik üsna metsik olnud, kuid nüüd nagu vähem. Iseenesest ei olnud ju linnaosale midagi ette heita – kortermajad ilusad korras, oli ka vanu maja. Osa kortermaju näisid suisa uued. Poed, haljasalad, laiad tänavad, aga ometi… Šotlasi olen õppinud juba n-ö näo järgi ära tundma ning seal linnaosas paistis neid võrdlemisi vähe olevat. Küll aga oli rohkelt keskeurooplasi.
Jah, prügi oli kah rohkesti. Treppidel ja ka haljasaladel. See vast kah suurendas seda süngust. Ühe koha peal jõe kõrgemal kaldal lendles suisa äädikakärbseid parvedena. Ma ei olegi veel pihta saanud, miks peaks siin prügi loodusesse viskama, sest prügivedu on selle linnamaksu sees. Nagu ka vesi ja kanalisatsioon, linna rendipindadel isegi haljastustööd sh muru niitmine suvel.

Hüljes Sammy, nagu teda nüüd kutsutakse.

Ma arvan, et tolle õhtu kõige nunnum hetk oli taaskohtumine hülgega. Sellesamaga, kes ca kuu aega tagasi puu otsas oli. Ikka Doni jõgi.
Me vaatasime teda tükk aega, tema meid. Olime seekord teisel kaldal ja üksteisele üsna lähedal. Mõnusalt sügas ennast vahepeal, jälgis, mis meie teeme.

Noored omavahel.

Kutt muidugi muretses ja pabistas, et äkki peaks loomakaitsjad kutsuma, kuid tõenäoliselt on spetsialistid juba olukorraga kursis, kuna kohalikest sotsiaalmeedia gruppidest ilmnes, et tegemist on Aberdeeni kõige enam pildistatud hülgega sel kevadel. Tundus üsna sedamoodi, et kui ta natuke end veeretaks, oleks plärtsuga vees. See, kuidas ta sellisele kõrgusele saab ronitud, on muidugi iseküsimus. Ma pole küll kindel, et mina kuivaks jääksin, kui nii kitsast tüve pidi nii pikka maad peaks ronima ainult end kätega edasi tõmmates. Hmm, mõtlesin just, kuidas loivamine sai praegu just uue tähenduse.
Ma arvan, et oma paarkümmend minutit küll jälgisime seda vaatemängu. Loomaaed just päris koju kätte ei tule, aga ega palju jalutada pole vaja, et hülgeid vaadata.
Üks hommik, kui Kutiga käisime päikesetõusu vaatamas, nägime kodule lähemal korraga nelja hüljest ujumas. Nad ikka seal Doni jõe suudmes asuval saarel peesitavad ja tegid hommikust suplust. Seega, hülgeid oleme sel aastal näinud. Nüüd peaks võtma jalutuskäigu ette paika, kus saab delfiinid ka ära vaadata. Seni oleme näinud üht ja üsna kaugelt, aga kuuldavasti on nad just praegu Aberdeenile üsna lähedal.
Ehk laupäeval võtame käigu ette. Väga sooja ilma tolleks päevaks just ei luba, esialgu vaid 8 kraadi, aga no näeme.

Mul on tegelikult veel üks põhjus, miks pole leidnud mahti blogi kirjutada. Hahaa, tahaks öelda, et pole nõudlust olnud, aga tegelikult on peagi üks üllatus ilmsiks saamas. Esialgu hoian veel põnevust. Need, kes teavad, need teavad. Teised saavad ilmselt uuel nädalal teada.
Kui teil oma ajaga midagi paremat teha pole, siis hoidke pöidlaid pihus, et mai lõpuks lennuliiklus taastunud on. Siis saame ette-ja tagantjärele ära süüa kõik sünnipäevatordid (mul on Paides oma tordivõlur) ja verivorstid kartulisalatiga (selle teen ise). Kutt tahab pelmeene, mul käivad neelud tädi Lea marineeritud kurkide järele.
Ja neid sünnipäevi, mida ette-ja tagantjärele pidada õnneks on. Proovisin siin kokku lugeda: kümne juures loobusin. Ühe laua plaanin ise ka katta, kus ja millal, sellest juba siis, kui asjad kindlamad.

