Ma väga-väga tänan kõiki, kes leidsid selle 10 päeva jooksul aja, et minuga kohtuda. Ma olen südamest õnnelik ja tänulik igaühe eest, kes tuli kas õnneliku teekonna ametlikku või mitteametlikku peatuspaika või helistas, et uurida kus ja millal ma liigun. Oli neid, kes ei pidanud paljuks ise sõita ligi 100 kilomeetrit. Mul on hea meel, et ma suutsin pidada endale antud lubadust suunata oma energia neile, kes on kohal. Sest nemad tulid kohale. 

Aitäh ka kõigile neile, kes meile öömaja (ja süüa) pakkusid, kes võtsid töölt vabu päevi, et pikendada koos olemise aega. 

Kui räägin meist, siis mõnikord olime me Hr Kahemillisega kahekesi, teinekord oli Kutt ka kaasas, mõnes kohas ka Emps ning ühel ööl ka superäge Anniki! Reiliga tantsitud tantsud Kohila “kesklinnas” oli ka muidugi omaette elamus. Nendega tutvusin ma Buduaari algatatud 60päevase väljakutse raames, kus Reili käis välja mõtte tantsida iga päev vähemalt 3 minuti pikkuse loo järgi. Anniki oli kolmas, kes kampa lõi. Vahepeal oli meid suisa vist 6 või 7, aga me kolmekesi panime kõik 60 päeva jutti. Meil oli youtube’s oma nimekiri ka lauludest. Mõni laul oli päääääris huvitav, ja noh, mis siin salata, eks ma ise lisasin ka sinna nimekirja laule, mis oleks päääääris huvitavad. Nüüd on see 60 päeva möödas, ja tegelikult oli rohkem kui tore. Kohati kaootiline, aga alati nauditav. 

Nagu ka Eestis viibimine, kuhu mahtus mõnusalt vimkasid (tegin ise ja tehti mulle) ning meeldejäävaid kohtumisi. Varahommikune Vargamäe üllatas täiega. Hommik oli samasugune udune nagu raamatus pilt. Ka minu elu esimene raamatuesitlus Müüsleris. Päeval, kui olin Age juures juuksuris, marutas Müüsleris korralikult: oksi lendas, vesi lainetas. Aga õhtu…. kuldne päikeseloojang ja puude vahelt hiilivad udusiilud. 

Armsad ning omataolised olid ka kohtumised ka Paides Teatrikohvikus, Tallinnas Alar Krautmani terviseakadeemias ning Tartus Domus Dorpatensise majas, kesk maast laeni raamaturiiuleid. Kokku umbes 65 inimest. Kas ma olen rahul? Jah. Sest numbrist olulisem on see, et kõik need 65 inimest ka päriselt kuulasid. Nii palju, kui ma nägin, siis päriselt kuulati, esitati küsimus, naerdi, neelatati pisaraid. Tartus olles ma isegi mõtlesin, et Raekoja plats siinsamas, üle 200 inimese kindlalt kohal, säti end Suudlevate Tudengite juurde ja saaks öelda, et esitlusel oli 200+ inimest, aga see tunne, teadmine, et tegelikult need inimesed ju ei kuula, isegi kui nad kuulevad, see oleks hävitanud selle õhustiku. 

Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis hulgimüüki esimesest tiraažist ei jätkunud, kuid raamatut on võimalik osta siiski päris mitmest kohast.

• Järvamaal on see müügil Paides, Järva Teataja toimetuses ning Järva vallas, A.H. Tammsaare
  

  muuseumis Vargamäel. 

• Müüsleri ja Köisi kandis tegutseb ka raamatuingel Pille, seega Koeru kandi rahvas saab ka tema kaudu varusid uuendada. 
• Tartus on raamat müügil Jalaka tänaval Armastusest Inspireerituna poes. Sealt saab ka pakiautomaati tellida. 
• Tallinnas siis minu armsa ema ehk Lahemaa Looduskooli kaudu. 
• Setomaa rahvas saab raamatuga lähemalt tutvuda Obinitsa galeriis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare juures ning seal on ka tellimisandmed kirjas. 
• Viljandis on mõned raamatud Ülle Puu kunstigaleriis. Ülle Puu on kunstnik, kellega teeme Facebookis Lood ja Maalid nimelist videomaalide projekti. 

