Nüüd julgen kõva häälega rääkida ka, miks on olnud natuke kiire. Sel, et ma just sellise pildi esimeseks panin,  on absoluutselt kindel põhjus. Kutt ilmutab järjekindlat osavust ja huvi selliste kujundustööde vastu. Kui eelmises postituses oli Canvaga tehtu, siis selle tegi ta minu Samsungi nutikaga. Vasakul ülaservas on küll ka veidi sõrme näha, aga see on lõikamise küsimus.  

Kuti ettevõtte nimi on The Art of the Unknown, mis eesti keelde tõlgituna tähendab Teadmata/Tundmatu kunst. Mulle meeldib nende sõnade mitmetähenduslikkus. Koos ja eraldi. Ise ta selle mõtles. Kuna palgad on siin nii noortel kui ka täiskasvanutel vanuse järgi, siis on see võrdlemisi tavapärane, et juba teismeeas oma ettevõte luuakse. Ametlikult tööle üldjuhul alla 16-aastaseid võtta ei tohi, ning töötasu on £4 tunnis, mis on rohkem kui poole vähem kui miinimumpalk 18+ vanuses. Nii teataski Kutt, kui kuulis, et 16-aastased saavad lehtede laialivedamise eest £16 naela nädalas, et tema “nii väikse raha eest oma aega kulutama ei hakka” ja kindlasti on ka paremaid võimalusi raha teenimiseks.  

Nüüdseks on see disaini-värk teda köitnud juba 5-6 nädalat, ja esimene rahulolev klient on täisteenuse  – kaks logo koos üleslaadimisega – juba kätte saanud. Lahe oli teda kõrvalt kuulata: “Ma teen sulle need logod ära, ja ma raha sinu käest ei võta, aga sina teed mulle oma youtube’ kanalis reklaami.” Seda nimetatakse barter-tehinguks, ja selle peale tuli ta täitsa ise. Sellist mõnusat otsusekindlust on Kutile juurde tulnud, seda on tore jälgida. 

Jalg paraneb ka ilusti – eelmisel nädalal tegi juba kehalises ka natuke kaasa. Sel päeval oli veidi tuuline ja isegi sadas päeval, aga Kuti arvates oligi hea, et tibutas. “Ma oleks muidu üle kuumenenud, aga see vihm natukenegi jahutas.” Nojah.  

Alates 31. augustist peavad nad koolis vahetundide ajal jm üldkasutatavates ruumides näokatteid kandma. Linnavalitsus varustas kooli ka mingi kogusega, aga üldiselt palus direktor vanematel jälgida, et koolikotis ikka oleks mask, sest raha, mida kool kulutab maskide ostmiseks, ei saa kulutada enam lastele õppe-elamuse pakkumiseks. 

Laupäevad on kujunenud meil majapidamistöödeks ja poes käigus, mistõttu on mul on super-hea meel,

et meie nädalavahetuse jalutuskäigud on nüüd taastunud. Tõsi, sel nädalavahetusel nägi see välja nii, et Kutt oli ratta seljas, ja mina siis kõndisin. Nii sain mina tempokalt kõndida, ja tema säästa põlve ning tasapisi koormust tõsta. Täna käisime üle pika aja nõmmel. Pihlakaid on palju, ja need on hästi punased. Põldmarjad on valmis ja veidi saime ka hiliseid vaarikaid. 

Valgus oli imeline – oli päikest ja tumedaid pilvi – sooja päikest ning jahedat tuult. Kerge sabina saime ka, aga olime puu all varjus, seega jäime ikka kuivaks. Kanarbik oli ära õitsenud juba, aga lillakat tooni andis üks teine taim. Samas tean, et mägedes praegu kanarbik veel õitseb ning mäenõlvad on kõik eri toonides lillad. Väga tahaks praegu minna ühele tiirule Cairngormi rahvusparki, kuid praegune graafik on nii tihe, et ma ei kujuta ette, millal. Jah, tihe ka nädalavahetustel. 

Järgmisel nädalavahetusel otsustasime Kutiga mõlemad osaleda David Conway koolitusel. Tegemist on Bob Proctori ühe õpilasega, ja kui varasemalt olen tema seminaridel osalenud, on alati saanud üht-teist enda osas selgemaks. Ma olen vist maininud, et hakkasime Kutiga seda pooleaastast Tulemusliku Mõtlemise programmi koos õppima, ja praegu alustame neljandat peatükki. Teine ja kolmas peatükk on paradigmadest ja just teise nädala lõpus sain jälile ühe enda paradigmale, mis mind tagasi hoiab. Ma olen sellele varem ka mõelnud, ja isegi jaganud paari-kolmega, aga lahendust sellele pole leidnud. Et kui midagi elus läheb väga-väga hästi, juhtub justkui midagi sellist, mis on nagu tõrvatilk meepotis. Ja just siis, kui olen positiivsete emotsioonide rüpes. “Ära mõtle nii!” ei ole lahendus. Et see on paradigma – mõttemustrite ja harjumuste kogum, just sellest sain ma nüüd õppides aru. Tean ka, mida ja kuidas edasi teha, sest programm on andnud n-ö tööriistad sellega tegelemiseks.

Kui ma Kuti ettevalmistusi juba mainisin, siis lõppev nädal oli ka minu jaoks mitmes mõttes märgiline: saatsin ära oma valmiva kodulehekülje kogu sisu, lisaks juhised kujundamiseks ja ka värvieelistused. Kõige mahukam osa oli privaatsuspoliitika ja kasutustingimused. Kui Eestis tunduvad need pigem olevat n-ö moe pärast, siis siin on üldjuhul ikka väga soovitav panna sinna kõik asjad, mis ei ole lubatud. Et kui sa kasutustingimustesse sisse ei pane, et seda lehekülge pole lubatud viiruste jms pahavaraga nakatada, sind, su töötajaid või kliente solvata, siis puudub ka alus õiguslikuks sekkumiseks (kohtusse kaebamiseks). Kuna see värk on piisavalt keeruline, siis on termly jms kohad pakkumas suisa teenust, et nad genereerivad sulle need, kui oskad nimetada vajalikud asjad. See on tõeliselt kiire ja lihtne – sain enda omad valmis ca 20 minutiga.Aga nimetama peab oskama tehnilise poole pealt, ja seal oli tähekombinatsioone, millest mul polnud õrna aimugi. Läksin lihtsama vastupanu teed, ja tegin tausta kollaseks, ja palusin koduka ehitajaid, et palun varustada mind õigete andmetega.  Kokku tuli koduka sisu 22 lehekülge, millest privaatsuspoliitika ja kasutustingimuste välist osa oli 5 lehekülge.