The post Nagu niuhti! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mõnikord on ta ikka täiega nunnu – ma tean, ükski lugupidav ema ei tohiks teismelise poja kohta enam avalikult nunnu öelda, aga hetkedel, kui laps loeb hoolega ema kirjutatud kaarti, oskab hinnata kodus valmistatud kohupiimatorti (esiplaanil) paremaks poekraamist (kuigi see on uhkem ja värvilisem) ning on absoluutselt rahul sellega, et tema sünnipäevakingitus on sõit lumistesse mägedesse, tunnen ma, et ma emana olen üsna hästi hakkama saanud. Jah, mul on olnud abilisi, sest päris üksi vägevat meest ei kasvata ja suuri asju korda ei saada. Aitäh teile kõigile.

Kuna Kutt on talvine laps, siis ta on leebelt väljendudes lumelemb. Nii sai antud lubadus, et sünnipäeval saab ta lumes hullata. Vaatasin välja, et Lecht 2090 suusakeskuses on tuubitamise võimalus ka. Sinna me teisipäeva hommikul suundusime, enne panime veel 2 sünnipäeva kaarti posti. Väljasõit küll hilines ca tunnikese minust sõltuvatel asjaoludel ning Šotimaa mägiteedel sõidan ma ka enam kui 30 minutit aeglasemalt kui GPS alguses välja pakkus, seega oli sõiduaeg 2 tundi, algse 1.20 asemel. Aga vaatepilt oli võimas. Kui veel 20 miili enne pärale jõudmist ei uskunud Kutt, et üldse võiks lund olla, siis viimased 7 miili, kus tee kulges üsna selgelt tõusvas joones, olid lumised mäetipud meie päralt.

 Kutt oli üliõnnelik. Järts varustuse laenutamiseks oli korralik – oma 40 minutit seisime. Esialgu oli Kutt veendunud, et tema üldse mäesuuska ei proovi, sest aega nii vähe ja keskendub tuubitamisele, aga suutsin ta ikka ära rääkida. Pärast selgus, et tuubirada on üldse ainult kuni 8-aastastele.
Oeh, pikemalt kirjeldamata, aga saime mõlemad õppetunni, kuidas mõtteviis on see 95%, millest sõltub, kas tegevusel on tulemus või tagajärg. Lõpp hea – kõik hea, see tähendab, et pärast kolmandat laskumist oli tal enesekindlust juba määral, et tahtis võidu teha ja vähe järsema nõlva võtta. Kokku käis ta käna kolm korda, aga kuna sai ka 3 võitu, siis oli ülirahul. Ma panin ka korraks kannid maha, aga alles siis, kui oli aeg suusad alt ära võtta.
Minu jaoks tähendas see mäesuusatamine muu hulgas ka järjekordset täidetud eesmärki aastal 2020.

Kuti arvates võiks sinna veel minna, talle hakkas ka see suuskadega mäest alla sõitmine ja liftiga üles minemine meeldima. Sai nipi kätte. Samas – poolteist tundi esimeseks korraks oli täitsa paras. Äge oli veel see, et just siis, kui lift suleti, hakkas täiega tihedat lund sadama ning 10 minutit hiljem oli auto ca 2 cm paksuse lumega kaetud. Sõit tagasi oli ka imeline. Valguse mäng oli lihtsalt võrratu ning ikka mitmel korral peatusime pildi tegemiseks. Auto GPS juhatas meid ka kiirteid vältides, aga ses mõttes oligi kõik hästi, et sain samal ajal Kai vebinari kuulata ja isegi kaasa mõelda. ❆