Kuhu #õnnelikteekond praeguseks jõudnud on? Prantsusmaa, Šveits, Soome, Rootsi, USA (Colorado), Uus-Meremaa, Iirimaa, Hispaania, loomulikult Suurbritannia (nii Inglismaa kui ka Šotimaa). Võimalik, et mõni riik veel, sest ega ma tean ju vaid neid, mida mulle öeldakse.

Maakonnad, kuhu ma sel Eestis viibimise korral ei jõudnud, on Lääne-, Hiiu- ja Saareaa ning Ida-Virumaa. Teistes maakondades sai viibitud lühemat või pikemat aega. Sai käidud Pärnus Shanoni järgi tantsimas (see-eest mere äärde päikeseloojangut vaatama ei jõudnud), ja ka Setomaa metsades mesilasi päästmas ja mustikaid söömas. Jah, isegi seeni korjasin. Kahel hommikul ärkasin koos päikesega ja mitmel õhtul uinusin päikesest hiljem. 

Kui ma võtsin praegu ette selle 20 asjast koosneva nimekirja, siis 6 asja jäi järgmiseks korraks. Näiteks Elroni asemel sõitsin ikkagi bussiga, sest ma ei tea, millisest aiateibast ma esialgse rongiaja olin meelde jätnud. Järve-ega merevette ma ka end ei kastnud, sest välistemperatuur polnud minu jaoks sobiv. Ma võin käia ka 16kraadises vees ujumas, aga välja tulles peab õhk soe olema. 

See-eest sain väikest õetütart lennutada, väikestelt suureks kasvanud vennapoegadelt (ja paljudelt teistelt ka) kallistusi. Avastasin, et ristitütar on üle pea kasvanud ning sain hüüdnime “välismaakas”.   

Kalju Paldise Metsakuurortis kirjutasin tulevasel järvesaarel kännul istudes hümni sõnad, Ülle Puu salongis aga sündis järjekordne videomaal Facebooki otseülekande ajal. Saunas sain käia suisa 3 korda, neist ühel korral ka vihelda, sest Hr Kahemilline tegi spetsiaalselt kaseviha (nagu ka 3 aastat tagasi meie esimesel saunaõhtul). 

Elus esimest korda käisin ka kilesaunas. Paar “elus esimest korda” oli veel, aga need jätan enda ja asjaosalis(t)e teada. Piusa liivadel ei istunud ma õhtupäikeses, vaid pärastlõunases hoovihmas, mis oli jälle teistmoodi imeline. See kontrast kuldkollaselt märja ning roosakalt valge liiva vahel. 

Toredaid hetki on palju, ja seetõttu ka postitus tavalisest pikem. 

Mohni saarele ei jõudnud, sest tuulejumal otsustas, et raamatu esitlus peaks toimuma paadis. Nii me siis istusime, Harti paadikuuri ees, sama vanas kaluripaadis nagu ta ise. Mohni oleks muidugi vahva olnud, samas – raamatuesitlus paadis, Mohni taustaks, on ka lugu, mida rääkida. 

Kutt oli muidugi väga kurb, sest see oli esimene suvi tema mälestustes, kus ta üldse Mohni ei saanud. See pettumus oli talle raske, aga õnneks Skypark ja teaduspark leevendasid seda. Ütlesingi talle, et need olid kohad, mida oli tal võimalik külastada ainult seetõttu, et Mohni ei saanud. Graafik oli ju tihe, poleks välja mänginud. Vaatame, ehk oktoobris, kui siin on kahenädalane koolivaheaeg, õnnestub taas tulla. Samas, nagu 2020 on hästi õpetanud – pikki plaane teha ei maksa, sest poliitikutel võib midagi muud mõttes olla. Seda, et tegemist on osaliselt poliitikaga, tunnistasid ka UKs asuvate saatkondade esindajad, kui siinsed eestlased tõstatasid küsimuse, et “kuidas Hispaaniast tulles ei ole karantiinikohustust, aga Eestist, kus suhtarv madalaimate tipus, on?” ja siis vastati avalikult sotsiaalmeedias, et “lobitöö käib, et Eesti sinna nimekirja saada.” 

Hea meel oli Hartvigile üle anda merepruuliga Šoti viski, pruulikojast, mille akendest näeb merd. Old Pulteney viskit tehakse linnas nimega Wick, mis oli kunagi Euroopa heeringapealinn. Pruulikoja moto on, et nad tõusevad iga päev koos tõusuga ning meri on põimitud kõigega, mida nad teevad. Kes inglise keelt mõistab, saab siit rohkem teada. 