Kui nädal tagasi oli mul otse-eeter veebipõhisel pulmamessil, kus jagasin teadmisi kõnede kirjutamisest, siis 31. augustil ehk esmaspäeval andsin oma elu esimese intervjuu podcastile. Hästi armas ja tore naine, Samanta, kes elab Edinburghis ja kellele õnnelikkuse teema on samuti südamelähedane. Jah, ta ostis ka minu raamatu. Üldse panin sel nädalal posti 4 raamatut, nendest kolm läksidki erinevatele mõtteviisi coach’idele, kes näevad selles abivahendit oma töös. 

Kui neil ka oli mingisugune skepsis minu kui eestlase osas, siis pärast paari teksti ette lugemist on nad sõnatud. Siiras vaimustus, ja see, kuidas nad kõik rõhutavad, et unustagu ma ära, et inglise keel pole mu emakeel. “Sul on anne!” 

Ka mu toimetaja Lee, kellel lasin koduka tekstid ka üle lugeda, käskis ära unustada selle keeleoskuse pärast põdemise. “Inglise keelt emakeelena rääkijad ei unusta küll artikleid päris ära, aga panevad samamoodi eessõnu valesti, ja sõnavarast ei maksa üldse rääkida.” Eks ma kuulan siis kohalikke rohkem, aga võtsin eesmärgiks iga nädal vähemalt tund aega pühendada ka inglise keele grammatikale. Kirjanik ikkagi, ja egas ma igat asja saa saata Lee’le üle vaatamiseks. Jah, on olemas ka netis vabavarana grammatikakorrektoreid nt Grammarly, aga need pole 100% usaldusväärsed. Nt raamatu tekstid lasin ka sealt läbi, aga Lee’lt tulid need ikkagi punasena tagasi. “Kolm rööbastega” just ei olnud, aga üle 4- poleks ka endale pannud.

Kui ma kaks nädalat tagasi jõudsin otsusele, et just mentorid ja coach’id on siingi need, kellega tahan koostööd teha töövihikute, raamatute ja töölehtede tegemiseks, siis sel teemal suhtlesin sel nädalal kolme coach’iga (ma peaks tõesti mingi normaalse eestikeelse sõna siia asemele leidma), kellest ühega on uuel nädalal meil ajurünnak, et talle esimene isiklik veebipõhine programm välja töötada, teine saatis mulle oma tekstid üle vaatamiseks, ja kolmas tellis oma seitsmekuulise programmi jaoks töövihiku.

Näed, peaaegu oleks meelest maha läinud. 1. septembril tehti teatavaks, et olen selle Kirde-Šotimaa naisettevõtjate ühenduse N.E.S.L.I.B  Member of the Month ehk augustis kõige enam silma paistnud liige. Sellega kaasneb ka tasuta promovideo, mis Youtube’i keskkonda üles läheb. 

Twitteris olen siin ka säutsunud, ja eile kirjutas mulle seal üks kirjastaja, et kui ma peaks tahtma oma raamatut avaldada, siis pöördugu ma julgesti tema poole. Ma pole jõudnud tema kohta taustauuringut teha, aga ma just mõtlesin, et täitsa nunnu oleks, kui keegi raamatu Amazoni üles laadimise töö minu eest ära teeks.

The post Ettevalmistused käivad täie hooga appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Minul on olnud mitu koolitust, ja olen ka ise teadmisi jaganud, seega on kooliaasta – tõsi, meile siin väikse hilinemisega – on täiega alanud. Seega on ehk mõistetav, kuidas vahepeal kindlaks kujunenud rütm, kus kirjutasin igal pühapäeval uue postituse, läks jälle veidi nihkesse. 

Eelmine pühapäev võtsin osa 7-tunnisest sotsiaalmeedia kursusest, kus oli põhjalikult vaatluse all sotsiaalmeedia tervikuna. Usina iseõppijana olid paljud asjad tuttavad, kuid minulgi sai 10 lk märkmeid, lisaks pildistasin vähemalt samapalju slaide üles. Seda muide julgustati tegema. 

1. FB ja IG omapära ehk milliseid postitusi kumbki kanal eelistab 
2. Twitteri võimalused: koguda infot, aga ka kuidas säutsumised raha teenima panna. 
3. LinkedIn ja selle uuendused/kiiksud/nipid. Muu hulgas sain teada, mis on minu LinkedIni sotsiaalne müügiindeks ja kuidas see mõjutab minu postituste ulatust. 
4. Mis peaks olema sotsiaalmeedia eesmärk turunduskanalina laiemalt? 
5. Lisaks uusi ideid sotsiaalmeedia sisuloomeks, loo jutustamiseks ja ristpostitusteks. 

Sel pühapäeval võtan osa veebis toimuvast pulmamessist, mis keskendub peigmeestele – ja õpetan kõne kirjutamist, sh vastan peigmeeste küsimustele. Tegemist on kolmandaga, mida AC Weddings&Events korraldab ning seda kantakse ka Facebookis otse üle. 

2. septembril annan aga poolteise tunnise koolituse sellest, kuidas “uue normaalsuse” tingimustes ehk virtuaalsetele ärikohtumistele/messidele koostada esitlus või promovideo, alustades sisu läbi mõtlemisest kuni teostuseni. Eesmärk on, et vabavaraga ja võimalikult lihtsate vahenditega inimene ise selle tehtud saaks. Septembrisse jääb veel kaks veebikoolitust, aga need on kinnises grupis. Samuti on ees kaks rahvusvahelist podcasti salvestust. 

Kutt on siin ka kõvasti Canvaga tutvust teinud ja need logod, kaanepildid, kollaažid jms, mis ta kokku

paneb, on päris muljetavaldavad. Mulle meeldib väga tema värvikasutus. Tal on julgust ja ka oskust neid värve omavahel sobitada. Juuresolev on üks tagasihoidlikumatest, aga seal on ta on julgelt ka neooni kombineerinud, samuti katsetab videote ja animatsioonidega. Kutil on plaan oma ettevõte luua, seega olen julgustanud harjutama ja katsetama eri võimalusi, sest näha on – kõigil ei ole aega ega viitsimist mässata sotsiaalmeedia postituste ilusa kujundamisega, samas on see ikkagi oluline, et inimesed tahaks seda jagada… 

Teisipäeval, kui õmblused ära võeti, sai laps ka üle kahe nädala taas mere äärde. Avastasin, et pilte ma tollest korrast ei teinud. Nautisime kahekesi olemise võimalust, sest tänavad ja rajad olid inimtühjad. Mina nosisin ka põldmarju (jeee, ned on lõpuks valmis), Kutt sai paar hilist vaarikat. Põldmarjad ei ole tema maitse.