Eile oli Kutil Sõber külas. Käisid koos kinos, pärast käisime söömas, siis oli aeg juba trenni minna ja õhtul merekadettidesse. Kuskil selle vahepeal käisid naabrid ukse taga ning tõid ka väikse ümbriku  ning maiustusi.
Millalgi trenni ja merekadettide vahel tuli meelde, et Kutil on prantsuse keele kodutöö tegemata. See, et minu prantsuse keelest pole enam suurt midagi alles, selgus juba kuu aega tagasi. Seega, mina oskan teda aidata ainult Google translate’i abiga, aga see ei ole vist kõige parem. Sõber oli aga valmis aitama ning nii sai veel pärast merekadette ka veel meil oldud. Me Sõbra Emaga jõime teed ja avastasime, et meil on ikka suht palju sarnast elus, isegi sünnipäevadel on vaid nädal vahet. Eile sai Kutt merekadettides oma vormiriietuse ka kätte. Selle nn tavavormi, mitte paraadvormi. Täna pesin ära, aga alles hiljem selgus, et seda baretti ei oleks tohtinud vette pannagi, ainult keemilisse. Tõmbas veits kokku. Eks näis, mida imet 2 pooleliitrist veepudelit ja vitamiinitopsikud teha suudavad. Ehk ikka saab õigesse peamõõtu ja kuju tagasi. Igal juhul on ta seal huviringis ka silma jäänud kui tohutu huvilisena mootorite ja tehnika valdkonnas. Inseneeria. Ilmselgelt on tal mehelikke eeskujusid.

Kui ma eelmises postituses kirjutasin tormidest, siis see Dennis oli tõesti paras nuhtlus. Eriti Inglismaa ja Walesi jaoks. Laupäeval said paljud piirkonnad, sh Šotimaa korraliku vihma, aga pühapäeva hommikuks oli Šotimaa jaoks suurem sajuala möödumas, saareriigi lõunaosa ootas aga halvim ees. Selline oli vaatepilt teisipäeva hommikuks Inglismaal ja Walesis. Ega ma päris täpselt ei teagi, mitu inimest selle tormi tõttu hukkus, viimane number, mis ma nägin, oli kolm. Neist ühe viis tuul naftaplatvormilt minema, üks kukkus sillalt jõkke, kolmanda puhul ei mäleta asjaolusid.

Praeguseks on osa madalamaid piirkondi jätkuvalt vee all ning ega seal Inglismaa poolel asi paremaks ei lähe ka, sest kuigi torm, mida Elleniks peeti, on Šotimaa mõistes lihtsalt talvega kaasnev sadu ja veidi tuulisem ilm, siis piirkondadele, mis on veel vee all, ei meeldi see “lihtsalt sadu” ilmselgelt mitte.
Ma väga loodan, et saame laupäeval siiski pandad ja pingviinid paraadil ära vaadata ning loomaaeda ei panda kinni. Täna tuligi kiri, et “avame hiljem, hoiame teid kursis”. Tormi mõõtmed pidi ilm taas esmaspäeval võtma. See juhtub kindlasti pärast seda, kui Hr Kahemilline on ära lennanud, eks? Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et ta kauemaks siia jääb, aga parem oleks, kui ta oleks siin vabatahtlikult, mitte seepärast, et ilm ei lase ära.

Dundee kesklinn, kunstigalerii ja muuseum.

Laupäeval selle suure sajuga käisime Dundees, sest mul oli üks töövestlus kokku lepitud. Kuidas kaks linna ikka nii erinevad on! Mis mulle kohe silma jäi, oli ühesuunaliste tänavate rohkus ja hästi palju jalakäijate alasid kesklinnas. Kui keegi võrdles ükskord Aberdeeni Tartuga, siis ma pigem ütleks, et Dundee on nagu Tartu. Oma loogikalt.
Aberdeen…..ma ei oskagi öelda. See üliõpilaslinnak – see ongi nagu eraldi linnaosa. Rannapromenaad, mis on kilomeetreid pikk. Bridge of Doni linnaosa meenutab pigem Lagedit vms Tallinna lähedal asuvat ajaloolist asumit, seevastu Dee jõe äärne on rohkem ära planeeritud: kõrged kortermajad otse jõe kaldal, neljarealise tee ääres. Kuidagi oli nii, et sattusime laupäeval Dundeest tagasi tulles Aberdeenis Dee jõe äärt pidi kodu poole sõitma ja taaskord veendusime, kui hea valiku olime teinud, et just selles piirkonnas maja valisime.
Dundee töövestlus oli edukas- avaldasin muljet. Nüüd on mul igapäevaselt 2-3 tundi vabatahtlikku tööd, aga kuna vabatahtlik töökogemus on siin võrdsustatud palgalise töökogemusega, siis see on väärtus. Lisaks on Dundee projektil kõvasti potentsiaali kasvada millekski, kus ka reaalselt raha tuleb – saan jagada oma teadmisi-kogemusi ajakirjanikuna.