Šotimaa jookidest kõneldes, siis neljases seltskonnas proovisime ära veel mõned Šoti viskid (lasin ühel kliendil endale välja valida koos Hartvigile mõeldud viskiga) ja ka kaks Šoti gini (ühe ostsin siit kaasa, teist maitsesime Pärnus Vorsid ja Vahvlid nimelises söögikohas). Ütleme nii, et viskidest meeldivadki pigem need meremaitselised kui turbalõhnalised. Ning gini’l on hoopis teine mekk, kui seda lahjendada leedriõie toonikuga, mitte mingi suvalisega. Meil oli Aune sünnipäeval õnne – elu esimese gini-kogemuse segas kokku mees, kel oli nii teadmisi kui ka kogemusi. Aitäh, Paul! VoVas mekitud gin oli isegi parem kui Hr Kahemillise valitud õlle. Tema sõnad, mitte minu. 

Kui Eestisse tulles oli öö lühike, siis tagasi tulles oli päev pikem – sel moel võib iseloomustada reisimist Eesti ja Šotimaa vahel. Ühest küljest tõesti ajavahe, aga teisalt ka reisimise aeg. Oli see Eestisse tulles ju poolöine, kuigi saabumine oli Eestis mõnusal ennelõunal. Tagasi koju jõudsime veidi enne kella 19 õhtul. Lend oli sujuv, rahulik. Lugesime raamatut, tegime mõned pildid. Edinburgh tervitas meid vihmaga. Päev varem oli Šotimaal olnud sadu nii tugev, et paljudes kohtades olid taas teesulud, sest muda oli teedel ning üleujutused. Mida lähemale rong Aberdeenile jõudis, seda rohkem päikest pilvede vahelt paistis ning need 3 päeva oleme saanud nautida sooja ja päikesepaistet. Sooja pole küll 28-29 kraadi nagu Eestis ega ka 37 nagu Lõuna-Inglismaal, kuid ka see 23-24 on väga mõnus. 

Seekordne lahkumine Eestist oli teistmoodi kui 30. detsembril. Seekordne saabuminegi oli teistmoodi. Nagu ka esimesed päevad. Uuesti kohanemine. Teistmoodi virrvarr alateadvuses. Samas selgus ja kindlad soovid, tugevad tahtmised. Ning tänulikkus. 

Üks asi, millest Eestis käies aru sain, olin see muutunud mina. Märkasin olukordi, kus käitusin teisiti kui oleksin käitunud aasta tagasi. Julgus enda eest seista, enda eneseväärikust hoida, vajaduseta oma otsuseid õigustada või välja vabandada. Julgus toetada oma väljaütlemistega neid, kelle toetus on mulle hindamatu, märgata neis omadusi, mis minus endas vajavad arendamist, kuid on mulle eeskujuks. 

The post Lühike öö ja pikk päev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Miks see on oluline? Sest see pakub meile võimalust areneda, aju töös hoida ja sellega igasuguseid taandarenguid ajus ja ka mujal organismis edasi lükata. Lühidalt öeldes – hoiab meis elutahet.

Aitäh kõigile õnnitlejatele. Kutt on väga õnnelik ja rahulolev. Kõik kingitused ja saadetised olid väga toredad. Nende kohaletooja oli veel eriti tore.
Eks mul oli enne Hr Kahemillise saabumist väike ärevus ka sees. Seda, et ta minu vaimustust Šotimaa osas jagab, ma mitte ei mõelnudki, aga uskusin väga, et talle võiks siin meeldida. Nii läks ka. Ta ütles, et jäi rahule ja tundis end hästi. Ning tuleb tagasi. Vähem kui kuu aja pärast.
Saabumishetkest pilti ei teinud, vaid pakkusime selle asemel korralikku tervitust: perekalli ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Kes teab, see teab. Kes ei tea, siis otsige endas seda tunnet, et oled kedagi kaua oodanud ning kohtumise hetkel polegi muu maailm tähtis. Pole tähtis, kui kaua on kaua. Mõnikord on ka kaks minutit liiga pikk aeg.
Saabumisel jäi lennuk kümmekond minutit hiljaks, ja Eestis tuli kohvri lisakilode eest ka maksta, aga kokkuvõttes oli sel moel odavam, kui osa asju postiga saata.
See kohver oli armastusest ja heast paremast pungil, sest kui hr Kahemillise talvejope välja arvata, siis ülejäänud sisu oli kõik meile.
Kusjuures kolm väga head raamatut, Aune leivad ja mõned asjad veel olid Hr Kahemillise seljakotis. Võime nüüd öelda, et mõneks ajaks oleme Eesti kommidega hästi varustatud. Šokolaadiga ka. Ning köögikapp on Armastusest pungil.
Köögikappidel on minul Napoleon Hilli “Mõtlemist muutes rikkaks”  – aitäh Kai - ning Maxwell Maltzi psühhoküberneetika raamat. Kutt sai lugemiseks Marek Sadama “Grifoon Leenu”. “Ahah, Marek Sadam kirjutab siin oma tunnetest.” oli tema esimene reaktsioon.
Vannituppa lisandus 3 uut Thorma bambushambaharja ning Signe Seepide mündi-meresoolaseepe. Mõlema ettevõtte klienditeenindus on üle prahi. Kusjuures ei ole makstud postitus. Kasutan neid asju, sest need meeldivad, sobivad ja on head. Kirjutan neist, sest tunnustavaid sõnu ei ole kunagi maailmas liiga palju. Kuidas see lause kõlaski, et kui Sul midagi ilusat öelda ei ole, siis parem ära ütle midagi. Siin üks ilus kollaaž teile tõestuseks, et Hr Kahemilline tõesti käis külas, sest pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.