Piltide kohta veel niipalju, et sättisin siinsele turule (eelkõige) mõeldes üles oma pildipanga. Igal pildil on kasutamise hind juures. Eriti ränka vaeva ja aega nende üles laadimine ei võta, ja on ütlemata tore, kui sellest sissetulekuallikas kujuneb. Selge on see, et kui ma neid arvutis hoian, siis nad seda kindlasti ei tee.

Pühapäeva õhtusse jäi veel ka üks nn avatud mikrofoni üritus, kus kirjanikud ja luuletajad tõesti üle maailma lugesid oma loomingut. Ma lugesin 3 lugu oma raamatust sh Vargamäe loo eestikeelsena, ja läks vägagi peale. Panin end juba järgmisele ka kirja, vist oli 9. septembril, kui õigesti mäletan. 

Lõpetuseks üks lõbus pilt Balmedie rannast, kus on hiiiiiglaslikud liivaluited. Nii kõrguselt, pikkuselt, pindalalt. Ma saan aru nüüd küll, miks Balmedie rand Šotimaal kuulus on ja miks Donald Trump ühe oma golfiväljakutest just sinnakanti sättis. Pildil on ka üks ilmatuma vahva naine, Zara, kelle elust ja valikutest võiks kirjutada mitu raamatut. Oluline on aga see, et vaid £50 pani ta püsti ettevõtte, omades kaubamärki Love Rara, mis on praeguseks noppinud rohkesti ettevõtlusauhindu ning mis on tuntud üle Šotimaa. 

The post Tagasi kooli! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Päriselt ka. Ma tavaliselt olen teisipäeviti uue blogipostituse kirjutanud ja täna hommikul, kui Kutiga rannas päikesetõusu piknikku pidasin ja pööripäeva tähistasime (siin tähistatakse just aasta pikimat päeva ehk pööripäeva), mõtlesin, et “näe, sellenädalane postitus on ikka veel kirjutamata.”
Praegu, keset kuuetunnise koolituse pausi, tulin siia, et teen vähemalt alguse ja panin silmad korraks kinni. Ei ole võimalik! Misasja? Eelmine nädal jäigi vahele? Eks oli siin töiseid tegemisi ja ka isikliku elu sündmusi, mis tähelepanu vajasid ning kuna keegi otseselt ei kurtnud ka, et “ammu pole midagi lugeda olnud,” siis eks see vahe niimoodi tekkiski. Parandame end.
Samas, kes nüüd siis mäletama peaks, mis tähtsündmused siia vahele peaks mahtuma? Mh ah, nagu klassikud küsivad. Hr Kahemilline vastaks, et oma tehtud viga ja ega vastu vaielda pole midagi kah. Kui ikka nädala plaanis ja päeva saavutuste nimekirjas on blogipostitus, siis tuleb pihta anda.
Avapilt ja nende saamislugu on kahtlemata viimase kahe nädala tähtsündmuste nimekirjas.
“Kuidas sulle meeldiks täiega hullu panna selle sessiooniga?” küsisin Iska Birnie käest mõni päev enne sessiooni algust. “Mida sa mõtled?” küsis ta ettevaatlikult. “Et teeks päikesetõusu ajal, siis on äge valgus!” See mõte meeldis talle ka.
Ma ei jõua Iska kannatlikkust ära kiita, sest ma olin talle kõigepealt Zoomi kõne ajal niuksunud, kui igavad kõik raamatute ja autorite pildid on isegi netiotsingut kasutades. Ta tegi Pinteresti kollektsiooni, ja sealt leidsin ideid, mis mulle ka meeldisid, ning tekkis juba täpsem ettekujutus, kus ma seda sessiooni tahaksin teha. Saatsin talle pildid ja teadsin juba, et hommikul on seal valgust rohkem, kuna lõunast varjavad puud kogu valguse päevasel ajal.

Foto: Iska Birnie Photography

Ja siis meenus mulle üks “väike asi”, mis võib palju pahandust teha, kui sellega mitte arvestada. Tõus. Ma olin juba näinud, millised on erinevused veetasemes jões tõusu ja mõõna ajal. Vahe on reaalselt meetrites. Õnneks on olemas rakendused, mis näitavad nii tõusu kui ka mõõna veetaset ning kui kiiresti see tõuseb/langeb. Tol hommikul oli tõusu tempo 30 cm tunnis.
Ma päriselt käisin ka ca 12h varem samas kohas, kus järgmine hommik pidime pildistama, kontrollimas, kui kõrge on veetase sel hetkel, kui see on äpi järgi sama kõrge kui 12h pärast.
Kõik tundus ohutu.
Oligi, kui etteruttavalt öelda. Ärkasin tol neljapäeva hommikul kell 2:32 varahommikul, et nägu pähe maalida ja lokitaltsutaja olla. Ma olen siin aeg-ajalt viisakama väljanägemise nimel juukseid sirgendanud, ja sama plaan oli tol hommikul ka. Riietega oli lihtne – Krisvalgi salongis eritellimusel valminud seelik ja väike peenvillane kampsun, sest õhutemperatuuri lubati +8 kraadi. Ahjaa, hommik oli veidi hallikas ja niiske, aga see, et päikest polnud, mind nagu ei häirinudki.
Veidi pärast poolt nelja hommikul astusin uksest välja, käes termokruus kakaoga ja ükssarviku kruus vaarikateega. Kui Brig o Balgownie sillale (üks Šotimaa vanimatest sildadest, nagu hiljuti sain ja selle juures pidi mingi munk kummitama) jõudsin, oli sirgetest salkudest saanud mõnus kahupea. Ma muidugi ütlesin ka Iskale, et ma pole 2 ööd magada saanud, sest nägin õudukaid, kuidas tõusuvee eest pageme või kuidas ma hiljaks jään. Saime kohe alguses naerda.