Glamis loss

Tagasiteel põikasime läbi ka Glamis lossi juurest. Seal elas lapsepõlves praeguse kuninganna Elizabeth II ema. Välja ei läinud, sest ämbriga loobiti auto pihta igast küljest vett. Aga faasanid jalutasid nii seal lossiaias vabalt ringi. Lambakari oli siiski aias. Veised ka. Mägedes tuiab neid faasaneid ka – päästsin teisipäeval ühe lollaka elu sellega, et pidurdasin ja lasin tal kolme kiire hüppega kuluheina kaduda. Laupäeva õhtuks hakkas kiirteedel ka vaikselt Dennise põhjustatud sadu tagajärgi näitama – vesi ei voolanud madalamatelt kohtadelt ära ning pühapäeval kuulsime, kuidas osa kiirteid oli üldse kinni pandud. Dundees korraks nägime päikest, aga üldiselt oli selline mõnus hallus. Ma tean, et teile kõlab see seal veidralt, aga kui ikka päikeselised ilmad on ülekaalus, siis on aeg-ajalt hea silmi puhata.

Pühapäeval oli plaanis õue minna, aga nautisime hoopis majaomanikuga mõnusat vestlust. Ta näitas mulle veel üht-teist maja juures, kus miskit on. Seega lükkuski hüljeste vaatlus edasi, aga kuna tuul oli tõesti väga tugev, siis ei olnud ka väga kahju sellest. Pesu kuivas ka nööridel kiiresti ära.

Esmaspäeval tähistasime alanud koolivaheaega hüljeste vaatamisega Newburghi rannas, saime kokku ühe Šotimaal 14 aastat elanud eestlasega ning nautisime päikeselist ilma (ei midagi uut, ainult päike ).  Pärast käisime veel Ellonis, vaatasime sealse lossi üle ja saime teada, et nartsissid on siin võilille staatuses. Väga äge pärastlõuna oli – aitäh!
Hülged olid muidugi omaette elamus. Pole neid kunagi nii lähedalt näinud, veel vähem sellises koguses. Kutt viskas vahepeal lutsu ja siis osa hülgeid ujus päris lähedale ka – ca 10 meetri kaugusele. See heli, mida nad seal karjakesi kuuldavale toovad on segu ulgumisest, krudinast ning kurguhäälsest kurisemisest. Natuke meenutab vaalade hääli, aga mitte päris. Selliseid kolooniaid nagu pildil, oli seal mitu. Ja see on meie kodust vaid ca 20 minuti kaugusel.
Lumikellukesed aga õitsevad metsa all sellise vaibana nagu Eestis sinililled. Vat sinililledega on küll nii, et mul pole õrna aimu ka, kas neid siin kasvab, aga võite absoluutselt kindlad olla, et uurin välja. Lemmikud ikkagi.

Hülged Newburghi rannas

Veebruari keskpaik on üldse minu tutvusringkonnas hästi sünnipäevalaste rohke. Tundub, et maikuu soojad õhtud on paljudele inspireerivalt mõjunud. Hea meel on, et kõik 10 päeva tagasi posti pandud õnnitluskaardid jõudsid kohale. Mida ma teada sain, oli see, et inimesed küll vaatavad oma e-postkasti – mõni ilmselt mitu korda päevas, aga tavalisse postkasti üldjuhul ei vaadata. Ja siis imestame, et tigupost on kadumas…. Muidugi on, kui keegi isegi ei oota enam kirja…. Palju õnne kõigile sünnipäevalastele siitkaudu ka veel. Empsi saadetud pakk jõudiski täpselt Kuti sünnal kohale, aga kuna me sel päeval jõudsime enne kullerit kodust ära minna, siis käis Kutt (jah üksi) jaotuskeskuses järel. See on meil kodust vähem kui 5 minuti kaugusel ja kui talle kaardil näitasin, siis ta küsis kohe, et “Kas seal, kus Royal Maili autod maja ees on.” Uskumatu ikka, kui palju ta märkab mingeid detaile.