Naah, ega te sõnadest ka ei pääse.
Jõudsime lühikese ajaga üsna mitu kohta läbi käia, arvestades, et Edinburghist Aberdeeni ainuüksi puhast autosõidu aega on 2,5h. Vasakpoolsemal pildil oleme taas Lechtis, kus 24h hiljem oli lund 20 sentimeetrit rohkem. Keskel siis Dunkeldi lähedal Hermitage’i matkarajal ning parempoolne pilt on Slains’i lossi juures, jah seesama nn Dracula loss Bram Stokeri raamatust. Selle lossi juures nägime ka delfiine meres ujumas. Päris pikalt näitasid end. Enne olime veel käinud hülgeid vaatamas Newburghi rannas. Sel korral ujus osa hülgeid kaldast tõesti mõne meetri kaugusel. 

Pühapäeva õhtul soojendasime EV102 kohaliku viski ja snäkivaagnaga, kus aukohal on Eestist toodud suitsuvorst ja tädi Lea marineeritud kurgid. Ma tean vähemalt 30 inimest, kes nende kurkide kohta on minuga ühel nõul: parimaid lihtsalt ei ole. 

Mis viskisse puutub, siis poes oligi müügil selline maitsmise komplekt. Meie mõlema senine varasem kokkupuude viskiga oli selline, millest Šotimaal kõva häälega rääkida ei maksa. Vähemasti mitte viski-kontekstis. Sest igasugused redlabelid jms segatud kraam võrdub siin autokütuse, mitte joogikraamiga. Korralik viski on ühelinnaseviski ning küsisin taksojuhi käest üle ning ta kinnitas, et pubist või poest viskit ostes tuleb kirjeldada meeleolu või olustikku, mida sa naudid. Ning siis antakse sulle õige. Noh, nendel pisikestel pudelitel ei olnud meeleolu kohta suurt midagi kirjas.

Hr Kahemilline proovis ära ka neli kohalikku õlut. Jäi rahule. Kohalik, Aberdeeni külje all tehtav Brew Dog jääb järgmiseks korraks. Või ülejärgmiseks.

Reede õhtul enne Hr Kahemillise saabumist hotelli jõudes ja check-ini tehes sain jälle veidi targemaks. Kui hotell on tehtud ajaloolisse hoonesse, siis ei ole sugugi ka peretoa puhul enesestmõistetav, et tualett ja vannituba on igas toas olemas. Ei. Neid oli koridoris kaks tükki. Kui ikka toa kirjelduses pole eraldi välja toodud, et WC ja vannituba on toas olemas, siis võivad need vabalt ka kolmetärnises hotellis koridoris asuda.
See info on kasulik neile, kes Šotimaale tuleku osas jutust kaugemale kavatsevad jõuda. Lubajaid on olnud rohkem, kui meil kahepeale sõrmi, aga mulle teadaolevalt pileti ostnuid veel pole.