Foto: Iska Birnie Photography

Valitud koht meeldis talle, kuigi saime mõnusalt turnida ja naha soojaks. Kahe kaelas kõlkuva kaameraga oli see muidugi temal keerulisem kui minul seljakotiga, kuigi – seeliku panin talutüdruku moodi vöö vahele. Esimese asjana kupatas Iska mind kohe puu otsa. Mis seal ikka, polegi ammu seeliku ja kingadega roninud. Kokku vist käisin kolme puu otsas. Kõrgust ma ei karda, aga korralik tasakaaluharjutus oli see küll, kui raamat on näppude vahel st kätega kinni hoida ei saa. Mõelge ise edasi, millega ma end tüve peal hoidsin.
Igal juhul läks aeg kiiresti – planeeritud tunni ajase sessiooni asemel kestis see 80 minutit (jah, ma tean, et see 8 mu elus pidevalt kordub ) ja tulemuseks oli 39 pilti (täpselt minu vanus), mille sain kätte vähem kui nädalaga. Eriolukorra eelised.
Muide, Iska on auhindadega pärjatud fotograaf, tema kodukal olev hobusel kappav pruut näiteks on üks rahvusvaheliselt tuntud foto.

Sel nädalal läks natuke auru ka selle rahvusvahelise ajakirja Lightbox Originals artikli peale, mis avaldatakse teisipäeval, 24. juunil ehk rahvusvahelisel kirjutamise päeval nende uueneval kodukal. Olen eelvaadet juba näinud, ja näeb väga uhke välja.
Ilmselt juulis ilmub ka Scottish Peni uus ajakiri, kus samuti minu töö sees.

Koos oma kirjandusliku mentori ja tuttavaga turundusagentuurist Tuminds tegeleme ka jätkuvalt mu brändi üles ehitamisega (tegin endale muuhulgas Twitteris konto, aga isiklikke säutse veel jaganud pole) ning Word Accordile tuleb ka kliente üha juurde. Seega, asjad liiguvad.

Kuti kooliaastal on ka veel viimane lõpp, tundub, et üldjoontes on ta vist asjadega joone peal. Järgmine nädal peakski olema viimane nädal ja osa õpetajaid on juba teatanud, et uusi kodutöid ei anna. Mis augustis, kui uus kooliaasta hakkab, veel ei tea. Praeguse seisuga hakkab kool 11. augustil st vaheaeg on nädala võrra lühem, aga see-eest järgmisel ja ülejärgmisel aastal siis tavapärasest nädal pikem ehk suisa 8 nädalat. Kooliaasta sees on siin ka vaheaegasid rohkem, nt aprillis oli kahenädalane vaheaeg, lisaks sellised kolmepäevased minipuhkused.

Mis suvepuhkusest saab, ja kas sel ajal ka Eestisse saame, on praegu väga lahtine mitmel põhjusel. Võtame nädal korraga.
Tänane päev laheb statistikasse, kui aastal 2020 kõige pikemalt ärkvel veedetud ajaga päev, sest magama ma täna enne kella 23 küll ei saa. Meenutan, et hommikune äratus oli 3:13, et Kutiga kella 4ks randa jõuda. Nimelt tähistavad šotlased ka pööripäeva ja aasta pikimat päeva (kuigi kalender näitab, et 23.-24. juuni on päev 2 minutit veel pikem ) ja üks tähistamise viisidest on kuulata poeemi, mis on kirjutatud just aasta pikima päeva auks ja päeva alguse eelsetest minutitest. Selle ette lugemine võtab tavaliselt 46 minutit ja meie otsustasime kuulata seda rannas. Praegu olen aga kuuetunnise koolituse pauside kestel selle postituse kirjutanud. Koolitus lõpeb meie aja järgi kell 23. Koolitaja ise on Kanadas, tal on täiesti normaalne aeg. Suveööd pole magamiseks.

The post 🙈Kuidas see aeg nüüd niimoodi käest kadus? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eelmine nädal oli hästi toredalt õpetlik selles osas, et kui soovid kirja paned, siis ole valmis, et need ka täituvad. Nüüdseks juba üle kuu aja tegutseb meil siin ka kohalik 5:30 hommikuklubi. Ma mai alguses kirjutasin kohalikus emadest ettevõtjate FB grupis eestlaslikult ääri-veeri, et “näe, osalesin sellises klubis Eesti, ja väga tore oli, andis päevale vunki juurde, et äkki keegi teab mõnda sellist klubi ja äkki ma ikka võiks ühineda.” Noh, nii hästi viisakalt-tagasihoidlikult. Sest ma olin ikka 98% kindel, et kamoon – ainuüksi Aberdeenis juba üle 200 000 inimese, lähipiirkonnas kokku ca 300 000, ja paljud nii varakult üleval, et mõni klubi ju ikka on? Igaks kümneks juhuks lisasin, et “noh, kui te ei tea, kas siis oleks huvilisi, et teeks koos?”
Mul läks siis kiireks. Praeguseks on meid juba üle kümne, täna hommikul liitus üks naine ka Glasgowst, aga on ka üks eestlane, kes elab Iirimaal, üks Eesti eestlane ja ülejäänud on Aberdeenist ja selle lähiümbrusest. Meil on pundis ka üks joogaõpetaja ja pilatese-instruktor, seega nemad jagavad omavahel seda, kes meile 5 minutise virgutusvõimlemise teevad, siis on kaks meditatsiooni-guru (minu väljend, mitte nende määratlus), kes pea tühjaks ajavad, ja igasuguste muude asjad hulgas me kirjutame ka üles 3 asja, mida me elus veel pole, aga mille saabumiseks oleme valmis.
Eelmine nädal oli mul 3 hommikut järjest, kus läks täpselt täide see, mis kirjas oli. Okei, ma natuke pidin ikka ise ka liigutama, aga üllatusmoment oli siiski.
Üks nendest oli seotud transpordiga. Neljapäeva hommikul kirjutasin märkmikusse, et “saan kõne transpordifirmalt, ja selgub asjade kohale jõudmise aeg”. Kui asjad Tallinnast ja Rae vallast peale said, siis oli juttu, et jõuab kas neljapäeval või reedel. Noh, neljapäeva hommikuks oli kärsitus juba kuklakarvad krussi tõmmanud ja tegin ise kõne transpordifirmasse Eestis. Vastus oli, et “homme helistatakse, õhtupoole saabub.” Okei, mõtlesin, et sellega on nüüd klaar ja unustasin täitsa ära, mis ma olin sinna kirja pannud. Läks vast paar tundi mööda, kui võõras kohalik number ekraanil. Et nemad sellisest kullerfirmast ja kas ma olen pärastlõunal kodus. “Jah, olen küll.” “Meil on teile saadetis, autojuht tuleb pärastlõunal.” Viisakad tänusõnad ja väike mõttepaus. Okei, ma tellisin küll Amazonist aiakiige, aga see pidi saabuma juulis. Hmm. Eestist pidid asjad saabuma ju reedel… Äkki on need ikkagi Eesti asjad? Lootus tõstis pead.
Alates kella 15st ei tulnud töö tegemisest eriti midagi välja. Jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet iga suurema müra peale. 15 minutit enne 17 auto jõudis. Aga minu lootus polnud eriti suur, kuna see parkis ennast üle tänava ja pigem naabrite maja kohale. Jäin siiski köögiaknale passima ja autost välja tulnud autojuht lehvitas mulle. Siis läks kiireks. See euroalus, mis sealt tagaluugist paistis tekitas emotsiooni, nagu päkapikk oleks maja leidnud. Kutt tuli ka trepist nii kiiresti alla, et kannad ka vaipa ei puudutanud. Tema lootis oma koomiksitele.