Kusjuures eile õhtul oli esimene kord, kus Kutt väljendas mingilgi kujul igatsust tegevuste järgi, mida Eestis tegi. Ta tahaks traktorit remontida ja Hr Kahemillisega sõõrikuid teha koos tema Audiga. Seni on ikka öelnud, et tahaks et talle ka keegi helistaks, et tavaliselt helistab tema inimestele Eestisse. No nüüd paar päeva oodake, sest praegune nutikas otsustas lendamise kasuks, aga unustas ära, et tal pole turvapatju. Seega jõuab Hr Kahemillisega uus telefon (ei, ei oleks olnud odavam siit osta) ja seadistamisega läheb ka aega, aga noh, 24ndal Eesti aja järgi pärast 18 (siis on tal kool läbi) võite juba helistada talle ka jälle. Aga kui küsin, kas ta tagasi ei igatse, siis saan kindla EI. Ta pigem ikka räägib sellest, mida siin õppida tahab ning et hiljemalt 16. eluaastaks hakkab golfi mängima. Ta usub, et käib Eestis külas, kuid elukohana näeb siiski Šotimaad. Samas loeb ta mulle sõnu peale, et ma temaga suheldes ikka eesti keelt kasutaks – muidu ununevad eestikeelsed sõnad ära ja seda ei tohi.

Ilusat saabuvat Eesti sünnipäeva kõigile ja sööge siis meie eest ka vastlakukleid, sest meie laseme teie eest liugu. Võimalik, et katsetan ise ka siin midagi teha, sest vahukoor on täitsa olemas ning nagu esimeselt pildilt näha, siis isegi kohupiima-küpsisetorti saab teha – tooraine poes saada. Kutt arvas, et seda torti võiks veel teha, aga seda Marks and Spencerist ostetud vikerkaaretorti rohkem ei osta. Liiiiiiiga magus. Isegi tema jaoks. Ma katsetasin seda suhkruta kohvi kõrvale. Ikka oli liiga magus. Just see pealmine kreemi osa. Värvilised sisemised kihid olid täitsa OK.
Ahjaa, ma saan Eesti sünnipäeval süüa Eesti kodus küpsenud musta koduleiba suitsuvorstiga. Üht-teist tuleb veel, aga sellest juba uuel nädalal.

The post Lume(piltide) uputus: ❆❆❆Kaks päeva pidu ja nädalavahetus levist väljas ❆❆❆ appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ciara tagajärjede likvideerimine alles käib, nt maalihe sulges Glasgowst lõuna poole suunduva raudtee nii et näiteks rongiga Carlisle’i saamine on raskendatud. Hawicki linnas aga vajus kokku kohalik Bed&Breakfast nimega Bridge House.

Sel nädalavahetusel on oodata tormi nimega Dennis, ja kuigi selle tuulte kiirus on kolmandiku võrra väiksem, on välja antud üleujutuste hoiatus, eriti läänekaldale, sest kaasnevad tugevad paduvihmad. Nädalavahetus edasi on väidetavalt oodata Ellenit. Mõnes mõttes hea, et nädalavahetusel, inimesed võiks ju kodus püsida, aga meil on veidi teisid plaanid. Käisin just lennujaamas rendiautol järel. Sel korral on sõiduvahendiks Peugeot 2008 ning jah, sel on all talverehvid. Rentisin sõiduki 25ndani, sest Kutil on järgmine nädal koolivaheaeg, sünnipäev ning nädala lõpus on ka Hr Kahemillist oodata. Loodame, et Ellen enne 23ndat ei tule ja me saame loomaaias pandad jt loomad ära vaadata, sest nii nagu paljud mereäärsed objektid sh lossid, suletakse kehva ilma korral ka loomaaed. Nii inimeste kui ka loomade turvalisuse huvides.
Kohalikega rääkides selgus, et Aberdeen on justkui vanajumala seljatagune – viimane korralik lumesadu, kus lund oli kokku ca 10 cm, oli mitu aastat tagasi. Tuulega on nad harjunud, tegemist on Euroopa tuulisema piirkonnaga. Enamik on edelatuuled ning mitteametlik tuule kiiruse rekord on 312 km/h Cairngormi mägedes, mis teeb siis ca 86 m/s. Ametlik on veidi väiksem – 77m/s.
Seevastu talvine keskmine õhutemperatuur on pigem plussis või nulli ümber. Šotimaa külmarekord on aastast 1982, mil Braemaris (meist ca poolteist tundi sõitu) langes 10. jaanuaril õhutemperatuur -27,2 kraadini, sama madal oli see ka 30.12 aastal 1995 mägismaal asuvas Altnaharras.