Loomaaeda pandasid vaatama me ei saanudki, sest loomaaed teatas reedel, et ilmaolud on sellised, mis loomade ega inimeste turvalisusele mõeldes väravaid lahti teha ei luba. Tuulisevõitu oli tõesti ning laupäeva hommikul hotellis hommikusööki süües nägime ka midagi lörtsilaadset. Hiljem sõidu ajal sadas ka, aga üldiselt oli nii nagu ikka – ilmataat hoidis meid ja lasi tähtsamad asjad ära vaadata ilma, et oleksime pangetäite kaupa mingit jama krae vahele saanud.
Sellel pildil on Birnami tamm, mida mainib Shakespeare oma “Leedi Macbethis”. 900 aastat vana ning viimane Birnami tammesalust. Sildilt tamme juures võis lugeda, kuidas see tamm on koduks sadadel putukaliikidele. Lähemalt uurima minna ei saanud, sest tamme taga paistab Tay jõgi, mis ajas korralikult üle kallaste. Teisel pool Tay jõge on Dunkeldi linn ning alles kaht linna ühendava/eraldava silla peal seistes sain aru, et see on seesama linn, kus Kutiga 2017 aasta suvel peatusime. Lihtsalt eelmisel korral sõitsimegi autoga üle jõe. Tahtsime ka siis seda tamme vaadata, aga ei osanud otsida.
Igal juhul oli mul jõe kaldal selle silla peal tõeline déja vu tunne. Nagu oleks olnud siin. Ja siis vaatasin lähemalt mõlemale poole silda ning sain aru, et olemegi ju….. Kutt väitis, et ei mäletanud ning isegi siis, kui talle Instagramist pilti näitasin, ei meenunud talle.

Vasakul pool seda silda on igavesti vägev katedraal ning puuks pügatud rododendronid, erinevat värvi. Paremal pool aga parkla ning piknikuala. Me jalutasime toona mõlemal pool silda, seekord sõitsime autoga üle silla ning paremale, mäenõlva pidi üles.
Sealsamas lähedal on ka The Hermitage, mõnus poolteisekilomeetrine matkarada kose, väikese majakese, koopa ning väidetavalt Šotimaa kõige kõrgemate kuuskedega. Pikad ja jämedad olid need puud küll, mitte ainult kuused vaid männid ka. See, et vett oli palju, tähendas ka kose juures imelist vetemängu. Mis veel muutis selle metsaraja põnevaks ja salapäraseks, olid rohelised samblikud ja sõnajalad puudel. Oli natuke müstiline, kuidas peenikesed raagus oksad, aga üleni rohelised, vee kohale kummarduvad. Üks väike kollaaž nendest okstest, sest see, kuidas valgus neile langes tekitas tõesti tunde, nagu oleks kuskile muinasjuttu sattunud.

Kosk ise oli ka muidugi võimas. Ja need suurte puude ladvad pea kohal õõtsumas. Metsa all nägime ka mitut kändu, kuhu oli münte sisse pandud. Selle kombe kohta internetist infot otsides sain teada, et need on õnnemündid. Münte pannakse ainult kändudesse puu hingehaldjatele, et need aitaksid soove täita.
Komme on sajandeid vana, nagu ka mündid, mis nendest mahakukkunud puudest leitud on.
Mis ehk Šotimaal ringi reisides veel oluline teada – ka sellistes kohtades nagu The Hermitage, hoidke mündid endal taskus. Kui loodus ise on vaatamiseks tasuta, siis parkimise eest on viisakas maksta. Ilmselt turismi kõrghooajal on ka järelvalve suurem ja parklad/piknikukohad rohkem täis. Samas, tualett ja infokiosk oli seal ka täitsa olemas, rada ilusti tähistatud ja hooldatud.
Ka enamik losse tehakse lahti alates 2. aprillist ehk siis suviseks hooajaks. Lossi aedades saab praegugi ringi jalutada, ja seda võimalust kasutasime me ka nt Perthi juures asuva Scone palee juures. See on olnud aastasadade jooksul Šoti kuningate/kuningannade kroonimispalee. Praegu, kui Šotimaal on oma parlament ja ministrid, annavad nemad seal ametivande.

Nagu ülaltpoolt vihjamisi lugeda võis, siis pühapäeval nägime hülgeid, delfiine ja lund. Tegime sellise korraliku tiiru ja mägedes saime isegi natuke lumesõda mängida. Lechtis, kus Kutiga suusatamas käisime, tegime peatuse ja käisime söömas.
Mulle väga meeldib Šotimaa mägede avarus. Cairngormis on see veel eriti hästi tajutav. Lääne-ja Põhja-Šotimaal pole lihtsalt veel käinud, ainult piltidelt näinud. Õhk liigub ja valgus mängib, pilvede liikumist on maapinnalt näha. Praegu on kanarbik pruun, aga kui see ühel hetkel õitseb, siis on mäeküljed imeilusad ja kutsuvad. Samas, nagu raamatutest lugenud olen, siis peab olema ettevaatlik, sest kanarbik, mustikad jms Eestis tuntud rabataimed annavad märku pehmest, soisest pinnasest ning meeles on ka see, kui Aunega esimest korda Šotimaal olime, kuidas põlvist saati märjaks sain, kui üritasime aia taga mägiveiseid paitada.