Tassisime ruttu asjad tuppa, emme oli “natuke” kommi ja Eesti toitu pannud. Must leib oli küll liiga lühikese realiseerimisajaga  – täna hommikul sõime viimased viilud. Suur rõõm oli ka Kristeli õmmeldud seelikute üle, samuti Hr Kahemillise saadetud snäkkide jms eest. Oma puusanõksuvideo eest võidetud Sinu Naise plaadi sain ka kätte. Kiiresti sobrasin läbi ka dokumendikasti – ja ei leidnud ID-kaardi paberit. Kuti omasid leidsin küll. Isegi 4 tükki, ja mõtlesin, et mida värki – ta pole nii vanagi, et võiks 4 ID-kaarti üle elanud olla.
Raamatud jätsin meelega viimaseks avada. Tegin seda otseülekandena, mida saad järele vaadata siin.
Ma küll arvasin, et kuna olen neid nii kaua oodanud, siis vist panen ühe ööseks padja alla ka, aga ei pannud – virn oli laua peal.
Nii, järgmisel hommikul kirjutasin märkmikku, et “täna leian oma koodid üles ja saan IDkaardi lukust lahti”. See oli enne kella 6 hommikul. Kella 11ks oli rahutus kasvanud selliseks, et ma jätsin kõik oma toimetused pooleli ja võtsin eelmisel õhtul ära pandud dokumendikasti (see oli hiiglaslik) uuesti lahti ja veendusin, et see paber peab seal olema, sest selles kastis on kõik asjad, mis olid mul kirjutuslaua sahtlis ja dokumendisahtlis. Täie veendumusega asusin selle kallale ning kahe Kareda valla aasta naise raamitud tunnuskirja vahelt ma selle paberi ka lõpuks leidsin. See möire, mis mu suust tuli ehmatas Kuti oma toast välja. Alla ta ei tulnud, kuigi väitis, et “see võib kõhu lahti võtta”. Ju siis ikka ei võtnud. Igal juhul olid mul kella 13ks päeval nii koodikaart lukust lahti kui ka vajalikud ülekanded tehtud. Aitäh pöidlahoidjatele! Mõttejõud aitas kaasa.

Reedel joppas veel ka sellega, et läksin raamatuid postkontorisse ära viima ning lõpuks ometi oli ilm, mida mulle Šotimaale tulles lubati, aga mida ma olen selle aja jooksul (juunis saab 6 kuud) kogenud umbes kolmel korral: horisontaalne nõelterav vihm ja tuul.
Nii kaua, kuni ma mulliümbrikke juurde ostsin, tekkis mõnus järts postkontori leti taha. Kell oli umbes 16.30. Järtsus seistes (2 meetrite vahedega) kirjutasin aga mõnusalt aadresse ümbrikutele ja lohistasin end edasi. Kell oli 16.43 ja tädi leti taga oli üsna närviline, sest järts oli välisukseni (ca 6 inimest). Et oli reede, ja postiauto oli juba kohal, teatas tädi üle saali, et andku head inimesed andeks, aga tema teenindab peale mind veel maksimaalselt 1 inimest.
Keegi suurt lärmi ei teinud, aga minule esitas ta küsimusi, mida mu käest varem pole postkontoris küsitud (ja ma olen üsna mitu korda käinud kirju ja pakke posti panemas).
“Kas esimene või teine klass?”
Möh?? “Mis te arvate, et oleks õige?”
“Seda peate teie teadma.”
“Ma tõesti ei tea, kunagi pole küsitud.”

“Mis siin sees on?” (ainus küsimus, mida on enne ka küsitud).
 “Raamatud ja šokolaad.”
“Mis selle paki väärtus on?”
“Eee…. £25”.
“Kas katate selle osa, mis on üle £20.”
Mul tekkis selline lühis, et seda vist oli silmist ka näha. Mul oli sellest tädist kahju – nii lolli näoga klienti kui mina, pole tal vist ammu 10 minutit enne tööpäeva lõppu olnud.
“Jah, katan,” otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna, teadmata, mida see tegelikult tähendab.
“Kas esimene või teine klass. Esimene klass maksab …. ja teine klass….”
Kõik läksid lõpuks teise klassiga. Me lõpetasime 2 minutit enne kella 17 ja minu teenindamise ajal oli tädi teatanud ka minu järel seisnud pakikoormaga mehele, et ei jõua teda teenindada.
Seda tohutut vedamist tähistasin limonaadipurgi ja paki krõpsudega. Vihma käes, pargis. Minu moodi, veidi ekstreemse ilmaga.
Londonisse ja lähiümbrusse on pakid igal juhul kohale jõudnud, loodan, et Eestisse saadetud kirjad ja pakk jõuavad ka mõistliku aja jooksul.