Mis päiksesse puutub, siis väidetavalt on Šotimaa kõige päikesepaistelisem linn Dundee, aga ma usun, et Aberdeen on tihedalt kannul, sest me oleme tõesti iga päev, mis siin oleme olnud, näinud päikest vähemalt 15 minutit. Tavaliselt siiski rohkem. N-ö lühiajalist päikest on olnud vast viiendikul päevadest. Kuigi me saabusime 27nda õhtul, ja Aberdeenis oli sel hetkel juba pime, siis trammi-ja rongisõidu ajal Edinburghis ja sealt siia oli ka päikest. Kui ma nüüd päevad õigesti kokku arvutasin, siis tänasega on 50 päeva. 50 päikesepaistelist päeva.

Need pildid on Aberdeeni rannapromenaadilt päeval, mil Ciara hakkas oma nägu näitama. See jalutuskäik oli täiesti vapustav kogemus, sest see, kuidas lained murdudes mürisesid, kõlas nagu oleks tunnelist rong tulemas. Ainult, et iga laine oli nagu rong, ja kui neid saabus korraga 5-6, siis pole imestada, et Kutt kartis. Sellel pildil oli ta juba veidi julgem, ja pärast seda ei läinudki kaua aega, kui saime 9. laine saapasse. Okei, mina sain, sest filmisin. Kutt oli juba sammukese kõrgemale jõudnud. Laine käis ikka kohati sinna mummudega betoonini välja ja sealt üles ka.

Vahva oli vaadata, kuidas kohalikud koos koertega enesekindlalt selle vahuriba sees kõndisid. Ei, nad ei vaadanud mere poole, ja kuidagi oli nii, et jalad jäid neil ka kuivaks. Otsustasime Kutiga kõndida sinna, kus Doni jõgi ja Põhjameri kokku saavad. Õige otsus. Sest see vaatepilt oli lummav, kuidas liivasaareke jõe ja mere vahel järjest kahanes. “Me peame siit kiiresti kaduma, muidu jääme lõksu,” ütlesin talle ühel hetkel, ise püüdes veel jõe-ja merelainete kohtumist pildile jäädvustada. Ja täpselt nii oligi – hiljem üle silla kõndides polnud enam saarekest – jõgi ja meri olid üheks saanud. 

Siin pildil on ka päris hästi näha see kohtumine. Järgmisel päeval, kui suurem osa Ciarast oli taandumas, käisime neil luidetel, mis sellel pildil paistavad. Liivariba seal all oli olematu. Kõndida saigi ainult üleval luidete peal. Aga seal meri enam niimoodi ei mürisenud, kuigi tuul oli tugevam. Ilmselt rannapromenaadi lainemurdjad olid need, mis lainete murdumisele müriseva kõla andsid.

Kuigi tol päeval oli meil hoopis eesmärk minna kesklinna, sest mu O2 kõnekaardil olev andmeside ei hakanud tööle, oli mul tohutult hea meel, et me kohe bussile ei läinud, vaid jõe äärt pidi kõndisime. Alguses Kutt küll mossitas natuke, et “pidime ju bussiga minema,” aga kui nägi, mida tõus oli jõel kaasa toonud, siis koukis taskust telefoni välja, pildistas ja hakkas õhinal rääkima, et kas ma ikka seda nägin, kuidas puud on täiesti vee sees. Siis tekkis tal tahtmine ka jõesuue üle vaadata ning tusatuju oli täiesti kadunud. Mulle täiega meeldivad need jalutuskäigud temaga. 