Sain mitu korda muiata, kui Hr Kahemilline liiklusest rääkis. Ta on üsna kogenud ja tasakaalukas autojuht, sõitis Mallorcal nagu Miška mägiteedel ja kiirteedel, aga Šotimaal teatas, et unustagu ma ära tema rooli panek. Ringristmikud olid talle eriti arusaamatud, kuigi minu arvates ristmikel parempööre on veel hullem. Ringristmikel valepidi sõita oleks veider, sest kaar läheb ju teistpidi….
Ehh, ma arvan, et aprillis, kui ta nädalaks tuleb, on ta juba üsna harjunud ning julgeb rooli taha istuda küll.
Esmaspäeva hommikul sõime kiluleiba (aitäh Aune nii kilude kui ka maitsva leiva eest). Sadas. See oli seni ka ainus päev, kus üldse mingitki päikesekiirt ei näinud. Seevastu sain Hr Kahemillist Edinburghi transportides sõita paksus lumepudrus, tihedas vihmasajus ning ütlesin talle ka, et Šotimaa nutab tema lahkumise pärast. Tagasi tulek oli nukker, kuigi teeolud olid paremad. Aga kõik on nii, nagu talle ütlesin: mul on kahju, et ta läheb, aga ma olen õnnelik ja tänulik, et ta tuli, oli ja ta nautis, et ta tundis ennast meie juures hästi ning siinne loodus meeldis talle. Uute seiklusteni!

The post Millal kogesid viimati midagi elus esimest korda? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Samas on ka siin on juba nädal aega kohalikud poed ehitud sinivalgete lipukestega ning isegi äsja sisserännanutel vist pole võimalik niimoodi poes käia, et aru ei saaks, mida just Burnsi õhtusöögil sööma peaks: haggis, kartulid, kaalikad ja kohalik naps. Kes nii traditsioonides kinni pole, võib proovida haggise pitsat, jäätist või vrappe.

Kui näete/kuulete sõnapaari “wee dram”, siis see ongi “väike naps”. Mida täpselt see dram sisaldab, pole ma veel jõudnud järele uurida. Kuna ma pole ei viski-ega õllesõber (olnud), siis on need mõlemad ka veel siin proovimata. Kunagine kokkupuude Red Labeliga jättis tunniks ajaks kurku põletava tunde, aga sellised joogid pole kohalike jaoks üldse viskid. Leebemal juhul saavad need nimetuse “toiduviski” ehk siis kasutatakse marinaadi/kastme tegemisel, halvemal juhul võrreldakse neid mitmest sordist kokku segatud viskisid bensiiniga, ja lisatakse aasivalt, et “kas ikka koolat ka lisasite”.  Viskisorte on siin sadu ning “õige” olevat ikka see ühelinnase viski. Veelkord – isiklik kokkupuude maitse osas puudub, info pärineb kohalikelt. Ahjaa, kui iirlased ja ameeriklased kirjutavad whiskey, siis šotlastel on whisky.

Viski jaoks on Kutil veel vara ja kuna toidu osas on ta üsna valiv, siis ma haigena ei hakka teda küll uute maitsetega harjutama. Seega  ei maksa homme mingit haggise-testimise ülevaadet oodata. Jah, ma olen lugenud selle kohta. Jah, ma tean, mis seal sees on ja kuidas seda tehakse. Jah, ma olen mõelnud sellele, et parem oleks mitte teada. Jah, ma olen ise verivorsti teinud ja ikka veel söön seda. Okei, kui esimest korda tegin, siis mõnda aega ei söönud. Nii umbes 7 päeva.