Laupäeva hommikul tundsin, et see tormituul on täna minu purjedes ning kirjutasin enesekindlalt märkmikku: täna näen delfiine. Või noh, midagi sinnakanti. Vaatasin siis tõusu aja kah ära ja sättisime Kutiga end sadama suunas. Sinna on selline tore 4 miili jalutada. Lained olid ägedad ja vesi tuli mööda treppe üles. Üht eriti julget kajakat sain ka pildistada. Päriselt, meetri kaugusel olin oma kaameraga temast – siruta käsi välja ja süga sulestikku.
Jõudsime sadamani välja, seal oli üks vanem proua Mary, kellega ajasime juttu, ja ta kahtles, kas ikka siinpool sadamas neid näeb, et ikka peaks sinna Greyhope’i lahe poole minema. Mulle aga tundus, et nägin delfiini seljauime. Parasjagu läks üks pisike paat välja, ja siis oli juba selgesti näha, kuidas kaks delfiini ujusid sadamasse. Päris akvatooriumisse välja. Tegid ka kaks-kolm kaunist hüpet ja jehhuu- see ainus pilt, mille tegin, oli täiusliku hüppega, see-eest videos on ainult veidi ujumist näha.
Kuigi oli tuuline, oli soe, olin taas täitsa lühikeste varrukatega ja sain kah endale päikesetriibud näkku ja käsivartele. Tegelikult on siin mitu raksu sooja suveilma olnud, Lääne-Šotimaal on kahel või isegi kolmel korral 27 kraadi sooja olnud. Siin Aberdeenis on veidi jahedam olnud, “vaid” 25 soojakraadi. Ma olen nendel päevadel tööd teinud ja end päikesepistest säästnud. 

Pühapäeval sai rändamiste mõttes veidi rahulikumalt võetud, ilm soosis kirjatöö tegemist. Üks mu siinsetest klientidest on Still Tours Scotland, mis korraldab reise kohalikesse viski-ja ginikodadesse. Eks lossid ja kogu muu Šotimaaga seostuv on samuti osa neist. Neile kirjutatud pressiteade äratas huvi – ühendust võtsid kaks suuremat kohalikku meediaväljaannet, seega olid nad väga rahul ning eelmisel nädalal sain ülesandeks kaardistada Šotimaa ägedaimad lossid, vaatamisväärsused ja tegevused. Ühest küljest koostada n-ö TOP, aga teisalt leida ka selliseid avastamata pärle. Kuigi nende numbrite ja meiliaadresside tabelisse panemine oli üsna tüütu, õppisin ma Šotimaa kohta selle 10 tunniga ehk rohkem kui muidu 10 päevaga. Palju on selliseid atraktsioone, mille peale isegi ei tule – näiteks on võimalik olla sul pistrikutaltsutaja – õppida mingeid lihtsamaid nippe. Ning et Šotimaal on olemas oma jääronimissein, – sisetingimustes – mis on aasta läbi kasutatav.
Seda, et Aberdeenshire on nn losside maakond, kus on ca 300 lossi, teadsin enne ka, aga selle uurimustöö käigus sattusin nii mõnelegi, mis on müügis. Mõni maksis £10 miljonit, aga mõnusa restaureerimisprojekti saab soodsamalt kui Range Roveri ehk £130 000 naela, kuigi autos on mugavusi ilmselgelt rohkem kui selles kauni asukohaga Knockhalli lossi varemetes.
Nüüd on mul endal ka selgem ettekujutus, et kui hakkan marsruuti kokku panema, siis millistesse lossidesse Google Mapsi peal tasub sisse põrgata ja kuhu mitte, sest need on kellegi elupaik või seal on lossi meenutamas vaid vaevumärgatav küngas.
Ettevõttele tuleb vaikselt kliente juurde ning sel nädalal saadan siin samuti raamatuid laiali. Jah, neile meeldib. “Kerge, aga tähendusrikas lugemine”, “mu uus lemmiktegevus enne magama minekut”, “kaunis ja värviline”. Eh, eks ikka võib ju eestlaslikult mõelda, et “ju nad on lihtsalt viisakad” ja lasta kahtluseussi ennast närima, aga kellele see kasulik on?
Pealegi, kuulsin ma juba Eestis ja olen siingi korduvalt kuulnud, et ma “pole üldse eestlase moodi”.
Nii et see niuksumine ja enda madalamaks mõtlemine tuleb asendada millegagi, millest kasu on.

Neljapäeva hommikul kavatsen kohaliku aja järgi hiljemalt 2:30 tõusta, sest kell 4 hommikul kohtun ma juba fotograafiga. Teeme mõned promopildid. Kui küsisin Iska käest, et “kuidas sulle meeldiks selle fotošuudiga täiesti hullu panna?” läks ta elevile ja palus, et räägiks lähemalt. Siis ma mainisingi, et “päikesetõusu ajal on kõige parem valgus”. Enne olime juba Pinterestis mingid pildid valmis vaadanud, et mis stiil meile meeldib. Äge. Ma olen väga põnevil.
Täna lähen vaatan üle, kui kõrge veetase täpselt on, kuna hommikune tõusuvesi jõuab ka jõkke. Siis teab, kas peame osa kohti muutma või saame pildid ära teha enne, kui vesi kõik üle ujutab.

The post Olete südamest tänatud! 🙏 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Alustan kohe eilsete pomm-uudistega. Neid oli nii mulle kui ka Kutile. Kutt sai enda golfivarustusele olulist täiendust. Varasematelt jalutuskäikudelt oli ta ju leidnud 2 golfipalli: ühe erkkollasse, teise valge. Kollane pidi olema n-ö harjutuspall.  Golfikepi leiutas ta endale ise – pikast puuoksast.

Üliõnnelik Kutt -golfar

Kuni eilseni, naabritele oli tema golfiarmastus silma jäänud ning naabrinaise isa kinkis talle oma ühe vana golfikepi. Ja üsna mitu palli ka. See võttis Kuti sõnatuks ja ta oli pisarateni tänulik. “Täna vist võtad selle golfikepi kaissu ka,” nokkisin teda. Ega ta eriti vastu ei vaielnud, samas ma kontrollimas ei käinud, kus see golfikepp tal öösel oli. Igal juhul veetis ta õhtul mitu tundi golfi mängides ja hiljem veel rohkem aega kaduma läinud palle otsides. Kahte ei leidnudki. 28ndast maist saab ilmselt päriselt ka golfiväljakutele mängima, tal on naabrimeestega juba kokkulepped tehtud.