Eile õhtul andsin endale lubaduse, et püüan edaspidi veidi vähem vinguda ta kallal, kui ta telekat vaatab samal ajal, kui mina õpin või kirjutan. Tuleb tema valikuid rohkem usaldada, sest eile vaatas ta nt mingit II maailmasõja teemalist filmi ja siis arutlesime pikalt selle üle, miks inimesed sõja ajal kunstiväärtuseid hävitavad või kuidas sõda on tegelikult äri. Kas kõik kunstiväärtused, mis päästmise nime all enda kätte võeti, ikka jõudsid pärast sõda õigesse kohta tagasi ning miks suurele osale Euroopast seostuvad II maailmasõja kontekstis negatiivsetena sakslased, eestlastele aga Punaarmee…. 

Ma absoluutselt vaimustun sellest, kui tal mõte lahti läheb, ta hakkab looduse ja maailma asjade üle arutlema. Kõik need küsimused füüsikast, kosmosest, asjad, mida ta on kuskilt lugenud või telesaadetest vaadanud. Tema oma mõttekäigud, kus ta püüab oma nägemust seletada ning minu asi on lihtsalt kuulata või pakkuda talle mündi teist poolt vaatamiseks.

Täna hommikul jõudis minuni üks imearmas ja südantsoojendav kiri selle blogi lugejalt. Aitäh Sulle. See, mida igaüks siin lugedes märkab, mis talle korda läheb, pole ju niivõrd mitte minus kinni, vaid peegeldab sedasama vaprust, enesekindlust ja vägevust, mis lugejas endas peidus on. 

P.S Ma küll mõtlesin, et ei võta valentinipäeva puhul sõna, aga ma tõesti arvan, et pole võimalik südamest, tingimusteta armastada mitte kedagi teist, kui enda armastamisele tingimusi seatakse, kui iseennast südamepõhjani, iga väikse nahaprao ja hingesopini ei armasta. Ei mingit “siis, kui ma olen 10 kg kergem/lapsega kannatlikum/saan kõik kodutööd tehtud” vms. Mu Vend kirjutas täna hommikul FB’s oma seinal väga armsasti, ja ma jagan tema mõtet, et eelkõige tuleks täna endale midagi lubada, kinkida või teha midagi sellist, mida oled kaua edasi lükanud. Lihtsalt sellepärast, et armastad end nii väga. Jah, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Mida mina tegin? Mul oli alguses renditud hoopis teistsugune auto, aga ma otsustasin, et ma sõidan järgmised 11 päeva veidi mõnusama masinaga. Lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et ma võin seda endale lubada ja ma olen tuhandega seda väärt.

The post Ciara, Dennis, Ellen ja teised nädalavahetuse külalised🌊 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See esimene pildikollaaž on ühelt meie varasemalt jalutuskäigult. Täna, kui töövestluselt koju jalutasin, kõndisin siis teispool Doni jõge, ja teate – kevad on siin täitsa käes. Krookused, võililled, lumikellukestest rääkimata. Nartsissid lähevad kohe-kohe lahti ja rohi kasvab. Iileks on kollaseid õisi täis ning tuvid kudrutavad nii mesimagusalt, et jää või pikemalt kuulama. Vaadake ja imetlege ise. Ahjaa, ühed teistmoodi kevadekuulutajad olid ka väljas: meie kodulähedases pubis olid kõlarid õue tõstetud ning väljas oli kümmekond valgetes särkides ja oranžides kiltides nooremapoolset meest. Joviaalses meeleolus. Ei, ma ei läinud neile juurde ega küsinud aluspesu kohta. Neil oli liiga palju tühje õlleklaase selleks laua peal. Ja kell oli ainult 15 läbi! Äh, vaadake parem lilli.

Esmaspäeva õhtul käisin ühel väga põneval kirjutamise koolitusel: kuidas kirjutada lugusid erinevast soost inimeste vaatenurgast. Olgem ausad, alguses ehmatas veidi ära küll, sest nii kirjus seltskonnas, kus n-ö tavalisus on maksimaalses võimalikus vähemuses, pole ma vist veel olnudki. Aga sain sealt rohkemat, kui arvata oskasin. Koolitus oli hästi praktiline, selle viis läbi tegev-näitekirjanik, Šotimaal üks hinnatuimaid, muide – Jo Clifford.