Mis Kuti tervisesse puutub, siis näib, et tal on parem kui eile samal ajal, mil ma poest viina ostsin – juhuks, kui palavik peaks kõrgemale tõusma. Viina hinnaga ei hakka teid traumeerima, aga 10 paratsetamooli tabletti on umbes 8 korda odavam.
Kui apteegist kraadiklaasi ostsin, siis sain ka teada, et neid inhalaatoreid, millega Eestis paljud endale ja oma lastele soolveega auru teevad köha ja nohu lahtistamiseks, ja mis Eestis on apteegis müügil, siis siin neid apteegist osta ei saa. Kui arsti arvates on Sul või lapsel seda vaja, siis ta kirjutab selle välja, ja siis saad selle kas osta või mõnel juhul ka tasuta. Kui Sa ise arvad, et oleks vaja, siis telli netist. Seda ma tegin ka. Hind soodsamgi kui Eestis.
Aga vedelikku ehk seda soolalahust ikkagi apteegis ei müüda. Selle pean vist ise kokku segama.

Täna veel ei ole Kutil palavikku näidanud. Ingver, nelk, mesi, kirsid jms looduslikud abivahendid koos tõhusa koguse mineraalvee ja C-vitamiiniga hakkavad ilmselt mõjuma, sest vähem kui 48 tunniga on ootamatult kiiresti otsa saanud kõik salvrätikud sh 10 pakist koosnev kombo, lisaks veel need elegantselt pakist ükshaaval eemaldatavad.

Kui tavaliselt on Kutt liikumises, siis täna on ta terve päeva valdavalt energiat säästnud, nagu ta ise ütleb. Seega oli mõeldamatu, et ma ta hommikul pargisõprade riisumise talgutele kaasa oleks võtnud. Reha sai laenutada läheduses asuvast spordikeskusest. Pildil olev plats on riisutud. Selle ettevõtmise eesmärk on saada taas muru sisse õitsema lilled. Need, mis peaks seal looduslikult kasvama. Praegu on probleem selles, et muru on liiga tihe ja tugev ning seda tuleks justkui “nõrgestada”. Nad olevat kuskile eelmisel sügisel külvanud/istutanud ka mingeid kollaseid lilli, mis muru justkui välja söövad veidi. Ei, võilill ei olnud, aga kui see õitsema läheb, ju ma ehk oskan öelda, mis see on. 🎕
Kui nad paar-kolm aastat tagasi alustasid, siis oli tee peenrast vaid meetri jagu niidetud ala. Ülejäänu oli kõik meie mõistes heinamaa.

Linnavalitsusega on kokkulepe, et LV niidab 3-4 korda aastas, aga pargisõprade selts riisub heina kokku. Täna oli kohal 10 täiskasvanut, üks laps ja üks koer. Jah, siin on tavapärane, et kevadised heakorratööd tehakse jaanuaris-veebruaris, sest kui ikka õhk on lindude sädinast paks ja võõrasemad mühisevad õitseda, rododendronid ajavad samuti õiepungi, siis ilmselgelt hakkab varsti rohi täie hooga kasvama. Lähedalasuvas Scottstown Mooris olid ka täna miskid talgud, aga kaks tundi jõulist, märja murupudru kraapimist väsitas ära ning nii jäigi nägemata, kas nad tõesti seal lõket ka tegid, nagu lubasid.

Tulles tagasi tänase õhtu juurde, siis Robert Burns on šotlastele väga tähtis ja seda mitmel moel. Tema kirjutatud “Ayld Lang Syne” on laul, mida kohalikud laulavad uue aasta saabudes ning see on kolme enim lauldud inglisekeelse laulu seas.
Lisaks oli üks tema lauludest vahepeal mitteametlik šoti hümn. Kes tahab Burnsi luuletusi lugeda, siis neid leiab näiteks siit.  Olemas on isegi eestikeelne CD-plaat Burnsi lauludega.
Seda kõike lugedes võiks ju kujutleda tänast õhtut kui midagi pühalikku, aga ei  – Burnsi õhtusöök on väga luuletaja moodi: seal on enamasti palju head toitu, napsu, luuletuste lugemist, laulmist ja ka tantsimist. Jah, Eestis öeldakse tema kohta, et oli nalja-, naiste-ja napsimees. Mõningatel andmetel oli tal oma lühikese elu jooksul 14 last 4 erineva naisega, neist viimane sündis päeval, mil Burns maeti.

Mulle väga meeldib, mismoodi šotlased oskavad enda ja oma traditsioonide üle nalja visata, neid nüüdisaega kohandada, samas jäädes truuks algsele. Nad on samas vägagi uhked oma pärandi üle – ei mingit võlts-ega valehäbi. See on päriselt ka äge, kui tunned ja tead oma pärandit, oskad jutustada lugusid. Imetlesin juba 2011.aastal, kuidas nad oma kirjandust eksponeerivad. See, et Robert Burns on üle ilma tuntud, see on ikkagi suures osas seetõttu, et šotlased ise arvavad, et see mees oli äge, et tema looming on vaimukas. Mõned tema tsitaadid, mis on eesti keelde tõlgitud, on leitavad nt siit. Mulle meeldib see “Eksimine on inimlik. Nurrumine on kassilik.”