Ma ise sain eile samamoodi uudised, mis ikka toored emotsioonid lahti tõmbas. Naersin sõbrannale, et see häälitsuste kaskaad oli segu kiljumisest ja sünnitusega kaasnevast urinast. See oli päris naljakas, kuidas ma loen kirja, kus on pikk sissejuhatus sellest, kuidas konkursitöid oli palju ning neil läks erakordselt palju aega nende lugemiseks, raske oli otsustada ja siis hakkasin uuesti lugema, sest sain aru, et mu töö on välja valitud! No ei ole sellist emotikoni olemas, mis seda rõõmutantsu väljendada suudaks.
Organisatsiooni nimi on Scottish Pen ja ajakiri koondab endas šotlaste kirjutisi üle maailma ning Šotimaal elavate teiste rahvuste töid. Eks ma püüan lähipäevil kindlaks teha, kui palju üldse varem neil eestlastest autoreid on olnud. Järgmise numbri teema, millel kirjutasin, oli “kannatlikkus” ning minu loo pealkiri on sama, mis seekord blogipostitusel: “Elu parimad hetked”. Avaldada ma seda lugu veel ei tohi, sest see peab olema varem ilmumata, aga jagan teiega seda esimesel võimalusel.

Väljavõte raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

See uudis oli minu jaoks nii vägev, et isegi teade lennupiletite tühistamisest 26. maiks ei suutnud mu rõõmu rikkuda. See tähendab, et autogrammide jagamine lükkub edasi mõnda aega, sest millalgi juunis asun ka täiskohaga tööle, kus läheb vaja minu rikkalikku elukogemust ning omaks võetud uut mõtteviisi. Seega enne juulikuud, mil Kutil ametlikult koolivaheaeg hakkab, ma lennupileteid broneerima ei hakka. Niisiis – kõik need, kes on raamatu juba tellinud või Hooandja kaudu mind toetanud, saavad raamatut enne katsuda kui mina. Juba on välja ka mõeldud, kuidas saate pühenduse ja autogrammi ka raamatusse.

Täienduseks veel nii palju, et mõelge rahulikult läbi, kui mitu korda te kuu jooksul kellelegi soovite: “Palju õnne!” ja kui palju on neid kordi, kus oleks tahtnud ka midagi tähendusrikast pihku pista: sünnipäev, kooliaasta lõpp, uus töökoht….
Raamatus on universaalsed, heaolutunnet loovad mõtisklused, kaunite sõnakujunditega lood, mis julgustavad igaüht leidma oma isiklikku õnnelikku teekonda, isiklike valikute kaudu. Ajatu, end praegusel ajal väga oluline. Kaunis ja südamlik kingitus neile, keda soovite seoses lõppeva perioodiga eriliselt meeles pidada või ka lihtsalt kellelegi, kes on kogu sellesse “töö=kodu” virrvarri end ära kaotanud.

Eile, teisipäeval, oli mul ka esimene ametlik õppetund Jamie Jauncey’ga. Olen teda ka varasemates postitustes maininud, ja seda, milline oli tema esimene tagasiside mu debüütraamatule – et see on teravmeelne, soe ja mõtlema julgustav samaaegselt. Aga eile sain aru, et ta on seda raamatut lugenud rohkem kui korra. Kuulates tema mõttekäike ja tagasisidet sain aru, et ma vist olen millegagi hakkama saanud. Temaga mõtisklesime ka raamatu teemadel ja kuidas see siinsel turul uuesti välja anda. Seega, see esialgne 700ne tiraaž on ajas kindlasti väärtust kasvatav. Aitäh, Hele – Sina selle mõtte eelmise aasta suvel mulle pähe panid.

Esmaspäeval oli ka põhjust rõõmustada – mu ettevõte Word Accord sai esimese ametliku tellimuse:
tervituskiri neile, kes tellisid uudiskirja (just saatsin ära ja kiideti heaks) ning privaatsuspoliitika. Ehk siis, sel nädalal saan välja kirjutada oma esimese arve. Huh, peaksin vist mingi blanketi valmis või välja otsima. Kohalik arenduskeskus varustas mind igasuguste raamatupidamispaberitega, nüüd on aeg need käiku lasta.
Pangakonto tegin ka ettevõttele ära – see võttis internetis vähem kui 10 minutit.   Paberitööd on selle ettevõttega muidugi veel omajagu. Igasugused peene nimega plaanid näiteks. Tänagi osalesin ühel videokoolitusel, mis aitab neid pabereid täita nii, et need ka pangakontol numbreid kasvatama hakkavad. Kokku tegin vist kõikide nädalate rekordi: 4 seminari-videokoolitust-koosolekut. Praegu on küll selline tunne, et kõnniks 10 miili järjest, sest istmikul on tooli kuju juba. Ilmselt sellist distantsi täna siiski ette ei võta, aga seda sooja suveõhtut (üle 20 kraadi) lähen naudin kindlasti.

Elmari raadio intervjuule sain ka päris palju tagasisidet, kel see kuulamata jäi, siis nad kirjutasid kokkuvõtliku uudise ning intekat saab järele kuulata siin. Pildil olev Dunnottari loss on Aberdeenile lähedal ning sellest, kuidas me seal Kutiga käisime, aga suure tuule tõttu sisse ei saanud, kirjutasin umbes jaanuari lõpus.

Täna Kai Oja vebinaril panime kõik kirja, et pühapäeval enne kella 14 jõuab meieni rõõmustav üllatus. Arvestades asjade käiku, siis ilmselgelt võib neid isegi rohkem olla ja mul võib olla raskusi järgmine kolmapäev öelda, mis see oli. See tema küsimus, et “mis oli nädala võit” on alati kõige raskem küsimus üldse, sest nii raske on valida. Mis teil nädala võit oli?

The post Elu parimad hetked👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui jaanuaris oli see natuke roheline, siis nüüd oli kõik väga-väga lopsakas. Eriti see keskmine aed, kus oli nii-nii palju erinevat värvi õisi. Muidugi on praegu ka see aeg, kus ka rohelist on kümneid erinevaid tooni. Panen ühe pildi, kus on see lopsakus vast kõige rohkem näha.