Ma kuulsin täiesti uskumatuid lugusid, mis seal ruumis olnud 18 inimese jaoks tähendas kogemust. Kaks tundi hiljem mõistsin, et tegelikkuses ei ole mingit vahet, kui vanad me oleme, kas oleme mehed, naised, kas meile meeldib punk või klassika, mis riigist me oleme või millise nahavärviga: me kõik tahame armastada, olla armastatud, kuuluda kuhugi ning et meid võetaks sellistena, nagu me oleme. Ning kui tähtis eeldus selleks kõiges on leida rahu iseendas, lõpetada endaga sõdimine. Muuta väärtuseks see, kes sa tegelikult oled. Selle koolituse jätkuna ilmub ka e-raamat, kuhu on kõigil koolitusel osalenutel võimalus kirjutada. Jah, ma kavatsen seda teha. Keskraamatukogu ise oli aga nagu ikka ajaloolised hooned Aberdeeni kesklinnas – massiivne. Laiad trepid, sees kõrged laed, sambad. Majesteetlik ja väärikas. Ja kogu tänapäevane tehnoloogia seal keskel koos klaaskuupides ajalooürikutega mõjus kombona, kus midagi pole üle ega puudu. 

Tänasest läks Kutt taas kooli, aga ma sain Empsile kurtma hakates tema käest sõbralikult noomida: “Mis ajast sa Eestis nädala ajaga terveks said? Nüüd, teises kliimas tahad nädalaga kombesse saada? Anna endale aega!”

Nojah, seda kannatlikkust pean endas arendama. Eriti nunnu oli see, kui paar tundi hiljem mu mentor Kai ka ütles: “Mis sa sõdid selle haigusega. Ütlegi, et nii, nüüd kaks või kolm päeva ma olen haige ja siis esmaspäevast annan uuesti pihta. Puhka, su keha järelikult vajab seda. Ära sõdi temaga, alistu tema soovidele, ja siis annab temas ka pingeseisund järele.” Ma olen tuhandega tänulik selle hala ära kuulamise eest. Eks ma siis puhkan. Ja siis panen täie auruga edasi. Sest praegu tundub, et hakkab saabuma see faas, kus tuleb järjest töövestluste kutseid. 

Töövestlusest ägedam oli see, et sain n-ö ettekäände ülikoolilinnakusse piiluda. Tegelikult oleksin ma võinud seal juba varem jalutada, sest see on hiiglaslik ja põnevaid hooneid täis, aga täna oli otsene põhjus minna ja imetleda seda kaunist arhitektuuri lähemalt. Jah, nii see ülemine kollaaž kui ka alumine pildikogu on tehtud ülikoolilinnakus. Need kolm püstist pilti on tehtud kõik üsna ühest kohast – tänavavaated kohe pärast seda, kui tornide vahelt läbi jalutasin.

Kuna tänane postitus kulgeb positiivsuse lainel, siis eile leidis Kutt endale veel ühe huviala. Kohaliku mereväe heategevusorganisatsioonina tegutseb Sea Cadets ehk siis merekadettide ühendus. Käisime eile avatud uste päeval, Kuti Sõber oma emaga olid ka kaasas. Kuttidele meeldis ja me siis täitsime täna ankeedid ära. Kahel õhtul nädalas, 2 tundi merendustarkusi. On nii sõlmede õppimist ja koti pakkimist, laevamootorite õppimist/putitamist, esmaabi, laskmist, aga ka esinemisoskuse treenimist, rividrilli ning muidugi ujumist, aerutamist ja purjetamist. Võimalused on ka välislaagriteks, tegevusi toimub nii nädalavahetusel kui ka suvel. Kusjuures seda rõhutati korduvalt, et tunnistused ja baasoskused, mida nad saavad, on rahvusvahelised. Nt saadava väikelaevajuhi tunnistusega võivad nad kasvõi Kariibi mere saartele minnes rentida ja juhtida veesõidukit, mille pikkus on kuni 15 meetrit. Kogu varustus sh transport Peterheadi, kus neil aerutamis-ja purjetamisõpe toimub, on organisatsiooni poolt, lapsevanema igakuine osalus on £15 naela. Ahjaa, kaks vormi saavad ka ning emad muutusid eriti rõõmsaks, kui endine mereväelane kinnitas, et jah – õpetame neid ka kingi viksima, vormi eest hoolt kandma. Järgmisest nädalast hakkab pihta. 

The post Need uudised olid küll ootamist väärt🙆 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.