Täna nägin artiklit, kus toodi välja 10 põnevat fakti Robert Burnsi kohta.

• Näiteks USA laulja Bob Dylan on tunnistanud, et Burnsi looming oli talle peamine inspiratsiooni allikas. 
• Burnsi loomingut leiab nt filmidest “It’s a Wonderful Life”, “Kui Harry kohtas Sallyt” ning “Seks ja Linn”.
• Burnsile on pühendatud üle maailma enam kui 50 ausammast, millega on ta nn usuvälistest isikutest Christopher Kolumbuse ja kuninganna Victoria järel kolmandal kohal. 
• USA moelooja Tommy Hilfiger on väidetavalt Robert Burnsi otsene järeltulija. 

Mis ma Burnsi loomingu kohta infot otsides veel teada sain, on see, et juba üle 10 aasta on olemas ka täiesti ametlik Eesti tartan. Ülivägev.  Mul hakkas küll mõte jooksma juba. Tartaniga seoses on ka minu käest küsitud, et miks šoti mehed seelikut kannavad ning öeldud, et ega sel seelikul ja kildil suurt vahet pole. Kilt on üks paljudest viikingite mõjutusel šoti keelde tulnud sõnadest ja tavadest. Kilt tähendab (hõlma) vahele toppimist ning selle värvid näitasid ära, kes millisesse klanni kuulub. Vahepeal oli tegemist suisa keelatud rõivaesemega.
Šotlaste ja Šotimaa kultuuri kohta liigub üldse igasuguseid küsimusi ja müüte. Kilt on kahtlemata üks neist ning ühes artiklis nägin sellist vastust (päriselt ka): “Meie mehelikkus ei mahu lihtsalt pükstesse ära. Tore, et see nüüd lõpuks teile selgeks sai.”
Kildi ja seeliku kandmise erinevuse selgitamiseks sobib hästi mu arvates üks anekdoot, mida ka šotlased ise levitavad: Inglane ja šotlane istuvad kõrvuti baarileti taga. Tellivad õlut. Joovad õlut. Inglane vaatab šotlasele otsa ja küsib irooniaga: “Kui suur see erinevus seeliku ja kildi vahel siis tegelikult on?” Šotlane joob klaasi lõpuni, pöörab inglase poole ja vastab väga rahulikult. “See sõltub sellest, palju sa tahad, et sul hambaid suhu jääb.”
Nagu kirjutasin, siis oskavad nad hästi ka enda kommete üle nalja teha. Naersin pisarateni, kui vaatasin selle koomiku tõlgendust kohalikust möllust. Aktsent on täiesti OK, aga muidugi inglisekeelne.

Mulle siinne sageli eneseirooniline huumorimeel sobib. Näiteks ütles mulle üks šotlane, et tean nende kultuuri kohta rohkem kui tema ise, kui küsisin, kuidas ta laupäeva õhtut veeta kavatseb. Pakkusin siis välja, et võin ju tema kultuurinõunik olla, sest aastaid tagasi, kui ma esimest korda Šotimaal käisin ning me Aunega tema ja ta sõbra Edinburghi kirjanduslikule pubituurile kutsusime, siis ta ka tunnistas hiljem, et alahindas vägagi seda, mis seal tegelikult pakuti.
See pubituur, kus meie käisime, tähendas seda, et ca paari-kolme tunni jooksul viisid 2 näitlejat meid umbes 6-7 pubisse Edinburgi vanalinnas, mis on olnud kirjanike lemmikpaigad, mis neid on inspireerinud või kus on detaile kirjanike kaasajast. Kuulsime rohkem nii Walter Scotti, Robert Burnsi kui ka paljude teiste Šotimaa kuulsate kirjanike kohta. Jah, ka J.K Rowling leidis ära mainimist. Need näitlejad lugesid kirjanike loomingut, etendasid stseene nende elust ja/või juhtisid tähelepanu omanäolisele selles pubis. Joogi ostmine pubist kohustuslik ei olnud. Paus ja vahepealne jalutuskäik oli piisav, et purju meie neljasest seltskonnast küll keegi ei jäänud.

The post Suurima šotlase sünnipäev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.