Seaton pargi Müüritud Aed

Osa põõsaid on alles õitsema minemas, seega ilmselt lähipäevadel on see värviplahvatus võimendumas. Viimased paar päeva on siin ka jahedamad olnud, seega jätkub ehk õisi vähe kauemaks. Muigama ajas see, et lõpuks ometi näen ma seda, mida mulle Šotimaale tulles lubati: neli aastaaega ühes päevas. Jah, isegi lund olen näinud, midagi, mida pole talv otsa Aberdeenis näha olnud. Ma nokkisin Kutti, et tahtsid lund – nüüd tuleb. Ta vastas, et nüüd tahaks suve. “Nelja kuu pärast saad.”
Seega saime talvejoped taas korraks välja otsida. Isegi Kutt pani kindad kätte. Enne seda oli muidugi olnud pikalt sooja t-särgi ja suvekleidi ilma. See, et lõpuks nüüd sademeid tuleb, on kergendus siinkandi põllumeestele ka. Ning minu potipõllundus aias pääseb ka kraaniveest. 
Sel nädalal oleme päris mitu täitsa uut kohta avastanud kodust ca 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Üks nendest on Broad Hill, mis on täitsa mere ääres. Kohalikud niuksusid, et kes pole ennast liigutanud, siis on päris järsk peatumata üles minna. Oli natuke Tallinnas Nõmme mägede moodi küll.
Kuna selle lähedal oli suur pood ka, ja mõned asjad olid ostmata jäänud, siis käisime sealt läbi. Kutt sai üle eluks vajaliku nipi ka – kuidas käsi mitte maani venitamata poekott koju tuua. Kandsime kordamööda. Jõudsime küll plaanitust hiljem koju, aga Kuti jaoks oli see jalutuskäik üks parimatest, sest ta leidis keset võsa ja tühermaad endale teise golfipalli. Tema suur unistus on hakata golfi mängima ja nüüd ta siis organiseerib endale varustust. Tegelikult on noorte varustus ca 50 naela, seega on tal täitsa reaalne võimalus see summa ise kokku koguda.

Nendel jalutuskäikudel olen veelgi enam veendunud, kui mõnusa elukeskkonnaga paik on Aberdeen. Metsloomad elutoas just ei ole, aga hülged kesklinnas (mõni neist puu otsas) on midagi, millega oleme heas mõttes harjunud, jänesed, kitsed ja hirved, rääkimata haigrutest ja meriskitest, need on kõik oma silmaga nähtud. Ma arvan, et ma olen selle nelja kuuga linnas elades näinud oma silmaga rohkem metsloomi ja -linde kui Kesk-Eestis põldude vahel elades.

Tagasi tulles uute harjumuste juurde, siis treenin praegu täie hooga turundusoskusi. Igas mõttes. Osalen ka kohaliku turundusguru Leona Lewise FB koolitusel, samuti IG nähtavuse koolitus Estelle Keeber’iga. Eestlastele ilmselgelt ei ütle need nimed midagi, aga siin on nad oma valdkonna tipptegijate seas. 
Muu hulgas tuleb eesmärkidele mõeldes hüljata igasugune võlts-tagasihoidlikkus ning õppida olema julgem nii oma saavutustest kui ka üldse tegemistest rääkida. Pakkuda välja ideid ning koos nendega ka teostusvõimalusi. Mu endine tööandja Järva Teataja on olnud vägagi vastutulelik ning aidanud mu rõõme ja saavutisi jagada. Nii võimalust raamatu ilmumist toetada kui ka praeguseks sõna otseses mõttes tuhandeteni jõudnud ettevõtmist Lood ja Maalid. Linkidele klõpsates jõuate neile artiklitele.
Homme hommikul kell 9.10 Eesti aja järgi olen aga raadio Elmar eetris. See kohustuslik kuulamine pole, lihtsalt kes pole ammu häält kuulnud ega julge mulle ise helistada, siis kuulake raadiost.

Osa inimesi on küsinud, et kui raamat  trükikojas, mis siin enam toetada? Aus vastus: kirjastajale ja trükikojale tuleb arved ka ära maksta. Kolmandiku summast olen ise kirjutades teeninud, kahe kolmandiku osas otsustasin paluda abi. Suur tänu kõigile neile, kes on juba oma abikäe ulatanud kas Hooandjas ettevõtmist toetades, seda infot oma infokanalites jaganud või lihtsalt tellinud raamatuid ette. 
Eestis on plaanis ka väiksed nn raamatupiknikud, kus kuuleb siis lugusid Šotimaalt ja saab raamatusse autogrammi küsida. Olge kuuldel!

The post Uued harjumused. Kutil ja minul ka. appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et “ta on lihtsalt viisakas/lohutav.” Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud – ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal.
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda.
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis.
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. Väike õrritaja ka raamatust.

Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

Kui nüüd keegi peaks ettevõtte või asutusepõhiselt ja n-ö väljaspool Hooandjat soovima minu raamatu välja andmist toetada või suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis  – JAH, see on võimalik. Kirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sõnum Facebooki või helistage ja annan täpsemad juhised. 

Oma ettevõttega Word Accord andsin sel nädalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö päris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ülikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sõna otseses mõttes kümnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tähelepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevõtjate ühendus, mille eestvedajal on ärikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli väga-väga positiivne. “Ma tegin 3 lehekülge märkmeid!” ütles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas võiksime teha salvestuse ja see läheb sinna ühenduse Fb gruppi üles. Jah, ma olin nõus.

Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 

Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kõndisime tol päeval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest üle Dee jõe teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ümber nelja sadama basseini. Nägime lähedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning tänavaäärseid majakaid. Mõlemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry küla/linnaosa. Mõned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks. 

Vihmasadu. Aberdeeni sadam.

Lambad ja šoti mägiveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna välja toomagi. Põllumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sõna otseses mõttes kümnetele tuhandetele Kesk-Šotimaal tööd ja leiba annab, on siin vähem, sest piirkond on mägisem ja põhja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mõtlema, sestap sünnib siin ka palju loominguliselt põnevat. 

Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole. 

Päris põnevaid maju nägime pühapäeval ka. Pildistasin neid üles. Kes teab, ehk kunagi mõni romaanitegelane hakkab neis elama. Inspiratsiooni kogumine täistuuridel. Täna hommikul suhtlesin ühe endise kolleegiga ja ütlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. Pole midagi, kui nüüd see trükikotta läheb, siis tuleb järgmisi hakata kirjutama. Jätkata olemasolevatega ja kirjutada üles ka uute ideed. 

Ahjaa. Täna sain kirja, et mul on nüüd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit läheb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tõestamiseks passist või ID-kaardist. Ütleme nii, et selle paberi saamisega läks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. Üks paberimajandus on vähemalt ees. Ettevõte tuleb maksuametisse üles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba £1000, aga ma teen enne ära. 

Nüüd lähen kooki küpsetama.

The post 😍Täiskäik edasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.